skip to main |
skip to sidebar
Mõtlesin et ehk saan paar päeva ilma hapet ajamata läbi ning sisekaemuslike probleemidega tegeleada, aga meie kaunis argipäev pritsib igaminutiliselt mulle sitavett kraevahele ning tuleb jälle võtta ader ning kultiveerida pisut seda mõtteleidu ning kurbust, mida on Eesti mehe õuele toonud Kuldse Haamri võistlus Riias.
Kohe nutma ajab, kui kole lugu ...
Hirmus on mõelda kui halvasti meil läks, kohe nii halvasti, et enam teiste poistega mängima ei lähe. Isegi kui palutakse, vot ei pissi et märga liiva saada ...
Riias toimunud Kuldse Haamri reklaami võistlusel said Eesti reklaamihundid 4 kuldhaamrit (eelmisel aastal saime vaid ühe), 5 hõbehaamrit (eelmise aasta 10 vasta) ning vinaalis märgiti äraq meie 8 reklaami (eelmise aasta 17 vastu).
Valus tulemus ju - kui arvestada et Läti, Leedu, Rumeenia ja Tšehhi on mirahvas olnd. Aga ei eeti meest, peale selle et tuntakse kui tantsulõvi, tuntakse nüüd ka kui naine. KOhe on nutt lahti: "oioioi, ikka halvem tulemus kui eelmine aasta", "oioioi, reklaamide tase on meil ikka nõrk", "oioioi, v**** kui valus on vaadata et naaber on parem".
Keegi härra Räim maionib et "olgugi et võitsime 4 KULDA, oli ikkagi tagasiminek, hõbedad jäid saamata". Pistke käsi püksi ja kontrolli kas jääb midagi enam pihku!
Gert Kanterile kingiti talu kui ta MMil kulla heitis, hõbeda peale oleks vana Rolex antud. Eestlane ei ole rahul ei sellega et majanduskasvab, et perekond on terve ning põhi mõtteliselt ei suuda mõista, miks küll on nii et saab iga päev impolrt sinki leivale panna.
Päivää kaunitarid ja keenjused.
Kalkuleerisin siin juba päevi kuidas seda teemat käsitleda ning leidsin lahenduse täiesti lihtsatest vahenditest, ajakirjandusest endast. Nimelt hakkas mulle huvi pakkuma ajakirjanduse võimu küsimus uudiste loomisel, teemade kaitsmisel ning analüüsi tekitamisel.
Neljapäeval Edinbourgis oma lendu oodates sattus mulle pihku ajakiri nimega The Spectator. Sealt sirvisin siis ühe korraliku analüüsi, mis enamvähem sama teemat ka käsitles. Nimelt teema kuidas meedias sündinu ka sama meedia poolt peldikust alla lastakse ning tegelikult eriti taipamata milline on pikemajaline kasum/kahjum.
Kaks konkreetset näidet leidsin minu silmis lahkamisvajadust. Esiteks meil suhteliselt kõrvale jäänud odavlaenupanga Northern Rock keiss UKs, kus totaalses likviidsus kriisis ja langeva aktsiaga panga põhjalaskmist alustas meedia. Teatades et pank on hädas, nurga taga terendamas pankrott, manilpuleeris meedia oma lugejat sedavõrd et 4 tundi peale õhtulehtede ilmumist olid esimeste Londoni pangakontorite uste taga kuni 200 meetrised järjekorrad nagu nõukaajal piima ja värske saia järtsid Muuli poe juures.
Inimesed läksid, kuivatasid oma arved ning ainus mis sellesse panka voolas oli riiklikust sularahakeskusest tünnide viisi paberit, mida asjasse puutuvad tursked neegrid kontorite tagauste kaudu nagu naereid lattu loopisid. Meedia lõi uudise, kinnitades et kohe on lõpp ning ionimesed läksid paanikas konkreeteselt panka laostama. Äärmiselt lühinägelik ning servast kuritegelik, arvestades et kui pank oleks tänu raha eemaldamiele tõesti pankrotti läinud oleks, seisnuks tsirka tallinna suurune linnatäis inimesi kurvalt tänaval kuna kodud on kaunis selge sõnaliselt käest.
Appi tõttas mitte PedeViisik vaid Gordon Brown. Valas riigi pappi pnak ning 2 päeva hiljem tõusis 2 tunniga aktsia 20 prossa ning järtsid olid kadunud nagu mõte Harry Potteri filmist.
Ajakirjandus ei taju ikka üldse oma tegude pikaajalist mõju kasutades sülg-suhu-toob retoorikat, analüüsi pole. Kõik UK ajalehed kirjutasid ramasugust hapet, analüüs puudus, selgitus puudus, rahustavat tonaalsust muidu oleks olnud liigne oodata, kuid vähe pehmemalt oleks võinud asja peegeldada.
Teine kurioosne projekt, mis meedias võtnud tuld on pisikese Medaline "kadumine" Portugali kuurortis selle aasta maikuus. Kurioosseks muudab juhtumi tõik millise järjekindluse, oskuse ning teatraalsusega pisikese Maddie ema meediat enda kasuks tööle suunas. Jätame kõrvale pisikese rooja kaisujänkuga poseerinud vesiste silmadega vanemad CNNis, BBC ja kurat teab veel kus, ema teadis et see on võimalus hädast luua bränd.
Kas oli kogu tsirkuse, mis kätkes meediakära saatel kohtumist paavstiga Vatikanis, kodulehte, kust võimalik lugeda kogu päevikulaadselt kirjapandud üleelamiste rada, osta "Tagastage Madeline!" käevõrusid või teha annetusi, heaks võimaluseks luua bränd ning endale kuulsust tekitada või leidsid vanemad et vaid nii on võimalik oma põnn koduseinte vahele tagasi saada? Raske hinnata.
Eriti selle valguse, et meedial sai kõrini selles, kuidas nendega manipuleeriti ja juhtida püüti ning asus vasturünnakule. Esimene laks tuli sealt et Portugali politsei leidnud uusi asitõendeid mis viitavad et lapse tappis koge mata hoopis ema ning dipõusus hiljem laibast, mis oli joomatuurile suundunud vanemate poolt uinutiga hukatud. karm reaalsus. Meedia ei suuda kannatada seda kuidas temaga käitutakse vastu nagu tema kõikidega käitub.
Igaljuhul, sai sealt jama liikuma ning hakkas tulema järjest teateid kuidas richard Branson enam preili otsinguid ei rahasta, kuidas järjest kaovad toetajad ning McCanne tundvad "usaldusväärsed" inimesed laidsid koha kus sitaga pritsida, nimetades perek McCanne õiglaselt süüpingis olevateks.
Minu süü ei ole hinnata kas isa/ema oma lapsele viimsepävakommi sisse jootsid et ise saaks sõpradega veini minna võtma, ma ei ole ka see kes peaks leidma asitõendid või pisikese Maddie. jälestan aga fakti kuidas süütuse presumptsioon kuulub vaid nende kenade sõnade ja teooriate hulka mida vaid kuskil hämaras klassiruumis juuratudengitele ajukelme vahele sätitakse. Meedia sõidab kõigile täis rauaga ning uskuge kui ajakirjandus on võtnud kellegi vastu negatiivse suuna on see tunne nagi suudleks sõitvat kaubarongi. Litakas on lõplik. Isegi kui pisikene Maddie leitakse ei lõppe spekulatsioon kunagi.
Veel ühe naljaka keisina toon maailma kuulsa tenori Lucciano Pavarotti lahkumise. Taevanikiidetud tenor, tema nimetamine suurimaks ooperilauljaks maailmas, tuntuimaks tenoriks, sai ümber umbes minutiga, kui hakati kirjeldama kuidas Pavarotti oli tegelikult maksupettur (nagu ka näiteks motomees Rossi, kes ei maksa riigimaksu), ülekaaluline hellik (meha kaal oli 2005 aastal 180 kg olnud), nartsissist (mitu naist tal oli? peale ema siis :-)) ja üldse odava kuulsuse tagaajaja (sest oli nii jultunud et laulis koos Spice Girliga, Eros Ramassoti ja kurat teab kellele et Kosovo lastele jalatsite jaoks raha koguda. ütleme nii et kokku kogutud 5 milli taala ei ole just väike raha). Mine võta kinni.
Šallallaa ...
Niisiis, kõik kes mõtlevad et manipuleeriks meediat, otsisks neilt tuntuse kogumiseks toetust, kui sisu puudub või on plaan meediat lollitada, arvestage asjaoluga et projekt on surnult sündinud ning iga hetk peale tuntust tuleb oodata nupuvajutust ja seejärel kestvat tooni ...
Rängidängidäng ...
Vahe selles, et Väljakal oli 150 pilti. Mul on 5500 pilti. Pole veel julgenud neid hakata otsast häkkima. Aga tegelen ja saate muheda ülevaate.
Seniks näksige väljaka fotokeenjust.
Piiss aut!
Posts
