Lihaselõdvestus

Karm hommik. Vaja ära pajatada. Hakkasin siis hommikul pealinna koosolekule kimama, mis kaunisti iagpäevaselt kell 9.00 algab ning kus on hea esimene tööpäevauinak teha. Tartust 180 kiltsa, ligi tund kolmveerand sõitu, kruus kohvi, paar sigaretti ja mõned möödasõidud. Seekordsele sõidule lisandusid paar lisafinessi. Esiteks lihast/luust lõikav valu ning samblane puuroigas.

Nimelt, kõik sai alguse esmaspäeval, kui lendasin hõumidega kadriorgu vutti taguma. Võistlussportlane nagu ma olen, tegin mintsad soojendust ja venitust. Ei jõudnud korralikult taha, kui mäng lahti vilistati ja raugematu raiumine pihta hakkas. Paar kossisõitu hiljem avastasin et raisk enam ei paindu vasak ja hull valihases. Ülddiagnoos: lihaserebestus. No, komberdasin siis miksi 2 päeva niisama poolproovides ja eile sain juba normaalselt liigelda.

Täna hommikul aga hakkasin Tallinnasse sõitma ja kõik okas. Jalg normaalne, tee normaalne. Kuskil mõni kilts pärast Põltsamaad tõmmas aga jala krampi ja nii hullult et röökisin nagu pisikene poiss pervarist Jõuluvana süles. Ai kurja, trummikiled vibreerisid meeter kõrvust eemale. Valus ühsõnaga. Tõmmasin siis blokkisratastega teekõrvale ja lendasin välja sirutama. Gaasi aga enam vajutada ei saanud. jalg pidi olema pidevalt ühes asendis.

Mis siis ikka, kolistasin metsa, haarasin esimese samblase juurika ja autosse tagasi. Paar puud muidu lõin testimõttes vasstu suurmeat tüve katki, pehkind raiped. Sügis vist. Eniveis, lükkasin käigu sisse ja roikaga gaasi andma. Mul pole nii lõbusat sõitu veel pealinna olnud. Tunnikiirus varieerus 80 ja 150 vahel, hull oli juhtida, meenus lapsepõlv, kui sai mööda veeriku linnaosa invaliidikäruga rallitud.

Linna igaljuhul jõudsin ja nüüd jalg kah juba paindub. Vot selline hommik oli mul. Kuidas sul?