10.31.2006

Kangeim viin ja vanim joomalaulik!




Eile ilmunud uus Guinessi rekordite raamat ütleb maarjamaalaste kohta seda, et meil on selles raamatus 11 maailmarekordit:

Tänavu on raamatus üks uus eestlasele kuuluv ametlik rekord: Intan Pragi seisis Tallinnas Olympic Casino mängulaua ääres 18.–20. veebruarini 2005, püstitades nõnda krupjee vastupidavusrekordi, teatab kirjastus Tänapäev.

Mõningad eestlaste nimel olevad ametlikud rekordid:
  • Kõige kangem alkohol – 98% alkoholisisaldusega kartulipiiritus enne II maailmasõda
  • Kiireim naiste 500 meetri trekisõit lendstardist – 29,655 sekundit, Erika Salumäe
  • Pikim maadlusvõistlus – 11 tundi ja 40 minutit, Martin Klein
  • Parim naisekandja – 55,5 sekundiga läbisid 235 meetri pikkuse takistusraja Margo Uusorg ja Birgit Ulricht
  • Eakaim Eurovisiooni lauluvõistluse võitja – 49-aastane Dave Benton
  • Suurim tikk – 6,235 meetrit, valmistatud Estonian Matchis.

10.30.2006

Maailmahäving



Tuleb välja et seekord pääsesime Jumala kurjusest ning Tema viha ei suutnud viikendil linnades ringi hulkunud tormi ja raju näol palju kurja inimese kõrginsenerlike saavutuste vastu. Hirm oli aga siiski suur ja tahtis teinekord lausa kaameks teha. Muuseas Torm ja Raju on Kaido Kama kahe vanema poja nimed, kui ma ei eksi!

Tuul tahtis ikka nii mõnelgi korral mind minema puhuda ning ainus mulle pähe sellisel hetkel lõi oli mõte püstisest taglasest kinnihoidvast Hansonist Pirita lahel. Kuna mul laud Tartus ja munad liiga pisikesed otsustasin aga minna lihtsalt vaatama kas hulle leidub. Pirita oli inimtühi ning ma juba loobumas, kui nägin kaugel lahel umbes tosinkonda purjet, mis tormi trotsides sellist glissi
sõitsid et mul ka korra veri peast lahkus. Kuri.

Surfi juurest aga vähem pühalike tegevuste ja glamuurikaugete asjaajamiste juurde. Nimelt Marta 5 remont. Etapp 2 on ametlikult käimas. Võtsime eila korteri lahti ning viskasime sitt pool päeva aknaalusesse konteinerisse. Laupäeval loopisin üksinda suuri meeter korda meeter suurusega vanbu teppplaate aknast alla. Ütleme nii et paar korda läks alumise naabri aknal sama napilt, kui Angela Aak mõtleb et ta on nüüd naine. Suured plaadid võtsid tuules omatahtis tee ning asusid laveerima akendesse, naabriauto katusele ja tänaval liikunud inimeste poole. Friiki.

Aga lõpp hea kõik hea. Madis lendas mulle appi, viskasime pool kvartiirat asjadest puhtaks ning mässasime tolmuses toas miski hea 2 tundi. Tüdrukud võtsid põrandaid ülesse sellise innuga et mul vahel tekkis mure et ükshetk ütleb alumine naaber läbi lae tere. Musi hullas ahjuroobiga põrandaplaate ülesvõtta ja Liinuška manageerid kogu üritust.

Võta või jäta aga ma siiani seisukohal et see korter mul valmis ei saa, kuid ma veel nats optimistlik. Lähen täna ja narrin ennast sellega et ostan mõne kujundusraamatu ja hakkan unistama juba seinavärvist ja muust :-)

10.27.2006

Statistikanurk (30.10.2006)

Paratamatuse reegel 3: kes ei taha, see ei saa!
  • 80% eelmise nädala ETV poliitikasaate "Foorum" vaatajatest pooldas pronkssõdusri teisaldamist Tõnismäelt.
  • 1,47 miljardit krooni on number millise puhaskasumiga kõndis koju Hansapng Grupp kolmandas kvartalis. See teeb 2 protsenti Eesti järgmise aasta eelarvest. Impressive!
  • 30 Itaalia maffiaperede liiget pandi kinni, süüdistusi jagus igast puust ja värvist: 60 mõrva 1981 - 1991 Sitsiilias. Kinni pandi ka Bernando Provenzano, kes kuulutati tagaotsitavaks 1960.ndatel ning kätte saadi alles paar aastat tagasi. Tema juhtivat Sitsiilia maffiat ehk Cosa Nostrat.
  • Pühapäeval avati Argentina pealinnas Buenos Aireses ausammas Diego Maradonale. Jalgpallikuulsuse tsemendist ja pronksist valmistatud kolme meetri kõrgune ja ligi
    300 kilo kaaluv kuju paigutatakse Boca Juniorsi klubi muuseumi Bombonera staadionil.
  • Imre Kose arvab kella keeramisest sedasi: "Mul pole selle vastu midagi, ju siis seda on ikka vaja ka – loodusel on oma rütm. Kohanemine võtab paar päeva aega, sellest saan iga aastaga paremini aru."

10.26.2006

Revolutsiooniteooria



Sotsiaalpoliitik Peeter Kreitsbergi täna Postimehes kirjutatud artikkel „Euroopa haritumate ja ausamate hulka” sisaldab sellist mõttelõnga lõiku, rikkast riigist Eesti Vabariigi sees:


Üks võimalus, kuidas makromajanduslikult rikkaks saada, on järgmine. Jätame mõned aastad ravimata kõik inimesed, kes ei jõua ravi eest tasuda. Inimeste eluiga lüheneb, vähenevad ravi vajadused, seega ka ravikulud.

Viime sisse totaalse õppemaksu. Riigieelarve kulud vähenevad nii oluliselt, mis sest, et suur osa noortest langeb täiendavalt alla vaesuspiiri. Politsei asendame täielikult turvafirmadega ja teenust osutatakse maksujõulisele elanikkonnale.

Lõpuks langetame üksikisiku tulumaksu Venemaaga võrdse 13 protsendi peale. Vaesed kolivad Tallinnast välja. Need, kes ellu jäävad, moodustavadki Euroopa ühe rikkama riigi. Ja kindlasti saame endale ka maailma kõige rikkama pealinna. Või kukume riigina enne kokku kui pjedestaalile jõuame.

Mustlane tahtis ka kunagi rikkaks saada. Vähendas iga päev ühe kõrre võrra hobuse toiduportsjoni. Jõudis selleni, et andis hobusele vaid mõne kõrre. Peaaegu oleks kulud nulli viinud, kahjuks heitis hobune enne hinge. Meie sellise traagikani muidugi ei jõua, sest enne jookseb elujõuline rahvas laiali teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

(täielik Kreitsbergi lugu - Peeter Kreitzberg: Euroopa haritumate ja ausamate hulka)


Peetri lugu vastandab sellise riigi kujutise maapealse põrgu või Turkemistaniga, kuid mina hakkasin mõtlema et linnriik Tallinn ei kõla üldsegi nii hullult kui tegelikkuses võiks arvata. Ärge saage valesti aru, ma olen elupõline Tartlane keda rahahimu ja lollid lubadused on pealinnajoodikuks muutunud ning minu põrm saab kord alma materi lähistel pinda viljastama, kuid siiski pean tõdema et plaanil on jumet.

Rikka riigi mõte seisneb oma inimeste võimalikult heas kohtlemises, peasilitamises ning kõiksuguse nänni nagu ravimite, ravikindlustuste, pensionide ja muude toetuste jagamises. Kui meil on nüüd palju rikkust, raha on nagu Peeter I ratsahobusesitta aga ikkagi ei mahu meil kõik inimesed plaanilisse rikkuseklastrisse, tuleb riiki õgvendada.

Mida ma sellega mõtlen? Lihtne. Sotsiaal-natsionalistlik vaade milles poolsajandist vaevlesime nägi ette et kui sul on kaks lehma siis võtab riik mõlemad ära ja müüb sulle piima. Eesti Vabariigi loomisel võetud demokraatlikud suunad ei saa sellega nõustuda. Sotsiaaldemokraatide nägemus läheneb loomulikult esimesele variandile ja peabki seda tegema. Samas ei leia mina liberalistist ahnepätsina et ma peaksin lõputult üleval pidama laiska ja andetut inimest. Eriti kui sul pole välja kirjutatud mentaalset ajuhäda või sa tõesti oled ebakompetentne enesega toime tulema.

Igal juhul, mõte koondada eliit Tallinna, kus on raha ja võim ning luua seejärel üle eesti omale vasallkonnad ning nende keskused nagu Tartu, Narva ja Pärnu, suudaksime luua ühiskonna, kus kõik saavad selle milleks nad on võimelised. Edukad ja aktiivsed saavad tegeleda rahatootmisega, intellektuaalid nende juures mõttetalgutega meie kultuuri ja eetikat arendada. Samas suunataks raha ka väljapoole linnriiki, kuid välistelt aladel toimus isekeskne majandamine – ise toodame, ise tarbime mentaliteet hakkaks ka seal kasvatama omakorda eliiti, kes saaks kolida edasi Linna.

Sedasi pidevalt laienedes kaoks ära liugulaskmise mentaliteet ning iga inimese edu oleks vägagi konkreetselt tema enda kätes. Võidaksid kõik. Tänased edukad saaks veel edukamaks, painajalikku kompleksi jäänud äärealade esindajaid motiveeriks edu olema ka ise edukas ja pääsema nii öelda Eliidi hulka, samas sureks välja ühiskondlikult passiivne kontingent – hulgused, vanurid ja mustlased.

Lõpptulemusel oleks meil tegemist riigiga, mis õilmitseks 99% aktiviteedi vaimus ning edukas olemine oleks nagu hingamine, eluks kohustuslik. Sellega kaotaksime ära virinad ravikindlustuse, ravikvaliteedi, sotsiaalkindlustuse ning hariduspoliitika kohalt, kuna piisav aeg ja raha on väiksemas mõõdus ühiskonnas asjad paika loksutanud.

Ajaraamiks oleks 50 aastat, lisaks peaks säilima vähemalt 8% majanduskasv ning suutma hoida minimaalset positiivset iivet. Riigi pensionifond peaks ennast suutma ise majandada ning riigivõlg säilitama sama suurusjärgus alanemise.

Plaan on liiga utoopiline, vägivaldne ja isegi inimsusevastane? Arvatavasti, samas on see püüdlus loomaks uus riigikord, mis võik luua utoopia, ühiskonna, kus valitseb rahulolu, armastus ja põhimõttekindlus. Seda saab teostada vaid siis kui me suudame selle sama aritmeetikaga võrrandist elimineerida ühe muutuja – RAHA.

Kui see poleks enam mure, saaksime hakata vaidlema hoopis selle üle, mis värvi peaksid olema Tallinna purskkaeve ääristavad pingid ning peaksime korraldama referendumi, inimesed tänaval arutleks Goethe ja Bulgakovi mõtete üle, rajaksid linnas ringi patseerides uuri arhitektuuri maastepiisse või laseksid lihtsalt jääkirmel liugu. Kas see poleks mitte vahva mõte inimkonna eksisteerimiseks. Ma küll usun et on.

Meil jääks aega ka näha ilu oma ümber, kallistada oma armsamaid ja mitte lennata kohtumiselt kohtumisele nagu vastsündinud hirved oma emale järgi kappavad. Mina tahan küll, kiirustamata teha oma kallikesele õhtusööki ning aknast paistva esimese hommikuvalguse käes tema magamist jälgida.

Ma olen nõus tooma ohvreid sellise utoopia nimel. Kutsuge mind nüüd Hitleriks, Maoks või Turkmenbašiks, kuid mingi kandi pealt on neil kõigil õigus. Isikukultus aga tapab utoopia, ühiskonnakultus annab jõu!

Red Dragon presents INZTANCE

Eestis tehakse head muusikat. Väga head ja eriskummalist. Väga head trammi ja bussi tehakse meie kaunil maarjamaal. Sellist astuvat ja metallset, kuid meloodilist ja värsket. Paugutatakse neid siis edasi UK raadioaparaatide kaudu kjuulimatele klubilaudadele ning enamvähem iga viimne kui korralik cockney laseb elusteppi*.

Ehk siis, minu parima hõumi Lasse noorem vennaraas aka. INZTANCE lööb möllu käima mängides sellist kammipilli ja lüües sellist jauramit:
www.reddragonrecordings.com

Paratamatuse reegel 2: kui keegi ütleb et sa oled siga, siis tõenäoliselt on tal õigus!

------------------------------------------------------------------

* - elustepp on viimsepäevatants, mida tehakse absoluutselt kõige meeleoluka ja aktiviteeti viiva rütmijärgi. Lööke 200 minutis, südamerütmid 90/ 230 ja minek on garanteeritud. Elustepp on eeter veenis, viimsepäevakomm.

10.25.2006

Kvartiira Avaria



Eile käisin jälle poes. Ehituspoes. Isaga. Mis ma ikka oskan kosta, see on parim meelelahutusprogramm mida inimesele pakkuda saab. Ma pole vist kunagi nii kõvasti naernud kui hetkel mil saabusime vannitoaplaatide osakonda ja isa hakkas mulle selgeks tegema milline seinakate on parim minu pisikesse vannituppa.

Esiteks sain krambid kui parim oli viinapudeliteha seinakaunistus, et ikka pidevalt meelelpüsiks paar õltsi veel teha. Teine kord, kui mängu tuli vanakreeka või miski korintose stiilis krobelised beežid pinnad, millele vahele liitusid poolsammaste kujulised karniisid.

Kolmas valik aga väetas mu pükse tilga märjukesega ja ma vist isegi kukkusin natukene sest ma isegi ei oleks osanud uskuda et on selliseid plaate üldse tehtud. Sinise ja helesinisega karutappumotiivi kätkevad plaadid millel jooksid vahejuppidena läbi roosikujutised, mis olid loomulikult hõbedast. Kes see kurat ostab omale selliseid plaate. Ma saan aru et venelased panevad omale põrandad lakke ja ajavad laearmatuurid torudega põrandalampideks aga ka neil on kuskil taluvuspiir.

Edasine huumoritund jätkus erinevate seinakatete maailmas rännates. Paar rabandust hiljem mille põhjuseks muumitrollide, metsamotiivide, sitastikopeeritud Navitrollaga seinaplaadid, liikusime kiiresti santehnika osakonda kuna oli vaja kiirelt mõõta omale miskit toru ja köögikraan.

Onkel letiveerel oli abivalmis nagu Eesti teeninduskultuuri etikett nõuab. Haises umbes 20 aasta sigaretisuitsu järgi ning närisnätsu nii lahtise suuga, et kurgumandlid ja pärasool paistsid. Küsides kraani näikse ma talle liigategevat ning 4,40 tunnipalgaga transamees vihastas et julgesin tahta talle raha anda. Sõnadega, mis jälle, küsisin temalt pakki võid ja andsin saba.

Aga ool-in-ool, oli kasulik käik. Jõudsime järeldusele ja saime teada: esteks, kuidas ja millal teeme põranda, mis paneme sitamaja seinale ning millist potti ja kraanikaussi kasutame. Millisest poest ühtegi elementi ei osta ning kuhu kutsuda tarbijakaitse :-)

Hehehehehhehehe, katsudes tunnen et sarves kasvavad. Saba on juba ammu olemas.

10.24.2006

Kohus mõistis kassitapjad vangi

Kohus mõistis reaalselt vangi kaks Jõgevamaa meest, kes peksid kaks kassi peadpidi vastu maja seina surnuks.

Kohus määras neile karistuseks kuus kuud vangistust. Raskemate isikuvastaste kuritegude eest mõistis Tartu maakohtu Jõgeva kohtumaja ühele mehele liitkaristusena kaks aastat ja kaheksa kuud, ütles Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto SL Õhtulehele. Teine mees peab olema vangis aasta ja 10 kuud, sest teda oli juba varem tingimisi karistatud.

Süüdistatava tunnistuse kohaselt urineerisid kassid ühe mehe tuppa ja neist taheti seetõttu lahti saada, ütles prokurör Anneli Hinto. Väidetavalt olid kassid ühe peksja omad.

----------------------------------------------

Üldiselt on meil siin ikka kõik paigas. Kassitapja saab kuni kaks aastat türmi, 60 inimest mürgitanud mees saab 2 kuud per nospel ning keskmine tapja saab 10 aastat. Eluaegset karistust ei määratagi ning surmanuhtlus on tabu.

Raisk, sellistel hetkedel hakkan Georg kaksikvee põõsast austama, Texases sedasi ei ole.

-------------------------------

silver says:
njha
silver says:
minu arust oleks võind nad ka rahulikult 6 aastaks kinni panna
silver says:
ja ennem veel korralikult vastu hambaid
h a n s o n says:
kikud välja ja lapsepilastajate sektsiooni

-----------------------------------

Paratamatuse reegel 1: juustusaiaga sahtlisse saada on sama mõnus kui nina nokkida!

Mr. Sits With Full House



UK Poker Open pokkeriturniiri võitnud Marek "The Maverick" Kolk tõi koju miski 3 milli meie raha, see on suurim pokkerivõit eestlasele. Pokkeri mängijad on diibid tegelased. IStud mängid, bluffid ja tõmmad kõiki tillist. Kaotaja tunneb nagu kaamli poolt täistatistatud purjus soomlane.

Äripäev kirjutab:

"Pokker on tõelisele Eesti road-gamblerile Kolkile elukutse. " See on minu jaoks töö. Kui mõni käib Soomes maasikaid korjamas, siis mina mängin pokkerit. Kui mõnikord satub sekka ka mõni mäda maasikas, ega selle pärast siis töö veel seisma ei jää," kommenteeris Kolk. Pokker on pingeline ja head närvigammat nõudev mäng. Kui parajasti on ebaõnne periood, siis võib mängija käituda väga vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt. "Kui juhtub olema halb periood, on kerge endast välja minna ja teha asju, mida tavaliselt ei teeks. Liiga sageli minnakse teiste mängijatega kaasa, bluhvitakse ning eeldatakse, et ka teised seda teevad," märkis Kolk ning möönis, et seda on ka temaga juhtunud, kuid pigem internetis mängides.
Kolki meelitab lisaks adrenaliinilaksule mängima võidetav summa. " See mäng on põnev võib olla esimesel kahel aastal. Tegelikkuses on see minu jaoks tavaline rutiinne töö. Mõni käib turniiridel ainult tiitlite pärast, kuigi seda on raske saavutada," lisas Kolk."


Õnne vanapoiss!

10.23.2006

Ehmatusteraapia!



Niikui hakkab minu äraminek lähenema hakkan silmama igalpool jaburaid ja ohtlikke asju seoses India ja indudega. Kuuldus et fekaalimehed ei ole just kuigi hõivatud kontingent Indias kuna ekskremeerimissahvreid eriti pole ei hirmutanud mind niipalju kui tõik, et koolera vastu meid ei vaktsineerita. See on haigus mis ülekaalulistele sobib ideaalselt dieediks, kuna kuni kuu ei püsi üheldi ihuluugil uks ees ning kaal kukub kiiremini kui Columbia kosmosesüstik, kuid mina saaksin kindlasti
selle käigus surma . Pealegi ei ole India just parima transpordi ja haiglateenuse kants, mis tähendab et kui kiirel sammul parameedik minuni ei tule. Härjavanker just elusid ei päästa. Niisiis tuleb ikka võtta reisimeedikute nõu kuulda ning mitte surnud loomi tänavatel patsutada ning poriloigust vett mitte juua.

Samas ma leian et minu ihu on pikkade aastatega niivõrd tugtevaks muutunud, et ma võin plutooniumi süüa ja vedelat lämmastikku peale juu ning ainus mis saaksin oleks naljakalõhnalised kõhugaasid. See mind pisut lohutab, kuid ohtlik tundub ikka. Niet siis kohalikud ohvrirituaalid jäävad ära. Luban et tulen eluga tagasi.

10.20.2006

Viimane koomik



Irvitan siin omale kubet lõuaalla. Leidsin viimase aja andekaima koomiku. Nimeks mehel Josh Blue. Mees põeb bell paulsie sündroomi, mis tähendab et pool kehast on poolhalvatud ning ei allu kontrollile. Põhimõtteliselt oled nagu valesti stabiliseeritud tsentrifuugil pesumasin.

Siin aga mehe stiilinäide: Josh Blue on Last Coming Standing


NB! Kasutada tähelepanuga!

10.17.2006

Statistika (17.10.2006)

Alustab uus rubriik Eelarvamusliidri uudisplokis. Statistika. Siin esimesed:

  • 40 823 on jänestsõitnud inimeste arv Tallinnas viimase 9 kuu jooksul (trahvidena laekus samal ajal 11.7 miljonit krooni)
  • 1237 last sündis Eesti septembri kuus (657 poissi ja 580 tüdrukut, samuti 23 paari kaksikuid). Sõlmiti 806 abielu ning lahutati 288 neist. Suri 1300 inimest niet rahvas, me sureme siiani kiiremini kui sünnime.
  • 2 on see number kui mitu ministrit on Rootsi uuest valitsusest juba lahkunud. Tuletan meelde et Svenska poikarid said valitsuse kokku alles 2 nädalat tagasi ;-)
  • Lätis on madalaim keskmine palk. Palgad: Läti - 6474 krooni, Leedu - 6864 krooni ja EESTIS - 9500 krooni. Kae perra!

10.16.2006

Õli või lakk, selles on küsimus!



Mõtteid rahulikult mõlgutades, sisustus ajakirju ja raamatuid sirvides jõudsin geniaalsetele lahendustele oma korteri ehituse suhtes. Tavaliselt tulevad "heureka" röögatused mitte vannis aga potil istudes, kuid seekord üllatas mind mõte hommikul muna praadides. Mõte siis lühidalt selline: Kiskusin eile ära enamustes tubades põrandakattematerjalid, mille alt ilmusid nähtavale uskumatult heas korras puhtad 15cm laiusega lauad, heledad ja puutumata. Tekkisgi siis plaan, et kogu korter võtta paljaks ning töödelda pinnad erinevate vahenditeha et saada värvierinevusi ning mõnusa naturaalse ilme.

Mõte selline, et suuretoa, köögi ja esikud muudaks naturaalseks mustaks, või vähemalt tumedaks ning magamistoad jätaks heledaks. Nüüd on küsimus kas lakk või õli. Ma ise hakkan kanduma õli poole, kuid see on kallim ja vaevanõudvam, kuid jätab parema mulje. Lakk on aga lihtsam ja mulje on umbes sama, aga sa tead et pole õlitet. Vaatan, lasen targematel seletada.

Siis aga asusin ma muna sööma ning siis lõi mind veel hullem mõte. Ma panen magamistubadesse heleda punuvaiba maha. See on selline paksust köiemoodi asjast punutud materjal, mis on looduslik ja mõnus jalale. Ütleks isegi et toniseeriv ja maseeriv. Floorin (www.porand.net) pakub sellist materjali 400 ruudust. Tulem oleks super. Eriti kui mõlemas toas üks sein tuleb tumedam, heleda põrandaga tekiks kaunis kooslus.

Lisaks olek skaks erinevat materjali põrandaks ja värvigamma kah sobiks. Lisaks otsustasin et esikusse kivi ei pane. Jääb laud. Vaheuksed tulevad suurte dekoorklaasiga akendega, et valgus mõnusalt korteris uidata saaks. Pildid seina ja valgustid ja ongi vinksvonks.

Uued akud!

Keelasin eile ära sõnda juubel, juubilar, sada, veerand, veerandsada jne. Aga ema suutis ikka kohe juubelitorti teha ja isa/tädi sääkisid mis siis tegelikult juhtus VEERANDSADA tagasi.

Tuli väölja et ma sündised nõnna nõder olin et piiripeal laveerides miski jumaliku vahelesegamise pärast seda kuradi valgust ei näinud ja paganlikku maailma kurja tegema saadeti. Ema oli tulnud ilma minuta haiglast, kuna poiss oli 40 palavikuga inkubaatoris. Ise pisike nagu püksinööp.

Täna ei saaks küll öelda et pisike või väeti või õbluke. ;-) Aga eniveis, 25 turjal ei ole midagi erilist. Ma noor ja ullike veel, aga psühholoogist tädi kinnitas et 25 on iga mil inimesel tegib tasakaal ja enesepilt, nii et kaua pole jäänud, millegi ulmelise nagu NOORUS taha peituda. Ääähähä, hea nali. 25 on nagu eila sündinud.

Mul on elav kooliõde kes lõpetas gümnaasiumi 1932. Vat see mutt saab hakata ääri veeri ütlema et ta keskealine seal või midagi. Ma veel tantsutan kaua seda maailma niet hoidke kinni.

Nii siis, nüüd aga vaja minna kohustuslikku hooldusesse, kus korrosjoonitõrjega ja vedelikuvahetusega uus käik sisse lüüakse ja rajale tagasi saadetakse.

Uued akud, uued kummid. Etapp II

10.13.2006

Lassbussilimonaad




Isa rääkis kunagi loo ja andis retsepti kuidas teha Lassbussilimonaadi. Pidi olema eriti hea ja mõnus. Töötab asi siis umbes sedasi: võtad liitrise pudeli limpat. Trimpad pealt pool ära nii et sööd saia pidevalt samal ajal ning ajad tuugelt tuukreid mullimagususe sisse. Siis saab sul kõrini ning paned päevasel ajal pudeli bussi tagaaknale päikese kätte. Sõidu lõppedes, no nii tunni pärast on märjuke mõnusalt gaasita, magus ja tuukrist püdel. See ongi Lassbussilimonaad.

Meelde tuli see eile SEBE bussiga Tartusse saabudes. Kuna Lassbussilimmer tuli noorein imese rumalusest siis eilne keiss oli paindumatusse ja lulluse kakofooniline seksuaalvahekord. Ma kurat pole vist nii rajusid inimesi ikka pikkaaega näinud kui oli eilne bussijuht ja tema kole adjutant.

Meenutasid kahte lolli Gruusiast, kes ratast lapiti mäest ülesse veeretasid, ise selle juures virisedes, et oleks mingi teine meetod, oleks ainult mingi teine meetod!

Eniveis, stoori selline siis. Kell 20.30 Tallinnast startinud buss, milles 2 korrust ja mulle mugav läpakakoht vooluvõrgu ja mugava istmega. Tegin trve tee tööd ja lugesin ning oli väga tulemusrikas reis. Tartusse jõudes palius minu vastas istunud riigikogulane semiootikaprofessor Juri Lotman peatust, ütles mulle head aega ning väljus. Kuna Jakob i mägi on suletud sõidab buss mööda Betooni tänavat Vaksali tänavani ning sealt Riiasse.

Esimene peatus oli Betooni otsal. Kuna buss sõidab mööda ka Näituse tänava ülesõidust kust minul on vanematekoduni 200 meetrit, palusin seal peatust. Moor soigus mulle kohe et ei saa, ma palusin kenasti ja naeratusega. Mutt vastas raudkindla mõminaga et ei ja et järgmine peatus on bussijaam.

Nukeika. Jõudes oma soovitud peatusele veelgi lähemale läksin otse bussijuhi juurde ning palusin kiiret, 10 sekundilist mahahüppe kiirust, bussijuht ütles et teda EI HUVITA mida ma soovin ning tema JUBA ÜTLES, et järgmine peatus on bussijaam.

Ma küsisin et miks on bussijuht paindumatu ja et miks ei tulda püsikliendile vastu, ise veel avalikuteenuse pakkuja? Saadeti mind kohe kuupeale ja kästi lahkuda. Bussijuhi elukole adjutant, vaadates vaid otse vaksalitänava sillutist viskas ülehuulte letargiulise rahuga, et ÄRGE SEGAGE!

Nii siis, ma sain maha kodust mitte 200m vaid 2km kaugusel. Peen. Oleks ma siis läinud bussijuhi juurde jutuga et Mišša vaata sul seal taga neli ratast, ega sul kõiki kindlasti vaja ei lähe, anna üks mulle, ma teen kodus lastele karuselli! Või et kuule Mišša, mis arvad tee tonn võlksi, no nii leiva raha? Ei midgi sellist, kiire peatus kodupeatuses. Nali selles et Jakobi mäe remondi ajal olen miski 4 korda bussiga tulnud ja iga kord saanud peatust.

NUrmaalne lugu. Sebe sai juba hommikul kõrvatäie minu mõtteid ning ajakirjaniku peale pandi msinavärk tööle. Ma olen õel, aaaaaahahahahahahah!

10.12.2006

NYC lüürika



John Mayer - Contiinum
Nautige vabalt ning kuulakse viimase aja NYCi parimat lüürikut.

10.11.2006

Karjatšie estonski parni!


No vot siis. Eilse päeva võime kokku võtta lausega, mis iseloomustab kogu Eesti jalkakoondist. Mängisime vingelt kuni 79 minutini. Mis siis juhtus? Noh, siis löödi 2 väravat ja saadi mõned kollased/punased kaardid. Finito.

Minul siit küsimus, kui tohib. Kas meie taktika ongi oma pideva loojallsusega oma mängujoonisega juurutada 79 minutiline jalgpallimatš või püüame luu mmingit uut ala. Mõlemad plaanid väga head ja ma kahe käega poolt. Kuid mida kuradit me siis päris meeste juurde mängima ronime.

Ma ei ole kunagi professionaalne sportlane olnud, harrasttussport on aga küljes nagu takjas niet üht teist tean. Et näitkes, kui rohkem joosta, peaks lõpuks, kunagi suutma pikemalt ja kaugemale jõudma joosta. Või kui lüüa palli 1000 jalaga siis 1000 kord peaks olma kõvema jõuga virutet kui esimene litter. Hmmm ... ning kui sulle öeldakse et mäng on 90 mintsa siis ei lõpetata ära 10 enne, et minna kohvile või kusele. See ei käi päris nii.

Mulle mämg iseenesest meeldis. Mäng oli kena, sööt oli hea, pealelöögid head, kontrad lausa super. Mehed oskavad juba täiesti maailmatasemel mängida, kui saaks ainult küljest ära selle mõtte et mäng ei kesta 79 mintsa. Siis oleks MM ja EM nohu miele. Me sõidaks Prantsusmaast ja Brasiiliast üle nagu tuupitäis Kopli trammiga. Siuh ja mitmeks.

Unistada ju võib, kuid olgema ausad, koondisty meile ei ole. Liigameeskonnad on juba täitsa teravad. Levadia näitkes ja TVMK ka hakkab tõusma. Koondis aga ei kõlba kohe üldse. Kurat teab mis seal toimub, kui kuu ajase vahega lendab välja Lindpere, kes olgem ausad on lihtsalt debiilik ning Neemelo lakub ennast enne hooaja olulisimat mängu nii tongi et ei saa muffigi aru. Jelle Goes peaks nagu pisikesi koolipoisse neid sägasi kumminuia või elektrikarjusega õpetama hakkama.

10.10.2006

Sotsiaal-antropoloogia minu kodus



Alguse sai kogu struktuureeritud läbimõtlematus hetkel, kui minu kallil papaal tekkis mõte et isad-pojad peavad võsukese esimse elamise koos ehitama/renoveerima/remontima. Tundes selles plaan Hansoni perekonnale iseäralikku entusiasmi teadsin koheselt järgmisi asja:

- et ehitus läheb mulle firmade poolt tehtud pakkumisest kaks korda kallimaks. (selle punkti juures vedasin isaga ka kihla niet näpuga näitamine ja hellitav lause "maju ütlesin" on kellegi nimega kuskil ootamas)
- et ehitus võtab aega 4 korda kauem, kui olid pakkunud välja minupoolt leitud ehitusmehed
- et saab olema jubedalt lõbus, must, ruineeriv ja haige ühe korraga
- et sotsiaal-antropoloogia ei tõesta ühtegi reaalset sidet mehe ehitusvajaduse ja oskuse vahel. Need ei käi lihtsalt kokku.

Ühesõnaga, alustan ma aeganõudvat protsessi isa ümber kasvatamiseks ning selgitamaks läbi 4 kuud kestva programmi tõdesid, et tegelikult on vaja rentida tõstuk kipsplaadi lakke panemiseks ning 14 aastane ei ole võimeline esikut plaatima sedas iet seda 2 kuu pärast uuesti ei pea tegema.

Kuna mina olen ajakirjanik ja aktsiooni mootor on riigikogu liige, kus mõlemas ametis on kruvi seinakeeramine, tuletõkke paigaldamine või põrandasiilude valamine töölepingus väga, väga väikselt kirjutatud, puudub mul uske selle tegevuse realistlikusse, kuid ma olen ka varem teinud asju milleks mul kvalifikatsiooni pole. Näiteks hakanud ajakirjanikuks. Nuff' said.

Lisaks sellele on olulisem faktor see et kust võetakse aeg et seda asja läbi viia. Peale tööd hakata veel remontima, jooksma segu kotiga mööda kodu ringi. Mõnus.

Mida aga pakkus vastuargumendina välja minu kallis kaunitar kodulinnast, on geniaalne. Ma hakkan igal jummala päeval helistama kell 5, punkt kell 5 ning ütlema et tavaiks nüüd seaduseelnõu nurka ja plaatima või kipri panema jne. Et huvitav kaua läheb kuni töölt koju minnes avastan eest plejaadi sägasid kes mul korterit vuntsivad.

Uurimus alaku!

Stabilisatsioonifond

Eile peaministri juures "vaibal" olles pakkus riigi tähtsaim mees välja idee kuidas saada stabilisatsioonifondi, milles täna on kuskil 6 miljardit kronu veelgi suurenda. Küss pidi olema selles et kuidas heal ajal säästa ajaks mil asi halvaks võiks kiskuda.

Plaan siis selline: hakata stabilisatsioonifondi tootlikusest maksama suuremaid pensione. See peaks motiveerima nii pensionäre, kui nende organisatsioone kui ka teisi erakondi olema poolt et vaba "pappi" fondi lükata. Mõne aastaga viia fondi suurus 10 miljardini ei olevat probleem. Meil on pappi nii palju et jummil.

Mida rohkem majandus areneb ja mida rohkem on raha mida fondi kanda ning mida suurem on fondide tootlikus seda kiiremini saame hakata tõstma pensione. Ilus plaan, midagi ei ole öelda. Samas jätab väga erakonnareklaami maitse. Reform on läinud keski valijate kallale.

Mis saab aga siis kui pappi enam nii paju ei tule, ehk et kui majandus jahtub ja näiteks fondi tootlikus ei ole enam see mis täna, kuid suurenenud pensionid on vaja ikka maksata. Või hakkavad teised erakonnad jama, et kui on nii hea tootlus fondil, investeerime raha mujale.

Ei tea. Pensionite teema on alati häälepüüdmis maiguline. Samas poleks paha tõsta elukvaliteeti reaalsete võimaluste arvelt. Kuigi veel üks mure on see, et kui Keskerakond tegi ettepaneku maksta stabilisatsiooniraha penioniteks oli reform sellele vastu, täna aga läheb ise selle kallale. Isegi kui ei jaga laiali siis PR kohalt on ei ole vahet, maitse on ikka selline et teistel ei lasknud aga ise ronivad kallale armsale fondile. Selline see poliitika jube on.

Killer Gollimaar ... maar ... maar!



Enne kui Michael Jackson lõi läbi ameerika suures meediakeerises, oli ta Indias väga suur. Thrilleri esimene versioon ei olnud aga päris nii hea läbimüügia. Killer Gollimaar ... maar ... maar!

Lisaks veel mõned tema algsed katsetused popimaailmas:

10.09.2006

Only Chuck Norris Can Touch MC Hammer!



Debiilsuse tipule lähenev nimekiri, kuid no ei pääse ümber kuidagi: Chuck Norrise faktid!

Kaardid letti!

Demagoogiast tuleb see plärakast siin. Pange ennast situatsiooni, kus lähete poodi Eestis ja tahate osta omale relv tuhande padruniga. Pole kuigi keeruloine saada vastuseka, et pange omale kotid taha. Vaja on luba, vaja on raviarsti nõusolekut ja seda et pole karistatud. Ülelombi tõotatud maal ei ole ga probleemi saia, piima, paki kondoomide ja ülikonnasokkide kõrval supermarketist viia koju mõnus kaheraudne millega saab korraga mkitmest peast läbi lasta.

Nüüd aga vaatame seda asja sellisest nurgast. Eestis on online kasiinondud küll algusjärgus, kuid ei keelata. Pappi on, mängi kaua tahad. Jällegi tõotatudmaal keeratin eed kraanid kinni. Sisuliselt otsustas Senat et ei saa nii tehaet kasum jookseb riigist välja, inimesed panevad rama mõtetult pokkerisse ja digiruletti. Kena. Oleme hoolivad inimeste suhtes.
NYC kräkisuitsetajate number kasvab kiiremini kui Hale Pop, aga näed kuhu on vaja oma energiat ja jõudu raistata. Räämas on see ameerika riigidepartemang.

Eelmisel nädala kärgatanud uudis et ei võeta enam raha USA rahvalt online kasiinodesse, lõi plärakana seinale katki enamuse online kasiinode tulud. Eesti nokia Playtech kaotas 55% oma aktsiahinnast, 888 üle 60% oma tuludest jne. Mõnus mõelda, et Härra Playtech Rain Kivisk tuli hommikul tööle, raha hinge taga 700 milli, läks õhtul Konsumisse ja ostis makarone, sest päev oli talt võtnud 200 miljonit rahakrooni. Päris kentsakas mõelda.

Teine huvitav nüanss Playtechi teemal on see, et kui töötajad said optsioon firma IPO puhul siis tänaseks on seis selline, et kui töötaja tahaks oma optsioonid lunastada peaks ta andma pappi juurde, sest peale optsiooni nominaalhinna väiksuse lisandub sellele veel miinus aktsiakukkumisest ning ongi hambad.

Kaardimajakese kokku kukkumine, kuid tõega on veel vara käratada. Poisid suudavad reorganiseeruda ja mina soovin neile õnne ja edu.

Aga kaardid letti said siin viimasel ajal paljudega: Olympic pani kaardid letti, Reiljan pani kaardid letti, naaber Juhan pani kaardid letti kui teatas et kolib Nicaraguasse kohvikasvatjaks ja Luukas pani kaardid taskusse ja siirdus uude lauda parema diileri juurde.

10.05.2006

Lihaselõdvestus



Karm hommik. Vaja ära pajatada. Hakkasin siis hommikul pealinna koosolekule kimama, mis kaunisti iagpäevaselt kell 9.00 algab ning kus on hea esimene tööpäevauinak teha. Tartust 180 kiltsa, ligi tund kolmveerand sõitu, kruus kohvi, paar sigaretti ja mõned möödasõidud. Seekordsele sõidule lisandusid paar lisafinessi. Esiteks lihast/luust lõikav valu ning samblane puuroigas.

Nimelt, kõik sai alguse esmaspäeval, kui lendasin hõumidega kadriorgu vutti taguma. Võistlussportlane nagu ma olen, tegin mintsad soojendust ja venitust. Ei jõudnud korralikult taha, kui mäng lahti vilistati ja raugematu raiumine pihta hakkas. Paar kossisõitu hiljem avastasin et raisk enam ei paindu vasak ja hull valihases. Ülddiagnoos: lihaserebestus. No, komberdasin siis miksi 2 päeva niisama poolproovides ja eile sain juba normaalselt liigelda.

Täna hommikul aga hakkasin Tallinnasse sõitma ja kõik okas. Jalg normaalne, tee normaalne. Kuskil mõni kilts pärast Põltsamaad tõmmas aga jala krampi ja nii hullult et röökisin nagu pisikene poiss pervarist Jõuluvana süles. Ai kurja, trummikiled vibreerisid meeter kõrvust eemale. Valus ühsõnaga. Tõmmasin siis blokkisratastega teekõrvale ja lendasin välja sirutama. Gaasi aga enam vajutada ei saanud. jalg pidi olema pidevalt ühes asendis.

Mis siis ikka, kolistasin metsa, haarasin esimese samblase juurika ja autosse tagasi. Paar puud muidu lõin testimõttes vasstu suurmeat tüve katki, pehkind raiped. Sügis vist. Eniveis, lükkasin käigu sisse ja roikaga gaasi andma. Mul pole nii lõbusat sõitu veel pealinna olnud. Tunnikiirus varieerus 80 ja 150 vahel, hull oli juhtida, meenus lapsepõlv, kui sai mööda veeriku linnaosa invaliidikäruga rallitud.

Linna igaljuhul jõudsin ja nüüd jalg kah juba paindub. Vot selline hommik oli mul. Kuidas sul?

10.04.2006

Ajakirjanik, põline aus



Nipitasin endale viikendil kaela kohustuse olla viimseni aus. Lubasin vanamehele, et ei valeta enam oma lugudes poliitikute kohta. Õigemini ei soga et kõik on pätid, kaabakad ja muidusööjad. Hea mees kes lubabki onju. Nüüd jään nälga ja pean hakkama käima Kleeni lossi taga Nõmme supiköögis lurri libistamas. Mis ei olegi nii paha mõte, milline kuradi elu seal käib. Tõeline elu, kuuled tõelisi jutte ja infot valgub nagu rahvas peeru haisu tundes.

Aga tõsiselt, hakkasin siis mõtlema aus olemise peale ja seda just ajakirjaniku seisukohast. Ausus on pidev püüd ütelda tõde. Moonutamata, väärtustamata kellegi seisukohta, objektiivselt sihitu, kui võiks nii panna. Pole olemas ausust. Ma näen kuule ja kirjutan. Kurioosum tuleb sellest et viimasel ajal ei ole ka poliitikud eriti suure hooga üritanud oma jama ja sigadusi vaka all hoida, sa ainult korja ülesse, löö tatti taha ja kleebi ajalehte.

Muuseas, teoreetiliselt on võimalik nimetada valelikeks ka neid kes ajavad söögi laua all oleva ninakolli kellegi teise kaela või teevad mendile nukrat nägu kui ootamatult punase tulega üle ristmiku kimavad. Nemad aga on ekslikud, mitte valelikud, sellisena on ühiskond asja paikka pannud. Paned oma nimele ette poliitik, ei pease sa kunagi enam maha seda kerget haisuy mis sinust maha jääb. Isegi kui viimane riigikopik kukkunud taskusse poolsajandit tagasi.

Ajakirjanik ei saa olla aus, objektiivne, kuid peab mõistma kuidas piire laiendada ja reegleid rikkuma. Eestiliselt, esteetiliselt ja kedagi ohustamata. Mitte nagu inimene kes järjepidevalt sentimeetrise läbimõõduga käit nõelataha ajab vaid kirurgiliselt ja eksimatult nagu joonestaks Madame Tussaud uut kuube Füüreri plasteliinist nukule.

10.03.2006

Pommid lendu!

Tantsin siin juba teist päeva mööda toimetust ringi nagu tripperis kuseja. Toimetajad meeliutavad mu varsti kuskile suuremasse nurka ja topivad mind maani käistega turvisesse. Aga ei saa kuidagi muudmoodi kah. Uus Basement Jaxx, mis minu kapisuurustest kõrvaklappidest kuulmekilet venitab on nii valusalt hea et ma ei lase hetkekski pulssi 160 allapoole. Piiraja peaks peale panema. Muidu olen lennuga kirstus varsti.

Pealegi tuleb see aint kasuks. Meil sammuvõistlus käsil. Kõigil on lugejad peal ja lasevad jala niet tossud kärssavad ja pekk võbeleb. Ajakirjaniku põlisspotlane lööb välja. Me oleme Sellised priitpulleritsud varsti valmis et paneme kohe Koala Lumpurisse trepi MMile.

Aga siiski, viimase aja mussi pole enam sedavõrd tjuune kuulata, pole neil enam eriti pakkuda midagi. Viimane raju oli Placebo uus plaat. See on katusõidabminema hull. Kaunitar tartsut soovitas The Fray nimelis taidlusseltsi. Raisk, raisk, raisk, kilsse paneks end koos kõllidega et saada tunnet nagu oleks emakas tagasi. Mussiga on ikka nii et fiilingut on vaja siis on eriti naljakad asjad kõigfe paremad.

Üks päev kuulasin Tom Waitsi nii kaua kuni kõrvad peast kukkusid, ajasin siis neid mööda köögi põrandat taga ja naersin. Teine diil oli eelmine kolmap kui kimasin herr Susliku mainu ja lammutasin ta plaadimängijaid ja kriipisin nõeleaga sellist klassikat nagu KLM. Ei saa sotti. Vennad tegid mussi 80datel ja siiani kärab nagu uusim potentsimedikamentos. Vanad saksa schlanged Kraftwerkist teadsid ka et Tour de France saab olema rada, mis aastakümneid pajatab oma lugu.

Muud ei tahagi pajhatada. Võtke klapid, haarake valimatult mussi ja kuulake, kedrake tantsu ja saatke kõik muu s***le. Elu tuleb üks kord, andke tuld. Pommid Lendu!

Hush boy!

10.02.2006

Savist saar ja Reiljan-poiss



Kuulake nüüd. Hanson annab taas vilet ning viskab redistega igaühte kes püüab väita et sügis on normaalne ilmaolekuvorm. Kurat tän na hommikul oli nii külm et kalad olid lõpetanund ujumise ja võti ei keeranud välisust.

Aga alustame uut hooaega jutusaatega "Tallinn Põleb". Panen teravamalt, räigemalt ning kui vaja räägin pehmeks ka Paljassaare kiltkivi. Iagljuhul, kiirkokkuvõte temaatikatest mida käsitletud viimastel nädalatel.

Tean et kõigil on siiber ning tekib aruandmata vallapäästerefleks kui ma mainin presitendivalimisi, kuid ma ei saa sellest üle. Ma ei saa üle hilisemast retoorikast. Retoorikast mida paukusid mõlemad rinded. Eurosaadik Marianne Miko lasi persitendivalimiste aaftekal lendu isegi lause et vaata kuidas sotsid võitsid. Sittagi, kuttidel oli 174 häälest 15 valijameest ja see on ka tõenäoliselt liialdus. Parim osa seisnes aga järelpiul selles, kuidas meie kõikide juht ja liider Metsakutsa tõmbas poole saali peale punase lindi ette ning läks oma perekonna ja kahe abilisega sinna naati panema. Fak toetajad, fak poolehoidjad, fak meedia, fak inimesed kes sinust pretsetendi tegid. Ma olen südamelt eestlane, ma armastan oma kodumaad, siinseid kauneid neide (kes teab see noogutab), kuid ma ei saa mööda tundest kuidas me valisime 23. septil ühtsuse, kuid selle kehastus on õõnes. Ootame vähe. Lootust on. Kikilips on kikkis hetkel veel kilomeetrite taha.

Parimad lood pärinevad aga KeRa meeste überviisakatelt huultelt. Savisaare ja Reiljan-poisi retoorika millega lükatakse meediat käredamale astumisele Ilvese vastu, kasutab kõike vahendeid, mis iganes juhtuvad hommikukohvi või unise panemisune vahel pähe kargama. Kui viimane kord sattusime välismeediasse 5 aastat tagasi seoses Pärnu Metanoolipeoga siis taas käratas CNN, kellele meeldib irvitada post-sovieetide luuserluse üle, et Ungari kõrval algab ka Eestis kodusõda. Savisaar lubas rahutusi, lubas verd ja pisaraid. Reiljan oli viisakam, kuid nimetas siiski kõiki peale iseenda, isamaalise, sini-must-valget kuseva iseenda, avantüristideks, riigikukutajateks ja vabamüürlasteks.

Ma ei ole kunagi olnud reiljan/savisaare toetaja, kuid mul on olnud alati nende vastu austus, aukartus ja lootus. Täna puudub mul aga igasugune tunne nende kahe mehe vastu. Hetkega astusid mõlemad välja oma tugevast ja raudkonstuiga püstihoitavast kookonist, milles paisteti tugeva ja suur ning voolati vedelikuna esimesest solgitorust alla.

Savisaar on savist saar, mis laguneb nagu või kuumal pannil ning Reiljan on vanamees, kes tahab koju kuid ei leiad teed, kuna silmi katab kae.

Nuff' said!