Tuumajaa-smuumajaam

Põle tahtnud varem tuumajaama teemal eriti sõna võtta kuna, esiteks pole nagu eriti vahet hetkel, kuna kogu selle teemaline arutelu toimub kunagi tulevikus ja väga kiiresti, kuskil siseringis ning teiseks me ei pääse sellest ning miks oma suuvärki selleks raisata.

Laupäeval jahvatasid Strandberg, Russaar ja Hõbemägi Keskpäevatunnis (lae see saade siit) Eesti Energia erastamisest ja tuumajaamast, kahjulikkusest selle ehitamisel ja alternatiivina tuuleparkide rajamisest. Väga mõistlik jutt oli. Kui oleks võimalik kogu eestis tagada piisav ja konstantne energiaolemasolu, elektri ja soojus energia olemasolu, vaid tuulikutaga siis ehitatagu täis kogu riigi kaldaäärsed mered, persse kõikide linnu ja loomaliikidega, need leievad uue elukoha, eestlane aga ei viitsi siit küll soojemale maale minema hakata.

See selleks. Mind ärgitas kirjutama hoopis täna Näoraamatus Epp Petrone kirjutatud read, kus ta oli veendunud vastane tuumajaama Eestisse ehitamisele. Vaba valik ja sõnavabadus, ei apelleeri. Kuid siis teatas kirjastaja, et kui Eestisse peaks ikkagi tuumajaan tulema kolib tema Eestist ära. See on suhteliselt naljakas mõte. Kas kolida ära, kuna tuumajaam on Eestis, protesti märgiks. Või siis tuumajaamast kaugemale. Ma eeldan viimast.

Kuhu siis Epp peaks kolima, saaks kolida? Soome mitte, Lätti ka mitte, Rootsi ei saa, Norra ei saa, Venemaale ei tahakski, Saksa ei saa, Taani ei saa, Poola ei saa, USAsse ei saa, Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Suurbritanniasse ei saa. Ühesõnaga Aafrika savannidesse ja kuskile Mongooliasse, kui afišeerida, saab iisiltomale koha rajada, kus tuumajaama ei ole lähedal.

Ma mõtlen alati, et tore on olla öko, olla puhas ja looduslik. Kuid ... kui mul on valida kas jääda ellu või mitte teha midagi mis ei ole öko siis ... maitea, pole nagu valiku koht? Tuumajaamaga on oht olemas, loomulikult. Kuid kui keegi teab mõnda katastroofi peale Tšernobõli siis andke teada. Kui neid ka on siis imevähe. Samal ajala laome meie tonnide kaupa maapõuest põlevkivi ahju, saastame ja roojame. Oleme saastekvootide suhtes maailmas suhteliselt võimsal kohal, oleme nii edukad et müüme neid teistele. Samal ajal planeerime paariariikides, kus kvootidest keegi muffigi ei hooli hakata põlevkiviõli tootma, roojama ja saastama.

Pakrile tuumajaama ehitamise vastu kokku pandud lehel (http://www.eipakrituumajaamale.ee/) annab nõu akadeemik Anto Raukas, kes sõnab, et "Tuumajaama rajamine Suur-Pakrile on üks kõige kallimaid ja ilmselt ebasoovitavamaid lahendusi. Eesti keskkonnastrateegia sätestab mitmeid printsiipe ja üks neist on õigusliku läbivuse printsiip. Vastavalt seadusele tuleb inimestel võimaldada osaleda ja kaasa rääkida kõigi keskkonnaalaste otsuste tegemisel ning otsused tuleb teha kvaliteetse, kõigile kättesaadava ja kontrollitava info alusel. Alati tuleb tagada ka avalikustatud kontroll otsuste täitmiste üle. Geoloogiliste uurimistööde alustamine enne kogukondadega läbirääkimist on lubamatu ja vaevalt see viib ka Eesti Energia poolt soovitud tulemuseni. Ka geoloogiliste uurimistööde programm ise tulnuks kollektiivselt läbi arutada, sest tehtud kulutused kaetakse ju maksumaksja taskust ja kui raha on kulutatud asjatult, on see kahetsusväärne".

Kui analüüsida mida kallis akadeemik ütleb, siis ei ole kuskil näha et oleks vale meile tuumajaam teha, läbirääkimised, planeeringud, uuringud ja muu peab olema adekvaatselt tehtud. Rohelised on vastu tuumajaamale, no muidu nad poleks ju rohelised. Väidetavalt on ohtlik ja ohutumate reaktorite tootmiseni läheb 50-100 aastat. Mis me aga niikaua teeme? Hakkame kodus taas pirde põletama ja tikime viiskudele perekonnatähiseid? Või paneme Eesti-Soome kaabli teisipidi käima? Läheme nurume Ignalinast?

Ühesõnaga, ma ei hakka siin vaidlema vastu ekspertidele, ma ei hakka kinnitma, et tuumajaam on ohutu, et ta on kõige praktilisem jne. Kuid üks on selge, Eesti tulevik energeetika alal on hetkel äärmiselt rabe ja selgusetu. Põlevkivi saab otsa, tuulteparke meil piisavalt ei ole, laine energia ja hüdro meil siin puudub. Naftat pole. Ma tahaksin suhteliselt kindlalt elada elektriga ja kasutada kõike seda miljonit vidinat mis mul suure rahaga soetatud, kuid vaid elektri pealt käib. Ma võiks ju leiutada kivisöel toimiva pardli, kuid ma pakun et see on ohtlikum nii mulle kui minu naabritele, kui tuumajaam rannikueestis.

Turvalisuse teema on asja juures muidugi aktuaalne, kuid arvestades, et siiani liiguvad suured naftatsisternid läbi Eesti linnade, vahejaamad on linnade lähedal, kui mitte nende sees pole miski tuumajaama olemasolu kuskil metsas miski probleem. Maailmas on vähe riike kus tuumajaama ei ole. Meie suur eeskuju Soome ehitas just uue jaama rannikule. Nad on loogilised inimesed, kes saavad aru, et elama peab ja niimoodi et oleks odavam ja mugavam. Kui minu elu mõte on tuumajaam eestist eemale hoida siis ma seda ka teeks, siiani ei ole minu elu mõteet keegi defineerinud niisiis võtan ma asja sedasi, et elu peab olema võimalikult roosiline, mugav, odav ja muretu.

Ma olen veendunud et iga neljanda maja keldris on mingi vennike kes destilleerib puskarit, valab keemiat kokku, ladustab õppe miine või muud säärast ning on meie turvalisusele palju suuremaks riskiks kui seda miski tuumajaam eales. Aga meedia võim on üüratu ning kui arvestame, et tuumajaama saab valmis tellimisest kuni käivituseni kuskil 15 aastat, siis oleme peaaegu juba hiljaks jäänud.