Eelviimane postitus Indiast. Kuna kohe hakkan kodumaale saabuma siis viimase lükkan sealt, kuid nüüd veel muljed siitpoolt. Elu on ilus, mõtted ausad ning aateid täis, tänavale ei kuse ja vett joon vaid mullita.
Kopp on aga ees sellest kaunist riigist. Ma olen päri suure kultuuriga, suure traditsioonide, arhidektuurilise konglomeraadi ning religioosse keskuse mainega, kuid ma ei suuda enam kannatada prügist sillerdavate tänavate kakofooniat ja seda kuidas iga suvaline jorss mõtleb et suudab mulle oma vanad allarid või vanaema maha müüa.
Ei sa enam sellega hakkama, väsimus tuksub. Ma kardan et kui keegi hakkab mulle Eestis midagi pakkuma siis käitun nagu siin, keerates selja. Ja kui tuleb mustlane ja tahab mulle armastust ennustada siis annan lihtsalt pasunasse. Karm vastikus.
Aga see selleks. Hetkeks mil seda postitust Delhi linna getokambrist teile saadan olen sõitnud 8 tundi kaunis India bussis ning 50h jutti India Lõunatipust Dhisse. Terve tee jooksul lugesin läbi: Hemingeay - kellel lüüakse hingekella, 7 ajakirja, 6 ajalehte, 3 kokaraamatut, teinud 100 pilti sellest kuidas ma haigutan, mänginud mööda rongi ringi kolades terroristi musi mustavärvi kašmiirist rätik üll, rääkinud iseendaga umbes tunni ning kirjutanud raamatusse roppvärsse, mida siinkohal ei avalikusta. Ahjaa 3 suitsu pommisin kah, jõin 1,5 putlit rummi ning tegin ühe kanjapläru.
Nyyd Delhis ning muremeel hakkab kaduma kuna kohe saan koju. Ostsin just hunniku emalkesele juubelikingiks mõeldud ürte ja teed ning pudeli kohalikku viina, kaks pakki suitsu ja postkaardid ja olen valmis liikuma lennujaama. Esmalt aga kiire ülevaade Delhist.
New Delhi on maailma kõige sudusem linn. Sudu tapab hinge ja silmi nii hullusti et mina kui suitsetaja köhisin sellest jamast juba tund peale saabumist. Lisaks pideva hais, kõikidest roiskunud asjadest rentslis. Kusi ja sitt kah loomulikult. Ime et sellises linnas ei liigu ringi suured kallurautod, kuhu laippu pidevalt sisse visatakse, ime et siin puuduvad rajud epideemiad ja haiguspuhangud, roppus ja mustus ja rotid ja bakterid on selle linna pidevad residendid kuid haigusnähte suuri pole.
Mošees karjub keegi jumalat maa peale, rikšajuht teeb mulloe parima pakkumise, olgugi et ma kuskile sõita ei taha, 19 aastane 50 kilone noormees pakkus mulle oraalseksi ja lubas imeda nii et ma Moskva kesklinna näen. Igav ei hakka. Miski vend leidis et ma olen kõige õigem aitama teda üle pereneedusest, ehk siis ma pidin temaga kätlema ning pilti tegema. Mis mul selle vastu. Pilt tehtud ja vend rõõmus. Pesin käed esimeses seebiga kohas.
Mis seal siis ikka. 7 tundi lennuaega ning tuttav Hyvä Päiva juba mind tervitamas. Püüan nüüd leida teed lennujaama ning mitte kaotada kõike mis minu keha ümber kottides koha on leidnud. Näeme juba jeesti fabariigi kaunil pinnal ja embuses.
Ataatatatatatat. (ehk nagu kohalik ütleb Head aega)
Posts
No comments:
Post a Comment