12.14.2006

Kes tahab saada Promiljonäriks?



Konkreetne küsimus konkreetse vastusega. Kui keegi tahab saada promiljonäriks siis andke tuld vene saatkonna poole, treige omale viisa ja lennake venemaale asja kontrollima. Järgmise aasta veebruaris võib Venemaal lahvatada juba teine ja eelmisest sügavam alkoholikriis, sest saamatute ametnike loodud bürokraatia võib peatada kõik viinavabrikud.

Milline ideaalne võimalus lükata Mustvee all käima oma väike viinaköök ja Peipsi kaluritele batuuras makstes seda venkude juurde tarnima hakata. Kes oleks kunagi kohanud viina vihkavat venkut. See paneb mõtlema et kriisi ajal inimelusid päästa ning kirveid verest hoida, tuleb seda vaadata pigem kui ÜRO abimissiooni kriisis vaevlavale vennasarahvale.

Venemaad tabas esimene kriis pärast, seda kui 1. juulist kehtestati ühtne riiklik automatiseeritud infosüsteem (EGAIS). Siis peatus alkoholi import täielikult ning pole siiani taastunud. Kohalikud viinatööstused kaotasid võimsuses 90 protsenti, kuid nüüdseks on nad uue süsteemiga kohanenud.

Nüüd võib aga viin poelettidelt üldse otsa saada, sest ametnikud ei suuda juba pool aastat paika panna kontrollseadmete paigaldamise ja jagamise reegleid. Nimelt peavad viinatootjad, kes pole 1. veebruariks paigaldanud piirituselugejaid ja liitunud üleriigilise infosüsteemiga EGAIS, oma tegevuse peatama. Ekspertide sõnul võib aga süsteemi juurutamiseks kuluda aasta.

Ajal kui tšinovnikud menetlevad, ostavad viinatootjad omal riisikol loendureid, teadmata isegi, kui palju neid tarvis on. Ainsaks allikaks on oletused. Loendur maksab olenevalt tüübist 0,2-0,5 miljonit rubla ehk 90 000-225 000 krooni. Ühte tehasesse on tarvis paigaldada 2-6 loendurit.

Absurdsust lisab olukorrale tõik, et isegi kui loendur on olemas, ei saa ettevõte informatsiooni EGAISi kaudu edastada, sest ilma rahandusministeeriumi käsuta ei tööta teaduskeskus Atlas ühendusliideseid välja. Käsku aga seni pole. Kui ka programmi väljatöötamist mitte arvestada, kulub selle paigaldamiseks ja testimiseks vähemalt pool aastat. Infotöötlusprogrammi loomiseks kulub aasta.

Alkoholitootjate liidu hinnangul on pooled tööstused loendurid juba ostnud.Teine pool on aga veelgi suuremas hädas, sest peamine loendurite tootja Arzamasskij seadmetehas ei tule tellimustega toime. Tehase esindajate sõnul on ooteaeg veninud juba 90 päevani. Seega need ettevõtted, kes esitasid taotluse oktoobris, ei saa kindlasti seadmeid enne 1. veebruari kätte.

Mine võta nüüd siis kinni, mis seal venemaal toimub. Mina aga näen kuldset võimalust. Tuleb taskusse saada mõni Pihkva piirivalvur, rentida auto ja juht ning hakata MOLOKO sildi alt viina vanakestele müüma. Püha kohus ja majanduslik edu.

12.13.2006

"P****!", röökis kellu ja viskas mörti edasi



Nüüd sõidab mul katus minema. Sisuliselt ja konkreetselt. Vaatasin üle Kevad 2007 valimispropaganda ning joon juba tosinandat gintoonikut pühkides ninatatti pluusivarukasse ja vahel pead raputades. Inimesed on naljakad, nendele demagoogilised paralleel isendid poliitikud, aga surmavalt naljakad. Ma ei taha kasutada ebatsensuurseid väljendeid ega ropendades puusalt lasta, kuid kuradi kentsakalt aetakse neid näppe mulle urruaukku.

Sattusin juhuslikult peale Keskerakonna valimiskampaania avalööki tähistavale telereklaamile. Vaatasin ja ei osanud kohe kuidagi midagi arvata. Peale selle et Savisaarlaste punt külvab oma tagaaeda kokku kõikvõimalikke meediume, et oleks hiljem hea inimestele paska pähe ajada. Sporditäht selleks küll ei kõlba, kuid Eesti venekeelsete ajalehtede koorekihjti kuuluv Vesti Dnjaga saab kaunilt lasnaka pätil pää hulluks ajada. Poliitika ja meedia koos on varjamatult kosjakäigu ettevõtnud vaid ühe konkreetsel eesmärgil - konkreetselt ja selgelt suunata valijate nimevalikut kevadel valimiskasti juurde siirdudes.

Võimu ja meedia koostöö korrelleerimatu demokraatia loomisvajadus loob käsikäes selliste hulludega nagu Savisaar ja Reiljan absoluutselt rajuima situatsiooni mis iseseisvusaja poliitikas olnud on. Kuidas mõjub meedia ja poliitikute kerge minett vaölimisi ei kujuta ette. Eetilisest dilemmast ei ole üldse põhjust rääkida, see ei tõstatu kõrgemale, kui paarile arvamusele lehes. Andrus Saar ütles et see on ebaeetiline, mõned meediateadlased panid ka paar lauset stiilis, et nüüd on siis selge kuidas valitsusi ja parlamenti tehakse. Eestlast eriti ei huvita selline võimumanipulatsioon. Nii kurb kui see ka ei ole. Ma usun et inimesed ei mõista meedia võimu.

Olgu. Täna on meil selge et Savisaarel on hääletoru, paratamatult on eluaeg nii EE, EPL kui ka ÄP ja Postimees olnud kaldus erinevate, küll mitte konkreetsete erakondade, kuid poliitilise nägemuse poole - enamasti liberaalide suunal.

Eriti ajas mul aga harja punaseks Savisaare paksu, kolletava näolapiga sõrmevibutav keha, kes Keski valimiskampaania avalöök kommertsiaalis Reformierakonna poole sülitab ja lubab rikkust riiki kohe. Vau, Savisaar on võlur. Poliitik, ärimees, suli ja võlur. Nagu Härri Potter. Valus on mõelda, milliste vahenditega asutakse seda rikkust siis vaesele pensjonärile, õppivale konservatiivile või liig suure sugutungiga tulettõrjujale tekitama. Jagatakse laiali reservfond, meil seal ju 6 miljardit riigipappi? Lükatakse tanki pensjonifond? Laenatakse? Tõstetakse maksu?

Igaljuhul vastuseisuks reformimeeste lubadusele viia 15 aastaga riik rikkurite punti, lükkab Savisaar tanki kogui riigi tulevase edu. Kuidas saab sellise kurjusega silmis nimetada jätkusuutliku stabiilset kasvu kuritegelikuks ja kohest rikastumist õigeks. Ma ole hedonistlike maailmavaadete kindel järgija ning veendunud et inimestel peab olema eelkõige õnnelik kui rikas elu, samas rikkusest tuleb meie pragmaatiliases maailmas ka õnn. Paratamatult ei taha mina olla see maksumaksja, kes hakkab kaalutlemata kinni plekkima penskarite 5000 eekuseid rahasüste, kui meil tegelikult selleks võimu ei ole või kanda hoolt koolilõpetaja pärast, kes oma ühiskonnateadmistes on nii piiratud, et ei mõista et ainus hõivatud töökohtadega sektor on muidusööjate sektor. Mujal valitseb tööjõupuudus, mine aint ja küsi.
Alati pidanud Savisaart nilbeks ja postmodernistlikuks propagandamasinaks. Ok, tema meetodid vahel ka töötavad, kuid Valgevene stiilis demokraatiadikatuuri meil ikka ei teki, ei lasta. Äärmiselt kahetsusväärne on aga siin tõik, et 29 planeeritavat kohta Keskerakonnale riigikogu ei ole üldse ebareaalne, reklaam või mitte. Inimene on lühinägelik ja nii saamahimuline, et even 500 krooni toob "õiget" valikut valimistel tegema. Kurb.




12.12.2006

Kroonimata jõuluaeg



Lootuses, et ehk siiski tuleb jõuluks lumi maha hakkasin uurima metereoloogidelt, et kauaks tali taeva jääb. Tahaks minna lumememme tegema, kauneid tyrukuid naerusuil lumega ehmatada ja suusatada. Tunnen vanainimeselikku kihku minna paaristõukeid tegema. See on miski DNA flipup mis eestlases toimub. Lumi ja suusatamine on nagu hingamise aseaine.

Igaljuhul, anti mulle aimu, et jõuluks on lumi maas. No tegelt üteldi saama ka 2 nädalat tagasi, et täna saaks juba reketid jalgade küljes läbi tuisu tööle sibada. Kinnituseks kõikidele, talv ei jää taevasse ning esineb kiirkontserdiga enne jõule ning muutub resitendiks kuskil jaanuari alguses.

Mul suusad tõrvatet juba ja määre alla aetud. Kohe kui lumi maas näete mind paaris tõugetega Jakobsoni mäest ülesse kimamas. :-)

11.28.2006

Friedmani 10 sekundi reegel



Ökonomist ja geenjus Milton Friedman suri 94 aasta vanusena eelmisel kuul. Milton Friedmani pnust maailma majanduslike toimimiste ja põhjus/tagajärg nähtuste kirjeldajana on hindamatu. Tegemist oli matemaatilise statistikuga, kes leidis selles lahenduse kõigele. Ta seletas lahti täpselt miks toimus Suure Depressiooni nime all kuulsaks saanud USA börsikrahh aastal 1930 ning tema on ka siiani kõige suurem vaba majanduse ja inimese majandusvabaduse pooldaja. Kõigi edu sõltub vabast tegutsemisest, see on tema tees.

Mind pani aga mõtlema Friedmani lause, mille ta ütles oma perekonnatuttavast ameerika majandusteadlase Herbert Steini pojale Benile, kui too tahtis NYCs kihutada Broadway tänavast üle punase tulega. Friedman pidas väikese Beni kinni ja lausus "Milleks riskida oma eluga, selleks et säästa 10 sekundit?"

See lause pani mind mõtlema, kui lugesin ajakirja Time poolt Miltonile pühendatud esseed. Mõtlema pani see mind paljude lihtsate asjade puhul. Näiteks selles et inimeste kiirustamine on otseselt korrellatsioonis nende ebaõnne ja persseminekutega. Ei suvatseta lihtsalt mõelda, viivuks oodata, kuni punasest tulest on saanud roheline ning siis dasi liikuda. Ja uskuge mind ma ei mõtle seda liikluse ja frikin' valgusfoori kontekstis.

Kolasin siin siis indias nagu teate ja vahepeal natukene Eesti uudist sirvides tuli ikka nutt peale kui lollid on enamus inimesed. Lugesin sellest kuidas staartantsuartist Aivar Riisalu riigi number 1 telekanalis ytle musta mehe kohta ruberoid ja ajas muud säärast sousti. Ega ei ole vist raske arvata kas see teema keeratakse totaalselt hulluk kogu riigi banaanimeedias. Loomulikult, kui ma tagasi lendasin olid lehed ikka täis Suurhalli trepil istuvat Riisalut, kes vabandas ette ja taha oma lollakate märkuste pärast. Oli nyyd siis vaja paugutada ja veel teles, saates ja kanalis mida vaatab iga teine eestlane.

Teine näide pisut geopoliitilisem, kuid Iraagi sõja pisniss on ju sama. Demokraatia päästmine! Loomulikult. Husseini maha võtmine! Loomulikult. Nafta? Mitte mingil juhul. Tänaseks on saanud Lähis-Ida kõrbes surma 3000 ameerika sõdurpoissi, kes kunagi enam oma kodumaja trepist ei käi ega naisele kalli tee, hunnik britte, hispaanlasi ja muid rahvuseid samasse auku aetud. Lisaks kaks Eesti poissi ning ligi 200 000 iraaklast. Mõnus. 400 miljardit dollarit on kulunud, Bush on omadega katki nagu litsi huul külmal talvel ning toetusprotsent 30. Madalam selles on olnud vaid üks president ... ja hh üllatust ... see mees polnud mitte keegi muu kui number 41 ehk Georg H.W. Bush, papaa isiklikult (toetus 28% aastal 1991).

MIda tahan öelda: mõtelge inimesed, pidage aru ennem kui teete irratsionaalseid ja endale kahjulikke otsuseid. Alliksaar ütles kenasti, et see mis tuleb tuleb ja see mis peab jääma see jääb. Mina olen õppinud, et oodata tasub. Mitte liiga palju kuid natuke. Ja uskuge ... tasu ei ole pisike :-)

Ok. Aitab halamisest. Ega maailma ma paranda, minu elu on hernes veereb ludinal. Aga Milton, vanapoiss, puhka rahus ja lase siis 70 neitsil ka vahel vaba päeva nautida.

Muhe!

Pikture õuvervjuu from Juurop 2006 samör!




Peale kuute kuud leidsin ka viitsimist ja aega et panna ülesse meie suvise juuropi tripi pildidmaterjal. Sai palju ja vaadake mõnuga, pildid on seda väärt ja jutte lugege varasematest blogidest. Null probleemi.

Pildid Juurop 2006 from MH.

India vol.7: Päkk in pisniss ehk tagasi kodumaal!



Lõpuks olen siis kenasti, turvaliselt ja ilma ühegi tervise viperuseta kodumaal tagasi. Küll nädalakene varem, kuid siiski täielikus emmotsionaalses ja kogemuslikus orgasmis. India on koht mida kas armastatakse või vihatakse. Mina vihkan Indiat.

Ma austan seda riiki tema ajaloo, kultuuri, kulinaaria ja muu olulise pärast, kuid India ei ole riik minule. Paratamatult taipasin seda peale seda kui 3 nädalat reisitud. Pakkisin asjad, 8 tundi bussis, 50 tundi rongis, 10 tundi Delhi lennujaamas, 8 tundi lendu ja 2 tundi praami ja abusin kenasti Tallinna südames.

India on liiga eklektiline, ropp, sitane ja harukordselt kaootiline. Ma ei suutnud sellest kuidagi üle saada, et inimesed situvad tänavanurkadel, lehmad vohmivad prügi ning mulle üritatakse pidevalt müüa maha elumuutvad tagumikutegu.

Lükkasin ülesse ka kõik pildid ja vidiud mis ma tegin kogu selle hurmava ja huvitava kuid äsitava reisi jooksul - http://hanson.pri.ee/india/

Vidiud panin kah ilusti ülesse - täpselt siia - vaadake rahulikult ja kui pilt virvendab siis uskuge, põhjuseks rong, buss või kiirem kõnnak.

Nautige! Kena aastavahetust ja seda jõulurahu asja kah. Aga eks ma veel kirjutan kah!

11.22.2006

India vl.6: 50 tundi rongisõitu pluss hurmav Delhi



Eelviimane postitus Indiast. Kuna kohe hakkan kodumaale saabuma siis viimase lükkan sealt, kuid nüüd veel muljed siitpoolt. Elu on ilus, mõtted ausad ning aateid täis, tänavale ei kuse ja vett joon vaid mullita.

Kopp on aga ees sellest kaunist riigist. Ma olen päri suure kultuuriga, suure traditsioonide, arhidektuurilise konglomeraadi ning religioosse keskuse mainega, kuid ma ei suuda enam kannatada prügist sillerdavate tänavate kakofooniat ja seda kuidas iga suvaline jorss mõtleb et suudab mulle oma vanad allarid või vanaema maha müüa.

Ei sa enam sellega hakkama, väsimus tuksub. Ma kardan et kui keegi hakkab mulle Eestis midagi pakkuma siis käitun nagu siin, keerates selja. Ja kui tuleb mustlane ja tahab mulle armastust ennustada siis annan lihtsalt pasunasse. Karm vastikus.

Aga see selleks. Hetkeks mil seda postitust Delhi linna getokambrist teile saadan olen sõitnud 8 tundi kaunis India bussis ning 50h jutti India Lõunatipust Dhisse. Terve tee jooksul lugesin läbi: Hemingeay - kellel lüüakse hingekella, 7 ajakirja, 6 ajalehte, 3 kokaraamatut, teinud 100 pilti sellest kuidas ma haigutan, mänginud mööda rongi ringi kolades terroristi musi mustavärvi kašmiirist rätik üll, rääkinud iseendaga umbes tunni ning kirjutanud raamatusse roppvärsse, mida siinkohal ei avalikusta. Ahjaa 3 suitsu pommisin kah, jõin 1,5 putlit rummi ning tegin ühe kanjapläru.

Nyyd Delhis ning muremeel hakkab kaduma kuna kohe saan koju. Ostsin just hunniku emalkesele juubelikingiks mõeldud ürte ja teed ning pudeli kohalikku viina, kaks pakki suitsu ja postkaardid ja olen valmis liikuma lennujaama. Esmalt aga kiire ülevaade Delhist.

New Delhi on maailma kõige sudusem linn. Sudu tapab hinge ja silmi nii hullusti et mina kui suitsetaja köhisin sellest jamast juba tund peale saabumist. Lisaks pideva hais, kõikidest roiskunud asjadest rentslis. Kusi ja sitt kah loomulikult. Ime et sellises linnas ei liigu ringi suured kallurautod, kuhu laippu pidevalt sisse visatakse, ime et siin puuduvad rajud epideemiad ja haiguspuhangud, roppus ja mustus ja rotid ja bakterid on selle linna pidevad residendid kuid haigusnähte suuri pole.

Mošees karjub keegi jumalat maa peale, rikšajuht teeb mulloe parima pakkumise, olgugi et ma kuskile sõita ei taha, 19 aastane 50 kilone noormees pakkus mulle oraalseksi ja lubas imeda nii et ma Moskva kesklinna näen. Igav ei hakka. Miski vend leidis et ma olen kõige õigem aitama teda üle pereneedusest, ehk siis ma pidin temaga kätlema ning pilti tegema. Mis mul selle vastu. Pilt tehtud ja vend rõõmus. Pesin käed esimeses seebiga kohas.

Mis seal siis ikka. 7 tundi lennuaega ning tuttav Hyvä Päiva juba mind tervitamas. Püüan nüüd leida teed lennujaama ning mitte kaotada kõike mis minu keha ümber kottides koha on leidnud. Näeme juba jeesti fabariigi kaunil pinnal ja embuses.

Ataatatatatatat. (ehk nagu kohalik ütleb Head aega)

11.18.2006

Nikitad ja Carolinad

Populaarsemad poistele pandud eesnimed olid oktoobris Nikita, Rasmus, Aleksander, Artjom, Kevin, Martin, Andreas ja Oliver, sagedaminiesinevad tütarlaste nimed olid Carolina, Anastasia, Carola, Kristiina, Laura, Lisete ja Sandra.

aaa kus on Anna ja Sass?

INdia vol.5: No Pornography Sites Surfing




Kiri minu arvuti korval, kust seda postitust teile ylesse lykkan. BY ORDER OF POLICE COMISSIONER. :)


Kuhu ma siis eelmisel korral pidama jain. Ahjaa. Kaubandus ja raha. Ega sellega muud ei olegi, kui et kui on oled kunn ja soidad taksos, kui ei ole siis pole sind ka olemas. Koik.Nii lihtne see siin ongi.

Edasi raagin natukene söögist. Kulinaarselt ei ole India sedavõrd huvitav kui näiteks Tai või Hiina, kuid sellel on omad võlud. Võlude all pean silmas peamiselt aga Lõuna-India roogasid ja toidu valmistamise kunsti ja oskust. Esiteks tuleb ära märkida kiire tõsiasi et Põhja-Indias liha ei sööda. Põhjuseks esiteks see et moslem ei söö siga, hindu ei näpi lehma ja kana ei ole just kuigi pandav yldises plaanis. Põhimõtteliselt ei suutnud maleida ühtegi hjaosariike kimasime.

Põhilised söögid on masalad, mis on põhimõtteliselt erinevatest juurviljadest ja kuumasta tumedast kastmest kokku keeratud soga, kuhu lükatakse sisse ka oad ja herned ning kartul. Lisaks palju erinevaid kastmeid ja küpsis. See on põhiline tänavatoit. Samuti kartulist, oast ja muust jamast kokku pandud soga taignas, millel nimeks samosa.

Enamus toidud on õlihunnikus praetud saiad, mille vahel erinevad juurviljad. Samuti on kuulus masala dosa, mis on pannkook, millel vahel samasugune soga, mis igal pool. Oluline vahe on see, et dosaga on kaasas kastmed: küüslaugu maguskaste, mis on super mahe ja sulab suus. Teine kaste on terav ja soe ning samuti haruldaselt maitsev.

Tänavatoitlustus on Indias igal pool väga suurepärane, maitsed ja erinevad valikud, kuid aina paremaks läheb toiduvalik kui liikuda allapoole Inidas ehk siis lõunasse. Lõuna-India kjuziin on hoopis teist masti kui põhjapoolsetes osariikides. Selle toidu mõju on selgelt näha ka inimeste olemuses, nad on suuremad, rullakamad ja rõõmsamad. Mitte rosinakombel krimpsus nagu mujal.

Minu suureks rõõmuks on liha ja eriti kala väga kindlalt lõunapoolse kulinaaria osa. Ja see rõõmustasii minu meeli kui ka ihu. Mõnusad kana masalad, mis kummis mõnusatest ürtidest ning suurepärasest piprast, suus sulavad liha road, kus loom on nii pehmeks hautatud et sulab keelel nagu jäätis. Imeline.

Liaks muidugi kala - barracuda, pomfret, hai, rai jnejne. Kõik erinevates kastmetes, koos riisi, nuudlite või kohaliku kahekihilise saia naaniga. Hai kala mida proovisin paaris erinas kohas just erilist maitseelamust ei tekitanudm kuna maitses nagu sitasti küpsetatud kana, kuid mõte oli ülev. Barracuda aga kardemoni ja chilli kastmes grillituna oli aga oioioi-elamus.

LIsaks unustada kuninkrabisid, hiid ja tiigerkrevette või austreid. Absoluutselt tasemel teeninduse ja kokapoistega tekkisid laudadele sellised road et hoia pead kinni. Mis mind aga totaalselt üllatas oli tõik et suppi hindu ei armasta. Ei ole ühtegi traditsioonilist leent ega suppi, mis üheskirestos või kokaraamatus figureeriks. Hautisi bagu muda, aga suppe netu :-)

Lõppkokkuvõttes võtsin kaalus siiski alla, kuid tagasisõidu 50 tundi rongis kasvatas korraliku sakumuskuli ümber piha niet nüüd on vaja palju trenni ja dieeti et see vürtsine india pekk maha käia :-)

Transport


Liikumine nii suures riigi kui seda on India on alati raskendatud ning aega tuleb varuda viisakalt igaks liikumimseks. Olgu see siis linnas, maal või õhus. Kuna Indias on 1,1 miljardit inimest siis uskuge mind neid inimesi on nii palju et raske on jalagi liikuda. Ma kolasin Delhids ringi ja tunne oli nagu oleks Gulliver lilliputtide maal. Mulle kõik sellid rinnuni ja neid oli seal nii palju igal pool nagu Tartu raekojaplatsis uusaastaööl. Mõtsin et kui ma peaks jooksma hakkama saan koheselt kriminaalkurjategijaks, kuna surman esimese poole sammuga juba 1000 pisikest murjamit. Hull kraam.

Aga tagasi liikumise juurde. India põhiline ja suurim vahend linnade vaheliseks kulgemiseks on rong. Rong on nagu rong ikka, kuid sellega reisimine on kogemus ja elamus kogu eluks, mida iga vähegi uudishiuga rännuhing proovima peaks. Platskaart ja esimene klass on mõnusad ning enamvähem ventileeritud kompkud, kus muidugi 300 inimesest tekkiv soki ja higi hais lõpuks kuuli hakkab kokku väänama aga kiired pitsid viint või rummi ja suht ükskõikseks võtab.

Rong on Indias umbes nagu UKs. Ta jääb pea alati hiljaks, liigub aeglaselt ... aga alti jõuab kohale. Uskuge mind. Ma sõitsin 12 tunnist kuni 50 tunniste otsadeni rongiga möKohale jõudsin alati, kuid hiljem kui plaanis. varuge alati 12h järgmise asjani ning siis olete omadega mäel. Rong jääb alati hiljaks kuskil 2-6h. See on normaalne ja keegi eriti ei köhi.

Rongi rõõm on ka see et vahel on peatustes 30 mintsased peatused, saab šopata ja suitsu teha ja lihtsalt ringutada. Rongis liigub pidevalt ringi hunnik selle kes erinevat söödavat maha parseldab. Enamasti on kraam söödav ja isegi hea. Lisaks kondavad termostega kohvi müüad ning vahel ka pähkli taadid kes sulle India-pähkleid müüvad (seal riigis tuntud ka kui lihtsalt PÄHKLID :-))

Lisaks sõidab Indias ühistranspordi mõistes üsna edukalt ka buss, kuid siin hakkab siis pihta taseme vahede hullus. EL ei laseks isegi kellelgi mõttes selliseid busse hoida, kui Indias ringi kimavad. Reformvoodit meenutav juhiiste tundussellise persehoidjana, mis siinmaal ainult eluaegsetele sarivägistajatele kannialuseks antaks. Jube. Bussidel pole ühtegi aknaklaasi, istmed on puust ning 200 kilomeetrine sõit võtab üldiselt 4-5h aega. Maksab muidugi miski 15 eeku kuid tunned ka kuhu võiks ekstra 20 kronu minna. Bussijuhid on aga hullud, teid pole, kiirused suured, bussid ülekoormatud ning amortisaatoririkkest tingituna vapuvad nii et hambad suust ja munad vahtu.

Kihutasime Kerala mägedes mööda rajumaid S-teid. Vahemärkkus: hindu bussijuhid on maailmas enimnõutud priid bussijuhte. Need sellid oskavad sõita ja kui mõnele neist anda pihku WRC auto siis pandaks koheselt see sari kinni kuina miski vana võidaks pidevalt 6 minutilise edumaaga ning jooks juba rajal kõrval sõpradega õlut samal ajal kui teised veel viimast boksipeatust teevad. Ja ma ei tee nalja. Vanad oskavad. Keralas, kus on mäed, s-kurve täis teed, rajult libe, vihmane, teedel on augud suured kui Kaali kraatrid ja pidevalt tuleb keegi vatu, kihutasin need kutid 100 km tunnis mäest alla n ii et mul nirises säärest midagi pruunpüdelat ollust. Hullud. Mul on nyyd kaks sünnipäeva!

Bussidest eemaldudes, on riigis olemas ka lennuliikulus, mis on aga kallis ja see on sama mis meil siin niet seda ei putu, puudub erilisus. Samas on raju linnades toimuv. Sõidetakse kõigega millel rattad all. Rikšad, kolmerattalised kuudiga tsiklid on põhiline vahend, on ka taksod ja autod ja velo-rikšad. Need on ga aeglased ja mul oli pidevalt tunne et see 40 kilone kutt läheb kohe katki seal rattal ning ma saan süüdistuse lapstööjõu kasutamises. Linnadeso n aga üldse jala liikumine otstarbeksm. Jõuab igale poole kiiremini.

Liiklus on Indias sama hull kui Egiptimaal, Gruusias ja hullemates unenägudes toimuv kokku panna. Täiesti ebareaalne, kuidas keegi surma ei saa seal. Samas kui saab siis paugust 100 matsi korraga. Eelmisel aastal sai Indias liiklusõnnetustes surma 80 000 inimest, see on frikin' 3 pänut :-)

Haigused

India kubised haigustest ning jamadest inimfüsiolooogias. Süüfilis, leepra ja suhkruhaigus on vaid mõned. Kui kuuled kedagi tänavanurgal köhimas siis uskuge mind neil ei ole külmast ilmas kähe kurk või tatine nina. Vanad pauguvad tuberkuloosikepikest oma ihust tänavale. Linnas ringi seigeldes näed selle kes naeratavad sulle otsa ning nende hamad on verised. Kopsuid tulevad suukaudu välja.

Lisaks on meeletult leeprahaigeid, kellel jalad ja käed pole kohakuti ning eriti inimese moodi enam välja ei näe. Veel üks kena haigus mis Indiat ründab on suhkruhaigus. Indias on sama palju suhkruhaigeid kui ülejäänud maailmas kokku. Iga 3 hindu on haige. Suhkruhaige.

Samas suhteliselt mõnus oli vaadata inimesi Goal. Terved, rõõmsad ja ilusad :-) Meie midagi ligi ei korjanud, kuna kasutatud alkoholikogused, vee rõõmud ning muud psühhotroopsed teisendid ei tekitanud isegi võimalust et mõni tont kuskilt kinni saaks haarata. Mul isegi pidas sulgur nagu just poest tulnud singipakk.

Poliitika

Poliitiline seis Indias on keerulisem kui Tootside suhtedraama või see kuidas Kristiina Heidmets missiks sai. Igas osariigis on oma parlament ja kohalikud omavalitsused. Peale selle on veel üldine riiklik juhtimine. On peaminister ja President kellel on uueks ametiajaks valimise eel 85% rahva toetus. Ma olen sellest kõrgemat toetusprotsenti kohanud veel vaid Valgevenes või vanas NSVLis, kus ikka normaalselt 99% toetusest läks vajalikule kandidaadile. Indias on tegemist aga vabade valimistega :-) Raju.

Samas mässumeelseid piirkondi on kah. Nii põhjas kui idaosas. Seal isegi meie seal viibimise ajal paugutati püsse ja killiti mõningaid ebaolulisi kõrvalosatäitjaid. Põhjuse leiab alati. Aga poliitiliselt on dualistliku süsteemiga India suhteliselt killustunud, kuna iga osariik on autonoomne ja isemajandav.

Suhted välisriikidega on keerulised igal pool. Indias on need aga ikka teravad. Üheltpoolt Pakistan, teiselt Hiina ning kolmandalt veel kaunis maailmavõrdsustaja USA. Pakistaninga on sõditud pidevalt. 197o aastate pikem sõda on tänaseks küll enamustel meelst kadunud, kuid mõned pered ootavad siiani oma omakseid Pakistani vangilaagritest tagasi. Tõenäoliselt ka vastupidi. Hiina see vastu on suur küsimärk igal pool. India ja Hiina suhete nurgakiviks loodetakse lükata vastastikune tuumapakt, mis tähendaks piiranguid ning ülevaadet. Sama asja aetakse ak USAga. USA aga ei mõista India majandusvõimu ning peab neid ikkagi perifeerseks matsiühiskonnaks. Olgugi et viimase aasta jooksul on India ostnud ülesse nii ameerika kui ka euroopa ttevõtteid. Ja mitte 100 000 eeku ettevõtteid vaid angu miljardi dollari ettevõtteid. Majandus õitseb ja poliitika annab sellel aina ruumi ja luba.

Uus Ühiskond

Uus Ühiskond on rubriik, kus peaks rääkima sellest kuidas India tegelikult toimib, kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Selleks peaks seal ikka ea paar aastat elama et seda mõista. Samas linnades toimub sama mis igalpool mujal. Globaliseerumine, tehnoloogiline revolutsioon, kommete liberaliseerimine ja ineternetiseerumine.

Igal noorel on iPod ja läppar, uusi kuulsaid muusikud ja filme teatakse peast ning seks ei ole enam tabu nagu enamasti India kohta aatakse. Olgugi et kokkulepitud abielud prevaleerivad ning enamus mehi soovivad et nende abikaasa oleks abielludes süütu, tuleb siiski märkida et enamus mehi on ka enne abielu seksuaalvahekokrdades nii meeste kui ka naistega. Gey on riigi okeika.

Metroseksuaalsus on kah in. Vägagi. Kuni 25 aastastelt noormeestel küsides, mis on neile olulisuse edetabeli 5 esimest asja ehk siis Masslovi püramiidi tipuastmed, saame umbes sellise järjestuse:

1. hea väljanägene
2. ilusad riided
3. raha et väljas käia
4. oma pruut
5. perekond ja kodu

Kinda skeeri minu jaouks. Mumbai, mis on Bollywoodi kodulinnaks, on teistest pisut erinev. Suurima majandus ja finantskeskusena on siia koondunud enamus India rikkusest ning noored ja ka pisut vanemad uus rkkad lammutavad linna nagu ise tahavad. Lugesin just lehest, kuidas noored kihutavadoma luksautodega purjuspeaga nats viltu ja satuvad kõnniteele. Eesti poleks sellest sittagi, keerad aga nats rooli ja kimad edasi. Indias aga tapad tõenäoliselt perekonna jagu seal magavaid inimesi. See on suht igapäevane teem aseal. Raju ah?

Aga noored on enamasti samasugused nagu meil - rõõmsad, lustakad ja sotsialiseeruvad. Neis loodetakse uut Indiat, seda indialast, kes suudab maailmas tõsiselt läbi lüüa. Samas majanduslikust aspektist on India täna ikka sajaa liides sealses piirkonnas, kui jätte Hiina ja tema müstiline edulugu korraks märkimata. Raha poistel on, oskusi on, viitsimist on. Andke minna. Hotmaili looja oli hindu, maailma suurima terasetootja omanik on hindu, kontinendi parim õlu Kingfisher läheb müüki kuna hindu seda ajab. :-)

Religioon

Religioossest plaanist on India sama mitmeksine kui tema inimesed. Põhilised religioonid - ehk hinduism, katoliilus, moslemiusk - katavad enamuse riigist ning uskuge või mitte moselmeid on täna Indias rohkem kui hinduismi pooldajaid. Indias on kokku 160 erinevat usundit, mis selle teeb aga eriti mõnusaks on see et ükski usun ei ole vägivaldne ning usuvaen on täiesti puudulik. Mitte nagu katoliku kiriku järgijad, kes protestatlikuse ja katoliikluse asja selgitavad kuuliga oma venna peas.

Templid ja mošeed palistavad linnu, alatrid on pea iga paarisaja meetri tagant. Inimesed on rahulikud ja pühad lehmad longivad mööda linnu. Palju on pühamehi kes pidevalt midagi kuulutavad, kes üritav oma sisemise jõuga inimesi päästa. Dalai Lamagi resideerub juba ligi 50 aastat India põhjaosas.

Inimesed


11.17.2006

India vol.4: Pisut motisklusi, Natuke hindujuttu ...

Kirjutan siis nyyd natukene rohkem sellest millega siin Indias kokku olen puutunud ja koik kes siia tulevad toenaoliselt kokku puutuvad.

Esiteks pea olma valmis kohutava palavusega mis pidevalt ja igal pool valitseb, paeval ja oosel, vahet pole. Oosel on see isegi karmim kuna ohk ei liigu ja on lihtsalt lambe. Paeval saab paikese syyks asjad ajada.


Tegemist on subtroopikaga, kuid niiskus ja kuumus on siiski erinevad sellest mis on meie suved. Yhelt poolt on kergem taluda, kuid pidev vedeliku kaotus ja niisked riided muudavad asjaolud jamaks. Mere aares on lisamonuks meri ja tuul, mis jahutab. Linnades nagu Delhi voi Mumbai, seda luksust eritiei ole (olgugi et Mumbai on sadamalinn) ning pidev leitsaks lausa tapab.

Tanavapilt on suhteliselt troostitud. Majad on madalad, korrast ara, prygi vedeleb absoluutselt igal poool, koeri on meeletult ning inimesi on niii kohutavalt palju et hirm on peal. Mina kes ma pole just pisem mees siin ilma, kardan et kui ma suurema sammjuga minema hakkan siis murran neid poolek snagu Suur Toll jyrrarraku joonisfilmis.

De;hi on lisaks mustusele, konstantsele kuse haisule ka koige sudusem riik maailmas. Ja seda oli tunda. Isegi minu suitsetaja kops hakas tund peale joudmist streikima ja koha tuli peale. Sudule annab palju lisa ka fakt et koik paeval elutegevusest tekkinud prygi poletatakse :) suured lokked polevad igal pool ning selline suits aidab linna et loika voi noaga. Louna pool on seda vahem ning harva. Ka inimese on lounas suuremad ja kuidagi rohkem rilaksid.

Liiklus on sama perses nagu igas lounapoolses riigis. Reegel on see et kui sul on suurem soiduvahed oled kunna ja sealt siis hierarhia vastavalt laheb. Tuled, eriti suunatuled, kasutust ei leia. Signaaliga antakse marku koigest: soovist poorajta, tagurdada,peatuda voi mida iganes muud teha. Samas tanavatel annavad tuld lehmad, kes rahulkult maletsedes oma asju ajavad ning pidevalt liiklust segavad, hobused kaamlid ja koikvoimalikud riksad ehk 3 rattalised kaanega tsiklid mis 30 ruupia eest sind kuhu iganes viib.

Klassikaline ostu-myygi suhe algab sellest et sell vaatab otsa ja leiab et sul laheb seda jubedalt vaja mis tal pakkuda ja ta siis moosib sind. Hinnaga lyyakse esiteks kirves, naiteks miski kamiir sallli eest kysis 800, ma ytlesin 50. Vana vaatas jube lollaka naoga otsa ja lausus 700 ja mina jalle et 75 jnejne, kuni lopuks onnelikult 200 ruupia eest salli ligi sain. Kvaliteet ylihea ja sall vaga ilus :) Musil laksid nyyd silmad sarma onjuu... :)

Aga koik kaib kaubeldes ja koik on myygiks. Indias on ka jube palju kerjuseid, kes pidevalt sult pappi manguvad ja kuidagi ei lahku sinust ja lopuks lausa selga ronivad. Olen sellega Sarajevos ja seal kandis ringi kolades sellega kokku puutunud, aga siin on kerjust hulk ja nahaalsus julm. Vaga julm. Nad rebivad sul kaest mida iganes ja kihutavad sellega tundmatusse. Ma jain nii oma vee pudelist ilma. Ja lapsed tulevad kambakesi ja roogivad ja sakutavad ja lahti ei lase. Tegelikult on keiss selles et no. pimp votab lapsed enda juurde toole ning kerjatud raha korjab ara. Raju.

Kui mainisin et koik on myygiks siis seda ta on. Bhopali linna rongijaamas tuli minu juure yks onnetu mees, kelle jalge vahel sibas kauni naeratusega armas poiss. Vaatasin et onelik isa ja kuulan ara mis mureks. Mure oli konkreetne: ega sa last ei taha osta? Pakin sisse ja kohe annan kaasa? Sae pekki, ma kysisn kohe yle et mida, kas ma kuulsin oieti. Mingit eksitust ei olnud, laps oli myygiks. Kui palju tahtis poisikluti eest ei joudnud kysida, sest ment peksis kuti meie juurest minema.

jatkub ...

11.15.2006

India vol.3: Ikka Goas, eheheh ...



Ikka Goas. Ei saa siit kuidagi minema, kuid selleks on ka pohjus. Kylm rumm, kuum paike ja superilusad rannad. siit ei taha kuidagi lahkuda. Aga siiski. Vorreldes varasemaga, kui viibisime pohja goas Ashvem Beachi nimelises kohas ja soitsime tsiklitega selle ymbrust (perimeeter nii 30km) labi siis nyyd votsime taksisti, kes pidas meid vene uusrikastest ja uuris pidevalt kuhu me oma eralennuki jatsime, miski 100 km lounasse. Siin on rahulikum, Marksa rahulikum.

Tanavakaubandus on ikka, tsurka myyb ikka oma vana aluspesu ja hiina ketse, rand on puhtam, inimesi vahem, hinnad veel odavamad ja jube monus rahulikkus. Samas on vorreldes eelmise kohaga 3 kraadi palavam. Ei saagi aru kuidas, kuid siin on jube palav, pidevalt.

Paeval, mis algab uymbes kell 8 sest isegi laealune suur tiivik ei suuda ohku jhutada, liigub ohtusse niimoodi: hommikusook ja lebo rannas (pluss 2 kuni 7 ujumiskorda, vastavalt meeleolule), louna ja lebo rannas (7 kohustuslikku korda vees) ning ohtuoode ja linna minek. Linna all pean ma silmas kena kararikast kylatanavat, kus saab osta varsket kookost ja selle sisu rahulikult tanavanurgal luristada voi istuda pubskius ja lasta eestlasete kombel olpi.

Et aga ei tunduks et paevad on tyhjad siis tegelikult ma loen siin palju ja jubedalt kirjutan. Lisaks uurin kohalikelt ja turistidelt miks nad siia tulid. Samuti uurin restode kookidest kuidas miskit asja tehakse, sooke ma motlen ja taheldan tulevaste polevede tarbeks ylesse.

Edasi on plaani veel homme kena soit paadiga ning tsekime delfiine, ning ohtul lendame iskensisse, mis tegelt on vist suvaline korts kus kovem muss ja vahem kohalikke. Aga pikemas plaani soita veel lounasse ja Kerala osariiki vaatama vyrtsi ja tee kasvndusi, magesi ja muud. Siis kaia India lounaninas ja siis tagasi kodu poole. Nii et jargmine kord postitan teile juba kaugemalt kui tana.

Nyd randa loket tegema ja uut rummi libistama. Elu on lill ja veereb nagu hernes.

11.13.2006

India vol.2: GOA

Goasse joudsime reedel kell 6. Ilus on siin. KOgu louna india on ilusam ja puhtam nagu vist juba mainisin. Inimesed on roomsamad ja ei taha sulle pidevalt posktubakat voi mingit muud sitta maha myya. Rahulikum, ytleme nii.

Goaon 130 km rananriba keset Laana indiat ning on sama rahvastatud nagu eesti. Palmid on rannas mere poole kaldu jood rummi ja kookospahklist iima, sood haikala ja kana Masalat. mis veeltahad. Mangid meres parlipyydjat ja respektid seda sinist palli mis meid kannab.

Eile votsin tsikli, rent 200 ruupiat 1 paev ja kihutasime sellega ringi, miski 100km sain tanaseks kokku ja ma olen nainud ikka lahedadi kohti ja inimesi. Siin on valus hipiparadiis, selliseid loustu liigub ringi, paar kutti on siin ikka juba 30 aastat valget buddhat manginud.

Kolame siin rannast randa, soidame skuutritega ja keegi andis tana peaaegu otsad ku laks vesisuuska soitma, magame pambusest hyttides ja tunneme roomu. Mul on ainult kahju et musi ei saa siin olla ja minuga koos olla. Aga 3 nadalt kohe labi ja siis tulen rummi ja lauluga koju tagasi.

MUSI KOIGILE JA KOHE POSTITAN UUSI KRAAME.

INDIA ...

India vol.1: Rong see soitis tsuhh-tsuhh-tsuhh ...

Niisiis, ega mul muud ylejaakui asuda kirjutama kiiremaid ja olulisimaid meenutusi indiast jam sellest kuidas me Delhis kambla suurusi rotte taga ajasime ja ilusti Goa palmide ja sooja mere juurde joudsime. Vabandan ette kui kirilahebsegaseks. Liiga palju rummi esiteks ja teiseks radzi ei suuda kuidagi viisakat klaviatuuri importida. Igaljuhul, show algab:

Eelmine esmaspaev andsin kell 6 emale musu ja kimasin Tallinna poole, kust kell 11 viid\s propellerlennuk labi tuisu ja tormi mind kaunisse Helsinkisse, kus ilm veel sitem ja tuisust jalad kylmund. 2h ootamist ja juba lendasingi 32 varavasse et istuda kohale 54C Douglas McDoweli nimelises lennukis, mis 6,5 h, 2 korralikku vegeterian sooki ja umbes poolt kasti lapin kuldat hiljem maandus Deldi Intra Gandhi Int. nimelisel lennuvajal.

Esimene emmotsioon. Pask, mitte et halb aga et sitta oilid koik kohad tais, isegi lennujaama tolliputkades vedele vana pampers ja poolikult soodud jogurt. Igal pool sudu, nii et2 tunniga olid kopsud nagu 60 aastat piipukimunud gandhil. Sita ja uriini lehk saadavad igal sekundil .Oo ainukene hea omadus oli see te ei olnud kedagi kes meile midagi maha oleks tahnd parseldada. 50 ruupia eest nospel votsime takso ja andsime linna poole tuld. Motsim et ei hakka votma oomaja ja kihutame edasi Agara nimelise linna pooole, kus asub Taj Mahal. kell 5 seisime siis kotid seljas raudteejaamas ja ootasime rongi. Istuda ega kotte maha panna ei julgenud, mustus. Perroonil magasid kohalikud sellid nagu silgud reas sitaste tekkide all ja rentslis jooksid rotid. muhe.

Rong on nagu india filmis. 1 kupee, 72 kohta 400 inimest :) Pardaks yhesonaga. Saime kuidagi istekohad ja alustasime seiklust. Kell 8 hommikul olime 200km kaugemal Agras vaatasime Taj Mahali ara, soime, pildistasime tanav olevaid ahve ja jotasid. Viskasime sisse esimesed kangemad ja otsisime hotelli. Edasi liikusime kohta nimega Bhopal, mis minu elu koige saikom linn: iga sell myyb sulle midagi ja kui ei myys siis kerjab. Tohutu vaesus on igal pool. Liiklus on totaalses kaoses. Mehed kellega kaisime Gruusias tevad mis tahendab hull liiklus, siin tuleb se lyya kuupi ja nats veel peale. Kreisi. Soidetakse koigega millel rattad - autod, bussid, rattad, mopid, motikad, riksad, tuk-tukid ja kui ma ei eksi ja valesti ei nainud siis miski kutt oli loonud soudepaadile rattad alla ja andis sellega kiirteel kuuma. Siga raju.

MA eriti ei viitsi syveneda selle elu haige ja vaese teema kirjeldamiseks aga odav on siin kyll. 1 jeesti kronu on miski 3,5 ruupiat. Siin vaike nimekiri ja arvutamisylesanne:

- rumm (750ml) 120 ruupat
- takso 100 ruupiat (kuhu iganes)
- oomaja hotellis (kahene tuba) 400 ruupiat
- sook tanaval 3 kuni 30 ruupiat ja restos kuni 300 ruupiat
- haikala lihaportsion (valmis tehtud restos) 250 ruupiat
- oll kiski 50 ruupiat

Kallis ei ole ja miski 10 000 krontsi kuus on siin elu nagu issandajuures paradiisis. Rongidega soitsime siis miski 36h jutti Bhopalist alla Goasse, mis meie esimesesk pidepunktiks moeldud oli. Siin on maastik, inimesed ja elu sada teised. Siin pon PUHAS ja ikka odav, meri ja rand, palju paikest ja ma olen siis 4 paevaga taielikult ara karsanud.

jatkub ...

11.11.2006

Streight from India

Haudiduudi musirulid teisl pool seda sinis kera. Ma nyyd siis Indias, Goas ja annan sii kuuma rummile, soojale merele ja muhedale paikesele. Saege pekki kuiodav siin on. um koola mksab 20 raha pubis ja liitrine kohalik putlik 80 ruupiat ehk 25krooni. Tana soinlounaks uhe pisikese haipoisi. onus el siin siis.

Homme ligume aga edasi ja siis loodan ka blogi rohekem kirjutada. Tavaa, lippan nyyd kaarte a kirju saatma ja uue udeli rumi jarg. Oodake siis mind ja hoidke lip korgel.

Head talve, musi

11.02.2006

Superkift nädalalõpp Eestimaal!



Märksõnad millega seekordne viikend pihta hakkab on järgmised: Kohtla-Järvelt Narva teel olnud prokuratuuri inimesed kihutasid ennast surnuks, kokku kolm laipa. Edasi: Tallinnas pussitas õde venda, turvamees peksis lasteaia sööklatädile rusikaga turbasse ning narkar sülutas linnaelanike pihta.

Ilus, ilus on see maa mida armastan ja kõik see muu rinnus suuremaks mineva helina huinjaa.

11.01.2006

Kosmupalituon!



Elu on ikka hulle asju täis. Sae pekki! Helistas mulle sõbrants ja käis välja teema: kirjuta Cosmopolitani aastapäevakõne teemal mida ma sain teada eelmise aasta Cosmost ja nad viskavad mind rahaga surnuks. Noh ma tugev poiss, mõtsi net mis see seal siis valmis pole visata. Ennegi ju tehtud asju millest miitemingisugust aimu ega arusaamu ei ole. Näiteks hommikune ärkamine või autojuhtimine. Igal juhul.

Sain siis kätte aastaköigu kauneid klantsraamatuid ja eilsel kaunil õhtul asusin neid siis sirvima. Panin kaminasse tule, valasin klaasi head
shiraz'd ja võtsin kätte esimese kesta. Ja tõenäoliselt läheb see hetk minu mälupiltide top 10sse, nende asjade kõrvale mis kunagi meelest ei lähe: esimene suudlus, lapse sünd, kokatriip või mats näkku. Nüüd on seal reas ka see ahastusest krimpsu tõmbunud nägu mille manasin kui avasin ameerikaliku naisallasurumise õpiku.

Kaane avades immitses nurkadest mingit haisvat vedelikku ning keskmist lehte paotades sain täistabamuse vulkaniseerivalt pasatsunaamilt. Sulasitta hakkas sülle voolama.

Ma siiani ei suuda mõista milline naine suudab viia ennast sellisesse madalseisu et hakata võtma tõsiselt lugusid sellest mida meestele meeldibv teha voodis, kuidas teha omale seeliku alla brasiilia soengut või mitu pappi tuleb kulutada et saadaomale Lindsey Lohani make up look.

Lisaks sellele peatoimetaja Merle Liivak, kindlasti äärmiselt ilus, seksikas ja tore inimene, peaks kiiremaskorras sule katki murdma ning asuma peatoimetamise juurde ning laskma kellelgi teisel juhtkirju voltida.

Ma lugesin 3 raamatut läbi ning nutsin ennast magama. Nii halb on see mis mulle silma hakkas. Hakkasin mõistma olgugi naissugu meestest peenem, korralikum ja väljapeetum, enamasti tagasihoidliku ja nii edasi on mõtted meil kõigil samad. Kui mehed joovad viina ja räägivad uuest veljest oma roostes audile või kui vinge kann oli kodupoe elektroonikaosakonna müüjal siis naised ajavad samasugust kunstküünest, oma kehaga mitte rahul olemimsest ning sarnasest muus sodist. Erandeid on, palju, minu enamus tutvusringkond on erinev. Kui aga vaadata tellijate hulk ning Cosmo tiraaže on mul hirm eesti tuleviku osas.

Ükski naistest kes Cosmot ostavad ei saa täiemõisusliku inimese silti külge panna. Teine mulle äärmiselt kreisi mõte mis prevaleerib selles raamatus on see et naine on see kes ei pea midagi tegema. Mees teeb tööd ja naine istub kodus kasutab teda ära. MIda v****! Veel oli minu täielikuks arusaamatuseks igas ajakirjas lugu sellest kuidas naised ärge valige sitta meest, kellel pole autot raha ja suurt noksi. Mõnus minapilt sünnib.

Nüüd tean miks ühendriigi oma hegemonia Hiinale kaotavad. Hiinas ei ole raha et Cosmot osta. Neil naistel ovaid aega oma meest ja peret armastada. Lihtsamaid lahendusi palun.

minu endine kolleeg Urmas Vaino kirjutas selles kuidas naised tõstavad oma lati jube kõrgele, oodates mingit utoopilist valget rüütlit. Njah, enamus nais tahab kindlust ja ausust, hellust, aga mitte pleikarist ilueedit kes järgmise pringima kanni järgi minema tuhiseb. Ja lisaks, kui minna neljapäeval tallinnas peenematesse kõrtsudesse ringlevad seal naised kes on 30 aastased ja vanemad, üksikud ja hirmkõrge latiga. Oma Cosmo sarnase maailmapildiga ringlema nad ka jäävad

Mis on jutu moraal? Evatütred mõtelge oma peaga rohkem. Mitte ei ole vaja meestel Lollo Ferrari välimusega nukke vaid armastust. Kõik.

10.31.2006

Kangeim viin ja vanim joomalaulik!




Eile ilmunud uus Guinessi rekordite raamat ütleb maarjamaalaste kohta seda, et meil on selles raamatus 11 maailmarekordit:

Tänavu on raamatus üks uus eestlasele kuuluv ametlik rekord: Intan Pragi seisis Tallinnas Olympic Casino mängulaua ääres 18.–20. veebruarini 2005, püstitades nõnda krupjee vastupidavusrekordi, teatab kirjastus Tänapäev.

Mõningad eestlaste nimel olevad ametlikud rekordid:
  • Kõige kangem alkohol – 98% alkoholisisaldusega kartulipiiritus enne II maailmasõda
  • Kiireim naiste 500 meetri trekisõit lendstardist – 29,655 sekundit, Erika Salumäe
  • Pikim maadlusvõistlus – 11 tundi ja 40 minutit, Martin Klein
  • Parim naisekandja – 55,5 sekundiga läbisid 235 meetri pikkuse takistusraja Margo Uusorg ja Birgit Ulricht
  • Eakaim Eurovisiooni lauluvõistluse võitja – 49-aastane Dave Benton
  • Suurim tikk – 6,235 meetrit, valmistatud Estonian Matchis.

10.30.2006

Maailmahäving



Tuleb välja et seekord pääsesime Jumala kurjusest ning Tema viha ei suutnud viikendil linnades ringi hulkunud tormi ja raju näol palju kurja inimese kõrginsenerlike saavutuste vastu. Hirm oli aga siiski suur ja tahtis teinekord lausa kaameks teha. Muuseas Torm ja Raju on Kaido Kama kahe vanema poja nimed, kui ma ei eksi!

Tuul tahtis ikka nii mõnelgi korral mind minema puhuda ning ainus mulle pähe sellisel hetkel lõi oli mõte püstisest taglasest kinnihoidvast Hansonist Pirita lahel. Kuna mul laud Tartus ja munad liiga pisikesed otsustasin aga minna lihtsalt vaatama kas hulle leidub. Pirita oli inimtühi ning ma juba loobumas, kui nägin kaugel lahel umbes tosinkonda purjet, mis tormi trotsides sellist glissi
sõitsid et mul ka korra veri peast lahkus. Kuri.

Surfi juurest aga vähem pühalike tegevuste ja glamuurikaugete asjaajamiste juurde. Nimelt Marta 5 remont. Etapp 2 on ametlikult käimas. Võtsime eila korteri lahti ning viskasime sitt pool päeva aknaalusesse konteinerisse. Laupäeval loopisin üksinda suuri meeter korda meeter suurusega vanbu teppplaate aknast alla. Ütleme nii et paar korda läks alumise naabri aknal sama napilt, kui Angela Aak mõtleb et ta on nüüd naine. Suured plaadid võtsid tuules omatahtis tee ning asusid laveerima akendesse, naabriauto katusele ja tänaval liikunud inimeste poole. Friiki.

Aga lõpp hea kõik hea. Madis lendas mulle appi, viskasime pool kvartiirat asjadest puhtaks ning mässasime tolmuses toas miski hea 2 tundi. Tüdrukud võtsid põrandaid ülesse sellise innuga et mul vahel tekkis mure et ükshetk ütleb alumine naaber läbi lae tere. Musi hullas ahjuroobiga põrandaplaate ülesvõtta ja Liinuška manageerid kogu üritust.

Võta või jäta aga ma siiani seisukohal et see korter mul valmis ei saa, kuid ma veel nats optimistlik. Lähen täna ja narrin ennast sellega et ostan mõne kujundusraamatu ja hakkan unistama juba seinavärvist ja muust :-)

10.27.2006

Statistikanurk (30.10.2006)

Paratamatuse reegel 3: kes ei taha, see ei saa!
  • 80% eelmise nädala ETV poliitikasaate "Foorum" vaatajatest pooldas pronkssõdusri teisaldamist Tõnismäelt.
  • 1,47 miljardit krooni on number millise puhaskasumiga kõndis koju Hansapng Grupp kolmandas kvartalis. See teeb 2 protsenti Eesti järgmise aasta eelarvest. Impressive!
  • 30 Itaalia maffiaperede liiget pandi kinni, süüdistusi jagus igast puust ja värvist: 60 mõrva 1981 - 1991 Sitsiilias. Kinni pandi ka Bernando Provenzano, kes kuulutati tagaotsitavaks 1960.ndatel ning kätte saadi alles paar aastat tagasi. Tema juhtivat Sitsiilia maffiat ehk Cosa Nostrat.
  • Pühapäeval avati Argentina pealinnas Buenos Aireses ausammas Diego Maradonale. Jalgpallikuulsuse tsemendist ja pronksist valmistatud kolme meetri kõrgune ja ligi
    300 kilo kaaluv kuju paigutatakse Boca Juniorsi klubi muuseumi Bombonera staadionil.
  • Imre Kose arvab kella keeramisest sedasi: "Mul pole selle vastu midagi, ju siis seda on ikka vaja ka – loodusel on oma rütm. Kohanemine võtab paar päeva aega, sellest saan iga aastaga paremini aru."

10.26.2006

Revolutsiooniteooria



Sotsiaalpoliitik Peeter Kreitsbergi täna Postimehes kirjutatud artikkel „Euroopa haritumate ja ausamate hulka” sisaldab sellist mõttelõnga lõiku, rikkast riigist Eesti Vabariigi sees:


Üks võimalus, kuidas makromajanduslikult rikkaks saada, on järgmine. Jätame mõned aastad ravimata kõik inimesed, kes ei jõua ravi eest tasuda. Inimeste eluiga lüheneb, vähenevad ravi vajadused, seega ka ravikulud.

Viime sisse totaalse õppemaksu. Riigieelarve kulud vähenevad nii oluliselt, mis sest, et suur osa noortest langeb täiendavalt alla vaesuspiiri. Politsei asendame täielikult turvafirmadega ja teenust osutatakse maksujõulisele elanikkonnale.

Lõpuks langetame üksikisiku tulumaksu Venemaaga võrdse 13 protsendi peale. Vaesed kolivad Tallinnast välja. Need, kes ellu jäävad, moodustavadki Euroopa ühe rikkama riigi. Ja kindlasti saame endale ka maailma kõige rikkama pealinna. Või kukume riigina enne kokku kui pjedestaalile jõuame.

Mustlane tahtis ka kunagi rikkaks saada. Vähendas iga päev ühe kõrre võrra hobuse toiduportsjoni. Jõudis selleni, et andis hobusele vaid mõne kõrre. Peaaegu oleks kulud nulli viinud, kahjuks heitis hobune enne hinge. Meie sellise traagikani muidugi ei jõua, sest enne jookseb elujõuline rahvas laiali teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

(täielik Kreitsbergi lugu - Peeter Kreitzberg: Euroopa haritumate ja ausamate hulka)


Peetri lugu vastandab sellise riigi kujutise maapealse põrgu või Turkemistaniga, kuid mina hakkasin mõtlema et linnriik Tallinn ei kõla üldsegi nii hullult kui tegelikkuses võiks arvata. Ärge saage valesti aru, ma olen elupõline Tartlane keda rahahimu ja lollid lubadused on pealinnajoodikuks muutunud ning minu põrm saab kord alma materi lähistel pinda viljastama, kuid siiski pean tõdema et plaanil on jumet.

Rikka riigi mõte seisneb oma inimeste võimalikult heas kohtlemises, peasilitamises ning kõiksuguse nänni nagu ravimite, ravikindlustuste, pensionide ja muude toetuste jagamises. Kui meil on nüüd palju rikkust, raha on nagu Peeter I ratsahobusesitta aga ikkagi ei mahu meil kõik inimesed plaanilisse rikkuseklastrisse, tuleb riiki õgvendada.

Mida ma sellega mõtlen? Lihtne. Sotsiaal-natsionalistlik vaade milles poolsajandist vaevlesime nägi ette et kui sul on kaks lehma siis võtab riik mõlemad ära ja müüb sulle piima. Eesti Vabariigi loomisel võetud demokraatlikud suunad ei saa sellega nõustuda. Sotsiaaldemokraatide nägemus läheneb loomulikult esimesele variandile ja peabki seda tegema. Samas ei leia mina liberalistist ahnepätsina et ma peaksin lõputult üleval pidama laiska ja andetut inimest. Eriti kui sul pole välja kirjutatud mentaalset ajuhäda või sa tõesti oled ebakompetentne enesega toime tulema.

Igal juhul, mõte koondada eliit Tallinna, kus on raha ja võim ning luua seejärel üle eesti omale vasallkonnad ning nende keskused nagu Tartu, Narva ja Pärnu, suudaksime luua ühiskonna, kus kõik saavad selle milleks nad on võimelised. Edukad ja aktiivsed saavad tegeleda rahatootmisega, intellektuaalid nende juures mõttetalgutega meie kultuuri ja eetikat arendada. Samas suunataks raha ka väljapoole linnriiki, kuid välistelt aladel toimus isekeskne majandamine – ise toodame, ise tarbime mentaliteet hakkaks ka seal kasvatama omakorda eliiti, kes saaks kolida edasi Linna.

Sedasi pidevalt laienedes kaoks ära liugulaskmise mentaliteet ning iga inimese edu oleks vägagi konkreetselt tema enda kätes. Võidaksid kõik. Tänased edukad saaks veel edukamaks, painajalikku kompleksi jäänud äärealade esindajaid motiveeriks edu olema ka ise edukas ja pääsema nii öelda Eliidi hulka, samas sureks välja ühiskondlikult passiivne kontingent – hulgused, vanurid ja mustlased.

Lõpptulemusel oleks meil tegemist riigiga, mis õilmitseks 99% aktiviteedi vaimus ning edukas olemine oleks nagu hingamine, eluks kohustuslik. Sellega kaotaksime ära virinad ravikindlustuse, ravikvaliteedi, sotsiaalkindlustuse ning hariduspoliitika kohalt, kuna piisav aeg ja raha on väiksemas mõõdus ühiskonnas asjad paika loksutanud.

Ajaraamiks oleks 50 aastat, lisaks peaks säilima vähemalt 8% majanduskasv ning suutma hoida minimaalset positiivset iivet. Riigi pensionifond peaks ennast suutma ise majandada ning riigivõlg säilitama sama suurusjärgus alanemise.

Plaan on liiga utoopiline, vägivaldne ja isegi inimsusevastane? Arvatavasti, samas on see püüdlus loomaks uus riigikord, mis võik luua utoopia, ühiskonna, kus valitseb rahulolu, armastus ja põhimõttekindlus. Seda saab teostada vaid siis kui me suudame selle sama aritmeetikaga võrrandist elimineerida ühe muutuja – RAHA.

Kui see poleks enam mure, saaksime hakata vaidlema hoopis selle üle, mis värvi peaksid olema Tallinna purskkaeve ääristavad pingid ning peaksime korraldama referendumi, inimesed tänaval arutleks Goethe ja Bulgakovi mõtete üle, rajaksid linnas ringi patseerides uuri arhitektuuri maastepiisse või laseksid lihtsalt jääkirmel liugu. Kas see poleks mitte vahva mõte inimkonna eksisteerimiseks. Ma küll usun et on.

Meil jääks aega ka näha ilu oma ümber, kallistada oma armsamaid ja mitte lennata kohtumiselt kohtumisele nagu vastsündinud hirved oma emale järgi kappavad. Mina tahan küll, kiirustamata teha oma kallikesele õhtusööki ning aknast paistva esimese hommikuvalguse käes tema magamist jälgida.

Ma olen nõus tooma ohvreid sellise utoopia nimel. Kutsuge mind nüüd Hitleriks, Maoks või Turkmenbašiks, kuid mingi kandi pealt on neil kõigil õigus. Isikukultus aga tapab utoopia, ühiskonnakultus annab jõu!

Red Dragon presents INZTANCE

Eestis tehakse head muusikat. Väga head ja eriskummalist. Väga head trammi ja bussi tehakse meie kaunil maarjamaal. Sellist astuvat ja metallset, kuid meloodilist ja värsket. Paugutatakse neid siis edasi UK raadioaparaatide kaudu kjuulimatele klubilaudadele ning enamvähem iga viimne kui korralik cockney laseb elusteppi*.

Ehk siis, minu parima hõumi Lasse noorem vennaraas aka. INZTANCE lööb möllu käima mängides sellist kammipilli ja lüües sellist jauramit:
www.reddragonrecordings.com

Paratamatuse reegel 2: kui keegi ütleb et sa oled siga, siis tõenäoliselt on tal õigus!

------------------------------------------------------------------

* - elustepp on viimsepäevatants, mida tehakse absoluutselt kõige meeleoluka ja aktiviteeti viiva rütmijärgi. Lööke 200 minutis, südamerütmid 90/ 230 ja minek on garanteeritud. Elustepp on eeter veenis, viimsepäevakomm.

10.25.2006

Kvartiira Avaria



Eile käisin jälle poes. Ehituspoes. Isaga. Mis ma ikka oskan kosta, see on parim meelelahutusprogramm mida inimesele pakkuda saab. Ma pole vist kunagi nii kõvasti naernud kui hetkel mil saabusime vannitoaplaatide osakonda ja isa hakkas mulle selgeks tegema milline seinakate on parim minu pisikesse vannituppa.

Esiteks sain krambid kui parim oli viinapudeliteha seinakaunistus, et ikka pidevalt meelelpüsiks paar õltsi veel teha. Teine kord, kui mängu tuli vanakreeka või miski korintose stiilis krobelised beežid pinnad, millele vahele liitusid poolsammaste kujulised karniisid.

Kolmas valik aga väetas mu pükse tilga märjukesega ja ma vist isegi kukkusin natukene sest ma isegi ei oleks osanud uskuda et on selliseid plaate üldse tehtud. Sinise ja helesinisega karutappumotiivi kätkevad plaadid millel jooksid vahejuppidena läbi roosikujutised, mis olid loomulikult hõbedast. Kes see kurat ostab omale selliseid plaate. Ma saan aru et venelased panevad omale põrandad lakke ja ajavad laearmatuurid torudega põrandalampideks aga ka neil on kuskil taluvuspiir.

Edasine huumoritund jätkus erinevate seinakatete maailmas rännates. Paar rabandust hiljem mille põhjuseks muumitrollide, metsamotiivide, sitastikopeeritud Navitrollaga seinaplaadid, liikusime kiiresti santehnika osakonda kuna oli vaja kiirelt mõõta omale miskit toru ja köögikraan.

Onkel letiveerel oli abivalmis nagu Eesti teeninduskultuuri etikett nõuab. Haises umbes 20 aasta sigaretisuitsu järgi ning närisnätsu nii lahtise suuga, et kurgumandlid ja pärasool paistsid. Küsides kraani näikse ma talle liigategevat ning 4,40 tunnipalgaga transamees vihastas et julgesin tahta talle raha anda. Sõnadega, mis jälle, küsisin temalt pakki võid ja andsin saba.

Aga ool-in-ool, oli kasulik käik. Jõudsime järeldusele ja saime teada: esteks, kuidas ja millal teeme põranda, mis paneme sitamaja seinale ning millist potti ja kraanikaussi kasutame. Millisest poest ühtegi elementi ei osta ning kuhu kutsuda tarbijakaitse :-)

Hehehehehhehehe, katsudes tunnen et sarves kasvavad. Saba on juba ammu olemas.

10.24.2006

Kohus mõistis kassitapjad vangi

Kohus mõistis reaalselt vangi kaks Jõgevamaa meest, kes peksid kaks kassi peadpidi vastu maja seina surnuks.

Kohus määras neile karistuseks kuus kuud vangistust. Raskemate isikuvastaste kuritegude eest mõistis Tartu maakohtu Jõgeva kohtumaja ühele mehele liitkaristusena kaks aastat ja kaheksa kuud, ütles Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto SL Õhtulehele. Teine mees peab olema vangis aasta ja 10 kuud, sest teda oli juba varem tingimisi karistatud.

Süüdistatava tunnistuse kohaselt urineerisid kassid ühe mehe tuppa ja neist taheti seetõttu lahti saada, ütles prokurör Anneli Hinto. Väidetavalt olid kassid ühe peksja omad.

----------------------------------------------

Üldiselt on meil siin ikka kõik paigas. Kassitapja saab kuni kaks aastat türmi, 60 inimest mürgitanud mees saab 2 kuud per nospel ning keskmine tapja saab 10 aastat. Eluaegset karistust ei määratagi ning surmanuhtlus on tabu.

Raisk, sellistel hetkedel hakkan Georg kaksikvee põõsast austama, Texases sedasi ei ole.

-------------------------------

silver says:
njha
silver says:
minu arust oleks võind nad ka rahulikult 6 aastaks kinni panna
silver says:
ja ennem veel korralikult vastu hambaid
h a n s o n says:
kikud välja ja lapsepilastajate sektsiooni

-----------------------------------

Paratamatuse reegel 1: juustusaiaga sahtlisse saada on sama mõnus kui nina nokkida!

Mr. Sits With Full House



UK Poker Open pokkeriturniiri võitnud Marek "The Maverick" Kolk tõi koju miski 3 milli meie raha, see on suurim pokkerivõit eestlasele. Pokkeri mängijad on diibid tegelased. IStud mängid, bluffid ja tõmmad kõiki tillist. Kaotaja tunneb nagu kaamli poolt täistatistatud purjus soomlane.

Äripäev kirjutab:

"Pokker on tõelisele Eesti road-gamblerile Kolkile elukutse. " See on minu jaoks töö. Kui mõni käib Soomes maasikaid korjamas, siis mina mängin pokkerit. Kui mõnikord satub sekka ka mõni mäda maasikas, ega selle pärast siis töö veel seisma ei jää," kommenteeris Kolk. Pokker on pingeline ja head närvigammat nõudev mäng. Kui parajasti on ebaõnne periood, siis võib mängija käituda väga vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt. "Kui juhtub olema halb periood, on kerge endast välja minna ja teha asju, mida tavaliselt ei teeks. Liiga sageli minnakse teiste mängijatega kaasa, bluhvitakse ning eeldatakse, et ka teised seda teevad," märkis Kolk ning möönis, et seda on ka temaga juhtunud, kuid pigem internetis mängides.
Kolki meelitab lisaks adrenaliinilaksule mängima võidetav summa. " See mäng on põnev võib olla esimesel kahel aastal. Tegelikkuses on see minu jaoks tavaline rutiinne töö. Mõni käib turniiridel ainult tiitlite pärast, kuigi seda on raske saavutada," lisas Kolk."


Õnne vanapoiss!

10.23.2006

Ehmatusteraapia!



Niikui hakkab minu äraminek lähenema hakkan silmama igalpool jaburaid ja ohtlikke asju seoses India ja indudega. Kuuldus et fekaalimehed ei ole just kuigi hõivatud kontingent Indias kuna ekskremeerimissahvreid eriti pole ei hirmutanud mind niipalju kui tõik, et koolera vastu meid ei vaktsineerita. See on haigus mis ülekaalulistele sobib ideaalselt dieediks, kuna kuni kuu ei püsi üheldi ihuluugil uks ees ning kaal kukub kiiremini kui Columbia kosmosesüstik, kuid mina saaksin kindlasti
selle käigus surma . Pealegi ei ole India just parima transpordi ja haiglateenuse kants, mis tähendab et kui kiirel sammul parameedik minuni ei tule. Härjavanker just elusid ei päästa. Niisiis tuleb ikka võtta reisimeedikute nõu kuulda ning mitte surnud loomi tänavatel patsutada ning poriloigust vett mitte juua.

Samas ma leian et minu ihu on pikkade aastatega niivõrd tugtevaks muutunud, et ma võin plutooniumi süüa ja vedelat lämmastikku peale juu ning ainus mis saaksin oleks naljakalõhnalised kõhugaasid. See mind pisut lohutab, kuid ohtlik tundub ikka. Niet siis kohalikud ohvrirituaalid jäävad ära. Luban et tulen eluga tagasi.

10.20.2006

Viimane koomik



Irvitan siin omale kubet lõuaalla. Leidsin viimase aja andekaima koomiku. Nimeks mehel Josh Blue. Mees põeb bell paulsie sündroomi, mis tähendab et pool kehast on poolhalvatud ning ei allu kontrollile. Põhimõtteliselt oled nagu valesti stabiliseeritud tsentrifuugil pesumasin.

Siin aga mehe stiilinäide: Josh Blue on Last Coming Standing


NB! Kasutada tähelepanuga!

10.17.2006

Statistika (17.10.2006)

Alustab uus rubriik Eelarvamusliidri uudisplokis. Statistika. Siin esimesed:

  • 40 823 on jänestsõitnud inimeste arv Tallinnas viimase 9 kuu jooksul (trahvidena laekus samal ajal 11.7 miljonit krooni)
  • 1237 last sündis Eesti septembri kuus (657 poissi ja 580 tüdrukut, samuti 23 paari kaksikuid). Sõlmiti 806 abielu ning lahutati 288 neist. Suri 1300 inimest niet rahvas, me sureme siiani kiiremini kui sünnime.
  • 2 on see number kui mitu ministrit on Rootsi uuest valitsusest juba lahkunud. Tuletan meelde et Svenska poikarid said valitsuse kokku alles 2 nädalat tagasi ;-)
  • Lätis on madalaim keskmine palk. Palgad: Läti - 6474 krooni, Leedu - 6864 krooni ja EESTIS - 9500 krooni. Kae perra!

10.16.2006

Õli või lakk, selles on küsimus!



Mõtteid rahulikult mõlgutades, sisustus ajakirju ja raamatuid sirvides jõudsin geniaalsetele lahendustele oma korteri ehituse suhtes. Tavaliselt tulevad "heureka" röögatused mitte vannis aga potil istudes, kuid seekord üllatas mind mõte hommikul muna praadides. Mõte siis lühidalt selline: Kiskusin eile ära enamustes tubades põrandakattematerjalid, mille alt ilmusid nähtavale uskumatult heas korras puhtad 15cm laiusega lauad, heledad ja puutumata. Tekkisgi siis plaan, et kogu korter võtta paljaks ning töödelda pinnad erinevate vahenditeha et saada värvierinevusi ning mõnusa naturaalse ilme.

Mõte selline, et suuretoa, köögi ja esikud muudaks naturaalseks mustaks, või vähemalt tumedaks ning magamistoad jätaks heledaks. Nüüd on küsimus kas lakk või õli. Ma ise hakkan kanduma õli poole, kuid see on kallim ja vaevanõudvam, kuid jätab parema mulje. Lakk on aga lihtsam ja mulje on umbes sama, aga sa tead et pole õlitet. Vaatan, lasen targematel seletada.

Siis aga asusin ma muna sööma ning siis lõi mind veel hullem mõte. Ma panen magamistubadesse heleda punuvaiba maha. See on selline paksust köiemoodi asjast punutud materjal, mis on looduslik ja mõnus jalale. Ütleks isegi et toniseeriv ja maseeriv. Floorin (www.porand.net) pakub sellist materjali 400 ruudust. Tulem oleks super. Eriti kui mõlemas toas üks sein tuleb tumedam, heleda põrandaga tekiks kaunis kooslus.

Lisaks olek skaks erinevat materjali põrandaks ja värvigamma kah sobiks. Lisaks otsustasin et esikusse kivi ei pane. Jääb laud. Vaheuksed tulevad suurte dekoorklaasiga akendega, et valgus mõnusalt korteris uidata saaks. Pildid seina ja valgustid ja ongi vinksvonks.

Uued akud!

Keelasin eile ära sõnda juubel, juubilar, sada, veerand, veerandsada jne. Aga ema suutis ikka kohe juubelitorti teha ja isa/tädi sääkisid mis siis tegelikult juhtus VEERANDSADA tagasi.

Tuli väölja et ma sündised nõnna nõder olin et piiripeal laveerides miski jumaliku vahelesegamise pärast seda kuradi valgust ei näinud ja paganlikku maailma kurja tegema saadeti. Ema oli tulnud ilma minuta haiglast, kuna poiss oli 40 palavikuga inkubaatoris. Ise pisike nagu püksinööp.

Täna ei saaks küll öelda et pisike või väeti või õbluke. ;-) Aga eniveis, 25 turjal ei ole midagi erilist. Ma noor ja ullike veel, aga psühholoogist tädi kinnitas et 25 on iga mil inimesel tegib tasakaal ja enesepilt, nii et kaua pole jäänud, millegi ulmelise nagu NOORUS taha peituda. Ääähähä, hea nali. 25 on nagu eila sündinud.

Mul on elav kooliõde kes lõpetas gümnaasiumi 1932. Vat see mutt saab hakata ääri veeri ütlema et ta keskealine seal või midagi. Ma veel tantsutan kaua seda maailma niet hoidke kinni.

Nii siis, nüüd aga vaja minna kohustuslikku hooldusesse, kus korrosjoonitõrjega ja vedelikuvahetusega uus käik sisse lüüakse ja rajale tagasi saadetakse.

Uued akud, uued kummid. Etapp II

10.13.2006

Lassbussilimonaad




Isa rääkis kunagi loo ja andis retsepti kuidas teha Lassbussilimonaadi. Pidi olema eriti hea ja mõnus. Töötab asi siis umbes sedasi: võtad liitrise pudeli limpat. Trimpad pealt pool ära nii et sööd saia pidevalt samal ajal ning ajad tuugelt tuukreid mullimagususe sisse. Siis saab sul kõrini ning paned päevasel ajal pudeli bussi tagaaknale päikese kätte. Sõidu lõppedes, no nii tunni pärast on märjuke mõnusalt gaasita, magus ja tuukrist püdel. See ongi Lassbussilimonaad.

Meelde tuli see eile SEBE bussiga Tartusse saabudes. Kuna Lassbussilimmer tuli noorein imese rumalusest siis eilne keiss oli paindumatusse ja lulluse kakofooniline seksuaalvahekord. Ma kurat pole vist nii rajusid inimesi ikka pikkaaega näinud kui oli eilne bussijuht ja tema kole adjutant.

Meenutasid kahte lolli Gruusiast, kes ratast lapiti mäest ülesse veeretasid, ise selle juures virisedes, et oleks mingi teine meetod, oleks ainult mingi teine meetod!

Eniveis, stoori selline siis. Kell 20.30 Tallinnast startinud buss, milles 2 korrust ja mulle mugav läpakakoht vooluvõrgu ja mugava istmega. Tegin trve tee tööd ja lugesin ning oli väga tulemusrikas reis. Tartusse jõudes palius minu vastas istunud riigikogulane semiootikaprofessor Juri Lotman peatust, ütles mulle head aega ning väljus. Kuna Jakob i mägi on suletud sõidab buss mööda Betooni tänavat Vaksali tänavani ning sealt Riiasse.

Esimene peatus oli Betooni otsal. Kuna buss sõidab mööda ka Näituse tänava ülesõidust kust minul on vanematekoduni 200 meetrit, palusin seal peatust. Moor soigus mulle kohe et ei saa, ma palusin kenasti ja naeratusega. Mutt vastas raudkindla mõminaga et ei ja et järgmine peatus on bussijaam.

Nukeika. Jõudes oma soovitud peatusele veelgi lähemale läksin otse bussijuhi juurde ning palusin kiiret, 10 sekundilist mahahüppe kiirust, bussijuht ütles et teda EI HUVITA mida ma soovin ning tema JUBA ÜTLES, et järgmine peatus on bussijaam.

Ma küsisin et miks on bussijuht paindumatu ja et miks ei tulda püsikliendile vastu, ise veel avalikuteenuse pakkuja? Saadeti mind kohe kuupeale ja kästi lahkuda. Bussijuhi elukole adjutant, vaadates vaid otse vaksalitänava sillutist viskas ülehuulte letargiulise rahuga, et ÄRGE SEGAGE!

Nii siis, ma sain maha kodust mitte 200m vaid 2km kaugusel. Peen. Oleks ma siis läinud bussijuhi juurde jutuga et Mišša vaata sul seal taga neli ratast, ega sul kõiki kindlasti vaja ei lähe, anna üks mulle, ma teen kodus lastele karuselli! Või et kuule Mišša, mis arvad tee tonn võlksi, no nii leiva raha? Ei midgi sellist, kiire peatus kodupeatuses. Nali selles et Jakobi mäe remondi ajal olen miski 4 korda bussiga tulnud ja iga kord saanud peatust.

NUrmaalne lugu. Sebe sai juba hommikul kõrvatäie minu mõtteid ning ajakirjaniku peale pandi msinavärk tööle. Ma olen õel, aaaaaahahahahahahah!

10.12.2006

NYC lüürika



John Mayer - Contiinum
Nautige vabalt ning kuulakse viimase aja NYCi parimat lüürikut.

10.11.2006

Karjatšie estonski parni!


No vot siis. Eilse päeva võime kokku võtta lausega, mis iseloomustab kogu Eesti jalkakoondist. Mängisime vingelt kuni 79 minutini. Mis siis juhtus? Noh, siis löödi 2 väravat ja saadi mõned kollased/punased kaardid. Finito.

Minul siit küsimus, kui tohib. Kas meie taktika ongi oma pideva loojallsusega oma mängujoonisega juurutada 79 minutiline jalgpallimatš või püüame luu mmingit uut ala. Mõlemad plaanid väga head ja ma kahe käega poolt. Kuid mida kuradit me siis päris meeste juurde mängima ronime.

Ma ei ole kunagi professionaalne sportlane olnud, harrasttussport on aga küljes nagu takjas niet üht teist tean. Et näitkes, kui rohkem joosta, peaks lõpuks, kunagi suutma pikemalt ja kaugemale jõudma joosta. Või kui lüüa palli 1000 jalaga siis 1000 kord peaks olma kõvema jõuga virutet kui esimene litter. Hmmm ... ning kui sulle öeldakse et mäng on 90 mintsa siis ei lõpetata ära 10 enne, et minna kohvile või kusele. See ei käi päris nii.

Mulle mämg iseenesest meeldis. Mäng oli kena, sööt oli hea, pealelöögid head, kontrad lausa super. Mehed oskavad juba täiesti maailmatasemel mängida, kui saaks ainult küljest ära selle mõtte et mäng ei kesta 79 mintsa. Siis oleks MM ja EM nohu miele. Me sõidaks Prantsusmaast ja Brasiiliast üle nagu tuupitäis Kopli trammiga. Siuh ja mitmeks.

Unistada ju võib, kuid olgema ausad, koondisty meile ei ole. Liigameeskonnad on juba täitsa teravad. Levadia näitkes ja TVMK ka hakkab tõusma. Koondis aga ei kõlba kohe üldse. Kurat teab mis seal toimub, kui kuu ajase vahega lendab välja Lindpere, kes olgem ausad on lihtsalt debiilik ning Neemelo lakub ennast enne hooaja olulisimat mängu nii tongi et ei saa muffigi aru. Jelle Goes peaks nagu pisikesi koolipoisse neid sägasi kumminuia või elektrikarjusega õpetama hakkama.

10.10.2006

Sotsiaal-antropoloogia minu kodus



Alguse sai kogu struktuureeritud läbimõtlematus hetkel, kui minu kallil papaal tekkis mõte et isad-pojad peavad võsukese esimse elamise koos ehitama/renoveerima/remontima. Tundes selles plaan Hansoni perekonnale iseäralikku entusiasmi teadsin koheselt järgmisi asja:

- et ehitus läheb mulle firmade poolt tehtud pakkumisest kaks korda kallimaks. (selle punkti juures vedasin isaga ka kihla niet näpuga näitamine ja hellitav lause "maju ütlesin" on kellegi nimega kuskil ootamas)
- et ehitus võtab aega 4 korda kauem, kui olid pakkunud välja minupoolt leitud ehitusmehed
- et saab olema jubedalt lõbus, must, ruineeriv ja haige ühe korraga
- et sotsiaal-antropoloogia ei tõesta ühtegi reaalset sidet mehe ehitusvajaduse ja oskuse vahel. Need ei käi lihtsalt kokku.

Ühesõnaga, alustan ma aeganõudvat protsessi isa ümber kasvatamiseks ning selgitamaks läbi 4 kuud kestva programmi tõdesid, et tegelikult on vaja rentida tõstuk kipsplaadi lakke panemiseks ning 14 aastane ei ole võimeline esikut plaatima sedas iet seda 2 kuu pärast uuesti ei pea tegema.

Kuna mina olen ajakirjanik ja aktsiooni mootor on riigikogu liige, kus mõlemas ametis on kruvi seinakeeramine, tuletõkke paigaldamine või põrandasiilude valamine töölepingus väga, väga väikselt kirjutatud, puudub mul uske selle tegevuse realistlikusse, kuid ma olen ka varem teinud asju milleks mul kvalifikatsiooni pole. Näiteks hakanud ajakirjanikuks. Nuff' said.

Lisaks sellele on olulisem faktor see et kust võetakse aeg et seda asja läbi viia. Peale tööd hakata veel remontima, jooksma segu kotiga mööda kodu ringi. Mõnus.

Mida aga pakkus vastuargumendina välja minu kallis kaunitar kodulinnast, on geniaalne. Ma hakkan igal jummala päeval helistama kell 5, punkt kell 5 ning ütlema et tavaiks nüüd seaduseelnõu nurka ja plaatima või kipri panema jne. Et huvitav kaua läheb kuni töölt koju minnes avastan eest plejaadi sägasid kes mul korterit vuntsivad.

Uurimus alaku!

Stabilisatsioonifond

Eile peaministri juures "vaibal" olles pakkus riigi tähtsaim mees välja idee kuidas saada stabilisatsioonifondi, milles täna on kuskil 6 miljardit kronu veelgi suurenda. Küss pidi olema selles et kuidas heal ajal säästa ajaks mil asi halvaks võiks kiskuda.

Plaan siis selline: hakata stabilisatsioonifondi tootlikusest maksama suuremaid pensione. See peaks motiveerima nii pensionäre, kui nende organisatsioone kui ka teisi erakondi olema poolt et vaba "pappi" fondi lükata. Mõne aastaga viia fondi suurus 10 miljardini ei olevat probleem. Meil on pappi nii palju et jummil.

Mida rohkem majandus areneb ja mida rohkem on raha mida fondi kanda ning mida suurem on fondide tootlikus seda kiiremini saame hakata tõstma pensione. Ilus plaan, midagi ei ole öelda. Samas jätab väga erakonnareklaami maitse. Reform on läinud keski valijate kallale.

Mis saab aga siis kui pappi enam nii paju ei tule, ehk et kui majandus jahtub ja näiteks fondi tootlikus ei ole enam see mis täna, kuid suurenenud pensionid on vaja ikka maksata. Või hakkavad teised erakonnad jama, et kui on nii hea tootlus fondil, investeerime raha mujale.

Ei tea. Pensionite teema on alati häälepüüdmis maiguline. Samas poleks paha tõsta elukvaliteeti reaalsete võimaluste arvelt. Kuigi veel üks mure on see, et kui Keskerakond tegi ettepaneku maksta stabilisatsiooniraha penioniteks oli reform sellele vastu, täna aga läheb ise selle kallale. Isegi kui ei jaga laiali siis PR kohalt on ei ole vahet, maitse on ikka selline et teistel ei lasknud aga ise ronivad kallale armsale fondile. Selline see poliitika jube on.

Killer Gollimaar ... maar ... maar!



Enne kui Michael Jackson lõi läbi ameerika suures meediakeerises, oli ta Indias väga suur. Thrilleri esimene versioon ei olnud aga päris nii hea läbimüügia. Killer Gollimaar ... maar ... maar!

Lisaks veel mõned tema algsed katsetused popimaailmas:

10.09.2006

Only Chuck Norris Can Touch MC Hammer!



Debiilsuse tipule lähenev nimekiri, kuid no ei pääse ümber kuidagi: Chuck Norrise faktid!

Kaardid letti!

Demagoogiast tuleb see plärakast siin. Pange ennast situatsiooni, kus lähete poodi Eestis ja tahate osta omale relv tuhande padruniga. Pole kuigi keeruloine saada vastuseka, et pange omale kotid taha. Vaja on luba, vaja on raviarsti nõusolekut ja seda et pole karistatud. Ülelombi tõotatud maal ei ole ga probleemi saia, piima, paki kondoomide ja ülikonnasokkide kõrval supermarketist viia koju mõnus kaheraudne millega saab korraga mkitmest peast läbi lasta.

Nüüd aga vaatame seda asja sellisest nurgast. Eestis on online kasiinondud küll algusjärgus, kuid ei keelata. Pappi on, mängi kaua tahad. Jällegi tõotatudmaal keeratin eed kraanid kinni. Sisuliselt otsustas Senat et ei saa nii tehaet kasum jookseb riigist välja, inimesed panevad rama mõtetult pokkerisse ja digiruletti. Kena. Oleme hoolivad inimeste suhtes.
NYC kräkisuitsetajate number kasvab kiiremini kui Hale Pop, aga näed kuhu on vaja oma energiat ja jõudu raistata. Räämas on see ameerika riigidepartemang.

Eelmisel nädala kärgatanud uudis et ei võeta enam raha USA rahvalt online kasiinodesse, lõi plärakana seinale katki enamuse online kasiinode tulud. Eesti nokia Playtech kaotas 55% oma aktsiahinnast, 888 üle 60% oma tuludest jne. Mõnus mõelda, et Härra Playtech Rain Kivisk tuli hommikul tööle, raha hinge taga 700 milli, läks õhtul Konsumisse ja ostis makarone, sest päev oli talt võtnud 200 miljonit rahakrooni. Päris kentsakas mõelda.

Teine huvitav nüanss Playtechi teemal on see, et kui töötajad said optsioon firma IPO puhul siis tänaseks on seis selline, et kui töötaja tahaks oma optsioonid lunastada peaks ta andma pappi juurde, sest peale optsiooni nominaalhinna väiksuse lisandub sellele veel miinus aktsiakukkumisest ning ongi hambad.

Kaardimajakese kokku kukkumine, kuid tõega on veel vara käratada. Poisid suudavad reorganiseeruda ja mina soovin neile õnne ja edu.

Aga kaardid letti said siin viimasel ajal paljudega: Olympic pani kaardid letti, Reiljan pani kaardid letti, naaber Juhan pani kaardid letti kui teatas et kolib Nicaraguasse kohvikasvatjaks ja Luukas pani kaardid taskusse ja siirdus uude lauda parema diileri juurde.

10.05.2006

Lihaselõdvestus



Karm hommik. Vaja ära pajatada. Hakkasin siis hommikul pealinna koosolekule kimama, mis kaunisti iagpäevaselt kell 9.00 algab ning kus on hea esimene tööpäevauinak teha. Tartust 180 kiltsa, ligi tund kolmveerand sõitu, kruus kohvi, paar sigaretti ja mõned möödasõidud. Seekordsele sõidule lisandusid paar lisafinessi. Esiteks lihast/luust lõikav valu ning samblane puuroigas.

Nimelt, kõik sai alguse esmaspäeval, kui lendasin hõumidega kadriorgu vutti taguma. Võistlussportlane nagu ma olen, tegin mintsad soojendust ja venitust. Ei jõudnud korralikult taha, kui mäng lahti vilistati ja raugematu raiumine pihta hakkas. Paar kossisõitu hiljem avastasin et raisk enam ei paindu vasak ja hull valihases. Ülddiagnoos: lihaserebestus. No, komberdasin siis miksi 2 päeva niisama poolproovides ja eile sain juba normaalselt liigelda.

Täna hommikul aga hakkasin Tallinnasse sõitma ja kõik okas. Jalg normaalne, tee normaalne. Kuskil mõni kilts pärast Põltsamaad tõmmas aga jala krampi ja nii hullult et röökisin nagu pisikene poiss pervarist Jõuluvana süles. Ai kurja, trummikiled vibreerisid meeter kõrvust eemale. Valus ühsõnaga. Tõmmasin siis blokkisratastega teekõrvale ja lendasin välja sirutama. Gaasi aga enam vajutada ei saanud. jalg pidi olema pidevalt ühes asendis.

Mis siis ikka, kolistasin metsa, haarasin esimese samblase juurika ja autosse tagasi. Paar puud muidu lõin testimõttes vasstu suurmeat tüve katki, pehkind raiped. Sügis vist. Eniveis, lükkasin käigu sisse ja roikaga gaasi andma. Mul pole nii lõbusat sõitu veel pealinna olnud. Tunnikiirus varieerus 80 ja 150 vahel, hull oli juhtida, meenus lapsepõlv, kui sai mööda veeriku linnaosa invaliidikäruga rallitud.

Linna igaljuhul jõudsin ja nüüd jalg kah juba paindub. Vot selline hommik oli mul. Kuidas sul?

10.04.2006

Ajakirjanik, põline aus



Nipitasin endale viikendil kaela kohustuse olla viimseni aus. Lubasin vanamehele, et ei valeta enam oma lugudes poliitikute kohta. Õigemini ei soga et kõik on pätid, kaabakad ja muidusööjad. Hea mees kes lubabki onju. Nüüd jään nälga ja pean hakkama käima Kleeni lossi taga Nõmme supiköögis lurri libistamas. Mis ei olegi nii paha mõte, milline kuradi elu seal käib. Tõeline elu, kuuled tõelisi jutte ja infot valgub nagu rahvas peeru haisu tundes.

Aga tõsiselt, hakkasin siis mõtlema aus olemise peale ja seda just ajakirjaniku seisukohast. Ausus on pidev püüd ütelda tõde. Moonutamata, väärtustamata kellegi seisukohta, objektiivselt sihitu, kui võiks nii panna. Pole olemas ausust. Ma näen kuule ja kirjutan. Kurioosum tuleb sellest et viimasel ajal ei ole ka poliitikud eriti suure hooga üritanud oma jama ja sigadusi vaka all hoida, sa ainult korja ülesse, löö tatti taha ja kleebi ajalehte.

Muuseas, teoreetiliselt on võimalik nimetada valelikeks ka neid kes ajavad söögi laua all oleva ninakolli kellegi teise kaela või teevad mendile nukrat nägu kui ootamatult punase tulega üle ristmiku kimavad. Nemad aga on ekslikud, mitte valelikud, sellisena on ühiskond asja paikka pannud. Paned oma nimele ette poliitik, ei pease sa kunagi enam maha seda kerget haisuy mis sinust maha jääb. Isegi kui viimane riigikopik kukkunud taskusse poolsajandit tagasi.

Ajakirjanik ei saa olla aus, objektiivne, kuid peab mõistma kuidas piire laiendada ja reegleid rikkuma. Eestiliselt, esteetiliselt ja kedagi ohustamata. Mitte nagu inimene kes järjepidevalt sentimeetrise läbimõõduga käit nõelataha ajab vaid kirurgiliselt ja eksimatult nagu joonestaks Madame Tussaud uut kuube Füüreri plasteliinist nukule.

10.03.2006

Pommid lendu!

Tantsin siin juba teist päeva mööda toimetust ringi nagu tripperis kuseja. Toimetajad meeliutavad mu varsti kuskile suuremasse nurka ja topivad mind maani käistega turvisesse. Aga ei saa kuidagi muudmoodi kah. Uus Basement Jaxx, mis minu kapisuurustest kõrvaklappidest kuulmekilet venitab on nii valusalt hea et ma ei lase hetkekski pulssi 160 allapoole. Piiraja peaks peale panema. Muidu olen lennuga kirstus varsti.

Pealegi tuleb see aint kasuks. Meil sammuvõistlus käsil. Kõigil on lugejad peal ja lasevad jala niet tossud kärssavad ja pekk võbeleb. Ajakirjaniku põlisspotlane lööb välja. Me oleme Sellised priitpulleritsud varsti valmis et paneme kohe Koala Lumpurisse trepi MMile.

Aga siiski, viimase aja mussi pole enam sedavõrd tjuune kuulata, pole neil enam eriti pakkuda midagi. Viimane raju oli Placebo uus plaat. See on katusõidabminema hull. Kaunitar tartsut soovitas The Fray nimelis taidlusseltsi. Raisk, raisk, raisk, kilsse paneks end koos kõllidega et saada tunnet nagu oleks emakas tagasi. Mussiga on ikka nii et fiilingut on vaja siis on eriti naljakad asjad kõigfe paremad.

Üks päev kuulasin Tom Waitsi nii kaua kuni kõrvad peast kukkusid, ajasin siis neid mööda köögi põrandat taga ja naersin. Teine diil oli eelmine kolmap kui kimasin herr Susliku mainu ja lammutasin ta plaadimängijaid ja kriipisin nõeleaga sellist klassikat nagu KLM. Ei saa sotti. Vennad tegid mussi 80datel ja siiani kärab nagu uusim potentsimedikamentos. Vanad saksa schlanged Kraftwerkist teadsid ka et Tour de France saab olema rada, mis aastakümneid pajatab oma lugu.

Muud ei tahagi pajhatada. Võtke klapid, haarake valimatult mussi ja kuulake, kedrake tantsu ja saatke kõik muu s***le. Elu tuleb üks kord, andke tuld. Pommid Lendu!

Hush boy!

10.02.2006

Savist saar ja Reiljan-poiss



Kuulake nüüd. Hanson annab taas vilet ning viskab redistega igaühte kes püüab väita et sügis on normaalne ilmaolekuvorm. Kurat tän na hommikul oli nii külm et kalad olid lõpetanund ujumise ja võti ei keeranud välisust.

Aga alustame uut hooaega jutusaatega "Tallinn Põleb". Panen teravamalt, räigemalt ning kui vaja räägin pehmeks ka Paljassaare kiltkivi. Iagljuhul, kiirkokkuvõte temaatikatest mida käsitletud viimastel nädalatel.

Tean et kõigil on siiber ning tekib aruandmata vallapäästerefleks kui ma mainin presitendivalimisi, kuid ma ei saa sellest üle. Ma ei saa üle hilisemast retoorikast. Retoorikast mida paukusid mõlemad rinded. Eurosaadik Marianne Miko lasi persitendivalimiste aaftekal lendu isegi lause et vaata kuidas sotsid võitsid. Sittagi, kuttidel oli 174 häälest 15 valijameest ja see on ka tõenäoliselt liialdus. Parim osa seisnes aga järelpiul selles, kuidas meie kõikide juht ja liider Metsakutsa tõmbas poole saali peale punase lindi ette ning läks oma perekonna ja kahe abilisega sinna naati panema. Fak toetajad, fak poolehoidjad, fak meedia, fak inimesed kes sinust pretsetendi tegid. Ma olen südamelt eestlane, ma armastan oma kodumaad, siinseid kauneid neide (kes teab see noogutab), kuid ma ei saa mööda tundest kuidas me valisime 23. septil ühtsuse, kuid selle kehastus on õõnes. Ootame vähe. Lootust on. Kikilips on kikkis hetkel veel kilomeetrite taha.

Parimad lood pärinevad aga KeRa meeste überviisakatelt huultelt. Savisaare ja Reiljan-poisi retoorika millega lükatakse meediat käredamale astumisele Ilvese vastu, kasutab kõike vahendeid, mis iganes juhtuvad hommikukohvi või unise panemisune vahel pähe kargama. Kui viimane kord sattusime välismeediasse 5 aastat tagasi seoses Pärnu Metanoolipeoga siis taas käratas CNN, kellele meeldib irvitada post-sovieetide luuserluse üle, et Ungari kõrval algab ka Eestis kodusõda. Savisaar lubas rahutusi, lubas verd ja pisaraid. Reiljan oli viisakam, kuid nimetas siiski kõiki peale iseenda, isamaalise, sini-must-valget kuseva iseenda, avantüristideks, riigikukutajateks ja vabamüürlasteks.

Ma ei ole kunagi olnud reiljan/savisaare toetaja, kuid mul on olnud alati nende vastu austus, aukartus ja lootus. Täna puudub mul aga igasugune tunne nende kahe mehe vastu. Hetkega astusid mõlemad välja oma tugevast ja raudkonstuiga püstihoitavast kookonist, milles paisteti tugeva ja suur ning voolati vedelikuna esimesest solgitorust alla.

Savisaar on savist saar, mis laguneb nagu või kuumal pannil ning Reiljan on vanamees, kes tahab koju kuid ei leiad teed, kuna silmi katab kae.

Nuff' said!

9.18.2006

Eesti rahva spordipidu

Vokkisin ka siis 90 kiltsa eilsel Tartu 9. Rattamaratonil. Mõõõõnus, ma ütlen. Ilm oli sillerdavalt päikseline, rada kuiv, inimesi palju ning tervis fiiling vinks-vonks. Käulasime kõik 87 kilumeetrit läbi ning jätkus jõudu veel hiljem saunas paar piiska teravamat teha. Meeleolu väga muhe ja hea.
Pisut ka statistikat: aega võttis sõit 4 tundi ja 55 minutit; kaotasin 5500 kilokalorit; leidsin 1 parema ketsi rajalt ja 287 vähekasutatud joogipudelit; murti vähemalt üks käeluu; vahefinisis sõin 14 hapukurki, 3 soolaga leiba, 1 kukli ja pool banaani ning jõin paar toopi energiajooki; finišis röökisin ühe aeglase sõitja pihta; rajal sain korra müksu ribdesse; nägin 2 mees-naist ja 3 lehma.

Sotsiaaldiversioonina mõnus viis pühapäeva veeta. Ei taha naisega olla, kodus remonti teha või raamatut lugeda, võta vokk ja lenda peale. Päev otsa ja teinekord ka paar päeva hiljem vabandada kõike väsimuse ning haige lihasega. Keegi ei hakka vastu ka kuna oled ikka maratoonar. Nigga pliizz ...

Nüüd vahetan jalaga ratta mootoriga käula vastu ning lasen Sõjakoera valla kodumaa maanteedel ja linnades. Inimesed värisega!