Kleepuv ja Magus. Madonna eilane kontsert hämmastava hunniku eestimaalaste ees oli indikaator paarile olulisele asjale. Madonna on siiani kuum, isegi nende seas, kes ei lennanud tantsu permandole Paul Oakenfoldi radade järgi kepsutama juba poole kaheksa ajal vaid vidutasid sooja vorsti ja snitsli järjekorras, kuni oli aeg liikuda ohutusse kaugusse laululava ülamägedes. Teiseks pole MASU ega TÄPE mitte millegagi Eestlasi kõigutanud. Isegi lätlased, kellel elu puhta v***** leidsid karakauppa aega ja vahendit meie juurde külla tulla. Ja soomlased.
Huvitav fakt - Madonna kontsert Tallinnas oli ainus Balti riikides. Samas teeb diskotädi, vitaalne vanaproua, tiiru kogu Balkanil. Ilus. Isegi Tel Aviv saab seekord pommirahest vaikust.
Aga tegelikkuse juurde. Ma sain järjekordselt aimu sellest, et eestlane on vaid jommis peaga normaalne inimene. Nii kurje nägusid, ebameeldivat suhtumist kui eile lauluväljakul pisut rahvasekka trügides kogesin tegi meele mõruks ja taaskord tekitas tunde et tahaks järgmisel suupruukijal suu veriseks lüüa.
Läksime läbi rahva pistut rohkem lava keskele, kuni paiigani, mil inimsein läbimatuks muutus, kui minu selja tagant kõpitses mind õlast minu pikkune, fredikrugerliku deformatsioonnäoga proua, et "Kas siia nüüd jäämegi siis või". Ja nüüd tuleb lause millega esmakordselt tundsin diskrimineerimise piitsa. Moor tõstis häält nagu tahaks näidata kogu kaadrile, et õiglase inimesega ei jamata ning teatas, et "Ise suur nagu mägi ja jääb siia vaadet varjama". Ma vastu, et "Olen jah suur nagu mägi. Järelikult ... liigun ka nagu mägi ... aeglaselt!"
No tõele au andes siis ma nii puhas kka pole. Kõikidest järjekordadest alates sissepääsust, mijitost ja muust sai omakasupüüdlikel eesmärkidel möödutud ning asjad korda aetud. E-pilet aitas ka kaasa. Samas ega kui ei proovi siis seisadki 1,5 tundi russalkajuurest sabas.
Ühesõnaga pikad ja suured peavad seisma kaugeimas nurgas et lühikeste vaadet ei varjaks. Olgu, olen nõus, minu 198 senti andsid suht iisi vaatevälja igast punktist ning vanaproua jalanõks sai ilusti silma sisse sulatatud, kuid ikkagi. Pikad inimesed peavad jääma koju. Kuradi aariarasssilik suhtumine. Macintoshi poolt toodetud Orwelli raamatu"1984" teisend tuli meelde.
Meeter eemal oli aga jommis punt kodanikke eestlasi, kes sõbralikult kärakat pakkusid ja heasti suhtusid kõike mis ma korda saatsin.
Madonna ise oli nagu vanainimene ikka, kellel välimus kui 28sel ja olemus iginoor. Karisma ja olemusega, mitte lauluoskusega on see naiska end tippu ajanud ja nende voorustega seal ka kinni hoiab. huvitav oli see, et lugesin tema kodulehelt et moor on oma karjääri jooksul "ainult" 11 albumit välja andnud. Kummaliselt vähe arvestades kõike.
Kontserdi lava oli võimas ning see oli ka bisnessi juures suurim pluss. FX oli esmaklassiline, miljoni erineva ekraani, ringikujulise projektoraluse ja muu kraami näol. Muss ja kval ise olid keskmised. Pool mütsiga löömiseks ei saa asja nimetada, kuid nagu kirjutas Eesti ajakirjandus, et kontakti publikuga ei saadud. Oli terve virn Ingleid, kes Kuninganna vastuvõtul ennast täiega välja elasid kuid mujalt kaes Eesti inimene suht stoiliselt. Isegi pahased oldi kui keegi tantsurütmi ülesse võttis.
See selleks. Lavaline tegevus, tantsijad ning FX andsid mõista maailmatasemest. See, et Madonna tuli ja lahkus 30 minuti jooksul enne ja pärast oma laulmist oli nihilistlik, kuid mõistetav. Ega ta Belgradi, Ljubljanasse ja mujale ka töllerdama jää. Naljakas, kuid show mõttes ainuoluline oli Madonnat igas loos saatev vaikne kuid kindel fonohääl, mis assisteeris lauljale kui see suurest jooksust ehk kohe õiget nooti ei saanud. Seda oli aga harva märgata.
Naljakad olid loo pikkused vahemängud, kus ekraanilt lasti vanade lugude videosid ja tribuuti MJ-le. Samal ajal kui lauluprovva lava taga puhkas ja O2 hingas. Olgu olgu. Ilgun niisama. Sitaks kõva lava värgiga kkontsert, kus ka Madonna väiksem austaja sa näha maailma ehk viimast allesjäänud SUPERSTARI. Surevad ju nagu kärpsed nad.
Posts
