Kuidas me Nizzasse ei saanud!

Firenze viimasel päeval tekkis mõte et enam ei viitsi midagi linnas jõlkuda, kuna Taavi sai üle kaetud, Vabariigi väljakul naljad otsa ning Medici loss kah enam ei paelunud niet koondnimi 'sundjoomine' sest rong NIzzasse paneb endale liikumise peale alles 11 õtakul. Aga kultuurselt. Ma ostsin poest melonit ja Parma sinki, Mozzarellat ja Fronkafella juustu ja tegin eksklusiivsed ampsud. Rebisime ka veinid ja õlled ning seda toda veel ja kimasime parki. Seal hakkas siis pidu pihta ning kell 11 kui rongi läksime olime ikka täitsa udused.

Igaljuhul esimene peatus oli Pisa, mille kohta kohalik rongis olnud lauljaproua meikle palju infi ja naeratusi kinkis. Igaljuhul suudeldud ja käteldud läks proua oma teed ja meie olime Pisas. Nica poole 20 kmi edenenud. Jätkasime napiitokit.

Tuli Roomast rong mis teel Nizzasse. Astusime punti ja varsti joomauimasena tudile. Valisime kupee, kus ees magas sell kellel olid mõlemad käed õlgadeni kipsis. Vend tundus ohutu. Hommikupoole ööd tuli kontroll ja küsis piletit. Vaatab seda siis ja muheleb, vaatab meid ja muheleb veel. Küsib siis, et kuhu minek, me nagu ühest suurt et Nizzasse. Vana vaata uuesti meid ja küsib siis et aga miks te siis Torino rongile ronisite!

Aahahah, Torinos oli eriti kass peal. Halb olla, kuum, kotid seljas marjad ja mujal kah. Ilge jura. Vaguni saatja vaatab meid ja naerab pisarateni, tuleb ja vabandab ja naerab edasi. Ega saanud talle pahane kah selle pärast olla.

Võtsime siis trammi ja sõitsime edasi Nizza poole. Tramm on õige sõna sellele asjale millega pidime 500km sõitma. Ma istusin pingil mis seinas klapina välja kukkus, kui nuppu tõukasin. Igaljuhul õpetus on see, et kui ennast purju jood siis ärkad Toriinos ;-)