Korea vol.4: Soul

Hiigellinn, mille tuled kunagi ei kustu. Lugesin umbes sarnase slõugani mingi Korea pealinna reklaamtahvlilt. Tegelikkuses vastab see muidugi vaid osaliselt tõele. Korea pealinnas elab miski 10,3 miljonit inimest, kuid aru ei ole sellest saada. Maailma üks parimaid metroosüsteeme saab inimestega imeliselt hakkama, ummikud on vaid lühidalt hommikuse tipptunni ajal ning linnas ei ole nii palju inimesi kui lootnud oleks. Samas linna hiiglaslikud hooned, kaetud hieroglüüfide ning naljakate slõuganitega annavad aimu kui palju inimesi siin linnas paikneb.

Magalarajoonides kolades, kus majadel on numbrid nagu 403 ning korruseid neil umbes 20, kõik ühesuguse ilmega sahtelmajad. Kolades linnaveeres olevatel matkaradadel, kuhu pered lähevad nädalavahetusi veetma saan aru kui hästi on meil sellega et igal pool on mets ja linnaski on hirm et karu sind kätte saab. Ärge saage valesti aru Soul on vägagi roheline linn, mõnusalt mähine ning uhke, kuid seda mõnu nagu aedadega majad või kiirelt kättejõudev maakoha tunne on äärmiselt haruldane.

Ajalooliselt on Soul olnud pealinn suhteliselt vähe. Kuid valiti siiski pealinnaks kogu Koreale, enne 1948 aasta jagunemist. Jaapanlased põletasid linna maatasa, mis tõttu on ainus enamvähem vana ehitis riigis kasutusest maas olev Vana Vaksal. Lisaks siis kõiksugused paleed, mida Soulis on umbes viis erinevat. Lisaks sellele veel hunnik templeid, observatoorium ning kauneid gettosid. Tegelikke gettosid ei ole Soulis, samuti nagu ka kerjuseid on vähe ja litse pole tänaval näha. Nad on kogunenud Punastele Laternatele suurtele akendele ning naljakatesse meesteurgastesse – juuksurid, habemeajamise töökojad, autopesulad jne.

Souli põhiline tõmbenumber on aga saunad ja N’Seoul Tower. Linna keskel mäeotsas asuv torn annab kenakese ülevaate kogu suurlinnas, mõõtmetest ning kõrgus/sügavus tendentsidest. Meie elasime Soulis mõnusalt ilusat elu. Kuna jetlag oli nii võimas meie biovooludele, et me ei sattunud „õigesse“ aega päriselt kuni lõpuni, mis on minu jaoks kummaline, kuna tavaliselt on peale päeva paari ikka asjaga purki saanud, magasime pea igapäev kella 12ni ja kollasime siis varaste hommikutundideni linnas. Ainus varane ärkamine oli kella 7st DMZsse mineku päeval. Või siis tollel hommikul kui lennukist maha jäime J

Peale kena ärkamist kolasime kuskile lahedasse söömapaika hommikueinet võtma, mis oli tavaliselt suur pada bibimbapi, kruus külma õlut ning kõvasti head kimchit. Kuna aga Silvia ei suutnud seda „soga“ nagu ta Korea kjusiini kutsub, süüa siis olime sunnitud sööma kohtades, kus oli ka juuroplikku ampsu. Nii, et croissaint ja õun oli ka mõne hommiku lisandid. Seejärel kolasime paaris mälestises, saunas või tornis, ostsime kokku kirjandust ja suveniiri ning läksime tagasi sööma ja jooma et päev õhtusse saada. Ilus mis …

Aga üllatav on kui palju näeb ja kogeb Soulist kui ka madala tempoga liikuda, liikuda aeglasemalt aga jälgida rohkem, uurida kohalike söögikombeid, träni mida müüakse poes, kombed kuidas mehed on peldikus või naised saunas, kuulata kuidas inimesed räägivad, käituvad, riietuvad, uurida joogivalikuid, ajalehti ning spordirajatisi. See kõik räägib palju rohkem ühe inimkonna kohta kui raamatud.

Souli elanikud on mõnusalt rõõmsad, õnnelikud ja sõbralikud, abivalmid ning lausa lapselikult siirad, palju kordi oli tahtmine neile kuidagi tünga teha. Kui selline tunne tuli, ajasin hotellist kotti mõne pidžaama või restoranist pulgad. Palju kordi aga ajas nende jutt iiveldama, bussis DMZ poole jahus kohalik (seekord küll Jaapani keeles kuid siiski …) terve tee mikrofoni oma loba. Giid alustas kohe kui bussi sai ning lõpetas kui meid bussist välja visati, see oli piinarikas.

Ssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss … kokteiliklaas jäi klaviatuurile. Niisiis … Raamtuid Souli kohta pole mõtet lugeda. Lennake kohale ja lugege linna kui raamatut. 36 aastat Jaapani anastust on jätnud jälje ning ameeriklaste abistamine ning muutumine maailma kõige kiiremini arenevaks linnaks ei lähe mööda kellestki.

Souli keskuseks on Soul Plaza ning selle ümbruse high-end kaubanduskeskused ja hotellid, lisaks pikk iseehitatud veejuga, mis läbi kesklinna suures augus vuliseb ning erivärviliste tuledega atraktsioonideks vormistatakse. Kesklinn on ilus, rahulik ning hubane. Odav ka suhteliselt. Heas restos saab kahekesi tonniga söönuks, kõrtsis on pudel õlmarit 4500 Woni ehk siis kaks nulli vähem Eesti krooniseid. Won on täna umbes 95 korda suurem kui kroon ehk kui miski maksab tuhat woni siis tegelikult on see 9 krooni 50 senti.

Söömine on linnas üldse lihtne. Food court’e on kõikjal ning igaq hinnaga. Saab söönuks 4000 woniga ning ka 40 000 woniga. Kimchi ja lihad, kalad ja kõiksugused juurviljad, koogid ning joogid. Piima mehed ei tarbi eriti, viina ka mitte. Kõige kangem poiss on neil kuulus soju mis on tegelikkuses riisiviin ja 25% alksi. Kutid joovad ka marjaveine ja õlutit.
Soulist saab igale poole kiirete XTM rongidega, mis maksavad palju kuid sõidavad 300 kilomeetri tunnis. Busani saime 2,5 tunniga, vahemaa 550 km. Korea on Soul ja Soul on Korea. Kui oled siin linnas korralikult kolanud võib vabalt öelda et oled Koread näinud. Samas maakohad ning loodu, mäed ja meri on võrratud. Soul of Asia!