8.23.2006
8.20.2006
Saaremaa Vaevakompanii
Jõudsime siis reedel järeldusele et vaja minna vaatama kas Paap Kõlaril paradiisis ka tõesti on lubatud 'suure tuule aarea' ehk siis Hiiumaale sõita ning teha tiir Kõpu tuletorni 475 aastapäevaüritustelt ning keerutada nats simmanil saba, kuni tuul ennast kogub ja laine mürtsuma kukub.
Nagu ikka vaibus tuul hetkega meie Surfi Paradiisi jõudmise järel ning seda kohe mitmeks päevaks (ka täna kontrollisin ning merepind sile nagu just aetud habe). Tuulelaudamis varustus jäigi kotti uut tunnet ootama ning meie kimasime Nõgisto-Tüür kooslust Kõpu tuletorni juurde kuulama. Ausalt, kui oleks olnud tegemist suitsuse kõrtsuga, kus kenad neiud põlvedel, oleks nende moonutatud elektrihääl olnud lausa super. Kõpu majaka jalamil oli see aga kuidagi kohatu.
Eniveis, mis minu juttu üldse motiveeris oli aga tagasitulek mandrile. Kui veel ministeeriumi leiba sõin oli meeletu tegemine et käristada SLKlt välja võimalikult muhe ja odav leping inimeste mandrilt saartele ja tagasi vedamiseks. Leping oli kaheks aastaks ning lõpen nüüd oktoobris. Let the Games begin!
Minu arusaamatus asja suhtes tekkis hetkel mil mulle teatati et Hiiumaalt pääsen ma mandrile 7 ja poole tunni pärast ehk siis praamile 6 tunni pärast. Ma tegin nii suured silmad et Mait Trink oleks nendesse ära mahtunud, kuid abi sellest miskit. Nagu lubatud mandrile saabusin 7 ja pool tundi hiljem.
Tekitas pisikese küsimuse: lepinguliselt on kohustus SLK nimelisel kenal ettevõttel võtta kasutusele lisalaevad et kanda kõik ionimesed oma koduranda. Eila kui oli tõesti teada et tuleb suurem mansaft ihminesi käis kõik tavalise rutiinse pühapäevase ajatabeli alusel.
Tekkis kaks küsimust. Esteks, kas SLK vaatab lepingust mööda ning lihtsalt ei viitsi lepingut täita. Või veel banaalsem, on rumalad ärimehed. Lihtsustatuna, küll ning mitte arvesse võttes kütusehinda, ammortisatsiooni, tööjõukulu jne, tähendab minule rohkem laevu rohkem raha. Rohkem raha tähendab aga rohkem rõõmu ja rohkem rõõmu tähendab õnnelikumat Leedot.
mine võta nüüd siis kinni. Aga ootame oktolobrit, kui saame jälle lugeda ja kirjutada, kuida Leedo sõdib riigia ning praamid seidavad ja jutt uutest levadest mida riik ehitab on ikka samasuur müüt nagu Atlantise uppumine.
Nagu ikka vaibus tuul hetkega meie Surfi Paradiisi jõudmise järel ning seda kohe mitmeks päevaks (ka täna kontrollisin ning merepind sile nagu just aetud habe). Tuulelaudamis varustus jäigi kotti uut tunnet ootama ning meie kimasime Nõgisto-Tüür kooslust Kõpu tuletorni juurde kuulama. Ausalt, kui oleks olnud tegemist suitsuse kõrtsuga, kus kenad neiud põlvedel, oleks nende moonutatud elektrihääl olnud lausa super. Kõpu majaka jalamil oli see aga kuidagi kohatu.
Eniveis, mis minu juttu üldse motiveeris oli aga tagasitulek mandrile. Kui veel ministeeriumi leiba sõin oli meeletu tegemine et käristada SLKlt välja võimalikult muhe ja odav leping inimeste mandrilt saartele ja tagasi vedamiseks. Leping oli kaheks aastaks ning lõpen nüüd oktoobris. Let the Games begin!
Minu arusaamatus asja suhtes tekkis hetkel mil mulle teatati et Hiiumaalt pääsen ma mandrile 7 ja poole tunni pärast ehk siis praamile 6 tunni pärast. Ma tegin nii suured silmad et Mait Trink oleks nendesse ära mahtunud, kuid abi sellest miskit. Nagu lubatud mandrile saabusin 7 ja pool tundi hiljem.
Tekitas pisikese küsimuse: lepinguliselt on kohustus SLK nimelisel kenal ettevõttel võtta kasutusele lisalaevad et kanda kõik ionimesed oma koduranda. Eila kui oli tõesti teada et tuleb suurem mansaft ihminesi käis kõik tavalise rutiinse pühapäevase ajatabeli alusel.
Tekkis kaks küsimust. Esteks, kas SLK vaatab lepingust mööda ning lihtsalt ei viitsi lepingut täita. Või veel banaalsem, on rumalad ärimehed. Lihtsustatuna, küll ning mitte arvesse võttes kütusehinda, ammortisatsiooni, tööjõukulu jne, tähendab minule rohkem laevu rohkem raha. Rohkem raha tähendab aga rohkem rõõmu ja rohkem rõõmu tähendab õnnelikumat Leedot.
mine võta nüüd siis kinni. Aga ootame oktolobrit, kui saame jälle lugeda ja kirjutada, kuida Leedo sõdib riigia ning praamid seidavad ja jutt uutest levadest mida riik ehitab on ikka samasuur müüt nagu Atlantise uppumine.
8.16.2006
Anna andeks, härra president!
Ma palun väga vabandust, Härra Rüütel et teid eile raadios peaaegu tohletanud mööbliks kutsusin, või et mul on sõbrad kes teist eriti ei pea, või et mu naine on öelnud, kuidas olek store kui vanad inimesed metsas elaksid. PALUN VÄGA VABANDUST; VABANDUST ....
Eniveis, mis mul siin enam tohletada uudiseid ei loe väää. Postimehes on tõde, mees.
Eniveis, mis mul siin enam tohletada uudiseid ei loe väää. Postimehes on tõde, mees.
8.10.2006
Kriitiline lennuliiklus
Täna hommikust elame siis taas "kriitilises" maailmas. Terror on üleval ning uskujad juubeldavad. London on kummis vihastest reisijatest, lennujaamadesse on 12km pikkused ummikud, inimesed tuitsetavad pakkide kauppa sigarette ning lennukompaniid ei jõua ära kiruda oma õnnetust.
Igaljuhul võrreldes piltidega Londoni lennujaamadest oli Tallinnas suhteliselt vaikne. Paar murelikku neiut ootasid pääsu maailmalinna, kuid sealt poolt tallinna lennanud briti plõugid, olid juba lontossis nii kuulis et nad ei teadnud ka tallinnas mitte millestki mitte muffigi.
Lennujaama djuudidel oli ka kama mis toimub. Infot ei jagatud ning mina käisin seal nagu valgustusaja teadlane ja jagasin muret. Aga iisdžeti pardalt tuli maha küll pekkis närvikavaga ning sassisjuustega kutt, kes vaatas sellise mõrvarliku pilgiga, et paksult täis passikontrolli kamber liikus inimestest spaleeri, kui kutt passi näitama läks. See oli kjuul ...
Kuratlikult kentsakas on aga inimeste pauer of dinaial, mis viib meid selleni et nädala pärast kimame ikka samamoodi varasemale passikontrollist mööda ja viime nuge kokpitti. Ega enam ju ei juhtu ;-)
ega muud, keep it frikkin terror, äreibian maderfakers. Üks kord ehk õnnestubki.
8.09.2006
Põleb, põleb, põleb!
Lõpuks ometi on nostradamuslikud ilmutused osutunud tõeks ja Tallinn põleb. Eila õhtal ei olnud minu juurest üle Pärnu maante viadukti sõites selle ülemiselt nukilt linna pea üldse paista. Varasemalt paistnud Kaarli kiriku torn oli puudu. KOgu linn oli ühtlases mäsus nagu oleks viimsepäeva hall laskuma hakanud. Kuradi skeeri pisniss oli hetkeks. Ma mõtlesin et kogu kesklinn on leekides. Aga tuli siis hetkeks mõtesse et soomlased olid hädas venemaalt tulnud põlengusuitsuga ning mures kui tuli piiri ületab.
Alguses ei uskunud et see siiani juba jõudnud, kuid tuul on üks krutski poiss, ajab ikka sudu linna. Madise/Kristiina uue kodu rõdult ei paistnud ei merd ega linna ega midagi, mis tavaliselt elusuurele lodžale peaks kätte end näitama. Ja siis ... nagu frikin' kummitus ilmus Tallinki Galaxy spooki siluett ja hakkasid paistma selle tuled. Madis sosistas kõrval tasa, tasa:" mai neim is džäkk spärrõu, käptin džäkk spärrõu". Eriti hull oli ...
Tallinn Põleb!
8.08.2006
Teelt eksinud peremehed
Sõitsin täna siis ilusa ilmaga mööda kaunist pealinna ning kuulasin Feisti kena naishäält oma kõrvu paitamas. Käisin Dimmikult oma dokumente võtmas ja saatsin mehe laevale. Sõitsin siis muheledes Baltijaamast mööda ning andsin kuuma edasi Kaarli kiriku juurde kui kurat oleks terve koolitäie lapsi alla ajanud, kui nägin et Pronkssõduri ümber valitseb siiani perimeeter ning 10 menti patrullivad.
P****, ma ehmatasin korraks nii ära et hakkasin kokutama. Mis toimub? Ma olen poolteistkuud linnast eemal, viimasest intsidendist on möödas maitekuikaua ja ikka raisatakse politsei ressurssi sellele et mingit tsõganni kes eniveis ju kuskile ei liigu, 24/7 valvata.
Vanad valvavad Pronksõdurit samal ajal kui riigi kangelane Lurich kuskil hõlma all vaikselt eheteks valatakse. Paneks siis vabaduse kella ka paar tosinat meest valvama, äkki ründab keegi ajamõõtjaid et hammasrattaid saada või viib Viru juurest Hämariku ära (või oli too kole moor Koit, mina ei tea).
Lihtsalt naljakas kuhu raha ja ajutegevust suunatakse. Või unustati Laanetile (on ikka Laanet veel sisemin.?) käsk anda mehed koju saata? Viva la revolution, viva la venekartlikupersevestid!
8.07.2006
Gostiinitsa Pärnu
Tegime viikendil jälle kurja. Kurat, täitsa kopi/peist ütlus. Igal korral sama kirjastiil ja pilt kah. Aga ... seekord olime ... PÄRNUS. ;-) Ilm ilus, meel hea, Cuba ikka veel Libre.
Kreisilt tore on Eesti olla ning see viikend andis mulle sedavõrd palju lootust ja jõudu, et kurat selle kuu paneme ikka läbi nagu kõhulahtisti soolest. With flying colours.
Paitevei, ärge kunagi proovige grillida Apelsini lõike feta juustu ja pohla moosiga. Tulemus on midagi ebamaikselt jälki, mille maitse kuulub sinna inimrasvast seebi ning sulap*** vahele.
Peale selle on suhteliselt riskantne alustada keset ööd akrobaatiliste trikkidega, mis enamasti kätkevad tooli käsipuude ja istmeosa vahelt läbi pugemist. Lõbus, kuid lõpuks näed kaugusest pikkade käistega valget särgi kahe turske medvenna vahel sinu poole liikuvat. Pehmed toad kus nurka istuda ei saa pole, kunagi olnud minu lemmikud. Eriti pühapäeval.
Aga gostiinitsa Pärnus Haraka 2 oli meeldiv nagu alati ning kojunaasmise tundega. Väga muhe. Rokkooon ...
Kreisilt tore on Eesti olla ning see viikend andis mulle sedavõrd palju lootust ja jõudu, et kurat selle kuu paneme ikka läbi nagu kõhulahtisti soolest. With flying colours.
Paitevei, ärge kunagi proovige grillida Apelsini lõike feta juustu ja pohla moosiga. Tulemus on midagi ebamaikselt jälki, mille maitse kuulub sinna inimrasvast seebi ning sulap*** vahele.
Peale selle on suhteliselt riskantne alustada keset ööd akrobaatiliste trikkidega, mis enamasti kätkevad tooli käsipuude ja istmeosa vahelt läbi pugemist. Lõbus, kuid lõpuks näed kaugusest pikkade käistega valget särgi kahe turske medvenna vahel sinu poole liikuvat. Pehmed toad kus nurka istuda ei saa pole, kunagi olnud minu lemmikud. Eriti pühapäeval.
Aga gostiinitsa Pärnus Haraka 2 oli meeldiv nagu alati ning kojunaasmise tundega. Väga muhe. Rokkooon ...
8.03.2006
Hennol oli mure et kas nii hakkabki olema
Eila panime jälle tina. Oli mida arutada ning mida rääkida, kuid Henno oli kuidagi rahutu ning lõpuks küsis nagu hakkaks kohe sünnitust vastu võtma: "Kas nii hakkabki nüüd siis olema".
KOhe näha et maa poiss suurlinna lastud, kohe hakkab asju arvama. Ma siis rahustasin et ei ainult natukene ja et talvitusperioodil rahuneb, õigemini hangub kõik ära. Henno aga nägi mu bluffi läbi ning hakkas kurvalt nutma. Eeeheheh. Päris sitt lugu.
Igaljuhul, on nüüd siis punt jälle koos ja aktiivne, Urr ja Henno, Madised, mina, kuskil peaks ka ross redutama. Hakkab kogunema see keda ma juba paar aastat siin ootan.
OK. Panen asjad kokku ja lähen tööle. Sii jah!
8.02.2006
päkk in pisniss, kodumaa jalge all!
Haudiduudi kallid. Hanson annab vilet!
Alates eilasest olen tagasi riigis milles sünnitud ja elatud, kus on kaelas kodulaen ja seidab auto. Kus on kaunimad tyrukud, labiilseim poliitika ja lollimad maksukontrollid. Elu nagu hernes, riigiks Eesti.
Kell 7 esmaspäeva hommikul ärgates ei teadnud veel et järgmised 36 tundi sellise litriga liiguvad nagu nad liikusid. Tohutu pea ja kõhuvalu ja mure lennupileti pärast keeras kanni viimase päeva Amsterdamis. Samas miskiks kellaks tekkis pohhuism ja võtsime dimmikuga ennast peatänaval miski kaljase pardal heast rohust segi ja kollasime linnas. Öösel pani dimmik rongiga berliini, kus Mart juba muuseas ees ootas ja mina lendasin lennujaama oma lennupiletit saama.
Kuna kell oli hiline oli Finnairi Mirja koju last toitma lipanud ja minu pilet seisis arvutis. Mis seal ikka, tyhjas lennujaamas ka ei vinnanud sebida, võtsin rongi ja lendasin tagasi linna. Kino, joint ja 2 raamatut hiljem tegin seened sisse ja sõitsin kell 6 lennujaama tagasi.
Nii huvitavat lennujaama pole mina varem näinud, lendasin ja tantsisin seal siis kuni kella 11 ringi kuni soomlane mind pardale lasi ja söötma kukkus. Lennuilm oli sitt aga mul oli nii huvitav et miskit hullu. Finnairil oli selline film telekas, kus näiotas otsepilti lennuki ninast. Start oli eritihuvitav ja kui 300m pealt lükkas piloot sisse kaamera lennuki põhjaall, käis mull piirajas ära ja ma naerin terve tee. Suts ja valmis olin Helkaris.
Seal juba kodusem, kui pekkaga soomlast rääkisin ja markades maksta tahtsin. Menti ei kutsutud ja kõik oli nibinb nabin.
Kõned kamraadidele berliini näitasid et dimmikul oli pass rongijaamas magamise eest ää võetud. Tagasi sai miski tunnid hilojem, kui enam ajurakke polnd. Väljakas oli teinud pubcrawli ja oli veel hommikul nii purjus et ei tundnud dimmikut ära. Tahtsid et ma neile täna riiga järgi lendaksin ;-) Persse saatsin.
Pikk jutt lühikeseks, tallinnas oli sadamas vastas Henno kes keksis ja pisarsilmil mind embas, madis ja krissu kah pundis. Ma tulin trink näpus laevalt ja kohe lendu. Tund hiljem lasime juba kuubat vabaks minu tagasihoidlikus residentsis. Vut sedas.
Saigi see reis tehtud, ametliku nimega "34 Päeva Ümber Juuropi". Oli meeleolukas, tõenäoliselt sain ma vigastusi mis mind elu lõpuni normaalsust säilitada ei lase, kuid mis teha. Maailm pole ka enam sama - Istanbul igaljuhul ;-)
Pakaa.
Alates eilasest olen tagasi riigis milles sünnitud ja elatud, kus on kaelas kodulaen ja seidab auto. Kus on kaunimad tyrukud, labiilseim poliitika ja lollimad maksukontrollid. Elu nagu hernes, riigiks Eesti.
Kell 7 esmaspäeva hommikul ärgates ei teadnud veel et järgmised 36 tundi sellise litriga liiguvad nagu nad liikusid. Tohutu pea ja kõhuvalu ja mure lennupileti pärast keeras kanni viimase päeva Amsterdamis. Samas miskiks kellaks tekkis pohhuism ja võtsime dimmikuga ennast peatänaval miski kaljase pardal heast rohust segi ja kollasime linnas. Öösel pani dimmik rongiga berliini, kus Mart juba muuseas ees ootas ja mina lendasin lennujaama oma lennupiletit saama.
Kuna kell oli hiline oli Finnairi Mirja koju last toitma lipanud ja minu pilet seisis arvutis. Mis seal ikka, tyhjas lennujaamas ka ei vinnanud sebida, võtsin rongi ja lendasin tagasi linna. Kino, joint ja 2 raamatut hiljem tegin seened sisse ja sõitsin kell 6 lennujaama tagasi.
Nii huvitavat lennujaama pole mina varem näinud, lendasin ja tantsisin seal siis kuni kella 11 ringi kuni soomlane mind pardale lasi ja söötma kukkus. Lennuilm oli sitt aga mul oli nii huvitav et miskit hullu. Finnairil oli selline film telekas, kus näiotas otsepilti lennuki ninast. Start oli eritihuvitav ja kui 300m pealt lükkas piloot sisse kaamera lennuki põhjaall, käis mull piirajas ära ja ma naerin terve tee. Suts ja valmis olin Helkaris.
Seal juba kodusem, kui pekkaga soomlast rääkisin ja markades maksta tahtsin. Menti ei kutsutud ja kõik oli nibinb nabin.
Kõned kamraadidele berliini näitasid et dimmikul oli pass rongijaamas magamise eest ää võetud. Tagasi sai miski tunnid hilojem, kui enam ajurakke polnd. Väljakas oli teinud pubcrawli ja oli veel hommikul nii purjus et ei tundnud dimmikut ära. Tahtsid et ma neile täna riiga järgi lendaksin ;-) Persse saatsin.
Pikk jutt lühikeseks, tallinnas oli sadamas vastas Henno kes keksis ja pisarsilmil mind embas, madis ja krissu kah pundis. Ma tulin trink näpus laevalt ja kohe lendu. Tund hiljem lasime juba kuubat vabaks minu tagasihoidlikus residentsis. Vut sedas.
Saigi see reis tehtud, ametliku nimega "34 Päeva Ümber Juuropi". Oli meeleolukas, tõenäoliselt sain ma vigastusi mis mind elu lõpuni normaalsust säilitada ei lase, kuid mis teha. Maailm pole ka enam sama - Istanbul igaljuhul ;-)
Pakaa.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
