Mauritiusel käidud! Kogemusi sai seekord nii veest, mandrilt kui õhust. Väga silmiavardav reis, ühele kaunimale, kuid keerulisemale Aafrika rannikusaarele. Mauritius on huvitav koht, kuna esimesed kolm korda ei suutnud ei Araablased, Portugali meresõitjad ega hollandlased saart "anastada". 17 sajandil üheks olulisemaks sidepunktiks meeresõitudel Indiasse kujunenud Mauritiuse suutis enda alluvusse võidelda Prantsusmaa, kes saare sajandijagu hiljem Inlgastele kaotas. Täna on saar iseseisev, kehtib väga prantslaslik kord, olgugi et riigikeeleks on inglise.
Mauritiuse suurim mure on ebaregulaarne turvaolukord. Riigis on täielikult keelatud narkootikumid. Kui sul on joint siis see garanteerib kinni pidamisel 5 aastat Mauritiuse türmis. Ei usu eet seal süüa antakse ja üksi voodis saab magada. 1997 aastal tapeti sellel ettekäändel Mauritiuse kultusmuusi Kaya, kes oli katoliiklane ning loomulikult täielik rastafari. Laulis marihuanast ning kohalik salapolitsei sai ta kontserdil kätte kilo kraamiga. Peksis surnuks ning sellele järrgnes täielik mäss.
Rahutused kestsid 6 päeva, mille ajal rastafarid põletasid maha kõik mendijaoskonnad saarel, oli täielik anarhia. Ehk nagu selgitas kohalik kalamees Viki meile, et "Inimesed istusid varastatud tugidoolides ja diivanites tänaval ja vaatasid varastatud telekatest DVD filme. Politseid ei olnud riigis". Rastafarid tapsiod kogemata ära ka ühe pisikese hindu poisi, mis tähendas et kakslusse asusid ka 2/3 saare elanikkonnast moodustavad hindud. Põrgu lõppes ootamatult, kuid riik oli põrmus. Siiani on tunda, seda et välja sellest ei ole tuldud. Ei rahaliselt ega ka sisuliselt. Hirm on kõigil hinges. öösel ei tasu saarel ringi kolada. Minul, kes ma olen kolanud ikka maailma suurimates p*****aukudes, hakkas hirm kui pimedaks läks ning me alles kuskil linnas sebisime. Selline filmi "I am Legend" tunne tekkis, et nii kui valgus kaob, ilmuvad tänavale kkollid.
Saar on tõeline paradiis, puudub igasugune kloonistumine kapitalistlike mudelite järgi. Tähendab see fraas seda, et saarel ei ole Starbucki koffikuid, ega McDonaldsit ega muud sellist jura. Kohalik kultuur on selline nagu see on kujunenud suhetes Madagaskari ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Olgugi et tõeline paradiis, võimsate randadem tohutult rikkaliku fauna ja floraga, on saar ohtlik, nagu Aafrika ikka. Paralleelselt helesinisesse merre ulatuvate palmide ja heleda liivaga kolavad ringi näljased koerad ning palju inimesi, kes leiavad et sinu sotsiaalne staatus on midagi sinule sobimatut, ning soovivad sind sellest vabastada. Võimalikult kiiresti. Asjad tuleb hoida ligi ning hoolimatus maksab kaamera, passi, sukeldumiseks ostetud Cressi Matrix maski (kuradi loomad!) ning muud tavaari. Õnneks olin mina õnnelikum kui teised ning minult varastati väge. Pass ei olnud minu jagu.
Ühesõnaga, kõigesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, ei tohi usaldada pimesi kedagi. No teist sukeldujat, kuid mitte muid. Enamati tahavad kõik sind petta, hiljem röövida ning seejärel veelkord petta. Villa rentimisel tuleb olla väga hoolas ning olla veendnud et tegemist on turvalise paigaga, sama hotellie puhul. Et ei juhtuks öösel kusele mines oma suures toas peale kahele murjamile kes seal magavatest inimestes meetri kaugusel midagi askeldavad. ja seda kolm korda järjest. Turvatunde puudumine hakkas meie pisikeses kommuunis looma kahtlast "Kärbeste Isanda" stsenaariumi. Järgmisel ööl istusime kõik üleval, käes golfikaikad ning muid kahtlaseid relvi. Poleks me nii vara tagasi naasnud oleks psühholoogia nii segi keeranud et oleksime läinud ise "reididele"! Hirm on kohutav asi.
Aga seda mõtet eemale peletades on saar kaunis, meeletult odav ning lõbusate inimesteg kaetud. Süüa saab hästi ning tõeliselt rikkalikult. Mauritiuse köök on segu India, Euroopa, Aafrika ja muust köögist.
Nii ja nüüd olulisim, piece de resistance, sukeldumine. Saarel on terve virn firmasid, kuskil 30 kes viivad erinevatele riifidele, koobastesse ning vrakkidele. Hinnad on mõistlikud. Üks kord sukeldumist plekib 1400 ruupiat koos varustusega ehk siis umbes 400 krooni. Ma tegin neli sukeldumist, kaks vrakile ja kaks riifile, kalu ja muud lojuseid vaatama. Põhimõtteliselt jäin kõigega väga hästi rahule. Meeskond oli super, divemasterid näitasid rohkem kui ma eeldasin ning paukusid seal korraga nii hindi, inglise, prantsuse kui miskit keelt veel. Kuna enamus sissetulekust riigil tuleb kahest kohast, suhkruroost ning turismist, siis nendega ei naljatata. Sukeldumine, turismi osana, on püha, sellega ei naljatata. See tähendab, et mul ei tekkinud kordagi tunnet et midagi on korrast ära, et kuskilt lõigatakse nurki.
Kui soovitamiseks läheb siis paneks oma raha sellise firma nagu Pro Dive peale mis asub saare loode osas, Troux Aux Bichesi äärelinnas Causariani hotelli esikorrusel. Sealt viiakse suure laevaga riifile ja vrakile. MIda ma aga soovitan on teha pigeb vraki sukeldumist, kuna enamus riife on dünamiidiga kalapüüdmisest surnud. Suhteliselt jube ja kole. Aga kalu seal on, ja palju. LIsaks haid, kilbikonnad, 8 jalad ja muud kraami. Kuid siiski vraki sukeldumine on parem ja selgem tegevus. Surnud riifil miskit kivikala või merikurki ei ole nii huvitav jõllitada. Samas parvena kala ujub palju ja pidevalt mööda. Suhteliselt segane ja ettearvamatu on see värk seal.
Raskema hingamisega meestele, nagu mina lastakse ka küsimise peale 230 atti ballooni ning varustus on väga hea. Vandid on samuti mõistlikud ning ei ülbitse nagu Austraalias tihti juhtub. No ma mõtlen seda ainult heas iroonilises mõttes ülbitsemisena.
Kui hoida munad pidevalt pihus, olla hoolikas siis on Maurritius igati lahe koht. Super söök, võimas sukeldumine ning imeline riik. Minge ja uudistage. Seal on midagi mis lummab, mis seda aga ei tea veel. Laseb ajal näidata.
Posts
