5.25.2009

Back from Mauritius



Mauritiusel käidud! Kogemusi sai seekord nii veest, mandrilt kui õhust. Väga silmiavardav reis, ühele kaunimale, kuid keerulisemale Aafrika rannikusaarele. Mauritius on huvitav koht, kuna esimesed kolm korda ei suutnud ei Araablased, Portugali meresõitjad ega hollandlased saart "anastada". 17 sajandil üheks olulisemaks sidepunktiks meeresõitudel Indiasse kujunenud Mauritiuse suutis enda alluvusse võidelda Prantsusmaa, kes saare sajandijagu hiljem Inlgastele kaotas. Täna on saar iseseisev, kehtib väga prantslaslik kord, olgugi et riigikeeleks on inglise. 

Mauritiuse suurim mure on ebaregulaarne turvaolukord. Riigis on täielikult keelatud narkootikumid. Kui sul on joint siis see garanteerib kinni pidamisel 5 aastat Mauritiuse türmis. Ei usu eet seal süüa antakse ja üksi voodis saab magada. 1997 aastal tapeti sellel ettekäändel Mauritiuse kultusmuusi Kaya, kes oli katoliiklane ning loomulikult täielik rastafari. Laulis marihuanast ning kohalik salapolitsei sai ta kontserdil kätte kilo kraamiga. Peksis surnuks ning sellele järrgnes täielik mäss. 

Rahutused kestsid 6 päeva, mille ajal rastafarid põletasid maha kõik mendijaoskonnad saarel, oli täielik anarhia. Ehk nagu selgitas kohalik kalamees Viki meile, et "Inimesed istusid varastatud tugidoolides ja diivanites tänaval ja vaatasid varastatud telekatest DVD filme. Politseid ei olnud riigis". Rastafarid tapsiod kogemata ära ka ühe pisikese hindu poisi, mis tähendas et kakslusse asusid ka 2/3 saare elanikkonnast moodustavad hindud. Põrgu lõppes ootamatult, kuid riik oli põrmus. Siiani on tunda, seda et välja sellest ei ole tuldud. Ei rahaliselt ega ka sisuliselt. Hirm on kõigil hinges. öösel ei tasu saarel ringi kolada. Minul, kes ma olen kolanud ikka maailma suurimates p*****aukudes, hakkas hirm kui pimedaks läks ning me alles kuskil linnas sebisime. Selline filmi "I am Legend" tunne tekkis, et nii kui valgus kaob, ilmuvad tänavale kkollid. 

Saar on tõeline paradiis, puudub igasugune kloonistumine kapitalistlike mudelite järgi. Tähendab see fraas seda, et saarel ei ole Starbucki koffikuid, ega McDonaldsit ega muud sellist jura. Kohalik kultuur on selline nagu see on kujunenud suhetes Madagaskari ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Olgugi et tõeline paradiis, võimsate randadem tohutult rikkaliku fauna ja floraga, on saar ohtlik, nagu Aafrika ikka. Paralleelselt helesinisesse merre ulatuvate palmide ja heleda liivaga kolavad ringi näljased koerad ning palju inimesi, kes leiavad et sinu sotsiaalne staatus on midagi sinule sobimatut, ning soovivad sind sellest vabastada. Võimalikult kiiresti. Asjad tuleb hoida ligi ning hoolimatus maksab kaamera, passi, sukeldumiseks ostetud Cressi Matrix maski (kuradi loomad!) ning muud tavaari. Õnneks olin mina õnnelikum kui teised ning minult varastati väge. Pass ei olnud minu jagu. 

Ühesõnaga, kõigesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, ei tohi usaldada pimesi kedagi. No teist sukeldujat, kuid mitte muid. Enamati tahavad kõik sind petta, hiljem röövida ning seejärel veelkord petta. Villa rentimisel tuleb olla väga hoolas ning olla veendnud et tegemist on turvalise paigaga, sama hotellie puhul. Et ei juhtuks öösel kusele mines oma suures toas peale kahele murjamile kes seal magavatest inimestes meetri kaugusel midagi askeldavad. ja seda kolm korda järjest. Turvatunde puudumine hakkas meie pisikeses kommuunis looma kahtlast "Kärbeste Isanda" stsenaariumi. Järgmisel ööl istusime kõik üleval, käes golfikaikad ning muid kahtlaseid relvi. Poleks me nii vara tagasi naasnud oleks psühholoogia nii segi keeranud et oleksime läinud ise "reididele"! Hirm on kohutav asi. 

Aga seda mõtet eemale peletades on saar kaunis, meeletult odav ning lõbusate inimesteg kaetud. Süüa saab hästi ning tõeliselt rikkalikult. Mauritiuse köök on segu India, Euroopa, Aafrika ja muust köögist. 

Nii ja nüüd olulisim, piece de resistance, sukeldumine. Saarel on terve virn firmasid, kuskil 30 kes viivad erinevatele riifidele, koobastesse ning vrakkidele. Hinnad on mõistlikud. Üks kord sukeldumist plekib 1400 ruupiat koos varustusega ehk siis umbes 400 krooni. Ma tegin neli sukeldumist, kaks vrakile ja kaks riifile, kalu ja muud lojuseid vaatama. Põhimõtteliselt jäin kõigega väga hästi rahule. Meeskond oli super, divemasterid näitasid rohkem kui ma eeldasin ning paukusid seal korraga nii hindi, inglise, prantsuse kui miskit keelt veel. Kuna enamus sissetulekust riigil tuleb kahest kohast, suhkruroost ning turismist, siis nendega ei naljatata. Sukeldumine, turismi osana, on püha, sellega ei naljatata. See tähendab, et mul ei tekkinud kordagi tunnet et midagi on korrast ära, et kuskilt lõigatakse nurki. 

Kui soovitamiseks läheb siis paneks oma raha sellise firma nagu Pro Dive peale mis asub saare loode osas, Troux Aux Bichesi äärelinnas Causariani hotelli esikorrusel. Sealt viiakse suure laevaga riifile ja vrakile. MIda ma aga soovitan on teha pigeb vraki sukeldumist, kuna enamus riife on dünamiidiga kalapüüdmisest surnud. Suhteliselt jube ja kole. Aga kalu seal on, ja palju. LIsaks haid, kilbikonnad, 8 jalad ja muud kraami. Kuid siiski vraki sukeldumine on parem ja selgem tegevus. Surnud riifil miskit kivikala või merikurki ei ole nii huvitav jõllitada. Samas parvena kala ujub palju ja pidevalt mööda. Suhteliselt segane ja ettearvamatu on see värk seal. 

Raskema hingamisega meestele, nagu mina lastakse ka küsimise peale 230 atti ballooni ning varustus on väga hea. Vandid on samuti mõistlikud ning ei ülbitse nagu Austraalias tihti juhtub. No ma mõtlen seda ainult heas iroonilises mõttes ülbitsemisena. 

Kui hoida munad pidevalt pihus, olla hoolikas siis on Maurritius igati lahe koht. Super söök, võimas sukeldumine ning imeline riik. Minge ja uudistage. Seal on midagi mis lummab, mis seda aga ei tea veel. Laseb ajal näidata.

Vaata nii nägi see asi välja kõrgelt

Ja vut sedasi nägi välja alt

Facebooki hind 10 miljardit doltsi


Facebooki hind on väidetavalt 10 miljardit ühendriikide raha. See tähendab, et tegemist on kalleima networkingu portaaliga ning et tema hind on aastaga langenud kolmandiku. Täpsemalt sii väärtus on langenud. Microsofti osaluse ostu aegu määras tarkvaragigant Facebooki hinnaks 15 miljardit. Täna, kui Facebooki omanike ringi tahab siseneda Venemaa suurim IT ärikas, kellel kuulub näiteks mail.ru, on hinnaks 10 miljardit. 

Kõrtsidesse järjekorralindid



Vedades silmadega läbi eilase Daily Maili sain teada, et plaan on Inglismaal pubides alustada uue järjekorrasüsteemiga. Täpsemalt tähendab see seda, et leti ette pannakse pangakontorile sarnaselt järjekordi moodustavad lindid, et inimesed saaksid korralikult letini. Lisaks saab ük inimene osta korraga maksimaalselt 2 pinti õlutit. Nalja nabani. ainult inglasele meeldib nii hullult järjekorras seista, et isegi õllejoomine sellega kihva keeratakse. Üli lahe mõte!


5.10.2009

Kae perra, Rabarokki!



Juuni teise nädalavahetuse festar, meie kandi suurim pidu, tuleb see aasta ikka eriti käreda puguga. Meil on Anthrax, meil on These New Puritans, meil on KMFDM, meil on Popidiot ning lisaks LADYTRON. Ainus sitt kogu selles arvepidamises on see, et mina vedeln kuskil Aafrika kolkas sellel ajal. No 2010 on minu päralt taas. 




Venus Project



Leidsin netis kolades ühe parima maailma projekti. Ei hakka selgitama, millega tegemist vaid uurige ise. Tõeliselt maailma muutev idee!

Inglises on nad ennast selgitanud nii: "The Venus Project presents a bold, new direction for humanity that entails nothing less than the total redesign of our culture. There are many people today who are concerned with the serious problems that face our modern society: unemployment, violent crime, replacement of humans by technology, over-population and a decline in the Earth's ecosystems. 

As you will see, The Venus Project is dedicated to confronting all of these problems by actively engaging in the research, development, and application of workable solutions. Through the use of innovative approaches to social awareness, educational incentives, and the consistent application of the best that science and technology can offer directly to the social system, The Venus Project offers a comprehensive plan for social reclamation in which human beings, technology, and nature will be able to coexist in a long-term, sustainable state of dynamic equilibrium."


Kakle minuga, raisk!




5.05.2009

Ellujäämise Kokakunst

Meelest läks. Mul tuli raamat välja. Näljane Planeet esitleb Martin Hansoni Ellujäämise (koka)kunst. Minge poodi tooge koju. Ilus on ja kasulik ka. 
Kui kellelgi on midagi head või halba, kriitilist või lamedat mulle öelda, helistage. 
Siit saab sisu ka kaeda: Ellujäämise (koka)kunst
Rahva Raamatust saab osta ka ...

Kulud/Tulud riigikassas

Kuulasin KUKU raadiost Vox Populi saadet ning kurat ajas närvi. Pikalt on see teema mind häirinud kuid nüüd sai mõeldud see asi läbi. Nimelt häiris mind inimeste sõnavõtud kus öeldi, et tõmbame kõrgepalgalistel riigiametnikel maha palgad, kaotame ära saatkonnad, keerame kinni esinduskulude kraanid ning lõpetame töötavate penskarite toetamise ja erisooduka üliõpilastele. 

Inimene peab saama oma asja öelda, kuid peaks siis ka natukene teadma millest ta räägib. Olen sada protsenti nõus et riigikogu liikmetel tuleb ära lõpetada kuluhüvitised. Kui palk on 50 kilo siis saab sellega hakkama küll. ma pole täielik vastane kuluhüvitistele, kuid kriisiajal on need esimesed mis peaks kaduma. Ma olen, täieliku vastuopanuga, kuid riigi huvides nõus, paariprotsendilise tulumaksu tõusuga. Oleme varem ka seal olnud, saame hakkama küll. Nüüd hakkab aga asi viltu vedama. Saatkondade sulgemine ja palkade meeletu maha kratsimine ei toimi. Kõrgepalgalisi ei ole nii palju et sellest tuleks märkimisväärne tulemus. Keski ütles saates et tõmbame palgad maha saame võitu miljard krooni. No ei tule ära. Võtame lihtsa arvutuse. Hetkel on kuluhüvitis Riigikogus ca 10000 eeku. Korrutame selle 101 liikemga ja siis veel 12 kuuga saame kulusummaks 12 120 000 krooni. Edasi, kui meil on hetkel riigi kulul töötavaid inimesi 150 000 ning sealt koondada 30% siis võttes aluseks keskmise palga, mis on hetkel ca 12 000 krooni siis saame kulukokkuhoiuks hoopis 540 miljonit krooni aastas. 

Kõik need summad on utreeritud, kuid selleks et me saakime elada ja olla edukad ei piisa vaid kokkuhoiust. Tuleb ka tulusid tõsta. Nüüd on siin aga kaks viisi kuidas saab tõsta. Maksud ülesse või riigifirmasid, kasumit teenivaid firmasid juurde. Nõmme Raadio kunn Lepa tõmbas natsionalistliku pauguga välja mõtte et vesi peab olema tasuta kodanikele. Ilus mõte. Ma tahaksin, et kase otsas kasvaksid õunad ning kanad situksid kuldmune, kuupealt kostaks viiulihelinaid ning vanalinna trotuaaridel liigutaks polkasammul. Paraku ei ole elu utoopia. 

Ma olen poolt, et peaks tõstma riigitulu klassikalises kapitalistlikus mõttes, kasumitega, välisinvesteeringute, suurkorporatsioonide maksude jne võimalustega. Meie edu on tulnud majandusliberaalsuses ja madaldatud maksudes. Joakim Heleniuse mõte luua Tallinnast Skandinaavia IT ja finantspealinn pole ju paha, kui saksime siia suurkorporatsioone, hiiglaslikke VC kontoreid ning firmasid. 

Nagu ütleb vanasõna, et kindel on vaid surm ja maksud, siis maksudest ei pääse. Kuid neid tuleb selgitada iniemstele mõistlikult. Kui inimesele selgitada, et sitad ajad ja peab tõstma maksu, vaja tõmmata rihma pingule, jätt maha sigarisuitsetamine, krevetiõgimine ning kallid autod, selleks et saaks paari aasta pärast süüa puhast kulda ja juu hõbedat siis inimesed on mõistlikud ja arvestavad ning käituvad. Hetkel pannakse inimesed lihtsalt fakti ette ja moos. 

Loodan, et me suudame leida enda sees selle arusaama, et nüüd tuleb olla rahaga hoolikam, olla kokkuhoidlikum ning tegeleda vaimse ja moraalse kapitaliga.  

4.20.2009

USA vol.5: Chicago

Al Capone linn. Tuulte linn. Heal linnal palju nimesid. Tuuline tõesti, külm ka ning vihmane. Aeg, mil viibisime oli vale ning liig kevadine veel. Pidi ikka minema pooest poole peal ostma omale mütsi, mis hiljm oli pas ka tädil kes mult dollarit viinaraha palus. Mis teha. 

Chicago tõeline suurlinn, selline mida võiks arvata ja tahta kohata. Vanakooli metallkontruktsioonide ja puidust platvormidega metsoosüsteem ning jõgi, imelised hooned ja Michigani järv. Chicago. Vaata prem pilte. 


4.18.2009

USA vol.4: Florida. Miami. South Beach. Lousiana. New Orleans.

Floridas vaid ranna, hotelli, restorani ja kõrtside vahet jooksmise ümber jutustamisel ei oel mingit mõtet. Kes käis see teab, kes mitte siis sellel jäid alles nii ajutrakud kui raha. Kuid siiski uurige järgi mis asub Burbon Street 600 aadressil ning mis on seal pakutav handgranade. 

Igaljuhul pärast Florida kuumust, päikest ja puhkust, panime edasi Louisianasse ja New Orleansi. Minu selle reisi kindlalt kõige oodatumasse ja ka lemmikuimasse linna. Pärast orkaan Katrinat kohutavalt laastatuna peaegu maha jäetud linn on alanud oma taaselustust, kuna pooled lahkunutest on naasnud linna (statistika on selline, et 40 elanikonnast lahkus ja tänaseks on tagasi 20). Kesklinn on korras, French Quarters ilus ja lärmakas nagu ikka, voodoo elab ja inimesed möllavad. Äärelinnad on aga pulstunud ja siiani mahajäetud. Tegemist on ju USA mõrvaplinnaga, kus elaniku kohta tapetakse kõige enam. Seda hirmu oli eeslinna vaadates palju. 

Viimasel õhtul linnas kolades nägin kuidas kõrvaltänavas peksti kahte musta venda, kelle kõrval vedeles hunnik süstlaid ja kotikesi "kamaga". Peksjateks mendid ning asi aus. Hiljem trammiga kodupoole kihutades jäime seisma peaegu et rööbastele kukkunud vanamoori ees, kes oli meie saabumise ajaks juba surnud, kuid inimesed kõndisd suvaliselt mööda, isegi ei vaadanud tema poole. Trammijuht peatus korraks, vaatas et laip ei oleks rajal ning pani edasi. Tavaline värk vist ...

Aga mis on siin ilusad on inimesed ja söök. Oi oi ... inimesed on lahked, kiiksuga ning otsekohesed. Söök aga jumalik. Siin valitseb kaks põhilist suunda - cajuni ja kreooli köök. Cajun on üldiselt siis prantslaste järeltulijad ehk siis prantsuse ja muude siin elanud inimeste segu, toidu poolest on see siis kohalik indiaanlaste, Kariibi mere elanike, Aafrika neegerorjade ning prantslaste söökide segu. Imeline. Parimad asjad on gumbod, jambalayad ning erinevad kreveti ja kana road. Prantslased kes siia sattusid olid siis enamuses kodumaalt minema saadetud vargad, mõrvarid ja vägistajad. Teine kultuur on siis kreooli kultuur. See on hispaanlaste järeltulijate teema. Kreoolid olid kõik hispaanlased kes olid sündinud väljaspool kodumaad ehk siis Lousianas. Voodoo on rohkem cajuni teema, samas kui kreool on tugevam hetkel linnades. Maal on redneckide hulgas vähe, kuid sellevõrra väga tugevalt need kultuurid veel säilinud. Palju kasutatakse maameditsiini, posimist ja vanu kombeid. Mulle see asi kohutavalt meeldib - kogu see stiil, iseloom ning olemus, muusika, nautlus ja egotsentrislik enesearmastus. 

Aga NO on paik kuhu mina teen kunagi omale pesa. Selline koht siis ... Söökide kohta ilmutan kohe varsti lood ka ajakirjanduses ning ütleme nii, et panen paar rida ka siia kirja. Kuigi mul juba kuskile lüümikutevahele kirjutatud oma poole raamatu jagu. Nüansse ja imelisi käitumismaneere toiduvalmistamisel. 

4.03.2009

Ameerika läbi kaabli

Head inimesed, tulge meerikasse. Siin on Obama, Ronald McDonald, Oprah ja mees kes müüd oma nahka kolmsada dollarit ruutsentimeeter. Reklaamiks kuid siiski. Tulge tõotatud maale. 

Istun päikesepaistelise Washingtoni kesklinna hotellis, vaatan suurest aknast välja tööle ruttavaid inimesi ja joon viina. Miks küsite. Sest mul on avatud see masin, mis loodi sõjajärgselt inimestele uudiste toimetamiseks kuid mis tänaseks on tõenäoliselt tapnud rohkem inimesi kui ristisõjad, toonud rohkem suhkruhaigust, ihusisest rasvtõbe ning lolle mõtteid kui ükski teine leiutis maailmas. Jah ma räägi telefizioonist. 

Kanalil number 54 minu hotellilameekraanil jookseb telesaade Steve Wilkos. Vau! Ma olen siin varem käinud, ma olen kohanud lolle ja pakse ameeriklasi. (me ju valetasime väljaka, assiku ja jänkuga Mexico Citys miskisele ameeriak moorile, et oleme neli künekoloogi kes tulnud konverentsile. Tüdriuk ei saanud ka siis aru et me sokime,k ui hakkas meilt nõu küsima, mida me ka lahkelt jagasime. Kui kusil keegi kohtab tütarlast, kellel on häbememokad huulepulgaga värvitud siis teadke et see on meie soovitus raviks! sic!)

Aga Wilkose DNA saade laste isade kindlaks tehemisekso nikka elu haige. Nautige: 



USA vol.3: DC ehk Kirsiõitsefestar



DC oli üks paik seekordsest tuurist, mis mind vägagi üllatas. Linn millest mina eeldasin kliiniliselt puhtaid tänavaid, millel inimesed promeneerivad vaid ülikondades ning kus trotuaaril kolavatel neidistel on seljas kulda ja karda ning inimesed räägivad värsivormis, lõi mind kurja ning nihilistlikult perversse pahupoolega. Kuid eks see ole alati nii, et kui on liiga klantslik väliskest on kapp luukeret täis. Ema ja isa on ilusad ja näevad ideaalsed välja, lapsed on klanitud ja õpivad hästi, siis tõde on seem et poeg on perverdist loomapiinaja, tütar lipakas ning vanemad vihkavad üksteist ning näitavad seda välja igaõhtuste räigete sidumis ja fekaalimängudega, mees petab, naine petab ning tagatipuks on neil keldris kinni Downi sündroomiga lapselaps. 

DC on ilus linn, National Mall, mille veerel kõik suuremad vaatamisväärsused Lincolni istekujust, Smithsoniani muusemuide, Bill Clintoni tribuudi ja Kapitooliumiga, kinnitavad linna suursugusesut. See, et DC metrood on ülistiilsed, ilusad ning miniatuurselt avarad, rongides on maas vaibad ning inimesed on sõbralikud ning meenutavad 50date USSA väikelinnu on vaid üks osa DCst. Selles linnas on ehk Ühendriiklaslikult suureks aetud rahvuse tekkimine, selle säilumine ning kõiksugused inimekonnale ohverdatud elud. Kõik on naggu vilmis, kõik on suurem kui elu. Arlingtoni surnuaed, kus puhkab JFK ja muud kenad mehed/naised, suured bulvarid ning võimsad kirjad. Vahel hakkas see ka südamele, nimelt seda pahaks ajades. II maailmasõja memoriaalil koladesning lugedes kindralite ja presidentide öeldud lauseid hakkas ikka kohati halb, kui suureks saab ennast puhuda. Resumee selles, et ilma nendeta oleks Euroopas siiani keskkaeg ning ei tuntaks kella ega numbreid. 

Kuid muuseumid on šeffid, kevadine Kirsside Õitsemise Festival on oma kiidu ja iluideaali väljendusi igati väärt ning inimesed lahedad. Enam meeldis mulle aga linna  loogilisus ja turvalisus. See on eriti käre teema kuna maailmas ei ole enam rohkem segregeeritud linna kui on Washington District of Columbias. Linnas jookseb joon millest ühel pool on valged ja teisel musstad. Punkt. See, aga selleks, kohalik neeger on aga ka välimuselt, rääkimata sisust, just nüüd pouu otsast alla tulnud ning käima õppinud. Seda oli kurb tajuda nendega vesteldes ning neid endid pealt kuulates.

Linna aga kurjem osa on Adams Morgani ja Dupont Circle ümber jääv segaselt vabameelne pidutsemis rajoon, kus rida vahetav auto rammis minu nina all kahte autot ning kadus, samal ajal kui kõrvalasuva maja uksest sadas välja umbes küme poolpaljast kiimalist, üksteisevastu hõõruvat pedepoissi, samal ajal kui kõrval oksendas keegi vanem härran ning samal ajal kui meie vaatasime ja olime kohalikust arhitektuurist lummatud.  


USA vol.2: NYC

Suurde Õuna jõudmine on minu jaoks alati äärmiselt kodune. Olgugi et vabariigi kogu elanikkond mahuks neli korda Manhattanile ära ei vähenda kodust tunnet, mis mind valitseb, kui ma astun alla kollastest Subway treppidest meetallselt lõhnavasse käikuderägastikku, et maailma kõikide erinevate rahvustega samas kupees üks tiir teha. NYCis oli soe, soojem kui viimasel korral, olgugi, et loogika kohaselt peaks veel palituhõlmad kõvasti kinni suruma leegitses linnas päike ning kerge kevad tuul. Esimese päeva lõpuks olid kõikidel näod rämedalt põlenud ning hing ja pea ideid/emmotsioone/mõtteid täis. 

Olgugi, et ka seekordei saanud ma linnas viibida kava järgi mida eelmisel korral lubasin ehk et vähemalt nädal, oli ka seekordne kolamine veetlev ning imeliselt mitmekesine. Harlem jättis kuumima uue avastuse mulje. Kuna eelmisel korral ka ei jõudnud Apollo teatrisse ning kuulsatele bulevardidele Manhattani põhjaosas, sai seekord viga parandatud. Kultuurid Paabel on selle asja nimi. 

NYC kohta on olnud palju jutustamist, on kirjutanud teised, olen kirjutanud ise. Ma, mitte laiksusest, vaid pigem uue idee puudusest siinkohal jätkaks kujundlikumalt: 

Tšekka kuvaa NYC

p.s. NYCi oravad on rasvased ... raisk, oleks paaril korral tahnd paar tükki kotti ajada :)

3.29.2009

Öömaja Arlandas




Arlanda lennujaama maandudes tabasin ennast imelisest situatsioonist. Minu järgmise raudlinnuni oli aega täpselt 17 tundi, ma olin eelmise öö joomast veel mõnusalt dehüdraatunud ja pohmas ning mitte mingit viitsimist vedeleda pea ööpäev kuskil lennujaama avarustes. 

Pakkusin siis kohalikult informaatorile leti alt raha et see mulle miski lounge koha lennujaamas pakuks. Ei miskit. Lõin läpaka siis lahti ning siestasin märksõnad. Ehk nagu minu suur sõber Chaz Michel Michels ütleks "I worked the googel on my internet machine". Ja voila! 

Arlansa lennujaama lähedal, kohalike luunujaama liinigaliikudes umbes 2 minutit sõitu, asub ehitis nimega Jumbo Hostel, mis ei ole muud kui suur 747 jumbojet, millesse miski svensson on ehitanud hosteli. Maksab vähe rohkem kui Cairo kesklinnas prussakatega 2 euro eest tudida, kuid on vingeim kogemus. 

Muuseas tegemist on frantsiisiettevõttega, mida hakatakse müüma nagu Starbucksi või mäktoonaldsit. Praegu pannakse Madriidi ja Sydneysse samu hosteleid püsti. šeff värk. 

Täis mugavus, laiad voodid, telekas toas, kemmerg küll toast eemal ,kuid nõu vorris. Imeline viis kuidas vahepealset aega kummina ära venitada. 








USA vol.1: Nah Obamaland


No blääd ... nüüd siis taas üle ookeani lendamine käsil. 44.president on maalt lahkunud ning just õige aeg minna Obamamaad väisama. Samal ajal kui G20 üritab leida lahendust kuidas whitetrash ja neeger saaksid taas muretult head elu nautida lähen uurima kuidas asjad tegelikult käivad. 

Kuna pilet ei maksnud rohkem kui nädala viinaraha ei hakka kiirustama ning proovin kuu siin rahulikult hakkama saada. Piletid on kõik olemas, öömajad bookitud. Vähemalt esimesed. Plaan paigas ning nüüd jeehat. 

Plaan on siis selline, et kihutada Suurde Õuna, kust edasi palinna DCsse. Kui peamised vaatamisväärsused kontrollitud liigun edasi Miamisse kohaliku rummi ja ohtlike latiinode kantsi, kust edais New Orleansi (otsima kõrtsi kus assik laua alla end jõi, lakkudes jooki nimega handgranade!) ning kui kreooli köök nauditud lendan viimaseks paariks päevaks Chicagosse lund ja Al Capone pärandit naulema. 

Primaarne on tõmmata enesesse head ja paremat sööki, jooki, emmotsiooni ning enaloogilisust millel nimeks MEERIKA. Ühte aga soovitan. Täna on õige aeg tulla siia maale. Lennupiletid varieeruvad hinnaskaalas 3333-5000 eeku, kohapeal on majanduslangusest kõik elu odav ning süngelt ladinaameerikane :-) Tulge tõotatud maale. 


1.18.2009

Parimad sotsiaalreklaamid

Käredamate reklaamiplagude top kümnes on rohkem kiu pooled tõenäoliselt sotsiaalset tüüpi teadaanded eriorganitelt riigidepartemangus. Tõde on see, et inimestele ei lähe peale selged tekstid vaid visuaalne rämedus:

4236_needsleep_01

4236_needsleep_02 

4236_needsleep_03

1.12.2009

Eestimaale laskund vaesus on ...

Hakkasin just paar päeva tagasi kammima läbi kõiksugust statistikat meie persse kukkuva majanduse, maksulaekumise ning töötuse/inflatsiooni/majanduskasvuanalüüsides. Peab nentima, et oleme omadega suht vittus ... 

joul

12.03.2008

Pole paremat asja kui ...

PUTS!



Reip Pakk ja SaLits ehk Chalice on jälle jooma kukkunud ...
Noh ja siis on ise ka kuskile kukkunud, mida siiani ei usu ...


11.19.2008

Tase teemal "Hääletajad mõnitavad Savisaare küsitlust"

Hääletajad mõnitavad Tallinna linnapea Edgar Savisaare korraldatud internetiküsitlust linnateateri ja Kultuurikatla rahastamise kohta ning hääletajate seas on näiteks Savipäts Seebiks ja Elviira Habemeajaja.

Hetkeseisuga on küsitluse kodulehe kohaselt hääletuses osalenuid 2877 ning Kultuurikatel juhib 57 protsendise toetusega. Samas on hääletajate seas massiliselt välja mõeldud ja küsitlust mõnitavaid nimesid nagu näiteks kägu202 metsast, Savipäts Seebiks, Boy Kott Koijoti juurest, kägu203 metsast, Sea Wolf, Elviira Habemeajaja Sevillast, Iks Ess ess alert(\'xss\').

Samuti on ülimalt kahtlane ka seltskonna Aadu Mudakoht, Eeduard Mudalohk ja Eedi Mudalohk eksistents. Inimesed on hääletust kritiseerinud ka oma kommentaarides, nimetades seda küsitlust mõttetuks ning kirjutades näiteks «savipäts näri muda» ja «oh savi savisaart küll».

Tallinna linnakantseleis töötav Savisaare nõunik Liina Oja ning Tallinna linnakantselei avalike suhete direktor Ain Saarna ütlesid, et linnakantselei kommentaatorite ja hääletajate üle arvestust ei pea, sest küsitlust korraldab Keskerakond. Keskerakonna pressiesindaja Toomas Raag aga omakorda soovitas hääletuse osas pöörduda linnaametnike poole.

Savisaar on kinnitanud, et hääletuse võitja saab linnalt suurema rahasüsti. Mitmed kultuuritegelased ning linnateatri ja Kultuurikatla juhid on aga hääletusest nördinud ning mõlemad asutused kaaluvad oma rahataotluste tagasivõtmist.


* * *
Rääkige veel et Keskerakond ja Linnavalitsus ei ole kokku sulanud. Kui Savipäts kuulutuab et linnarahval on õigus otsustada millisele objektile raha antakse, siis ta raagib linnarahast, üleskutse korraldajad on aga hoopis Keskerakonna inimesed.
Kuidas on voimalik et Keskerakond jagab linna raha, minu raha. Voimalik vaid meie maal.

11.05.2008

MISYLEVAL?

Panin hommikul pisara



tulevik on kaes juba tana. Harra Barrack Hussein Obama on jargmine USA president, kuid ytleme nii, et ajalugu on tehtud Hussein ja neeger on maailmavoimu uus juht. Vot on hiiglaslik ning uus leht on keeratud. W. on maha kantud.

Hommikul tulemusi vaadates panin pisdara, et ikkagi inimesed on voimelised muutuma.

11.04.2008

Mis teeb onnelikuks?

Postimehe tanane artikkel "Rikkus teeb onnelikus" tostatab paar haiglaselt huvitavat mottekaiku. Eesti panga osakonnajuht sonab Niitra artiklis et «Rikkal inimesel on üldiselt parem tervis, ta saab rohkem tarbida ja puhata. Rikkad on rahul ka vaestes riikides.»

Synopsis on artiklil see et rikkal on igaljuhuli onnelik elu ning vaesel igal ajal pask ja plaga yle kummikuserva. Rikas inimene on onnelik kuna suudab poes hindu vaatamata kraami ostelda, liisingutele ei oelda ei ning kui too kaob siis lobu jaab. Lisaks annab rikkus yhe olilise aspekti inimese elule: kui tekib tunne elada rantjeena, siis on see teostatav kahe kone ning yhe edutmaisega. Vaene jaab, parafraseerides kuulsa laulu sonu, selles suhtes hatta!

Aga tegelikult tekkis minul selline stsenaarium silme ette. Oled firmaomanik, turg kasvab, majandus kasvab, raha tuleb myhinal uksest ja aknast. Oletame et oled tootja, toodad ehitusvillast Armanile ja muudele Milderitele riidekiudu. Sinu toodet on vaja miljonitel nii siin kui seal pool silti "Eesti Vabariik". Puudub voimalik krahh, kuna munad on mitmes korvis. sest ... lisaks muule on sinu raha SEB fondis ning tood veel maale karamell komme ja Kalev on pidevalt pahane kuna odavamad kommid on.

Nyyd teed hiilgava tehingu ja teed IPO. Pole pohjust peljata, kuna oiled suur ekportoor teed IPO nii Tallinnas kui Varssavis. Teenid hetkega myydud aktsiatelt pool miljardit. Votad kasumi teise sulle kuuluvale firmale, kirjutad summa dividendiks, kuna plaan on inveseerida, ei maksa ka aastajagu maksu. Imeline. Kirjutad omale sealt miljonit voi kymme paaril korral isiklikeks kuludeks ja koik sujub. Elad lossis, naisel on CLK, lapsed on kullas, karras ja pidevalt onnelikud, Ise oled jube onnelik. Kuna aga firmal on ka Varssavis kontor ja seal on miski jama siis pead olema pidevalt neist eemal. Kurbu ja igatsus tekib. Keelt kohapeal sa ei tonka niet kellegagi raakida ka ei ole.

Nyyd tuleb hirmus krahh, sinu firma kaive kukub 40%, inimesed lastakse lahti ning tuleb hakata looma paaste plaani. Mollad ja mollad, kuid abi ei sittagi, ikka koik persses. Nyyd teatab naine et sa raisk ainult tootad, ja hakkab asju pakkima. Miski uus Gennadi on lihtsamal tool ja temal on aega. Naisele oled muidugi kinkinud yhisvarana 250 milli puhast. Temal on poohui. Lisaks on gennadil suurem.

Istud siis yksi oma lossis, jood pudelist viina vaatad yksikut puud maja taga tuules ja muret pole kurta kellelgi. Vaatad laual asetsevat 9mm kaliibrilist ja motted liiguvad kahtlaselt sirgjoonelises suunas ...

Utiliseeritud? Kindlasti. Mote selles, et rikkus ei ole onne valem. Onne valem ja onne tegelik tekitaja on vajalikkus. Inimene peab tundma ennast vajalikuna, ta peab olema kellegi poolt vajatud. Vaiko Eplikult kysiti kunagi et "Kas sa tahad saada kuulsak voi rikkaks?" Eplilk vastas ilma motlemata "Tahan saada edukaks".

Edukus on hoopis muu etalon mida tuleb hoida ja mille poole voidelda. Edu annab joudu, edu loob uusi vaartusi. Pohimotteliselt kui sa oled edukas oled ka rikas. Edukus pakub sydamerahu ning monusat und. Rikkusega ei ole midagi teha, kui ei ole hingesidet teiste inimestega, kui sul ei ole lopuks et seda koike kellegagi jagada. Onnelik on ka inimene kes arkam hommikul Paldiski maante veerel autokummil ning tunneb et on vaba. Liisingust. Telefonist. Orjamisest.

Onn tuleb edukusest koikidel aladel, edukus tuleb distsipliinist. Edukusest aga ka raha ja voimalus viia oma kotik 5 korda aastas India ookeani ning syya hanemaksa tursapasteedil. Aga riigi rikkus on oluline, rikkas riigi ei tule keegi oopimeduses sinu kuube omastama ega loo raudlatiga pooliku parast pead lohki.


10.23.2008

Spiraalitades

UK hitimeistrid Keane on tulnud lagedale kolmanda plaadi materjaliga, mis on täiesti terine kui varasemad "ma tahan olla üksi ja unustada" kraamist. Taff elektrosugemega astumine, milles 80 popilikud laulu ja rifikäigud.

KEANE

10.14.2008

Gangs


Flippisin miskilpäeval oma kaunist televusserimasinat ning leidsin selat kanali nagu Sky One. Sealt pealt aga tuli saade kus endine EastEndersi seebika staar Ross Kemp kolab mööda maailma ja uurib vägivaldseid tänavakampu. Kaplinn, El Salvador, Afganistaan, Rio, Moekva, Jamaica jne.

Naelutatult vaatasin saate lõpunin ning jätkasin vahtimist läbi YouTube kanali. Mehel on munad rauast ning närvid tinast, et ronida keset käredamaid favelasid Rio De Joneiros ehk Jumalalinnas või clicades San Salvadoris, kus inimelu hind on vähem kui pakk pähkleid.

Meeson kirjutnud ka kaks raamatut - Ross Kemp on Gangs. Super lugemine, informatsiooni teemade kohta mida tavaline rändur kuskil ei näe. Rio on kõigile paradiis, Jamaica Sinimäed pühad paigad, kuid vaid kilomeeter neist eemal tapavad gängid narko ja võimu pärast ligi 4 inimest päevas. Ma räägin päevas. Ostke ja nautige:

Ross Kemp on Gangs

Ross kemp on Gangs II

Wikipedia: Ross Kemp

Russel Brand

Inglise kräkimehest koomik, keda tunneme "Forgetting Shara Marshalli" nimelisest filmist. Vanakesel tuli välja korraga nii DVD miski komöödiasaatega, mis on sitaks kõva ning raamat "My Booky Wook" mille Gatwickist üleeila ülesse korjasin ning 3 tunniga läbisulatasin. Vingelt kirjutatud stoori. Sekssõltlane ja kräkihoor ühes isiksuses meie aja parima koomiku ja vahetu selliga. Soovitan lugeda ja vaadata. Väike maik teile siit.

www.russellbrand.tv

10.12.2008

Lennuabi



Peale mõnusaid tunde keerutusi ning mõttelende eksistentsi üle peale Soulis lennukist maha jäämist, hakkasin uurima kuidas asja parandada. Leidsin umbes 10kond firmat kes tegelevadki sellega et aitavad inimesi, kes lennust maha jäänud. Otsivad odavad alternatiivid ning pakuvad abi muulgi alal. Need inimesed leidsin ma muidugi alles peale seda kui olin ise juba ostnud tagasilennupiletid, loomulikult poole kallimalt kui oleksid pakkunud härrased „Lennukilt mahajäämiseabis“. Samas sain ma näha ja katsuda, maitsta ja lõhnata Hong Kongi. Ja Londonit.

Abipakkumises otsitakse sulle parim ja kiireim viis oma sihtpunkti jõudmiseks. Valida saad mille järgi sind aidatakse – aja, hinna või sihtpunkti järgi. Kui hinna järgi siis on täiesti normaalne et lendad Koreast Eestisse läbi Keenia ja Pariisi. Kui aja siis saab ehk ka suht otselennud, kuid lootust siiski palju ei ole. Samas saab ka nii et lased ennast riiga lennutada ja paned sealt bussi või rongiga.

- Times Online

10.11.2008

Koreamaa läbi pildikasti



KOREAMAA LÄBI PILDIKASTI
(kõik mõniusad ülesvõtted 35 mm kaameraga)

Hong Kong on a shoestring!



Hong Kong has supported human life since at least the Stone Age. Until the British claimed it, the area was a neglected corner of the Qing dynasty (1644-1911) empire inhabited by farmers, fishermen and pirates. The British took control of Hong Kong in 1841 following the Opium Wars. European trade with China had been taking place since the 16th century, but as European demand for tea and silk grew, the balance of trade became more and more unfavourable to Europeans, who were expected to pay in silver. In 1773, the British unloaded 70,000kg (155,000lb) of Bengal opium, and the Chinese taste for the 'foreign mud' grew exponentially. Alarmed at the drain of silver from the country and the increasing number of addicts, the emperor banned the drug trade.

The Europeans, with the help of corrupt Chinese officials, managed to keep the trade in opium going until 1839 when the emperor again issued orders to stamp it out. British traders were forced to hand over their supplies of raw opium, which was then publicly burned.

The British sent an expeditionary force to China to exact reprisals, secure favourable trade arrangements and obtain use of some islands as a British base. The force blockaded Canton (now called Guangzhou) and a number of other ports, ultimately threatening Beijing. The British pressured the Chinese into ceding Hong Kong Island to them in perpetuity. Both sides ultimately repudiated the agreement, but Commodore Gordon Bremmer led a contingent of naval men ashore on 26 January 1841 and claimed the island for Britain.

A series of conflicts followed, with the British backed by French, Russian and American interests. A combined British and French force invaded China in 1859, forcing the Chinese to agree to the Convention of Peking, which ceded the Kowloon Peninsula and nearby Stonecutters Island to the British. In 1898, the British also gained a 99-year lease on the New Territories, which they felt essential to protect their interests on Hong Kong Island.

Modern History

In the early 20th century Hong Kong began a gradual shift away from trade to manufacturing. This move was hastened by the civil war in China during the 1920s and by the Japanese invasion in the 1930s, when Chinese capitalists fled to the safer confines of the colony. When the US embargo on Chinese goods during the Korean War threatened to strangle the colony, it was forced to increase its manufacturing capacity and develop service industries, such as banking and insurance. Hong Kong's existence was threatened again when the Communists came to power in China in 1949 and during the Cultural Revolution in the 1960s. Although the Chinese could have re-taken Hong Kong with ease, a precarious peace prevailed.

In December 1984, the British agreed to hand over the entire colony when the lease on the New Territories ran out in 1997, rather than hang on to a truncated colony consisting of Kowloon and Hong Kong Island. The agreement theoretically allows Hong Kong to retain its pre-1997 social, economic and legal systems for at least 50 years after 1997. As the handover approached, controversies raged over the building of Hong Kong's expensive new airport and the amount of democracy the Chinese were willing to accept.

Recent History

Hong Kong suffered fallout from Asia's economic crises in the late 90s. In the years since, it has picked up fast and one of the world's great cities is booming once again. China's official policy with regard to Hong Kong is 'one country, two systems', and the common view is that as long as Hong Kong continues to make money (and little noise) its autonomy is assured. But a number of crucial interventions by Chinese authorities in Hong Kong's affairs have made it evident that there is not quite as much autonomy going on as the slogan suggests. Nevertheless, the European Commission has described Hong Kong as one of the freest societies in Asia.

In 2007 Sir Donald Tsang stood again for election as chief executive, and was elected with ease - the first not to stand unopposed. His contestant, prodemocracy activist Alan Leong, came a distant second, but at least there was a vote.


* * *

Koreamaa ootamatused liiluses ning meile käru keeranud Finnair sai karistuse selle näol, et meie nägime maailma natukene rohkem kui nemad oleksid tahtnud lubada. Ühesõnaga kindlustus maksab persse läinud pileti kinni, ning meie saime tagasilennates käia läbi nii Hong Kongist kui ka Londonist. Reisimuljed laienevad. Astusime just maha Hong Kongi kesklinnast lennujaama tulevalt ekspressrongilt ning ootame 13 tunnist lendu tagasi kaunisse Euroopasse.

8 tundi, mille Aasia Pärliks nimetatud linnas veetsime veenis täielikult selles, et tegemist on maailma ühe lahedaima linnaga. Tokyos ei ole käinud, räägivad et see on veel vingem. Singapuris ja Souklis olen räppinyud. Nendest paneb HK ikka täiega üle, mööda, ümber ja eemale. Hong Kong on megacity, mis tundub aga kui troopiline puhkuse linn segatuna megaliitikumidest ostu ja pidukeskustega millesl elab kogu maailma rahvastik. Mulle tuli esimesena HK linnas kolades, silmates meeletult suuri maju, nende vahel looklevaid mitmekihilisi jalgteid ning autovoore, kahekordseid tramme ja busse ning kõiksuguseid metroolisi, güberpungi isa William Gibsoni raamatud "Idoru" ja "All Tommorrows Parties". Nendes raamatutes toimuv tegevus oleks justku nendelt tänavatelt maha kirjutatud, tehnika, elukiirus, värvilisus, multireaalsused ning tõeline inimpaabeli virrvarr.

HK on imeliselt soe ja õdus linn, palju rohelust. Kuna HK koosneb mitmest osas - Hong Kong Islandist, mis nagu nimigi ütleb on saar, New Territory nimelisest paigast, Kowlooni (tähendab Hiina keeles "9 draakonit") nimelisest mandrinukast ja tervest hunnikust saarekestest. HK saare ja mandri vahel lokleb mõnus veeriba, mis on mõlemast poolest täis hiiglaslikke pilvelõhkujaid, muutes selle linna skailainingu maailama kaunimaks. Veeriba on täis pidevalt kuskile poole teel olevaid laevu ning praame, mis inimesi umbes 5 krooni eest 1000 eri suunda viivad. Kasutasime seda võimalust ja nautsime vaadet merelt. Kowloonil on kohe rannas Olümpiatõrviku ja rõngaste koht. Poleks midagi olulist, kui sealt ei hakkaks omamoodi Staaride Avenüü nime kandev promenaad, kus igal hiinasuuremal näitlejal on oma täht jakäejäljed - Chakie Chan, Jet Li, Bruce Lee ja Chun Yun Fat. Uhke värk.

Võtab Starbuckist kiire venti kohvikruusi, ning luristad seda kolades mööda saare poolset promenaadi, kena roheline kant. Linnas on palju parke, templeid ning Soho, Laternarajoon ning sada muud mõnusat olemis kohta. Igal pool maailmas saab odavalt süüa, magada ja keppi. See on sada protsenti kindel. Erand ei ole ka HK. Leidub muidugi sushi või hiinakaid, milles hinnad algavad 1000 kroonist suutäis, kuid mõnusa kõhutäie saab ka 60 krooniga.

HK inimesed on chillid, liiguvad suunitletult kuid mitte hullates, pigem vaikselt. Teevad siin seal juttu kellegagi tänavalt ning naudivad elu. Kui jamaks kisub, taanduvad mõnda tuhandetest poodidest ja boutiqidest või lendavad kõrtsi jooki tegema. UK omanduses olemine on tulnud meeletult kasuks, kuna arhidektuur on linnas kaunis, vana kohtub uuega ning uus futga. HK on ka maailma pikim eskalaator ning kahekohalised trammid.

Mina lähen koju sooduslendu otsima, et tagasi imbuda. Vaikselt kuid kindlalt.

iTelefoni kaaderdamised


&

35 mm ülesvõttemaastikud

10.10.2008

Korea vol. 6: DMZ



DMZ tähistab tegelikult Demilitarized Zone. Ehk siis 4 kilomeetri laiust mittemilitariseeritud riba kahe Korea piiril. Ehk siis kuulus riba Kurjuse telje ja Demokraatia vahel. Paik mille tsentrumis asetseb ainukene reaalne kontakt kahe Korea vahel: paljudel piltidel kujutatud sinised majad, mille vahel betoonist piirijoon ning kahel pool üksteist jõllitavat riigisüsteemi oma valvuritega.

Ühesõnaga, ma olen käinud Põhja-Koreas. Seda küll ainult juriidiliselt. Piiri keskele ehitatud sinises kohtingute majas, kus peetakse kõik kahe riigi vahelised läbirääkimised, kui ei ole tegemist väga kõrgete esindajatega – nagu näiteks presidendid. Aknast vaatad siis seda betoonist umbes poolemeetri laiust ja paarikümne sentimeetri kõrgust piirijoonist ning möödud sellest. Oled Põhja-Koreas. Muuseas, naljakas tunne tekkis põhja pool olles. Ei midagi suure joonelist, vaid pisut kõhe.

Põhi ja lõuna jagunesid 1948 aastal. Pisut peale Jaapani ülemvõimu ja II maailmasõja lõppu. Jalta koosolekul jagati sarnaselt Saksamaaga ka Kore, kuna nii USA kui NSVl leidsid et tegemist on strateegiliselt olulise paigaga. Kaks Pentagoni keskastme ametnikku jagasid Korea pooleks mööda 38 paraleeli. Mõlemad pooled kuulutasid ennast iseseisvaks 1948 aasta sügissuvel – Üks Korea Vabariigiks ja teine Korea Rahvavabariigiks. Peale 2 aastat Stalinilt loa nurumist sai tänase Suure Juhi isa Kim Il-Sung loa et lõunat rünnata. No ja edasist kõik teavad – 3 aastat korea sõda, mille tagajärjel sai surma umbes 3 miljonit inimest ning riigipiirid jäid samasse kohta.

Järgnev on siis maailma pikim kommunistlik režiim, pikima valitsusajaga riigijuht ning kõige militariseeritum ja tsenseeritum riik üldse. Kaua see jama veel kestab on teadmata. Aga tõde on see, et just seda piiri kasutasid paljud venelased et läände põgeneda. Viimane defektor pani jugama 1984 aastal ja elab nüüd USAs.

Paik on julk, militaarne ja ohtlik, pilte võib teha, kuid näpuga näidata mitte. Miski naine oli mõni kuu tagasi kuskil teisel tuuril kuuli Põhja-Korea poolt pähe saanud. Teede servades on kanajalgadele tõstetud hiiglaslikud betoonblokid, mis on mineeritud, tee perved on miiniväljad. See ei ole nali, kui eksid oled surnud. See on reaalne sõjapiirkond ning maailma kõige turvatum piir.

Piiritsoonis on ka põhjas asuv Propaganda Küla, kus on 16+ meetrise torni otsas ka Põhja- Korea lipp. Külas keegi ei ela, kuid hiiglaslikest kõlaritest pannakse pidevalt propagandistlike teemasid teele, et muuta lõuna „nägijaks“. Lahe kogemus.

Korea vol. 5: Busan



Korea ei tundu küll olevat kohana, mis lööks esimeste seas pähe kui tekib mõte sõita mõnele kaunile paradiisisaarele puhkust veetma. Alati on esimene mõte et kihutame Kariibidele – Kuuba või Jamaica, pakime asjad ja Vahemerele või Aafrikasse. Lõuna-Korea aga on üllatavalt mitmekesine riik. Põhjapoolt kommunistlik, vähem põhjapoolt mõnusalt kerge kliimaga ning lõunatipust subtroopilise olemusega.

Riigi kõigevingem kuurort on saar nimega Juje-do, mida peetaksegi selle piirkonna parimaks kohaks kus surfata, sukelduda, päevitada ning niisama ringi hulkuda, head soju kokteili libistada ning vaadata kohalike sõstrasilmseid tüdrukuid rannas. Samas Lõuna-Korea alltipus asub Busani nimeline linn on esimene piirilinn subtroopikas. Tõeliselt laheda ranna, imelise promenaadi ning hiiglaslike hotellidega mererand annab silmad ette paljudelegi puhkuseks mõeldud linnadele ja piirkondadele.

Muuseas, meie seal passimise ajal toimus kohalik filmifestival ehk Pusan International Film Festival ehk PIFF (sic!). Rannas toimusid vastuvõtud ja punast vaipa oli rullitud kilomeetrite kaupa. Samas on kõik puhas, võrreldes Mehhikoga sündsam kuid samas ikkagi vabastav. Korraliku hotellitoa rannas saaks 3000 krooniga. Pole paha.

Busan on ka riigi suurim kalasadam ja –turg. Kõik mis vees elab on turul ilusti kätteleitav. Hiidkalmaaridest barracudade ning blowfishist kuni hiid kaheksajalgade ning mõõkvaaladeni, kõik muud karbid ja limuselised, kalad ja mereelukad sinna vahele. Muuseas kõik kalad on enne ostu veel elus, ujuvad oma basseinis. Minu jaoks ootamatu kogemus oli see, kui ostusooritanud mehele pakiti merest püütud krabid saepurusisse. Pidavat uinutama.

Kalaturu tõttu on Busan ka kuulus toore kala söömise pärast. Kalarestod mis pakuvad toorest kala on külluses ning peamiselt süüakse liha sedasi, et kastetakse seesamiõlisse või muudesse kastmetesse ning seejärel suhu. Kõrvale pistetakse kimchit ja salatit. Muuseas blowfishi on ka saada, samuti sellest kalast tehtud suppi. Mäletate seda osa Simpsonites kus Homer oli mures, et ei jää ellu kuna „sõi mürgist blowfishi liha!“

Busanis asub ka Aasia suurim korea sauna tüüpi saun. (Soulis oli küll kohalik Sammolina saun kordades vingem aga see selleks.) Korea saunale pühendan ma terve artikli, sest see kogemus on imeline. Saun tähendab tegelikult spad. See on kuuma- ja külmavee-, muda-, ürdi-, rohu- ja kurat teab veel milliste vannide kooslus, millele lisandunud erinevad saunad ning massaažid, teraapiad, O2 kambrid ning chillimise ja magamise nurgad. Saunad on lahti 24 tundi ning sinna pääseb enamast umbes 100 kroonise piletiga. Kohapeal või peale kõva saunatamist süüa, töötada, treenida, telekat vahtida ning ka magada. Magamisruumid on nii meestele ja naistele. Eraldi ruumid on ka norskajatele.

Põhimõtteliselt tuled peale tööd või pummelungi sauna, kasid ennast, käid saunas ning möllad massaažis ning siis keerad peale kerget sööki magama ja hommikul tegutsed edasi. Imeline mõte. Veebasseinide mõte on selles et pidevalt eritemperatuuridega basseinide vahel liikudes (vahepeal ka külma hüpates) stimuleerime oma närvisüsteemi ja peamiselt vereringet. O2 kambrid ning kõik võimalikud saunad (joodisaun, soolasaun, puusöesaun, külmaruumid, kruusasaun, kollasemuda saun jne.) aga puhastavad ihu ja hinge ning ajavad jingi ja jangi paika. Mõnusaim ajaveede.

Busanis on ka kultuuri ning päris pandav kunstimuuseum, kuid enamasti on koht ikkagi ranna, spa ja kala päralt.

Korea vol.4: Soul



Hiigellinn, mille tuled kunagi ei kustu. Lugesin umbes sarnase slõugani mingi Korea pealinna reklaamtahvlilt. Tegelikkuses vastab see muidugi vaid osaliselt tõele. Korea pealinnas elab miski 10,3 miljonit inimest, kuid aru ei ole sellest saada. Maailma üks parimaid metroosüsteeme saab inimestega imeliselt hakkama, ummikud on vaid lühidalt hommikuse tipptunni ajal ning linnas ei ole nii palju inimesi kui lootnud oleks. Samas linna hiiglaslikud hooned, kaetud hieroglüüfide ning naljakate slõuganitega annavad aimu kui palju inimesi siin linnas paikneb.

Magalarajoonides kolades, kus majadel on numbrid nagu 403 ning korruseid neil umbes 20, kõik ühesuguse ilmega sahtelmajad. Kolades linnaveeres olevatel matkaradadel, kuhu pered lähevad nädalavahetusi veetma saan aru kui hästi on meil sellega et igal pool on mets ja linnaski on hirm et karu sind kätte saab. Ärge saage valesti aru Soul on vägagi roheline linn, mõnusalt mähine ning uhke, kuid seda mõnu nagu aedadega majad või kiirelt kättejõudev maakoha tunne on äärmiselt haruldane.

Ajalooliselt on Soul olnud pealinn suhteliselt vähe. Kuid valiti siiski pealinnaks kogu Koreale, enne 1948 aasta jagunemist. Jaapanlased põletasid linna maatasa, mis tõttu on ainus enamvähem vana ehitis riigis kasutusest maas olev Vana Vaksal. Lisaks siis kõiksugused paleed, mida Soulis on umbes viis erinevat. Lisaks sellele veel hunnik templeid, observatoorium ning kauneid gettosid. Tegelikke gettosid ei ole Soulis, samuti nagu ka kerjuseid on vähe ja litse pole tänaval näha. Nad on kogunenud Punastele Laternatele suurtele akendele ning naljakatesse meesteurgastesse – juuksurid, habemeajamise töökojad, autopesulad jne.

Souli põhiline tõmbenumber on aga saunad ja N’Seoul Tower. Linna keskel mäeotsas asuv torn annab kenakese ülevaate kogu suurlinnas, mõõtmetest ning kõrgus/sügavus tendentsidest. Meie elasime Soulis mõnusalt ilusat elu. Kuna jetlag oli nii võimas meie biovooludele, et me ei sattunud „õigesse“ aega päriselt kuni lõpuni, mis on minu jaoks kummaline, kuna tavaliselt on peale päeva paari ikka asjaga purki saanud, magasime pea igapäev kella 12ni ja kollasime siis varaste hommikutundideni linnas. Ainus varane ärkamine oli kella 7st DMZsse mineku päeval. Või siis tollel hommikul kui lennukist maha jäime J

Peale kena ärkamist kolasime kuskile lahedasse söömapaika hommikueinet võtma, mis oli tavaliselt suur pada bibimbapi, kruus külma õlut ning kõvasti head kimchit. Kuna aga Silvia ei suutnud seda „soga“ nagu ta Korea kjusiini kutsub, süüa siis olime sunnitud sööma kohtades, kus oli ka juuroplikku ampsu. Nii, et croissaint ja õun oli ka mõne hommiku lisandid. Seejärel kolasime paaris mälestises, saunas või tornis, ostsime kokku kirjandust ja suveniiri ning läksime tagasi sööma ja jooma et päev õhtusse saada. Ilus mis …

Aga üllatav on kui palju näeb ja kogeb Soulist kui ka madala tempoga liikuda, liikuda aeglasemalt aga jälgida rohkem, uurida kohalike söögikombeid, träni mida müüakse poes, kombed kuidas mehed on peldikus või naised saunas, kuulata kuidas inimesed räägivad, käituvad, riietuvad, uurida joogivalikuid, ajalehti ning spordirajatisi. See kõik räägib palju rohkem ühe inimkonna kohta kui raamatud.

Souli elanikud on mõnusalt rõõmsad, õnnelikud ja sõbralikud, abivalmid ning lausa lapselikult siirad, palju kordi oli tahtmine neile kuidagi tünga teha. Kui selline tunne tuli, ajasin hotellist kotti mõne pidžaama või restoranist pulgad. Palju kordi aga ajas nende jutt iiveldama, bussis DMZ poole jahus kohalik (seekord küll Jaapani keeles kuid siiski …) terve tee mikrofoni oma loba. Giid alustas kohe kui bussi sai ning lõpetas kui meid bussist välja visati, see oli piinarikas.

Ssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss … kokteiliklaas jäi klaviatuurile. Niisiis … Raamtuid Souli kohta pole mõtet lugeda. Lennake kohale ja lugege linna kui raamatut. 36 aastat Jaapani anastust on jätnud jälje ning ameeriklaste abistamine ning muutumine maailma kõige kiiremini arenevaks linnaks ei lähe mööda kellestki.

Souli keskuseks on Soul Plaza ning selle ümbruse high-end kaubanduskeskused ja hotellid, lisaks pikk iseehitatud veejuga, mis läbi kesklinna suures augus vuliseb ning erivärviliste tuledega atraktsioonideks vormistatakse. Kesklinn on ilus, rahulik ning hubane. Odav ka suhteliselt. Heas restos saab kahekesi tonniga söönuks, kõrtsis on pudel õlmarit 4500 Woni ehk siis kaks nulli vähem Eesti krooniseid. Won on täna umbes 95 korda suurem kui kroon ehk kui miski maksab tuhat woni siis tegelikult on see 9 krooni 50 senti.

Söömine on linnas üldse lihtne. Food court’e on kõikjal ning igaq hinnaga. Saab söönuks 4000 woniga ning ka 40 000 woniga. Kimchi ja lihad, kalad ja kõiksugused juurviljad, koogid ning joogid. Piima mehed ei tarbi eriti, viina ka mitte. Kõige kangem poiss on neil kuulus soju mis on tegelikkuses riisiviin ja 25% alksi. Kutid joovad ka marjaveine ja õlutit.
Soulist saab igale poole kiirete XTM rongidega, mis maksavad palju kuid sõidavad 300 kilomeetri tunnis. Busani saime 2,5 tunniga, vahemaa 550 km. Korea on Soul ja Soul on Korea. Kui oled siin linnas korralikult kolanud võib vabalt öelda et oled Koread näinud. Samas maakohad ning loodu, mäed ja meri on võrratud. Soul of Asia!

10.09.2008

Korea vol. 3: Phones for rent


Kaunitarid ja keenjused. Hanson puistab teri ...

Tervitused Koreast. Hetkel viibime kaunis linnas nimega Busan, kus asub riigi suurim kalaturg, hiiglaslik kompleks mida on isegi linna keskel asuvast hiiglaslikust tornist näha. Igal juhul ... mõned sõnad siis riigist. Saabusime peale 9 tunnist lendu varahommikul riiki ning üllatusime meeldivalt. Korea on puhas, korras, arenenud ning selle kõigega suhestatuna ka odav. Hinnad on vaid umbes 10-20% kallimad kui meil.

Olgugi, et 9 tundi lendu on nüristanud meie meeled ning rõõmu ei valmista miski muu kui lootus saada kiirelt kuskil kotile, ei saa Souli lennujaamas juba kuidagi moodi mööda naerusuu moodustamisest. Korealased on pisikesed kui püksinööbid. Mul on pidevalt tunne et olen kõige pikem mees riigis. Pole kuskil probleemi üle inimeste peade näha. Miskil päeval sattusime ootamatult Soul Plazal miskile naljakale välikontserdile. Kena oli seista nagu tuulelipp kõigist kõrgemal ja kogu asja korralikul vaadata.

Igal juhul, korealased on kohutavalt sõbralikud, naeratavad ning armsad pisikesed mustapeased tegelased, kellele meeldib super hästi süüa, karaoket laulda ning siin seal kiire soju ehk kohaliku tulivesi sisse kallata.

Kaks asja mida kohalikud muidugi vihkavad on ameeriklased ja jaapanlased. Jaapanlasi kuna viimased panid koreamaa kodanikud samasse seisu mida NSVL tegi meiega. Surudes Koreale 1910 aastal 36 aasta pikkuse anastusperioodi ning tappes ülikuid ja surudes kogu ühiskonna ja kultuuri täielikku kaosesse.

Ameeriklasi vihatakse kuna need ei aidanud neid 1050-53 aastani toimunud sõjas saada kogu riigi pindala demokraatlikuks. Kuna mind peetakse aktsendi tõttu samuti pidevalt ameeriklasest siis ollakse vaiksed ning altkulmu vaatavad. Ma petsin ära isegi eestlase kes tabas mind raudteejaama ees Lonely Planetit lugemas ning uuris ega mul abi pole vaja. Ütlesin et otsin sauna ning mees hakkas koheselt äärmiselt tuttava aktsendiga seletama kuidas ma oma ihaldatud paiga leian. Kuulates tema inglise keelset juttu hakkas mulle tunduma et kas äkki ei ole tegemist eestlasega. Kuid enne kui jõudsin mehega sellel teemal suhelda, keeras ta mulle juba selja ja kihutas oma teed.

Hiljem samas saunas ootamatult kohtudes küsisin ära, et kust ta pärit on. „From Estonia“ tõi minu poolt kuuldavale kenakese „Vaat kus lops“. Kuulus kirjanik oli õigel rajal kui ütles, et igas maailma sadamas on eestlane. Ernst jõi, panin naisi, poksis ja rääkis tõde.

Korea on kohutavalt lahe riik. Arvestades arenguastet ning suurust, on siin odav, puhas, ilus, klimaatiliselt väga mõnus, looduslikult meile sobiv. Ainus millega tuleb harjuda on toit. Peaasjalikult kuna kõik on kas magus või tšilline. Leib on magus, riis on magus, kartuli krõpsud on magusad. Ning siis tšilline. Tšillipastata müüakse poes 10 kilostes potskudes ning pannakse igale bibimbapile (riisil põhinev söök, mida pakutakse erinevate juurviljaribade, seente ning lihaga. Enamasti on juures ka leem või kimchi), gimbapile (riisipallid liha, juurviljade, seente või kimchiga), supile või muule roale, peamiselt siis pajaroogadele või lihakastmetele.

Korea kulinaaria on äärmiselt laialdase materjalikasutuse ning tehnikaga. Toitumine on siin riigis tervislik ning 100% sotsiaalne tegevus. Süüakse alati mitmekesi, enamasti serveeritakse liha ja leemed eraldi ning sinna juurde riis ja umbes kümme erinevat lisandit, enamasti erinevalt protsessitud või hapendatud juurviljad ehk kimchid, lihalised kraamid, pisikesed kuivatatud kalad või krevetid, salatilehed, hapendatud kaalikad, seesami õli ja pastad. Tellimuse järgselt avastad, et terve laud on kaetud erinevate toidunõudega, millest siis koos kollektiivselt süüakse. Lahe on veel see, et restoranis saab liha ja muud küpsetada ja grillida otse laua keskiel oleval grillil. Liha pistetakse siis seesami õlisse ja suhu. Seened on veel ühed lahedad „loomad“ mida siin tohutult kasutatakse. Võrreldes Koreas toidulauaga on meie on nagu paraolümpial kaotamine, äärmiselt masendav ning lihtne.

Kimchi, millest ka enne juttu oli on kõige lahedam lisand toidule mida ma kuskil söönud olen. Tegemist on käredates mahlades ja pea alati tšillis marineeritud ja hapendatud aedviljad. Kõige kuulsam ja klassikalisem on tšillis ja muus mõnusas marineeritud hiina kapsas. Hapendatakse kahes erinevas kastmes umbes 3 nädalat kokku. Mõnus asi mida riisile ja lihale lisaks süüa. Kimchit pannakse ka suppidesse ning grillitakse koos lihaga.

Onaseep

Riigis on naljakas asjad, kinky’d asjad olemas. Näiteks on Soulis mitu punaste laternate tänavat, sellised nagu Amsterdamis. Lisaks saab praktiliselt iga meeste juuksuri tagaruumis olevatel tüdrukutel peale juukse lõikust lasta endal rahmaka pihku kruvida. Segistid hakkavad vett laskma kui nende tila vajutada alla, mitte ülesse nagu Euroopas. Seep on avalikus peldikus pandud sinal oleva rauajupi külge, kust onamisliigutust tehes saab seepi ning käed puhtaks.

Tehnika on samuti naljakas, iga vidin teeb naljaka muusikalise etteaste nii kinni kui lahti lülitamisel. Telekad, raadiod, mobiilid, külmikud ja konditsioneerid. Inimesed ei kuula metroos sõites enam muusikat vaid vaatavad oma pisikestest antennidega mobiilidest televiisoriprogramme.
Rent a phone: veel üks näide. Meie GSM siin ei tööta, lennujaamas saab 13 krooni päev rentida omale telefoni. Sweet. Raha ning arengu suhe , nagu ka varem rääkisin on siin super. 10,3 miljonit inimest, maailma internetiseeritum riik, samal kõrgusel Eestiga enesetappude osas ning mõnusalt soe ja tšill.

iTelefoni ülesvõtted

10.02.2008

Korea vol.2: Surm otseeetris!



South Korean actress Choi Jin-sil found dead

A popular South Korean actress depressed after a divorce and distraught over online rumors was found dead Thursday in an apparent suicide, hours after she sent a text message saying "take care of my children no matter what happens."

Choi Jin-sil, 39, known as the Nation's Actress, is believed to have hanged herself in the bathroom of her Seoul home, said Yang Jae-ho, chief investigator at Seoul's Seocho Police Station.

Choi had been depressed since her 2004 divorce and worried about how to care for her two young children, friends told police. She had been distraught after the suicide of a fellow actor she was rumored to have pressured about a loan, police said.

No suicide note was found. However, Choi sent an assistant two cell phone text messages Wednesday night asking her to "take care of my children no matter what happens" and telling her that "I'm sorry," the chief investigator said.

Choi's mother told police that the actress returned home drunk around midnight Wednesday, crying and denying the recent rumors, before going into the bathroom, Yang said. Her mother woke the next morning to find the bathroom door locked and called for help, Yang said.
"Given the results of an examination showing no trace of physical trauma on her body, we concluded that it was a suicide," Yang told reporters. He said an autopsy and an investigation were under way.

The news shocked her fans and stars and film directors at the Pusan International Film Festival, which opened Thursday in the southern beach town of Busan. A moment of silence was observed in Choi's honor at the opening ceremony.

Choi made her debut in the late 1980s, quickly becoming the nation's sweetheart and earning a reputation as a box-office draw. She also starred in prime-time TV dramas.

The actress was preparing for the second season of a TV drama, "The Last Scandal of My Life," in which she played a woman who finds love with a top actor after a painful divorce.

Choi herself had gone through a difficult divorce. She married baseball star Cho Sung-min in 2000, then a pitcher for the Japanese pro baseball team Yomiuri Giants, but they split in 2002 and divorced two years later.

The deterioration of their relationship became tabloid fodder, culminating in Cho's arrest for attacking her. Their children are in elementary school.

A friend said Choi worried constantly about raising the children and about her future as an actress, and repeatedly expressed her wish to die, Yang said. Her mother told police Choi was depressed after the divorce and had been taking a sedative, Yang said.

Rumors that she had lent money to actor and longtime friend Ahn Jae-hwan, who was found dead in his car in early September, upset the actress, friends and family said.

Choi denied loaning Ahn money and asked police to find out who was circulating the claims that Ahn killed himself after Choi pressured him to repay a large debt.


--------------------------------------------------------


Õnn või õnnetus kuid oleme sattunud totaalselt juhtumise keskele. Vaatame just ilusa reede poolepeale televusserist maailma kõige haigemat otsesaadet, kus nutused inimesed kolavad mööda haiglat ning haiglaesist, pidevalt tuhandete kaamerate, fotomeeste piiramisrõngas looklevad kuyulsused nutavad ning ägisevad.

Koreas on lein, enesetapu läbi on lahkunud kuulus, Rahvanäitlejaks nimetatud, Choi Jin-sil. Mõned aastad tagasi lahutanud näitleja, kahelapse ema, poos ennast peldiukusse. See onj häbiväärne ning kujutlematu jama, kuid see mismoodi tegeleb sellel puhul Korea meedia on hämmastav isegi meile. Choi Jin-sil oli kogu rahvuse poolt tohutult armastatud, suur staar, nagu mei lIlmatüruk Niki, kuid ma ei usu et ilmatürukule riiklike matuseid korraldataks. Põhiline aga on see kuidas siin on segunenud uus meelelahutus ning staaristaatus vanade traditsiooniliste tõekspidamistehga puhtast olemusest. Niikui on miskit valesti tehtus, käsi külge.

Linnas liikudes on inimestel näod paistes ning imelikud, kõigil on lein. Hakkasime siin võrdelma siis meie kultuuriruumi ning siinset, võrdlema kahe riigi inimeste vastupidavust laimule ja süüdistustele. Eestis on kõigil püoohui, äri läheb edasi. Annus on 3 aasta juba kohtuall, miskit pole häda. No paar halli juuksekarva. Reiljan laseb ikka Phaetoniga ringi ning ei nuta eriti. Sild ju jääb tanki. Siin on turg aga teistsugune. Niikui meedia sind milleski süüdistama hakkab, tuleb vastu reageerida. häbitundest tehakse enamasti kohe enesetapp. See näitlejanna tappis ennast 36 tundi peale kulutulena levinud süüditusi liigkasuvõtmises ning illegaalsetes laenudes. Imeline riik.