Mexico vol.8: Kulinaaria

Mehhiko kööki iseloomustades või seda prtreteerides võtab iga sell omale järjekordselt töö mida ta väga ette ei kujuta, umbes nagu roniks tohutu entusiasmiga 8 naisega sängi aga avastades alles pükse lahti nööpides et jagada on vaid korraga ühele. Ütleem nii et naiivne on see kes suudaks kumbatki kergusega sooritada.

Provime siiski. Mehhiko kääök on segu kurat teab mimllest. Loomulikult leidub siit erinevate loodusrahvaste, vanade tsivilisatsioonide nagu maiad, asteegid ja muud mesoameerika hõimud mõjutusi, hispaania konkistadoori sissetoodud kulinaarset kunsti kui ka muude sissekolijate lahendusi toidus.

Põhiliselt lähtub ka Mehhiko toit nagu ikka vaesusest. Teha midagi kuik midagi ei ole. Vabandust ... teha midagi ääretult maitsvat, kui midagi ei ole. Teiseks teha seda nii et kasutada võimalikult palju mehhiko kõige kuulsamat toiduainet - PIPART.

Oooo ... ja seda on neil 100 sorte, alustades habaneerodest kuni lõpetaded jalapenjodega. Neid kuivatatakse, uhymerdatakse, viilutatakse, aetakse pastaks ja keedetakse kastmeks, pistetakse pudelisse ning antakse kompotina. Kõiksuguses võimalikus värvis, vormis, teravuses, hinnaskaalas kui kurat teab milles veel. Turud on kõiksugust pipart täis, silmini. Odavad ja head. Tõin koju neid pool kilo, seda on umbes kartulikotitäis.

Aga see selleks. Läheme konkreetsemaks. Tõsi on see, et ega ma ei saa siiani aru mis vahe tegelikult on tortillal, empanadal, burritol või guesadial. Kõik on enamasti maisitärklisest kokku praetud tortilla lehe vahele väänatud segudest kokku pandud ampsud. Ühed on siis krõbedaks fritüüritud, teised jälle pehmed, kolmandad poolkõvad.

Guesadiad, mid nemad pakkusid ei olnud aga ligigi sellele mida ise teen või mida mehhiklane siin mulle teinud on. Aga tortilla sellest maisisaiast sai mul lõpuks ikka oksendamiseni siiber, ma ei suuda seda vaadata ka enam mitte. Palju süüakse erinevaid lihasid (carnes) põhiliselt odavamat kanaliha (pollo) ning muid koeri ja rotte. Aga liha nad teha oskavad, seda on alati palju ning garneeringud on vinged. Mis aga lihast liha teeb on tõsiasi, et liha hautatakse mole nimelises kastmes. Mole ongi teise petüki sisu:

Mole ehk sisuliselt erinevate piparde ja muu kodumaise mõnus hautis, millesse pannakse ka liha ja sokolaadi ja rosinaid ja mida kõike veel. Kõik me oleme ju kuulnud Cuacamolest ehk siis avokaadol põhinevast külmast nacho dipist. Vut, see on üks pereliige. Molesid on aga ülimalt palju - näiteks vaid Oaxaca osariigis on neid kõige kuulsamaid 7 ning muid paarisaja ringis. Igal pereemal on loomuliult oma ning igal pereisal oma.

Põhimõtteliselt on mole midagi India lemmiku masala sarnast ehk siis segu erinevatest maitseainetest ja muust kraamist, milles siis liha hautatakse ja hiljem kas riisi või tortillaga süüakse (Indias siis naani leivaga). Mole erinevus on see et seal on tegelikult vaid ühte vürtsi ja selleks on pipar. Tavaliselt kasutatakse kuni 5 erinevat pipart.

Ostsin kaasa masala pulbreid, kuid tegelikult küpsetatakse kogu masala osistest kohapeal. Võtab aega mõne tunni kuni viis aga on ka seda väärt. Mõõnusad on need mekid ning teravad elamused. Mole lehekülg!

Lisaks sellele on üks kuratlikult huvitav leid Mehhiko köögis ning tõenäoliselt ameeriklase ettekäändel või pigem ettenäitamisel tekkinud torta. labase suure saiavahele on väänatud tuhandest lihast ning muust juurviljast segu, koos ohtra juustuga. Midagi Türgi kebabi sarnast, kuid hoopis erilisem. Torta Cubana ehk siis Kuuba Leivake osutus ikka totaalseks sensatsiooniks. Sulas suus. Kuidagi aga ei oska seda muu toidu vahele asetada, millele võiks olla ajalugu pikem kui 50 aastat. Sellet ka järeldus ameeriklase sissetoodust.

Agaüldine süsteem on lihtne, palju liha ning ohtralt tortillat, peale igatsorti pipart ning siis suhu. Külm cerveza peale ning järgmine amps. Sai ka hammustatud seda habaneropoissi mis eluisu ära võtab. Võtab tõesti ära. Nagu keegi olesk keelde tulistanud.

Viva la Mexico!

P.S. Mehhiko kulinaaria

Mexico vol.7: Teel Yucatani

Kaunitarid ja keenjused! Hanson rohib jälle ...

Seekordne otselylitus tuleb avantyyri viimaselt paevalt, Cancuni rajurikastelt tanavatelt, kus rumm voolab ojadena ning naised on alasti. Ning uskuge voi mitte Mehhiko on seff. Palju eestlasi ei ole siin kainud, kuid tosi on see, et Goade ja muude promokohtade korval on siia ka saht kallis tulla. aga koht on iklus. Teed laiad ja sirged ning liikumine kiire.

Tõesti on kummaline et juuropi kodanik siia ikkagi suht harva jouab. Oma tutvusringkonnast tean ma tapselt kahte inimest kes on siia oma kanna sirutanud. Ringi liikudes kostab korva pigem iiveldamaajav mikihiire inglisekeel kui miskit muud. Ma vahel motsin küll et kui veelkord kuskilt sõna "like" kuulen vorbin kellelegi hammastesse.

Sakslane ja rootsi blondiin olid esindatud, kuid muud vana maailma inimest näha ei olnud. Kohalik inimene, tuleb tõele au anda, ei ole just kuigi kena ning ilumeelega rikastatud indiviid. Lõuajoone sarnasus saapatallaga ning mõningane sarnasus teatavate loomsete jäänustega ei anna just suurt mänguruumi ka neid ilusaks juua. Proovis, ei õnnestunud, proovis rohkem ... ei mingit tolku. istud üle laua kohalikust tyrukust, oled joobest pikali vajumas, kuid vastu vaatab ikka see sama asi, enne kui jooma hakkasid.

Kohelik noormees seletas sedasi, et iga ilusam asi mida tanaval ringi liikumas naed on importkaup. Honduurasest, Venetsueelast, hispaaniast jnejne. Kohalikku ei puutuvat keegi muu kui lihttööline ning juutäis turist. Kuidas seda ma välja ei suutnud mõelda.

Üllatab mind aga varaste vähesus ning kerjuste ja sullerite suhteline piiratus. Arusaadav ka ... eks 40 kraadises lauskuumuses on suht raske ka oma jälke ja kõlvatuid tegusid korda saata. Võtab aga järjest nüüd siis. Maad ja aega on palju kulunud:




Palenque

Oaxacast panime omad kotid (igaüks kõik meile jagatud neli) autu pääle ja kimasime ilma erilise vahepalata 700 kilomeetrit eemale kohta nimega Palenque. Paik on kuulus kuna asub a) keset vihmametsa, mis on kombineeritud b) maiade ühe olulisime klassikalise linnaga. Kõik.

Ühesõnaga, keset tohutut ja läbimatut džunglit ning totaal troopikat raiusid valged mehed kohalike jõnglaste abiga maltseetedega välja koige lahedama linna mida ma oma silmaga näinud olen. Keset metsa kerkivad hiiglaslikud püramiidid, akveduktid, hoonetekompleksid. Juurde on vaja veel mõelda vaid värvid (peamiselt punane, oranž ja must) ning hunnik poolalasti maiasid.

Linnast on hetkek umbes 1/5 vihmametsast välja raiutud ning ülejäänu siiani ligipääsetav kas jala või džunglimaasturiga. Parim osa sellest on see, et kuna vihmamets vohab hirmsa hooga siis on iga paari aasta tagant vaja rajad uuest isisse raiuda.

Põhimõtteliselt kuulub see Chiapase osariigi alal paiknev maiade suurlinn maiade klassikalisse perioodi ning oli piirkonna kese ning suurim võim. Suurima valitseja Pakali ajal elas siin umbes 125 000 inimest. Võimsaks sai linn kahle põhilisel tingimusel. esiteks oli linnal ja piirkonnal olemas vihmametsas tõttu pidev veevarustu, mis tolle aja kohta oli kullast kallim varandus. Ning teiseks võimas valitseja, Pakal, kes suutis luua aluse tugevale linnriigile.

Maiad olid rahvas, kes kuulusid erinevate linnriikide võimuvalda. Kunagi ei suudetud neid kõik ühe võimu alla viia, liigsed egod ei lasknud. Aga Palanque on ka näiteks Teotihuacani ja Chitzen Itza kõrval ilma ühegi võrdlusmomendita kõige vingem mesoameerika linn, mis siiani leitud või metsast välja raiutud.

Suurim erinevus varasemate linnadega on see, et pea kõik templid on ehitatud mõne elkuaseme peale sellesk et selles elanud ülikut katta ja tähistada ning saata ta väärikalt teispoolsusesse. Paleed on mitmekorruselised, paljude tubade, hoovide ning vajualustega, mis omavahel eraldati kangaste, uste ja muu kraamiga.

Lisaks oli Palenques oma kanalisatsioon ja veevärk ning üllatus-üllatus vesiklosett, kus kuningrahvas sai kenasti omi asju korraldada. Täiesti kreisi on seda sitamaja, mis ehitati ligi 1,5 tuhat aastat tagasi, täna vaadata. Loomulikult täitsid kuningrahva ja preesterkonna päevi enamasti jutlused esivanematega ja nendelt juhinduste küsimised. Enne seanssi suitsetati ennast roppumoodi segi või söödi kohalikke seeni et vaim peale tuleks ning siis läks lahti. Istuti siis kuskil keldris pimedas ning kuulati esisasid. Seansi lõpuks lõigati ühel ülikul kõriläbi, et siis esivanematele ohver vaevatasuks anda.

Väga ilus ja super koht. Tallinnast vaid 9000 kilomeetri kaugusel.




Chichen Itza

Paratamatult räägin siin kõikidest asjadest täiesti läbisegi ning vales järjekorras. Nende kahe meeletu kivihunnikutelasu vahele jäi veel terve plejaad igasugust huvitavat ning hingematvat. Näiteks kolossalselt suur ning keset inimtühja džunglit vedelev asmeline kosk Aqua Azul. Sinisinine vesi, langemas rohelise looduse ja sinise taev tasutal alla helekollaselt liivakivilt. Kaunis.

Vahele jäi ka terveid kilomeetreid hunnitut teed mägismaastikul, kus iga viiesaja meetritagan tkäis ihust läbi kõhukelme kokkutõmbekramp. Ilus on loodus siin, sujuvalt lagendikust ja lauskmaast mägismaaks üleminevad vormid ning eesliga puid metsast väljavedav indiaanlane vaheldub hummeriga vannabiiga.

See selleks. Mõned burritod, 13 cervezat ning terve hunnik vasak ja parempöördeid hiljem jõudsime Chitcen Itza nime kandvasse püramiidikantsi. Nüüd see kes ei tea mis on Chitchen Itza see pangu kohe arvuti käes ja peksku ennast näkku, sest nii loll on ikka ka loll olla (süüdistage tegelikult nii oma vanemaid kui õpetajaid teie elu rikkumises). Need kes teavad ... jätkake.

Esmapilgul, pigemini sissesõidu tänava esimesel 100 meetril tundus nagu iga teine muistend Mehhikos, pisut mahajäetud ja vähese rahvaga aga korrashoitud. Päralejõudes tekkis tunne nagu oleks Eurodisniländi sisse sadanud. Sõna "like" lendas nagu haubitsast ja AK-16 lastuna. Ühesõnaga, kuna pyramiid asub Cancunist vaid mmm ... 160 kilomeetri kaugusel siis on loomulik et iga viimane kui n***turist ennast päevase kultuuriprogrammiga rehabiliteerida üritab. Lisaks kui valesti käisid avalikus kohas riides McTagumikuga ühendriikide piigad, kelle ihuvorme katsid vaid ebadiskreetsed peened lindikesed. Mõnes paigas neid ka näha enam polnud, kunapekimerelained olid nad uputanud. Vale. Hetk mil üks selline minu ees sissepääsuks olnud "vurri" kinni jäi ning blokeeris kogu ühesuunalise liikluse, loobusin üritusest ning tõmbasin kõrtsi ja tegin 3 grande cervezat. Ce la vie!

Meeleparandus läbitud sooritasin siiski sisenemise maailma ühte kuulsaimasse muistendikodusse. Kui ma ülikooli esimsel kursusle Lõuna-Ameerika vanu usundeid tudeerisin nägin palju pilte Chichen Itza võimsast valgustemplist ning mõtlesin et kunagi näen seda päriselt ka. Ja pettuma ei pidanud. Vägev tunne on seista selle tohutu püramiidi jalamil ning jälgida kui kaunilt ja korrapäraselt see säilunud on.

Selged vormid ning diagonaalsed jooned, muudavad kogu ehitise majesteetlikuks. P.S. pildilt tundub see kuradi krempel palju väiksem. Uskuge mind!

Teine äärmiselt oluline ning samuti ülikoolis tudeeritud osis linnast oli pallimänguplats. Tähendab see suurt müüridega ääristatud ala, mille mõlemas otsas on kuningatele tribüünid ning keskseinte keskel, umbes 4 meetri kõrhusel vertikaalsed suured rõngad, tervikläbimõõduga nii 2 meetrit, auguläbimõõduga keskel umbes 30 sentimeetrit. Mänguesemeks oli pisikene kautsukist pall, mida oli vaja kasutades vaid õlgu, põlvi ja küünarnukke läbi rõnga ajada. Meeskond kes kaotas löödi maha, meeskond kes võitis ... ohverdati kui hea enne Jumalatele. Keda oli palju. oioioio kui palju.

Kogu linn on suursugune, akveduktid, mercadod, kuningliku õukonna hooned, jalutusalad jnejne. Tekib paratamatult tunne kuidas inimene toona elas. Olgugi et ka siis oli siin 40 kraadi kuuma ja niiskem kui kuradi süljes.




Cancun

Nuvut ... ja olemegi lõpuks siis kohal. Cancun. Ehk nagu KOhalik kirjutab Can Cun. Miks ei tea. Polegi vaja teada. Nii lihtsalt on. Aga elu on nagu elu käib ning inimene kes kirjutas ja ütles et ära mine Cancuni, Cancun on "auk", ei valetanud. Cancuni ilus osa on Zona Hoteleria, mis on kõige kallimate hotellide ala, kuhu viib vaid paks rtahakott või ostetav v***. Kumbagi ei ole ning seetõttu jäigi võimalus vaid pealt kaeda.

Seis on selline, et kuigi kohalik omavalitsus ei lase rannariba hotellidel erastada või kinni ehitada, puudub Mehhikos selline asi nagu rannaala, mis meil on 100m. See tähendab et Cancunis peksab Kariibi meri praktiliselt pikki hotellide vundamente, kuna hotellid on ehitatud nii lähedale veele. Tulemus on aga saavutatud, kohalikku siin praktiliselt ei ole. Vaid suure tissiga usa naised ning liigpalju treeningutel osalenud mehekesed.

Aga siis Cancun ... no ütleme nii, et kui liikuda selles nii öelda Cancuni all linnas mis on põhiliselt kolm tänavat - Tulum, Uxmal ja Chitchen Itza, siis siin ei ile mitte midagi teha. Kui liikuda hotellide juurde siis on seal juba teha. Ostad rannas omale 90 raha eest tooli, jood 100 raha eeest liitrist Miami Vice'i (segad kokku valge rummi, maasikasiirupi, törtsu maasikakompotti ning kookospiima. Valad kogu jama suurde pokaali hunnikule jääle ning naudud) ning vaatad kuidas üks pikajuukseline teisega vees maadleb. Elu on lill!

Lonely Planeti järgi ei ole Cancun ka enam eriti kuum - täna on nii öelda "õitsel" sellised kohad nagu Playa del Carmen, mis on paar tundi sõitu Cancunist lõunasse või siis kuulus Cabo. Cancun pole isegi kuigi hea koht sukeldumiseks. Olgugi et piirkond on suurepärane ei ole see siiski kuigi hea. Maldiivide või Tai või Suure Vallrahu mõõtu ikka ei küüni.

Riif on jube madal, maks 16 meetrit, ning väheasustatud. Mida on palju on loiult ringi jebivaid või magavaid kilpkonni, keda siis vahitud saigi. Keegi oli näinud ka mingit haikala jne. Kuid üldiselt suht suvaline rääbis tegi seal. Mis oli aga lahe olid riifi kujud ning käigud ja kaared, mille alt läbi ujuda saab, see on kift. Lisaks ei maksa sukeldumine midagi. Koos kõikide kuludega on kahe sukelungi pakett umbes 800 eeku.

Cancuni ja kogu mehhiko iseäraks on ikkagi see tohutu seebiserjaali mentaliteet. Kõik ongi nii. Vaene on paduvaene ja rikas on padurikas. Kui oled valge oled kõikidest üle, oled veel ka rikas, ei pea ise isegi sitale minema, keegi käöib sinu eest. Supermarketitesse ei lasta sisse seljakoti ega muude tsumadanidega. Need vaja jätta pakihoidu 25 peesso eest. Pole Paha!

Igaljuhul teeme siin igal õhtul vaikselt 10-12 õlut ning kui jooma kukub siis võtab paar 100% agaave sõpra appi. Saab kohe kergem. Õhtul, mitte hommikul. Põhimõttekliselt on nüüd siis aeg rannatamiseks. Kimatud nii auto kui lennukiga küllalt. Koju lennuni on 2 päeva ning tõmbame ihu UV-haigeks.

Ta-taaa ...

Mexico vol.6: Oaxaca ...

Olgugi et maailma rikkaim telekommunikatsiooni arimees, ehk siis maailam rikkaim mees on parit Mehhikot on siin auke kus 24h lihtsalt jarjest liikudes mobiil ei levi. Sedasi seiklesime me Acapulcost esdi idasse ja siis pohja linna Oaxaca juurde. Totaalne magismaa. 150 kilomeetrisest koige hullemast K" makketousust suutsime umbes 100 ara kytta, kui rohme keerata ei suutnud, otseses mottes rooli keerata.

Aga mis seal ikka pikalt raakida on. Acapulco oost sai voetud viimane, loobitud oma asjad autosse, makstud hotelli arve ning liigutud kiirel kaigul Yucatani poole. Loodus laheb korbeks. Kes on kolanud Californias, eriti San Diego ja LA kandis tunneb kohe ara millega tegemist.

Monualt hiiglaslikud maeahelikud millel looklevad teed, mida pidid kiirus ei toudse yle 40km yhelgi selle teederagastiku osal. Kuid nagu ytlesin siis kimasime poolteist paeva mooda mkagesid et jouda tana lounaks Oaxaca linna, linna mis on konkreetselt kogu oma ulatuses 2 korruseline vaga kift koloniaalarhitektuur.

Linn on oma 4 korda maavarinates totaalselt havinenud, ning see tottu on linn, kui kaarti voetud nagu joonlauaga tommatud, yhtegi kurviga tanavat ei ole. Sirgele on paralleelne sirge nii kaugele kui naha jne. Aga linn on ilus, kaunis koloniaal on sailunud linna sydames, katedraali ja seda ymbritseva umbes 10 majadebloki naol.

Kyllaltki syndmuste vaene paev. Peab ytlema. Tutvusime kohaliku suurima antiik linnaga, kolasime selle keskmes ning nautisime taas kultuuri. Oaxacas kontrollisime kohaliku mole ja muu kulinaaria paremust ning tegime Cohiba sigarite saatel selgeks umbes kastile ollele et see on vaga pahasti kaitunud.

Seniks ...
Head ood!

Mexico vol. 5: Acapulco

Mehhiko lounapoolseim pidupealinn Acapulco imeb vilinal. Oosel peale 8 tunnist autosoitu mooda Louna Mehhiko kaanulisimagiteid joudsime linna mille vaartus turismi kuurortina on sama suur kui Narval tervisekeskusena. Ytleme nii et paik on kena, kui liikuda mooda Acapulco lahe ranna alasid, kus paljad (ja 13 IQga) ameerika neiud palli taovad voi kohalik kali sulle pyksikummikylge keeratuna suurest pakist kannabist ja kokat myyb.

Tee siia olimuidugi kummlisem kuikunagi ealse. 100 kilomeetrit kaheralisteraldatud kiirteedsoitsin ihuyksi. KEset teedkiirusega 150 ning kordagi jalga pedaalidele panemata. No hyva, korraks puutusin pedaali, kui autos viibijate narv kusepeatus parast lake tousis.

Konkreetne koopia- voi kloonlinn. ui keegi on kainud Egiptimaa suurtes kuurrtidessiis siin on sama seis. Starbuksile jargneb MC Donald, millele jargneb ZARA, millele jargneb KFC, millele jargneb Best Western, millele jargneb Starbucks ja millele jargneb ...

Samas on Acapulcos nii lambe, palavjaniiske, et pidevalt on tune kui keegi marja keelega mooda su selga tiriks. Oosel kell 2 naitaskraaiklaasi 29 kraadi. Linnas pesitseb kuskil miljoninimest, mis igal USA koolivaheajal mitme kordistub. Ja see neetud vaheaeg on just nyyd. Ameeriklane on ikka koige lollima, sellest mitte teadlikum inimene maakeral. Naera puruks.

Aga see selleks. Linn asub tohutu suure laguuni aare, mille umbermoot on miski sada kilomeetrit. Tanav keerutab taiskuuna ymber vee ning taidetud igatmasti ehitiste,hotellide ja kurat teab millega. Pojiline on see, et Acapulco linna nagu ka mujal on vaeste ja rikaste pool. Kui mujal on selleks kiiluks miski motteline joon voi jogi siis siin on selleks maelahmakas. Lin kuleb vaibana ylemae, kuid jooneks on just magi. Et paaseda labi tunneli mae teisele poole sellesse toelisesse paradiisilinna tuleb kaia valja hea summa maksu.

Peale selleet internet on siin aeglasem kui Oll vs. Kasparov malelahing ning autosid on liiga palju ning soiavad mooda yhte suurt magistrali,leiab siin tegevust kyll. Tropicana ja Cubana on kohalikudsuuremadooklubid. Taiega nagu "Scarface" filmis valja kukunud urkad, kumminoorjala kyljeson voimalik igat moodi siin mapoole karata. Juua ja muidugi syya.

Mehhiko kulinaariale pyendan ma kohe varsti terve peatyki, kuid hetkel vaja oelda vaid nii palju, et oivalist mereanni paellat, labakae suuruste hiidkrevettide ning imelise barracuda lihaa, loojuva paikesealguses randa uhuvasinise laine taustal autida on idagi erilist. Parem kui lihtsalt riisi syya, sitem kui seks,kuid siiski.

Igaljuhul, vedelenud 3h rannas, poletades ara kogu oma maagiliselt valge ihu, lahen nyyd kiiremaid margaritasid segama. Tekiila vaja kusiltsebida. Viva la Mexico!

Mexico vol. 4: Koikmis hiilgab ... on hobe!

Ola senjoor i senjoriitas!

Sedapuhku siis tuyleb kritseldada pisut siiani meie reisi linnaarhitektuuri parlist numero UNO. Sellesks on pisikene Kesk-Mehhiko koloniaallinn Taxco, mille toeline vaartus oli see, et tegemist oli suurima hobedakaevandusega. Isegi kesklinna katedraali ehitas yks joukas hobedakuapmees, kes tahtis sotsiaalkultuurilises plaanis anda linnale tagasi selle kylalislahkuse eest.

Linn on taiest haigalen, umbes Viljandi tyypi magimaadtikule kokku surutud tohutu linn, milles istub koos kuskil Tartu suurune inimhulk. Tanavad kitsad, tais ehtsat koloniaalarhitektuuri. Monusaim silmamanna. Tegelikkus on see, et kui linn ka tana laieneb siis siia ei saa ehitada suuri maju, toostust ega muud mitte vastavad arhitektuuri. Ja kulda akrda, enamasti hobedat on siin koasti. Pohiline on see, et hobeda kaevandus on juba sajandeid siin linna ymbruses tyhjad kuid tegemist on suurima ja tsentraalseima hangelduskohaga.

Linnas myydav hobe on koik ehete ja noude kujul, myydakse seda aga kilo hinnaga. Igakljuhul oli siibn myydaval maailma koledaim hobekauss, hind kilodega moootes umbes 20 000 eeku. Jaledamia kujuga lauahobe, mis tuleks poletada, mitte kellelegi lauale kinkida. Ainus koht kuhu seda ette kujutan on mikis venku astelpajusid hidmas, noijatudes eebenist 12 inimese soomalaua najale, tema peale paistmas Svarovsky kristallist lyhtrid.

Monusaim on kogu selle tripi juures see kui kiirelt kaivad Mehhikos asja kui sul on raha. Autorent vottis merile peale lennujaama joudmist aega umbes 2 ja pool minutit. Raha naitad ja euroopast oled ja valge. Null probleemi. 30 minutit hiljem oli meil kena yhendriikide tyypi maastus aanuste all ning alustasime tood.

Kuid sama naitab ka fakt, et kui oled gringo siis maksad iga vea eest. Panime tanaval olli, oigemini mina panin. Ment pidas kinni, tombas mu korvale ning hakkas jahuma. Puhtas inglises, et see mida ma teen on Mehhiko seaduste jame rikkumine ning see lahem mulle maksma umbes 2000 dollarit voi ... 72h kartsas. Keegi ei taha olla kartsas aga MITTE KEEGI ei taha olla mehhikos kartsas. Seal on hetkega kellegi purrito sinu dingaholes.

Niisiis kiirem kokkulepetesolmimine viis asja selleniet 200 peesso peal leppiseme kokku minu vabaduse hinna ning makse tegin altkae kohaliku leheputka taga. Kysisn peale maksmist et kas see on tavaline et ment nii moodi pappi kaib kyimes. Mees vaatas mulle kelmikalt otsa ja vastas, et "Si, oga gringo maksab!"

Imeline. Mingis osas ikka peab kinni et 100 miljoonit latiinot kandev riik on ikka auk. Aga linnapildid on kenad ning varskendavad. Mitte ilma kuid perspektiivi suhtes, kus kunagi elada ei tahaks.

Mexico vol.3: Pyramiidimekad

Sedasi siis. Audioguide kiirelt entusiastlike seletuste saatel asusime teele mesoameerika suurima kysimargi ehk Mexico City korval asuva 2000 aasta vanuse linna Teotihuakani varemetele. Kysimark on linn pohjusel et siiani ei olek eegi suutnud ara toestada, kes selle linna rajas. Oleegid olid selleks liiga vahearenenud, maiad polnud esiteks veel tsivilisatsioonina valja arenenud ning teiseks asusid niikuinii Yukatanil ja tanasel Belise, Hondurase ja Goatemala aladel. Asteegid olid veelgi kaugemas tuelvikus.

Igaljuhul, peale monusat votmist eelmisel ohtul koos kurat teab kui mitme eri rahvusega meie hotelli katusel ning monusat 8 tunnist und panime jalad saapasse ning votsmie kohaliku hiilguse WV pornika ligi ning soitsime busiitermineali. Sealt 31 peesso eest soitsime "luksuskaarikul" tunnijagu linnast pohjasuunal, kuni peeti kaarik kinni ning vaideti et tavaiak nyyd kaduge muistendeid kontrollima. Kuulsin Audioguide poolt kerget kiljummist tulemas ning panime suht kiirel sammul Surnute Avenyy poole leekima.

Yhesonaga Teotiuhuakana on linn, mille loikab keskelt pooleks Surnute Avenyy nimeline pulevard, mis loppeb yhest otsast Kuutempiga ning mille teist otsa ei ole tanaseni suudetud kindlaks teha. Pulvari keskel asub ka ylal pildil nahtav Paikesetempel.

Legend raagib, et kui inimogverduste ajala loikas preester selle hiiglalsliku ligi 200 umbes poolemeetrise astmega templi jalamil ohverdatul sydame seest, pidi tema abi sellega sedasi templi katusel asuvate ylempreestrite juurde joudma et syda veel loob. Mine vota kinni.

Kui asteegid umbes 100 aastat enne spanjardi vallutajate saabumist ehk siis umbes 16 sajandil linna kohale joudsid, kukkus vendadel otsese mottes karp lahti kuna midagi nii voimeast ei olnud nende silm varem veel nainud. Tosiasi on aga see, et linnas oli naiteks Viikingite Keskus ehk nende jumalate templid ning asupaigad.

Mooda Surnute Avenyyd kondides on tunda misgit kummalist aukartust sest see mille keskel paiknen on midagi voimsat. Olgugi et kogu linna arhitekt oli "latlane" kuna igas tohutus hoones on kasutatavat pinda umbes 1% vaartuses on linnamaastikult kogu kokkuklopsitud asula voimas. Votab hetkeks higistamagi.

Kogu paik on tais, nagu ka arvata oli muhedalt kartvase sormega myygimeest, kes yllatavalt moistliku hinnaga igasugust sodi maha yritab parseldada. Maskidest ja kujudest alustades ning siia yldse mittesobiva asteekide kalendermyndini valja. Aga yllatav on meeste viisakus ... kui ytled ei, mehed taanduvad. Oluline komponemnt latiino ja kohaliku indiaanlase olemuses, hindu vana urkel ei lase sust myydihetkel ka siis lahti kui sa teda jalaga peksad. TEan seda isiklikult, kontrollitud akt!

48 peesone sissepaasumaks on selle koha mottes umbes 10x liiga madal, lisaks iidammustel aegadel maiadest ja olmeekidest loetud raamatute reaalsuseks saamisele on linnas mingi kummaline aura. Sama tunnet tundisin Itaalias Vesuuvi jalamil Pompeis kolaedes. Hirmutav aukartus, ja seda meeste ees kes kolasid siin 2000 aasta eest.

Fuk internet, fak Priused, fak sotsialdemokraatlikud yhiskonnafilosoofiad ja kogu see huinjaa ... need olid mehed kellest tuleb kirjutada raamatuid ja anda auhindu. Kahjuks oli nende lopp sama verine kui Pronksiool nintg ringivaritsevad hoimud killisid kogu kuni arvatasasti 150 000 inimesega linna lopuni ja armetult maha.

Kusjuures, just siin tekkis mul hetkeks mote, et kogu meie tsivilisatsiooni sotsiaaaldemokraati, rahvavoim ning sona meisterdamine valimistel on vagivaldne, ykski varasem yhiskond tuhandete aastate jooksule ei ole seda harrastanud. Alati ... alati teeb otsuse eliit, kes vabal ajala ajab nakku parimat toidupala ning peab tohutuid orgiaid.

Motteaineks teile ...

Mexico vol.2: Lucha Libre

Yleeilsel kaunilt mahedalyhapaeva ohtul siirdusime kaema Mehhoko koige, ei vabandust, maailma koige lahedamat sporti ehk Lucha Libre nimelist maadlust. Kes on nainud Jack Blaci suurteost "Nacho Libre" see teab kes on luchador ja mida see maadlus endast kujutab.

Labi areeni korval asuva kirikuhoovi konnates oli kuskuilt ahmaselt kuulda inimeste rookimist, trampimist ning moirgeid. Kirikuhoovis katega palli piki sienu peksvad kohalikud kulid vaatasid meile otsa ja laususid lihtsalt "aaa ... luchadores".

Keerates tanavale millel areen asub loi esiteks rusikana nakku voimas valisoomamajade pahnutt ning inimesi paistis olevat tanaval kahes kihis. Luchadorid on liibuvates riietes musklis maadlejad, kelle suurim vara on tema mask. Mask on ees ka kui luchador moodal ina jalutab, luchador ei naita kunagi oma nagu. Kui maadluse ajal kakutakse kellelgi mask ara siis on maadlus kohe labi.

Kondides mooda rapast tanavat inimsummast labi, mis gringot nahes monuslt kahte lehte vajus, joudsime omale muretseda 100 peesosed VIP piletid, lasta ennast pisut kohalikult kylamehel kaperdada ning siseneda tohutusse, umbes 4 ringroduga saali, mille keskel tavalie poksiring.

Kohanaitaja juhatas meid meie nimelistele puupinkidele ning sveitser keeras meile 20 raha eest nagu pudelist paptopsi jakylmad Coronad. Ja siis se algas ...

Algas muusik, valguse mang, tossas ning eemal asuvast koridorist valgusid saali 8 mailma koige kaunimat naist. Tosi, tulebmainida, et need naised olid pool paljad ning meie juba ligi 4 paeva reisil, kuid ilusad nad olid. Selge on aga see, et kogu materjal oli ikagi importkaup. Venetsueelast voi kuskilt. Kohalike naisi vaadates tekib silme ette kohe mookade paraad.

Ja siis ... aite vahel kahhaid ilmuma maadlead. Varvilistes hilpudes ning maskistatud. Ja show on selline et on head ja siis pahad. Molemaid on 3 meest. Hyppavad ringi ning hakkavad andma., Olgu, tegemist ei ole K2 kaklusklubiga, kus reaalselt koik votted lubatud. Kuid nalja saab siin nii et tolmab.

Peale 7 olut oli aks nii sees et ma rooksiinja vehkisin katega, teinekord toolil pysti seistes. Moll oli nii hull, et mingil hetkel roogiti tagapingist "GRINGO, SIT DOWN!". Mehed loovad labakaega vastu rindu, tirivad yhstist katest jne. kuid kui asi laheb kypetele ning erinevatele trikkidele siis meid siin jatkub. Vanad ronivad reaalselt ylesse piirete viimastele paeltele ja sukelduvad sealt rahvasekke pogenenud vastasele selga.

Viimases maadluses olid osalised MARCo, kes oli seolgelt ameeriklane, IVAN, kelle valgel uikaril oli ees punataht ja kannil Vene Foderatsiooni kotkas. Ise puhas latiino. Parast rookisime talle jargi sukanaja urod. Ei midagi. Oleks olnud venelane, oleks meid ara tapnud.

Aga tosiselt, midagi nii naljakast ei ole mina oma elu jooksul veel nainud, kui taismehed iidvana kylakultuurimaja saali meenutavas paigas yksteisele liibuvates roivastes labakaega vastu rindu peksavad. Parim 100 peessot mida raisata.

Mexico vol.1: GEP iz Mexico

Teretulemast kuulama jargmist saadet sarjast NALJANE PLANEET. GEP alias Garjatse Estonki Parni eesotsas siinkirjutaja, Asseri, Ilvese ning Audioguide Valjakaga on maandunud maailma suurima linna harukordsesse puçvariragastikku Mexico Citys.

Mote, peale slaavibyrokraatia surmavat hoopi meie eelmisele reisiplaanile Kesk-Aasiasse, liikuda hoopis vastassuunal tekkis kaaskodanike peas puhtast revolutsioonist ning soovist leida see oige tekiila, too agavi tekiila. Ja lisaks lubas Ilves meid tema puhkuse persse keeramise eet ara myrgitda ning Audioguide oleks Lonely OPlanetitega surnuks loopinud nagu eesli kypsete viinamarjadega.

Igaljuhul ... back to piisniss. Tombasime tunked selga reedesel kenal parastlounal ning volbripohmellist paranenuna (kes oli, kes mitte) et liikuda labi naabre vabariigi pealinna Helsinki Iberia nimelise spanjardite lennukompaniiga Madriidi kaugu maailma suurimasse linna, Mehhiko platool asetseva Mexico Citysse.

Madriidis tegime kiire tiiru linas, vaatasime kuidas herr kuningas ohtust soi, suure taisliikmelise kontsert orkestri poognavenbistuste saatel. Votsime kiired olled, tegime virna pilte ning panime metroorongiga kiiremas korras lenujaamapoole leekima. Madriid ka olemas. Muuseas, Madriidi linnafiiling, olgugi et vaid 4 tunni pikune, on jarjekordne uus maitse ja fiiling. Kui NYC tundub pisikese linnana mis on meeletusse laiusesse ja korgusesse venitatud, siis MAdriid on kuidagi Viljandi. HEas mottes. Suurem aga sama rahulik, roheline ning minatuurne. Nagu oisikene kyla Austras. Mitte Josefi kyla.

Aga tagai lennujaama juurde. Euroopa on yldjuhul normaalsete lahenduste ning kiire korraldusega. Madriidi lennujaam aga tootab ikka hoopis suuremamahulise jaburdueg kui Kaazani rongijaam.

Kell 1.00 oosel puudus igasugune liiklus lennujaamas. Tohututesse mastaapidesse ehitatud terimnalides puhus vaid tuul ning vaid yhes infopunktis jagas ylbesonalisi juhiseid liigapaljudeleiluloikustele oma palga kulutanud ning veel oma viimasest botoxisystist toibuv emane. Igaljuhul ei ole Madriidi lennujaam ja sealsed varavad numerdatud vaid tahistatud. Meie pidime leidma liikumissuuna SRU varavatesse. Sinna saamiseks oli vaja liikuda eskalaatoritega 4 korrys alla, teha paoore vasakule ning seejarel tramm ja siis 4 korrust eskalaatorit pystloodis. Vaikene katsumine piirikontrollis ning edasi lennukile. Avanti!

Lend, 10 tundi ja 30 minutit laks nagu unenagu. Sook, uni, sook, maandumine. Ja varahommikune Mexico City. Toeline monu. Tapselt miu tyypi linn. Rikkus, vaesus, getto ja alllinn. Korralikult melanhoolne, samas muretu, samas jalle traagiline ning ylbe. Minu tyypi lin.

Yllatas puhtus ning varahomikune sebimine kui kahe peesso eest lunastatud metroopilet meid kahe ymberistumisega Catedral y Sagario Metropolitano juurde toi. Hurmavalt muhe ilm. Larfid on aga muidugi klassikaline maia, iga mooduv vend tundub taskuvaras ning mees kes voib su ara roovida.

Keerasime metroopeatusest kolm korda vasakule ning lykkasime oma aanused ja padaarakid maha yleilmse noortehorsteli marki kandva magalamaja neljakohalises toas. Linna syda varieerub umbes 200 meetrise vahega nagu kollane-must varvipalett, totaalsest gettost viisakalt puhaste pulvariteni. Kuid sarnasus varakevadise Moskvaga on ilmne. Tanaval myyb kohalik ika Armani prilli nominaalhinnaga 50 peessot (p.s. peesso onj sama mis eek. pisut norgem ehk), keegi roogib ajalehemyygist, teised ondavad aga oma Maseratide poole ning soovad SushiRolli nimelises kortsis varsket kala.

Oll on odav - umbes 7 eeku pudel poes ning 25 kortsis. Seegi hea. Tekiila on ka soodne. Pudel head agave poissi maksab 100 kohalikku tugrikut. Tana paneme siis Arheoloogia museosse ja loomaaeda ning ohtul on Lucha libre ehk kohalik wrestling. Luchadoridest tutvuge labi fimikunstiklassika Nacho Libre.

Kui vahepeal ei juhtu kirjutama siis yle homme on esimese kivihunnku paev ehk laheme kaema Maiade suurvormi Teotihuacanis. Tempel.

Seniks ... tekiiiila!

Ühendriikide õhujõud

Tundsin neljapäeva varahommikul San Franciskos Unitedi lennule Y00019 istudes et kurat siin hakkab miski jama pihta. Lennuk hilines tundaega, siis ootas ruleerimisrajal, kui probleeme sidesüsteemiga parandati ning kõigelisaks tuli välja et raiped ei anna süüa. Ma polnd 12h midagi hambaalla saanud. tigedaks tegi. nii ...

Olete ju kogenud tunnet et kui miski minema hakkab .. teate küll kuhu ... siis teema vaid süveneb ning aina hullemalt kui te olete sund seisukordades. Lennukid on ühed minu saatuse lemmikumad kohad kus mulle korralikult sitta keerata. Meelde tuletada mulle et ma olen eelmises elus Hitler olnud või lihtsalt naisepeksja ja pervert.

Koht 11B oli nagu valatult sitamaitsega. Minust vasakule istus venekeelt kõvasti rääkiv ukrainlane, kes kukkus lennu algust oodates koheselt miskit voblat minu kõrval murdma nii et kohutav lebra ning sool mööda meie rida levis. Kutt toppis seda voblat terve tee omale sisse. Lisaks sellele kukkus kutt tund enne maandumist (lend 6 ja pool tundi) magama ning padjaks leidis minu vasakuma õla, mida katnud Lacoste pusa kaunistavad voblased huulejutid ning törts ukraina ila.

Kogu koomilise hetke vürtsitamiseks magas minu parema õla vastas juba pilusilme (kiire analüüs andis hinnanguks Korea päritolu) tütarlaps, kes oli tulnud lennukile oma tutika Louie Vuitton ridikülliga, mis oli aga sama võlts kui Pam'i tiss ning Laari vabandused kui Savika pilti tulistas. See ridiküll haises niivõrd rajult kogu Mendelejevi tablis leiduvate kemikaalide järgi ning mul oli hirm et see söövitab augu otse läbi tema all olevate jalgade ningg läbi lennuki põhja leiab tee kellegi teise juurde.

Ühesõnaga lõbus ... kui ma küsisin et kas mind saaks upgradeda businessi, sest mul jalaruumi pole, öeldi et hilja. Kui ma nuiasin viina siis öeldi et osta. Naahui, ma tahtsin ees oleva istme peatuge hammustada.

Loo moraal on selles, et loiialt palju on inimestel tekkinud raha, liialt palju on alanenud lennupiletite hinnad, et igasugune lumpen on võimeline lennukisse ronima. Lennuk ei ole Mumbaist Agrasse sõitev rong või Novossibirski ja Jekateringurgi vaheline Ikarus. Lennukis tuleb käituda osata.

Loo moraal on selles, et pooldan ekspertide nõuandeid tõsta lennupiletite hinnad taas kõrgele, luksuskauba mastaapi, et igaüks ei saaks endale kohta sedavõrd imelisel reisivahendil. Sõitke busiiga ja närige kala.

Tegelikult on paljudele USA ja Aasia lennufirmadel plaanis hindu tõsta, sest pena hinna kiire kasv ja madalale kukkuvad hinnad ei toida enam ära. United lasi lahti 1100 inimest ja lõpetas ära umbes 10 lennuliini. American Airline, riigi suurim, jättis ära 4000 lendu. seda 2 päeva jooksul.

Moraali moraal on see, et pange kiiresti maailma poole jugama, äkki varsti enam ei saa.

Nad lasevad presitendi maha!

Triipude ja tähtede maa valib omale presidenti. Valikus on kindral, naine ja neeger. Valik on spektrilt lai, näoilmelt kirju ning sisult lahknev. Tohutu paatose ja populismifestival, mis mööda USA avarusi tuuritab pritsib selliseid kilde igaühe igavasse argiellu.

Neeger räägib kuidas sõda tuleb lõpetada. Just toome väed välja ja laseme iraaklasteel kakelda viimase võitjani nagu katoliku preestrid, kui nende keskele visata väikene poiss. Naine räägib paatoslikult, kuidas Ameerika on küll jalge alla tallutud, kuid me ei anna alla, me saame taas suurteks. Miskit pole teha. Euro võeti kasutusel vaid selleks et 10 aastaga USA dollar ja kogu ühendriikide fiskaalpoliitika maha suruda. Tehtud! USA supleb elu suurimas välisvõlas, päevased kulud on nii laes, et kui jutt oleks indiviidist oleks talle 7x pankrot kuulutatud.

Täna ollakse aga kummalisel lahkteel. Kolma kandidaati on kõik isepärased, otsekohesed kritiseerima ning ohtlikud. Ütleme nii et neil kõigil on probleeme: McCaini ainus viga on see et ta on sõjaväelane, Hillary viga on see et ta on naine, Obama viga on ... see et ta on neeger. Nende tugevused on nende nõrkused.

Peale 6 aastat siutut sõda panna kunagine staabikindral ning Vietnami sõja veteran, kellel sõjast näidata ette Purpursüda ning õlast kõrgemale mitte tõusev vasak käsi, ei ole enam usaldusväärne. Lisaks on ta vabariiklane. See on sama jube kui anda šimpansile püss ning õpetada ta iseennast sihtima.

Hillary on naine. Kuid see ei ole see miks teda ei valkita. Hillary jääb liinilt lõpuks siiski välja, kuna ta on Clinton. Rääkigu mis ta tahab. Tõsi, Clinton tõi USA majanduse august õitsengule, vähendas võlga, kiirendas majandust ning parandas haridussüsteemist kuni tervishoiuni enamikku katastroofi mis USAs valitses. Kuid samal ajal andis ta Valge Maja pimedamates harjakappides Lewinskile põske ning kurat teab keda veel "tillitas".

Kuid ka see et ta on naine jätab ta ukse taha. Hillary on kõva poliitik, tark naine ning karm populist. Kuid traditsioone ei riku.

Nii ... ja nüüd tõeline komm. Obama. Barak Obama. Arkansase või kurat teab millise lõunapoolse augu orjatari poeg, kellest sai ülikooliharitlane, kellest sai senaator, kellest sai kongresmen ja kellest tõenäoliselt ... ning ma väljendan siin nii enda kui ka enamuse ameerika vaateid ... saab ka järgmine USA president.



Mida see aga tähendab. See tähendab seda, et aasta pärast kirjutatakse ajalooannaalidesse peatükk järgmisest mahalastud USA presitendist. Ning Obamale korraldatakse riiklikud matused, inimesed saluteerivad, kuid KKK mehed teritavad nuga ja viskavad viina lipsu taha.

Hirmu atentaadi ees väljendas mulle lugupeetud USA professor, kelle nime mainida ei tahaks. Ta oli mures. Üks on vana veterna, kelle tiksuja kuigi kiirelt enam ei pane. Teine on naine ja kolmas on neeger. Nimekiri on nagu kukkuv DOW JONES. "Ma olen suhteloiselt veendunud, et ükskõik milline on tulemus, aastakese pärast on meil surnud president," rääkis professor.

Kkui järgi mõelda siis USA on riik kus traditsiooni ei murta: gey'd ei abiellu, lapsi võib saada nii palju kiu tahtmist on, Broadway on NYC üks pikim tänav ning NEEGRID EI SAA PRESITENDIKS! Liberaalsed või mitte, kuid see asi ei käi nii. USAs on pimedat rassismi veel nii palju et midagi ei ole muutunud võrreldes saatsuliku hommikuga 40 aastat tagasi 4.aprillil Memphises. Martin Luther King Jr. . Meenub?

Kindlasti leidub keegi kes asja ette võtab. Hillariga on sama hirm. Naine ja traditsioonid ei lähe selles kohas kokku. Lisaks on ta sõjapooldaja. McCain on lihtsalt vana ning ka sõjapooldaja. Ajalugu kordub. 40 aastaga oleme ringiga tagasi ja seda nii reaalses tegevuses kui ka mentaliteedis ja revolutsioonis mis kohe vallandusb. Hipid on tagasi. Seekord aga interneti, kõrghariduse ning kaine peaga.

80date skeene ümbersünd

Täiesti pööraselt ning vaid hetkega on tagasi nii Kevin Baconi toored tantsuliigutused filmihulluses "Footloose", liibuvad püksid ning kitsad traksid T-särgil, 80 lööki tatsuv suur pongo ning tõsielt haiglane alphavilli laulmisstiil.

Skandinaavia bänd Alphabeat lükkab oma nostalgiliselot naiivse rõõmurullimusaga teele uue vankri, mille lükkamist alustas Mika oma koomiksimusaga. Alphabeat aga on teemas nii sees, et sealt ikka välja ei tulda enam. Kesse kurat kasutab täna rokkrajas kelkivat saksofoni. No persse.

Aga Taani popp bänd, mis meloodilist 80date lõpu retrot keevitab sai kuulsaks eelmise aasta suvel sama looga, mida ülal kuulata saab. Kohe plaatinumplaadiks Taanis ja siis maailma. Kogu sõdade, liigse melanhoolia, poliitiliise populismi ja kurat teab veel mille kõrval on naivistlik rõõm ülimalt värskendav. Vägivald on out!

Elu24 kirjutas:
Taani popbänd Alphabeat on sunnitud oma uue albumi tegemist taas nullist alustama pärast seda, kui kurikaelad varastasid ära sülearvuti, milles sisaldusid ansambli uued lood.

Sedasi

Metallmetallil

Reedel krutivad need Leedu pahad pojad Hollywoodis plaadikettaid. Eelmisel kokrral Von Krahlis vedas Metal on Metal nime taha kootanduv punt tantsuliste tuju nii lakke, et turvamehed pidid DJ-kolmiku lavalt minema peksma. Ropud djuudid. Siin aga nende esimene vidiu loole "No Front Teeth". Nauding.

Mehed remiksisd UNKLEit näiteks. Ikkagi tuleb parimat tantsumussi slaavikutelt.

Led Zeppelin

Märtsis tuleb suund seada motomessile. Esiteks kuna on motomess ning saab esimestkorda sellel aastal kiiremad kaherattalised ära proovida. Teine on aga 800 hobujõuline, 38 liitrine (sic!) tank T-55 mootoril baseeruva übertsikliga, nagu üalpildil näha.

Tahan kuulda mis häält ja võimu see pill väljastab. Loomulikult tuleb aga vaatluse alla uute riiete ning tõeliselt korraliku reisivarustuse ülevaatamine. Sellel suvel ikka plaan eelmisel aastal ära jäänud Nordkappi Põhjamere äärde ära sõita.

Loe ka siit: Led Zeppelin in makin'

Kuula rändajat!

Kuula rändajat Vikerraadios!

Süütuna surnud Tiibeti türukute sääreluudest tehtud pillidest, Namiibia suguharudest ning kõigest muust mis meie imelisest maakerast meile silma, kõrva, ninna ja suhu satub ja jääb. Minu lemmik!

Lihtne Sessioon 2008

Äsja oma lõpu saanud juba viies Euroopa suurim siseekstreemiparaad Lihtne Sessioon oli mõnus viikendilisand. Vahtisin natukene skeidi mehi ja siis BMXi finaali. Enamus ameerika purksilarfid, kuid meele tegi rõõmsaks üliandeka tšehhivana finaaliesitlus. Suurest hüppest tehtud 360straitfliphelicopter (sic!) mõjus vingena, isegi kui mõlemal korral vennas kas aanuse ümbruse või küünarvarre korralikult ihu alla känkrasse vedrutas.

Osalejad nimetasid nii rada kui ka võitlust üheks vingemaks kus käidud ning et kohalik elu, chill rahvas ning ilusad naised teevad aga eestist parima koha maamunal. Kui me jätame välja et noored kutid on harimata ning lugemusega mis liigitub "mittepiisava" kilda, on kutid hulljulged ning tõmbas väljakul koos leegioni emodega naeru näole.

Simple Session 2008

Ideaaltoimetus

Põikasin reede lõunal toimetuse lehenurka ning sirvisin kogu riigis ringleva lehekorrespondendi läbi. SLÕlehe tagakaanelt lugesin imetabast lugu kus Triin Tulev (täna juba uut perekit kandev "lihtsaelu" daam) jäänud ilma oma Playboy assistendi imelisest ametist. Kommentaarisk ei oldud just konkretiseeritud põhjus, miks Triinuust asja ei saanud kuid vaikselt ikkagi vihjati et türuk ei saanud oma tööga hakkama. See on siis miski 3 paik, mis neidisest üle on loksunud.

siit tekksi mul aga hiilgav idee. vaj on kokku panna toimetus. Koosesisus Vändra Aveli, Triin Tulev, Teine Arnolts ja pisikene tyruklilliput, keda Go Group tööle ei tahnd. Ebaoluline oleks väljaande vorm ja sisu, ebaoluline oleks ka selle hind ja ringlus. Kui koos oleks selline absurdile lähenev toimetus, mis iseenesest tekitab skandaali skandaali kõrvale, kakleb ja nuiab liigset tähelepanu, müüksin ma läbi iga kuu ka kolmanda lisatrüki.

Avelile jääks mood, Arnoldile muusika, Triinule seltskond ja pisikene lilliput tegutseks majandus/tehnika veergude täitega. Alustame tööd. Esmaesitlus on september 2008 ning esimene number hetkel nimetul määgil oleks okt 2008.

hoidke silamd lahti, koorekiht eestlasi valmistub vallutusretkeks.

EV 2008

Ei me ei räägi vabariigi aastapäevast. Me ei räägi ka juubeliaastast või Eduard Viraltist 2008 aastal. Me hädamaandume hoopis vikerkaarevärviliise potmodernistlikku hõiskekatedraali, milles puistatakse vaid rõõmu ja energilist tantsukrossi. Nimelt kätte on jõudnud Eurovisiooni aeg.

Tänavu räägin ma sellest saatest aga hästi. Isegi väga hästi. Riigitelevisiooni alamakstud töönäpud lõid stuudion näol maailmaklassilise vaatemängu, mille võimas pilt, mis läbi LCD kodudesse projetseeriti oli jahmatav. Lood, kas siis kantuna sellest stiilsest keskkonnadt kus filmitud, tundusid professionaalsed ning mõnusalt head. Kuulatavad ning paaril puhul isegi kanda väntsutama ajavad.

Stuudio tähistaevaline ning ekraanidega kaetud sein ning kaamera liikumine lõid stiilse kontsertfiilingu. Aga ... Kreisiraadio algus tappis korraks igasuguse Cuba Librestr leotatud tuju. Raisk. Sitta keevitavad need kollid viimasel ajal. Jooma kukkunud vist.

Aga siis hakkas pihta plejaad: Ska Factor, Rolf, Taavi jnejne. Olgugi, et vikerakaarepoiste pealetung viimasel aastal on olnud muhe, alustades Scisor Sistersistest ning lõpetades kurateab kellega siis selle aasta parim lugu tuleb Rolf jun. esitusest. Panin raha järmiseks viikendiks juba kõrvale. Kõne tuleb teha.

Kõrge resolutsioon (UUS!)

Veel mussijuttu. Minu lauanurgale ilmus äkitselt kauaoodatud ning mitte millegagi pettumust valmistav High Contrasti uus plaat. Plaat rokib sedavõrd, et uusi taldu pole reisivussile mõtet muretsedagi, sek hiljem on ka need ühtlaselt parketti viilitud. Sõit on aga võimas.

Erinevalt vanematest plaatidest on vanapoiss "Resolutsioon" läinud seekord mõneti rohkema säplimise teed. Seda eriti loos "Kiss Kiss Bang Bang" (vanale pidi ikka jubedalt meeldima pedest politseiniku ja luuserist kotivarga värk samanimelises filmis). Põhiolemus on aga ikkagi kraatsiline Põhja-londoni käre mekk mann ning proovige - naelkumme ja vedrustust põhivarustusse ei kuulu.

Müre piim

Endine Moloko (Piim (sic!)) laulja Roisin Murphy tuli lagedale ideaalile läheneva electrobiidiga albumi "Overpowered" näol. Vinku "ma tahan jubedalt nende radade järgi saba keerutada" album alustab minu jaoks uut aastat muheda emmotsiooniga. Rebige ligi, klämm ja värviline elektrihääl.

Põrgu Jaht!

Kaunitarid ja keenjused!

Kuigi interneti levik riigis läheneb 100% kogu selle kauni kantsi ulatuses, on ikkagi inimesi kes ei taha ega soovi selle imetabase ühenduse liikmeks astuda. Niisiis, vastutulles inimeste soovidele lükkasin suvise Okaaniatuuri pildid ülesse ka Hella Hundi söögisaali (www.hellhunt.ee).

Harukordselt mõnus fiiling, kui jägid inimesi oma pilte jälgimas. Kuradi edevuse laat. Kuubis. Aga igaljuhul, tulge tehke üks Hundi Hele, vahtige pilti ning veetke kenake aeg. Sõbrad on ju juba niikuinii kohal. Ma juba istun ... 3 hele ja meeleolu on vahetusene :-)

Seniks ...

(Okeaaniaseikluse terve pildirida)

Barceloooooona!

Spanja üks kaunemaid linnu. Ilma naljata. Barcelona ilu ja huvitavus ei ole hoomatavad ühe hetkega, selleks et taibata paiga sisu tuleb selles veeta aega, rahulikult. Tuleb kolada tänavatel, kimada rataste ja metroodega, halastramatult shoppata, uurida Gracia linnaosa kõrtse ning vedada näpuga järge kõikide kuulsate elanike lemmik paike.

Ligi miljonilise elanikkonnaga Suur Barcelona on mõnus lihtne paik, mis on omane kõikidele eurooplastele. Mahe kliima, mõnus päike ning mis kõige olulisem: valusalt chill õhkkond. Inimesed on vabad, rahulikud, naeratavad. Kimuvad tänaval kannabinoide, istuvad tunde kõrtsus head veini ja tapast nautides. Hoolivad üksteisest.

Lisaks pakub paik nii kultuurilises kui rajus kõrtsiroomamises silmad ette paljudele urgastele planeedil. Hipilinnajaona tuntud Gracia, kus ka toimuvad enamused G8 või baski vastased meeleavaldused on paik kus maailmas suurim kõrtsude kontsentratsioon euroopas. 100 meetri peal on 50 kõrtsi. Paigad on kitsad kuid sügavad, kui nii võib öelda.

Tapas, mis spanjas tähendab igasugust suupistet jookide kõrvale, lisab mõnusat vürtsi ning hispaanlaste baarikultuuri peetakse maailam üheks esindulikumaks. Lisaks kui kõrtsud sulgetakse on igal tänavanurgal mõni aafrika mandri esindaja või hindu, kes näpus rippuvast 6-pakist sulle teele õlle müüb.

Teet, oistis iiven miski pokkeri ajakirja, mille ühes kaaskirjas olid Barcas toimunud turniirimehed kolanud mööda kõrtse ning nende sulgemisel "saw the beer sellers, so we could easily work our way home!" Ilusti öeldud.

Barcelona on muidugi ka totaalne shoppahoolikute paradiis, seinast seina igast tränji, mis kisab sinu nime ja rahakotiraudade järgi. Vestlused kohalikega, pikad lõunad ja ööd muudavad Barca heaks paigaks nii piuks, eluks, kui tööks.

Mis peamine, kliima on soe. Igal ajal saab tsikliga sõita, päikese käes kevadiselt ringi tillerdada ning lund näed vaid telekas või külmkapi sügavkülmas.

Barcelona läbi pildikasti

Gibraltari päike

Hispaania lõunariba Andalucias, Cadizist lmeriani ei ole mitte lihtsalt mere ja maa kokkupuutepaik, vaid regulaarne paradiis. Mäed seljataguseks vonkleb ühtne linnaasustus sadu kilomeetrid mööda rannikut Gibraltarist Malagani ja edasi. Pidev päike, tuulekene ning selge ilmaga kättepaistev Aafrika muudavad paiga paigaks kus tsikliga tuult lõigata või autol katus vallasõlmida ning Paul Ankat krappidest maailma paisates mööda rannikut kimada.

Malag ise on vanaldase arhidektuuriga ligi 600 000 elanikuga keskus, milles tänapäeva kapitaliski näitavad meeletud IKEA ja C&A kaubanduskeskused, miljoniled autod ning jahid, millel ruumi poolele Tartule. Kuid käänulistel teedel kolavad käed seljal vaekausiks säetud vanamehed ning suitsetavad üleni musta kandvad moorid annavad mingi uue kultuurilise hingamise.

Iseenesest on muu kõik uus ja arendatud, mitte loomulikult arenenud. Kuid villad, condod ja apartemendid on uhkemast uhkemad, lahtine auto kohustus ning õhtused veiniorgiad tavalised. Detsembris õnnistas Hispaania meid 22 soojakraadi, pideva päikese, kerge tuule ning värske õhuga. Pilvi null.

Ned siis, Sveitser ka juba tuleb. Aitab kirjutamisest, Fuingirola rand, mis laiub kõrtsijalutsil on nüüd minu jõllitusobjekst. Una cervesa pour favour!

Ega muud ... nägesh.

Calahonda kaunid päevad

Portveinimeka

Töö ja kodumaa kaitse nõudsid ohvriks piinarikka leennuvahetusega sõidu ELi tagant poolt 3 vana riigi ühte omapärasemasse linna - Portosse. Douro jõe sängiveerel mõnusalt lösutav linnaahelik, meenutab midagi Viljandi ja Pärnu vahepealset, kuid ei ole tegelikult mittemidagi sellesarnast.

Kuan tegemist on detsembrikuuga, mis meil tähendab põlvini seletamatut pläga, külma tuult ning pimedusest segi joodud mõistust, valitses kauges Portugalis mõnus 16 kraadi nign kevadine päike, mis linnud laulma vedanud ja inimesed tänavale ajanud. Välikõrtsudes porti juues, lastega sekeldades, naisukesega jalutades või sportides.

Portugal on kahepaikne - vaene ühest ja rikas/edukas teisest servast. Väga esinduslik infrastruktuur ning võimsad hooned a'la uhiuus kontserdimaja Casa De Musica või kesklinna hooned. Samas Douro jõe kallastel evivad elumajad, mille aluskorrused täis kõrtse ja restorane, haigeid noorteurkaid ning suveniirikauplusi on totaalne muutumine.

Istud koloniaalajapärandi trepiesisel kõrtsis trimpad külma õlut ning vaatad tänapäevba insenertehnika suurteoseba kerkinud meeletut kaarsilda, mis ühete kallast teisega ühendab. Sildu on palju ja sillad on majesteetlikud. Jõe vastas kaldal asub aga meka, mis linna kuulsaks muutnud ning selle nime maailmasse vinud.

Vastaskalda asukateks on veinimajad. Port veini majad. Oporto, nagu linna kohalikus keeles kutsutaks on andnud oma nime nõukaajal tuntud kangestatud veinide elitaarsemale sugu puule. Portveinide saamislugu on lihtne. Vanad merekarud kes mööda jõge ja ookeani veini vedasid valasid veinile säilimise huvides hulka viinamarjapiiritust, mis muutis mõdu kangemaks ja ei lasknud sellel roisku minna.

Täna on see uus, magu ja pisut tugevama maitsega jook saanud iga korraliku mitmetahulise lõuna või lõunasnäki lahutamatuks maitsestajaks. Kuningatest põdurate paadialustena nudivad igapäevaselt klaasi/punnsuu seda kanget veini.

Veinimajad (nagu Ferreira) pakuvad mitmeid sorte porti, kuulsaimad nimetused on tawny, ruby ja blanco. Tohututes tammevaatides käivad joogid hakkasin mulle istuma iga klaasiga ka iga päevaga üha rohkem. Nende positiivsust suurendab olematu hind meeletu kvaliteedi vastu. Seda siis Portos endas poes käies.

Porto minule olulisim fiitšö lasus aga inimestel ja nende eluviisil. Pisikesed, riiuleid täis seintega, vanamehe nässiga leitveerel kohalikud poed. Mõnusad lokaalid ning mägitänavad, mis keerlesid kui Medusa juuksed. Särasilmil, kolmetreist hambaga vana mersut taksona pidav vanake, katkised tänavad, loogilised linnajooned, odavad hinnad, suhtlus inimeste vahel, Brasiiliapärane samba mõtlemine - manjana ja lebo.

Suvel, kui mitte sellel siis tulevastel, pakin asjad ja armastatud ja kolistan tagasi Portugali! Palju on näha ja palju on rääkida!

Porto kaunil Douro kaldal

9/11 sigadus

Igakordselt mõne lennujaama kontrollpunktist läbides jätab mu süda paar rütmikäiku vahele ning jääb äraootavalt vaikseks. Kas ma kardan et kotist tiritakse välja hävitaja MIG mürske, kilo kokaiini või pornograafil vaadeldavad pildid pisikestest lastest. Miks, ei tea, kuid iga kord metallidetektori häirivat heli enda seljataga kuuldes sureb osa minust.

Jõudmaks Portugali kaunisse sadamalinna Portosse tuli mul teha läbi täpselt neli full cavity läbiotsimist. Näpuga uurkanalites kolama päris ei hakatud, kuid palju puudu ei jäänud. Jälgides järjekordset kolli vaikides minu varbaid ja taldu mudimas hakkas mul neist kahju ning ühtegi kommentaari ma ei lisanud. Isegi siis kui ta mu saapad kolaki masinasse viskas ning mul veel paar tiiru läbi metallimasina lasi astuda.

Frankfurti lennujaamast rebisin ligi kaks islamiusu kurjemast poolest rääkivat raamatut. Esimene räägib traditsioonilise karistusena Pakistanis kambavägistamise läbielanud naisest Mukhtar Mai ja tema memuaarid „Au nimel” (Varraku poolt ka Eesti keeles paar kuud tagasi avaldatud teos. Soovitan soojalt, äärmist ebamugavust tekitav teos). Teine teos oli lihtne islami ajalookäsitlus läbi terroristlike konglomeraatide tegevuse.

Minu intellektuaalne huvi maailma usundite ja poliitilise korra segunemise kohta sai ka minu jurade alustalaks. Kapi suurune aarialane vaatas oma röntgenisilmadega mind mitokondriteni läbi ning otsustas et asi ei ole ikka õige. Miks on noorel, valgel ja tervel mehel kaasas sellise sisuga materjalid. Loomulikult haaras bratwurst lahti ka mu rüperaali, mille taustapildiks ootamatute kokkusattumuste pikas jadas oli loomulikult tuttava kunstniku joonistatud enesetaputerrorist, tänu Ain Kaalepile Eesti keeles põuepommar. Pärast selle visuaali nägemist võtsid asjad kummaliselt kurva pöörde.

Ilma erilise analüüsita olin ma liikunud turisti või ärireisija kategooriast punasesse klastrisse, mis tähendas konkreetseid meetmeid. Mind ei väänatud ega pekstud ega midagi sellist, kuid iga detail minu kotis nokiti seibideni lahti. Iga Tallina kodukorteri võti kontrolliti järgi, raamatute igale lehele visati silm peale, läbi töötati iga ajaleht ning fotoaparaadi avaus, kuni selleni, et vennad Grimmid, kes minuga tegelesid, uurisid teadlikult oma arvutiekraani ning küsisid minu elu/olu/pere/töö/soolise eelistuse jne. kohta igasugu debiilseid küsimusi. Teades, et ainus mida ta oma DELLi nimeliselt ekraanilt nägi oli kas telekava või kuulsaima sakslase HELGA tagasilla otsevaade, hakkas mul lihtsalt kõrini saama.

Ühesõnaga, jutu moraal on see: kui lähete rändama, tööreisile või niisama kaugemasse pealinna külla, vaadake väga, VÄGA konkreetselt üle mis nodi te kaasa veate. Erilise tähelepanuga käige läbi kirjalik materjal ning elimineerige igasugused jäljed usulistele, poliitilistele ja äärmuslikele teemadele. Mein Kapf jätke koju. Teostesari, millega uuritakse Koraani äärmuslikkust, jätke koju. Jätke koju rassistliku sisuga punkmuusika, visake kotist välja kõik South Parkile viitavad materjalid. Loobuge keerulistest tehnilistest vidinatest ning riietuge siiralt tavaliselt.

Viimasel ajal singi lennates olen hakanud tähele panema paranoilist suhtumist iga järjekorras seisja ja vidinasse, mida reisikotis leidub. Kui loeb Koraani järelikult ka terroriseerib. Kuulab punki, kindlasti neonats. Kui ei soovi saada lubrikeeritud kindas näppu anusesse vaadake asjad tõeliselt teraselt üle. Ühendriikide lennule minge lihtsalt sallis ja suspedes. Saate lihtsamalt läbi.

Mõistus ütleb, et te olete idioodid, kuid reaalsus on teine. Alati ei pea olema püksis peituma õppemürsk, põues end peitma mõni tääk või musket. Lihtsatest asjadest võib jäägitult palju jama tulla.

Lennujaamas, kui sallimatuse pühas kraalis tuleb olla aupaklik ning tõeliselt tasane. Kõik asjad tuleb koju jätta mis vähegi küsimusi tekitavad. Aga seda te juba teate.

Niisiis, …

… obrigado, et kuulasite ning järgmised ülesastumised juba uutelt laiuskraadidelt.

Porto

Portugal

07.12.2007

Mehed KÖÖKi!

Kaunitarid ja keenjused!
Võtke põlled varnast ning siirdugem padade manu!

Võtsin siin siis kätte ning andsin sõrme ajakirjakuradile, kes enesele imenud selga tuntud elustiiliajakirja vaieldamatult tuntud kostüümi. Tegemist ajakirjaga KÖÖK. Uurisin maailma, uurisin elu. Kirjutasin. Lõpuks pandi pilt esilehele ning juurde tekst PEATOIMETAJA (tegelt küll Meeste Eri-numbri peatoimetaja Äripäeva ajakirjanik Martin Hanson).

Pmst ... kokakunsti nautivaid ning revolutsioneerivaid mehi on meil virnas, neile aga lugemist pole palju pakkuda. Kui on puudub pauer, sihitult uitatakse rullnoklulse hallil maastikul ning igaühte võetakse ükskõikse idioodi žablooniga.

Tekkis plaan pakkuda miskit muud. Laiapõhjalist. Huvitavat. Intellekti kõditavat. Vahedat ning ilusat. Pead Kertu ja Enega kokku pannes võlusime välja äärmiselt vinge ajakirjanumbri mida võib iisi 40 vabariigi krooni eest poest omale koju kanda ning siis nautida. Muuseas, kui mõne söögi tegemisega, veini mõistmisega või loo ideega hätta jääte, võtke mulle ühendus. Kokk tuleb külla!

Kuna juhtkirjade kirjutamine on üks valus pein, siis ei viitsinud ma seda teha ajakirjas, ega viitsi asja arutada ka siin. Ostke, uurige, lugege.

Esmalt aga lahendage pool pudelit head punast burgunderit, kruttige valmis mõni hea soe salat või elitaarsusele kannale astuv suupiste ning asetage ennast mugavalt kaminatule valgusse istuma. Telefon lülitage välja, et naised segama ei tikuks, sest käes on eneseharimise aeg ning PIIBEL on saabunud. Hiljem võib taas öövirvenduste hammasrataste vahele viskuda ning enesega lasta asju juhtuda.

Hetkel aga las äkilisus jääb õhtu ootele!

www.ajakirikook.ee

Turg avanes!

Eile õhtul kogunes punt rikkaid ja ilusaid et avada staarkokk Imre Kose uus kulinaariakonglomeraat Ülemiste City's. Täpsemalt siis Mercado (aka. turg - hispaania keeles), mis on Eesti suurim resto mahutades miski 500 inimest neljas erinevad kontseptis: korralik saia ja koogi/kohvi koht Boloungerie, minu lemmik Souperie, mis hakkab mõnusat aasia leent koos hea dim sumiga pakkuma. Lisaks Grill Mercado ning Gourme Market.

Kose, kes koos äripartneriga söögikohta 25 miljonit krooni paigutanud, pidas Gourme Marketit kõige vingemaks kogu kontseptis. Ma nõustun 100%liselt. Marketist saab osta värskeid snadwitche, tiramisut ning tervet nimekirja haruldasi patee'si ja hanemaksa siakatet. Lisaks näiteks kogu varustuse sushi valmistamiseks, Vertigo enda brändi teed ning täiesti minule täielikult uudset musta šokolaadi meresoolaga. Mõnus.

Grilli suuremad ja pikemajalised lõunad paralleelsed iseteenindusliku supileeme valikuga kus põhimõtteliselt saad ise oma leeme koostada. Alus on olemas, lisandeid paarkümmend. Sellele visata hulka veel värskest, kohapeal valmistatud taignast küpsetised ning muud polegi tahta.

Kõik materjalid on värsked ning kõik koostised eritoitudes on 100% õiged ehk retsepte ei ole muudetud mugavuse mõttes. LIsaks lubas Kose et hakkab pakkuma rerstorani toidu take-awayd ehk võtad letist hautatud lambaprae ning keedad kodus riisi ja kuumutad paja ja on restorani kvaliteediga õhtusöök normaalse hinnaga olemas.

Väärt koht. Täna jälle.

Ülemiste City Mercado avamine eile detsember kolmandal

Saapakantsi äkilised täkud

Võtsime esindusest prooviks paar Saapakantsi eredamat tähte ning panime Paldiski maanteele väikest tiiru tegema. Kurat need rattad on kiired, ilusad, mugavad ning kurat kui kiired. Tõstsime nokka, kimasime võidu, tegime ka kiiremad ringid Tabasalu ringil.

Ducati väledamad pojad

Tallinna linnaviletsus

- Tere! Kas Tallinna linna avalike suhete osakond?
- Ei see on kantselei.
- Aga kas oleks võimalik Ain Saarnaga vestelda.
- Kes küsib?
- Äripäev.
- Teate meil on selline kord, et kõik küsimused tuleb saata mailiga või jätta kantseleisse?
- Kuidas siis nii? Ajakirjanikega ehk ikka suheldakse otse, telefoni cteel?
- Ei, meil on kord. Saatke mailiga.
- Aga äkki keegi ikka on osakonnas olemas, kes aidata saaks?
- Sealt öeldakse teile sama. Meil käib kõik kirja teel.
- Maili teel liiguvad asjad ju väga aeglaselt. Järsku ikka saate mulle juhi mobiiltelefoni anda?
- Miks te küsite selliseid asju. Meil ei ole voli. (ohkab - toimetus.)
- Selge. Head aega.
- Nägemist.

Vestlus Tallinna Linnavalitsuse kantseleiga. Soov saada ühendust minu, ajakirjanikuga suhtlemise otstarbel loodud üksus. Tööd pakub osakond 20 inimesel ja maksumaksjalt kotitakse aastaeelarvena umbes samas suurusjärgus miljonne välja. Ma aermastan Tallinnat. Edgar, tule mulle külla!

6,4%

Ootasime seda numbrit juba ammu, nagu laps ootab jõuluvana või puberteetik oma esimest vahekorda. Et kas otsa märjaks saamine on ikka nii vinge ja hea kui räägitakse. Või rahmakas pihku kruttida on hõlpsam ja kodusem.

Nu lõpuks ta siis tuli, vopsas mailipostikasti. Number oli ilus. 6,4%. Uuuuuuu ... peaaegu nagu jumalik aura püsis selle paganliku rehkendustulemi ümber. Sitt hõikas kolleeg. Toimetajad hakkasid püüdlikult naeratades oma palku üle kontrollima. No ikka sitt, kukume ju, eelmise kord oli 7,5 prossa ja aasta esimene kolmkuu mõnuga üle 10 prossa puhast kasvu. Aiaia ... mis nüüd saab. Kukume ju ...

Ma siis mõtsin asja üle järgi, lugesin paar turuülevaadet, paar analüüsi, kiikasin stat.ee lehelt meie inflatsiooni ja jõudsin järeldusele. Ikka veel on meil liiga hästi. Kasv peaks taanduma aastaks vähemalt ELi keskmisele tasemele et me saaksime kiire kasvuga tekkinud õhuvahed millegi püdelamaga täita, et siis saaks seda ballooni edasi puhuda.

6,4% on aga tegelikult veel peaaegu kaks korda ELi keskmisest kiirem majanduskasv. Inflatsioon on meil ligi 8% ning majandusteooria väidab, et majanduse kiire, ehk isegi liigkiire kasv on inflatsiooni suurim akseleraator. Kui tahame saada eurotsooni, on vaja viia inflatsioonimäär alla 3%. Jubedalt majandus kasvatades, samal ajal pidevalt vähenevat eksporti vahtides, jääbki euro meile kättesaamatuks nagu MM tiitel Märtinile. Nii lähedal aga samas kellegi teise karikakapis.

Kuhu põgenevad hinged?

Võtsin jalad selga ja kino poole kepsutasin. Maksin rebasepoistele rahanatukse ää ja seadsin oma kauni aanuse 8nda saali ülanurka ootele. Hõbelina teatas, et kanna helkur, teatas et maksa riigimaksu ning siis et türa, vaata jkui palju uusi ja häid filme on tulnud. Too kohe oma raha minu juurde.

Tuled kustusid, viimased reeglipärased kiosse tulijad virvendasid ekraani eest läbi ning ma ei märganudki kelle film oli, aga siis jauras Viire Valdma juba basseiniveerel rasedust maha. Olin õiges kohas. Vaatame filmi "Kuhu põgenevad hinged".

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=2hF9qb_Ieb0

Üle pika aja, tõenäoliselt alates filmist "Need vanad armastuskirjad", on Eesti film jooksev ning voolav, ilma nurkade ning sketšisaateks muutumiseta vaadeldav ühise üksusena. Tähendab see seda, et film ei jää kuskile kinni, näitlejad ega rešissöör ei takerdu triviaalsesse kuntitegemisse, vaid teeb vaadatava ning emmotsionaalse käsitluse ühest nihilistlikust noortepundist.

Loomulikult on tegemist noortefilmiga, keskkooli õpilastele mõeldud normaalse äratundmise või kuulumisfilmiga. Mantra "Kõik tahavad kuhugi kuuluda, kõik tahavad olla armastatud" leiavad Rainer Sarneti filmis mõnusa käsitluse. Filmis on seksi, vägivalda, pettumust, lahkuminekuid ja ahastust, viha ja armastust. Lenn Kuurma veetlev Maya koos oma esoteeriliste vanematega kes värvisöömise vahepeal ravitsejatena ülesastuvad ja tooreid kartuleid söövad on litakas naela pea pihta. Lisaks on Lenna lihtsalt kuradi ilus.

Jaan Ruus kirjutas EEs: "Iga uus eesti film on ikka vaatamist väärt. Seekord on tegemist kahe naisgümnasisti, Anni ja Maya, teineteiseleidmisega psühholoogilise suhtedraama võtmes. Anni peresse on sündimas südamerikkega poolvend. Ja poolvaistuliselt salasoovib Ann, et laps ei jääks elama. Oma soovi täitumiseks otsib ta abi satanistidelt. Hiljem kahetseb ta oma mõtteid. Kuid satanistide hulka kuuluva klassiõe Mayaga seovad teda nüüd lähedased suhted."

Esimene kord kui vanameistriga nõustun. Eesti filmil on alatihti jube higi maik juures, filmikeelest on tunda et kogu meeskond on ennast kusejuhakas pingutades proovinud louua uut ratast. Eesti filmi iseloomustab Mati Undi "Sügisballi" raamatust lõik: "26. juunil põrutas linnalähedasest raudteejaamast välja juhita mootorvedur. Vedurijuht või tema abi olid nimelt vedurist maha hüpanud, kuid ei jõudnud hiljem enam tagasi hüpata. Vedur lõhkus ettevõtte tõkkepuud, Sõitis harujaama, sealt edasi linna viivale peateele, saabuvale reisirongile vastu, kusjuures reisirongi kiiruseks oli 80 kilomeetrit tunnis."

Eesti film on nagu see vedur, režissöör nagu vedurijuhi abi ning reisrong paratamatus. "Kuhu põgenevad hinged?" on aga film mis selle stsenaariumi hävitab. Film on tõesti hea. Ainult korraks tekkis mõte silmad kinni visata. "Georg" suutis seda pea kolmel korral, "Sügisball" kahel korral ning Nügase "Meeletu" ajal toimetasin igavusest hoopis türuku seeliku all. Sedasi.

Minge kinno!

Kahmake langevari ... nüüd kukume!

Hurmavalt värskendav oli täna hommikul tööle jalutada. Väljas paistis päike, kerge tuuleiil tõukas märgi ja plägaseid puulehti vasta minu sametisi kommunarikaune, eemal röökis ülekäigurajal ääreppealt rekaalla jäänud aasta 1936 väljalase oma lollust ning kirus viinahinna ja Talleegi kanajama üle. Sama jama, teine päev.

Aga mul kõik rõkkas sees. Hing helises ... sest tunda oli persse kukkumise hõngu. Õhk vibreeris kokku kukkumise eelset helinat ning mina tantsisklesin nagu Ajarändur 1997sse tagasi. Tavapäeva hommikul tunned end ikka enamasti mahi kuse juga, mis algselt küll kontsentreerunult kui hiljem hajaali vasta elektriposti pladiseb.

Täna oli aga imeline hommik, fiiling nagu maasikakreemil, valutu ja viskoosne.

Kuna majandus jaheneb, laenu enam ei anta ning korteriostu plaani võib maha matta, aktsiabörs kukub nagu põiata iluvõimleja tagurpidisaltol ning hirm töökohakaotusest naerab inimestel kuklas isegi sital olles või ülemuse naist väkates.

Põhimõtteliselt on kõik korras. Tsükkel hakkab jõudma oma paratamatu lõpu juurde ning me ei tohiks ennast selelst morjendada lasta. Tegemist on uuestisünniga nagu kosmosest purilennukiga taas maale pääsemine või hommikune kohvi. Enne uut starti peab toimuma finiš kus loetakse kokku eelmise jooksu parimad, kes taas rajale pääsevad ning need kelle teekond selleks korraks trellitatud akna või pudelikorjamisega jätkub.

Mõte sellest et sitavikatid ja soolapuhujad sõelutakse välja ning järgmises jooksus on vaid asjalikud ja tõeliselt tegijad sellid on värskendav. Naahui saab saata kõik ühemajakinnisvaramehed, hingusele saata hunniku mõtetut ajakirjandust, paar lolli poodi sulgevad oma riiuliruumid ning inimesed vaatavad pigem enda sisse kui oma ja oma töö andja tengelpunga.

Igaljuhul ees on huvitav aeg, täis enesetappe, pankrotti ning hulga niati musta masendust. Imeline. Tulemas on Imede Talv. Äkki saan ka miskit erastada veel. Mõne tehase või tšehhi. Nali naljaks. Edu edukatele.

iihihihihihiihihiiiiiiiiiiii .................

2008 on hea aasta. On Roti aasta!

Hii iis päkk.
Hii iis vaiolent žänn ever.
Hii iis RAMBO.
John Rambo.

No pekki, 80dad oleksid olnud poolikud ilma Rambo sisutu vägivallaga pisikeste Tai ja Birma kilide kallal. No kurat, Steven Seagal on Rambo kõrval nagu pisikene patsidega Kodutütar ning Suur-Arnold homoseksuaalist muusikalilaulja.

Rambo vägivaldne käekiri asjade korda ajamisel ei lähtu mitte versioonist et tapa kui on vaja, vaid häüvita iga hinnaga. No persse, kui säga haubitsaga mehi meetri pealt annihileerib siis no ei ole küll midagi muud vaja juurde lisada.

2008 jaanuar on aeg mil kurjus nutab nurgas ning ebaõiglus palub armu. Armu ei anta. No mercy ...

Radio Philipines

Öeldakse et maailmas on kaks asja millest läbi käies on mees õige mees. Need on vangla ja abielu. Kui aga käid läbi Filipiini vanglast, tuloed välja naise või tantsijana. Hard 'nocked life!

Faktoloogia

Tean et ei üllata originaalsusega ega ka uudsete mõttelenduderga, kuid ma pean ikkagi taaskordama vanu tõdesid ning postitan teile miskit, mille nautimine on mulle kindlasti tagastanud umbes 4 aastat mahajoodud eluaastat. Niisii, pange ennast valmis ning ärge hoolige kui suur osa teist oma püksid/püksikud märgab ning siiralt õlleklaasi taga veedetud aastad tagas ivõidab.

- Jack Bauer facts
- Chuck Norris facts
- Mr.T facts
- Vin Diesel facts

Me paneme ette alustada samasugust mütoloogilist folkloori ka mõne meie kantsi mehe suhtes. Paneme siin välja mõned nimed: Üllar Jörberg, Heimar Lenk ning Villu Parvet (reversed).

Mis maksab inimene?

No mine m**** ... oli minu esimene reaktsioon jälgides taaskordselt üleskerkinud KAPO ja juhtivpoliitikute sõbralikke vestlusringe ühes suhteliselt valgusvaeses Kaarlipuiestee kahekordses majas. Hakkab jälle peale! Hea kogu antud nihilistliku suhuvõtmise juures on tõik et kaitsement ei maga, vaid jebib ilma suurema häälitsuseta rahuklikult oma tööd edasi. Kuid nagu öeldakse nühkimine ise ei ole veel see mille pärast keppima hakatakse. Vaja on ikka pauk lahti saada, mis tähendab, et ainus rwalistlikult rahuldav lõpp sellele epopöale on süüdimõistev otsus ja kellegi halenutt, mille saatel raudväravad Harkus või Tartus nende seljataga kinni rullib.

Tavai, on kuidas on, kuid minu hämming laskub hoopis kõrvalliini problemaatikale. Olgugi et minu doktriinike ei ole lasta ennast ära osta, olen ka mina inimene ning mul on oma hind. Milline see on, on hetkel nii minu kui ka teiste jaoks teadamat. Hind erineb ajamõõtmes ning võib päeviti ja situatsiooniti erineda. Ei saa välistada et õige summa puhul ei ole ka mina enam suuteline seda plöga taluma ning lasen kellelegi sita kaela ja veedan oma muretut elu kuskil Kaimani saatre teetöölise või Tahiti kalurina edasi.

Probleem mis mind aga hämmastas on tõik, et eestlase hind on 1 korter. Ühe kvartiira eest Tallinna, pärnu või paide kesklinnas müüvad poliitilised jõud maha oma tõekspidamised. Jaapani põllumajandusminister haaras kohvri, milles eksperimentaalse põllumajanduse lubamise eest tänutäheks toodud 850 miljonit dollarit, siis seda ma mõistan. Kui AKMi võtta siis nii et suurest rõõmust veri ninast väljas. Nii palju et võiks minna indiasse ja osta seal omale oma mäeahelik ja alustada seal uut buddismi, nii palju et lennata 23 korda kuule ja tagasi. Nii palju et tyra sitapotid on kodus kullast ja hambaorkide otstes 100 karaatised smaragdid.

Aga meie müüme ennast maha 1 korteri eest. Tallinna Kommunaalameti juht Valdmann sai korteri pärnus, Merko sai miljardi eest käivet, Tuiksoo sai korteri Liblikult, liblik vahetas maad ning merko sai Plazasse omale kindla üürilise, kes lolluse kinni maksab. Keskerakonna korteriskeemiga ei ole tarvis isegi mitte hakata paberit määrima.

Kas tõesti on siis korter selline väärtus täna Eestis, mille eest on kõik müüdav. Annus naerab. Ma ka naeraks, kui on olemas nii palju nii lolle inimesei, kes peale selle et kõrgetel kohtadel ennast ära müüvad, satuvad mõjuvõimsate inimeste aheliku otsa ning see lõo lõtvub vaid jalad ees minnes.

Ning ega kogu Eesti eliit on üks kiusupunnide punt, kes nii üksteise kui oma allikate j akinnimakstud joodikute peale kaebamas käivad. Ikka Kaarli puiesteel, ikka pimendatud ruumised, nimetutele kollidele.

Igaljuhl on mul soov, et kõik AKMi mehed saaksid niivõrg kreemitatud, et libisevad oma kõrgetelt kohtadelt ja murravad kaela. Lisaks võiks pinge ja süütunne tuu tinavähilaine ning tabletikuuride rea. Saaks pasahaisust toa puhtaks tuulutada ning läbipaistvama pilguga edasi minna.

Mis seal ikka. AKMi terviseks. Proosit!

Kurat, ma olen kunstnik!

Simmi versioon maarjamaa esimesest superstaarist ja seksmašiinist Georg Otsast üllatas oma mõnkari ilusa visuaalkeelega ning haiglase fuuriana tuntud Asta, kelle osa ka täiesti relatiivsena saab tänapäeva produtseerida. Ja siis Matvere ... ei ole vale kui mammid hõikusid saalis käsiplaksutades, et oioiioi ... marko on ju rohkem Ots, kui Ots ise!

Nali naljaks, kuid filmi pea viimane kaader kus 55 aastane Georg, lahkub Estoniast ning oma suuri nelinurgseid päiksekaid eest võtmata vaatab lakkejoonistatud labidaga Astat, on tõeliselt staarikohane pilt, tõeline staar ning töönarkar.

Samas kui ootate Saaremaa Valssi ja Tallinna lugu, mis tegelikult meil meeles, siis neid peab siiski vanadelt vinülkadelt kuulama. Kuid kurvaks teeb see, et inimesed muutuvad meile olulisteks ning me leiame nende geniaalsust alles peale surma, nagu juhtus rokilegend Gunnar Grapsiga või tulevad nad meile meelde alles peale tugevat sakutust. Selle sakutusega saab Georg hakkama ning mina tõin täna naabrilt Georgi elulooraamatu ning lähen homme kogumikplaati otsima :-)

Kuid nagu ütleb Asta filmis et Georgist tegi Georgi tema ja sõda siis, mina ütlen, et minge kinno!

* * *

Psaikomussi Okinavalt

Polysicsi discograafia algab 1999 aasta märtsis ja on siiani suutnud kulgeda läbi 13 plaadi. See on nii haige eklektiline zaikomuss, et peale tänast päeva nendel küberkatedraali merkantelistlikel servikseintel on mul tunne et kolin Koreasse ja hakkan seal kohalikke ämreid maailma või lähen Poerto Ricosse kalameheks.

Zajepiss. Zajeball.

Marta Eelavamine

Tulen koju, vaatan maja rahvast täis. Kedagi ei tunne. Vaatan lähemalt ... eheee ... omad joped, lammutavad, naeravad. Naaber on närvis. Naaber on ise ka kohal :-)

Marta Eelavamine

Veinijooma Kadriorus

Kes kohal oli see teab. Piip, vein, muhedus ...

Veinijoomine

Pokits eint empti vol. 2

Strateegiline otsus täita taskud 3. Eesti rahaga edukalt täidetud:

Laupäev hipodroomil

Hiiumaal surfihooaega lõpetamas

Vedasin pilku üle oma fotokaamera ja põhjatu rüperaali kõvaketta ning leidsin terve virna igasugu visuaalset materjali. Ega seda vaka alla pole mõtet hoida.

Esimene sissekanne: Hiiumaa/ septembar/ 2007.

McVanilladillafilla ...

Viimase kuu vinkum räpileid. Jaylib.

Marta Kvartiira

Halleluuja ... sägad ja sägatarid!

Vaatasin oma arvutis ringi ja leidsin virna head fotosid. Tegin siis uusimaid plõkse juurde ning panin koos kärama. Niisiis ... Lahe on vaadata, et joodikutest ehitusmehed ei suutnudki kogu asja p**** keerata :-)

Marta Kvartiira