Põrgu Jaht!

Kaunitarid ja keenjused!

Kuigi interneti levik riigis läheneb 100% kogu selle kauni kantsi ulatuses, on ikkagi inimesi kes ei taha ega soovi selle imetabase ühenduse liikmeks astuda. Niisiis, vastutulles inimeste soovidele lükkasin suvise Okaaniatuuri pildid ülesse ka Hella Hundi söögisaali (www.hellhunt.ee).

Harukordselt mõnus fiiling, kui jägid inimesi oma pilte jälgimas. Kuradi edevuse laat. Kuubis. Aga igaljuhul, tulge tehke üks Hundi Hele, vahtige pilti ning veetke kenake aeg. Sõbrad on ju juba niikuinii kohal. Ma juba istun ... 3 hele ja meeleolu on vahetusene :-)

Seniks ...

(Okeaaniaseikluse terve pildirida)

Barceloooooona!

Spanja üks kaunemaid linnu. Ilma naljata. Barcelona ilu ja huvitavus ei ole hoomatavad ühe hetkega, selleks et taibata paiga sisu tuleb selles veeta aega, rahulikult. Tuleb kolada tänavatel, kimada rataste ja metroodega, halastramatult shoppata, uurida Gracia linnaosa kõrtse ning vedada näpuga järge kõikide kuulsate elanike lemmik paike.

Ligi miljonilise elanikkonnaga Suur Barcelona on mõnus lihtne paik, mis on omane kõikidele eurooplastele. Mahe kliima, mõnus päike ning mis kõige olulisem: valusalt chill õhkkond. Inimesed on vabad, rahulikud, naeratavad. Kimuvad tänaval kannabinoide, istuvad tunde kõrtsus head veini ja tapast nautides. Hoolivad üksteisest.

Lisaks pakub paik nii kultuurilises kui rajus kõrtsiroomamises silmad ette paljudele urgastele planeedil. Hipilinnajaona tuntud Gracia, kus ka toimuvad enamused G8 või baski vastased meeleavaldused on paik kus maailmas suurim kõrtsude kontsentratsioon euroopas. 100 meetri peal on 50 kõrtsi. Paigad on kitsad kuid sügavad, kui nii võib öelda.

Tapas, mis spanjas tähendab igasugust suupistet jookide kõrvale, lisab mõnusat vürtsi ning hispaanlaste baarikultuuri peetakse maailam üheks esindulikumaks. Lisaks kui kõrtsud sulgetakse on igal tänavanurgal mõni aafrika mandri esindaja või hindu, kes näpus rippuvast 6-pakist sulle teele õlle müüb.

Teet, oistis iiven miski pokkeri ajakirja, mille ühes kaaskirjas olid Barcas toimunud turniirimehed kolanud mööda kõrtse ning nende sulgemisel "saw the beer sellers, so we could easily work our way home!" Ilusti öeldud.

Barcelona on muidugi ka totaalne shoppahoolikute paradiis, seinast seina igast tränji, mis kisab sinu nime ja rahakotiraudade järgi. Vestlused kohalikega, pikad lõunad ja ööd muudavad Barca heaks paigaks nii piuks, eluks, kui tööks.

Mis peamine, kliima on soe. Igal ajal saab tsikliga sõita, päikese käes kevadiselt ringi tillerdada ning lund näed vaid telekas või külmkapi sügavkülmas.

Barcelona läbi pildikasti

Gibraltari päike

Hispaania lõunariba Andalucias, Cadizist lmeriani ei ole mitte lihtsalt mere ja maa kokkupuutepaik, vaid regulaarne paradiis. Mäed seljataguseks vonkleb ühtne linnaasustus sadu kilomeetrid mööda rannikut Gibraltarist Malagani ja edasi. Pidev päike, tuulekene ning selge ilmaga kättepaistev Aafrika muudavad paiga paigaks kus tsikliga tuult lõigata või autol katus vallasõlmida ning Paul Ankat krappidest maailma paisates mööda rannikut kimada.

Malag ise on vanaldase arhidektuuriga ligi 600 000 elanikuga keskus, milles tänapäeva kapitaliski näitavad meeletud IKEA ja C&A kaubanduskeskused, miljoniled autod ning jahid, millel ruumi poolele Tartule. Kuid käänulistel teedel kolavad käed seljal vaekausiks säetud vanamehed ning suitsetavad üleni musta kandvad moorid annavad mingi uue kultuurilise hingamise.

Iseenesest on muu kõik uus ja arendatud, mitte loomulikult arenenud. Kuid villad, condod ja apartemendid on uhkemast uhkemad, lahtine auto kohustus ning õhtused veiniorgiad tavalised. Detsembris õnnistas Hispaania meid 22 soojakraadi, pideva päikese, kerge tuule ning värske õhuga. Pilvi null.

Ned siis, Sveitser ka juba tuleb. Aitab kirjutamisest, Fuingirola rand, mis laiub kõrtsijalutsil on nüüd minu jõllitusobjekst. Una cervesa pour favour!

Ega muud ... nägesh.

Calahonda kaunid päevad

Portveinimeka

Töö ja kodumaa kaitse nõudsid ohvriks piinarikka leennuvahetusega sõidu ELi tagant poolt 3 vana riigi ühte omapärasemasse linna - Portosse. Douro jõe sängiveerel mõnusalt lösutav linnaahelik, meenutab midagi Viljandi ja Pärnu vahepealset, kuid ei ole tegelikult mittemidagi sellesarnast.

Kuan tegemist on detsembrikuuga, mis meil tähendab põlvini seletamatut pläga, külma tuult ning pimedusest segi joodud mõistust, valitses kauges Portugalis mõnus 16 kraadi nign kevadine päike, mis linnud laulma vedanud ja inimesed tänavale ajanud. Välikõrtsudes porti juues, lastega sekeldades, naisukesega jalutades või sportides.

Portugal on kahepaikne - vaene ühest ja rikas/edukas teisest servast. Väga esinduslik infrastruktuur ning võimsad hooned a'la uhiuus kontserdimaja Casa De Musica või kesklinna hooned. Samas Douro jõe kallastel evivad elumajad, mille aluskorrused täis kõrtse ja restorane, haigeid noorteurkaid ning suveniirikauplusi on totaalne muutumine.

Istud koloniaalajapärandi trepiesisel kõrtsis trimpad külma õlut ning vaatad tänapäevba insenertehnika suurteoseba kerkinud meeletut kaarsilda, mis ühete kallast teisega ühendab. Sildu on palju ja sillad on majesteetlikud. Jõe vastas kaldal asub aga meka, mis linna kuulsaks muutnud ning selle nime maailmasse vinud.

Vastaskalda asukateks on veinimajad. Port veini majad. Oporto, nagu linna kohalikus keeles kutsutaks on andnud oma nime nõukaajal tuntud kangestatud veinide elitaarsemale sugu puule. Portveinide saamislugu on lihtne. Vanad merekarud kes mööda jõge ja ookeani veini vedasid valasid veinile säilimise huvides hulka viinamarjapiiritust, mis muutis mõdu kangemaks ja ei lasknud sellel roisku minna.

Täna on see uus, magu ja pisut tugevama maitsega jook saanud iga korraliku mitmetahulise lõuna või lõunasnäki lahutamatuks maitsestajaks. Kuningatest põdurate paadialustena nudivad igapäevaselt klaasi/punnsuu seda kanget veini.

Veinimajad (nagu Ferreira) pakuvad mitmeid sorte porti, kuulsaimad nimetused on tawny, ruby ja blanco. Tohututes tammevaatides käivad joogid hakkasin mulle istuma iga klaasiga ka iga päevaga üha rohkem. Nende positiivsust suurendab olematu hind meeletu kvaliteedi vastu. Seda siis Portos endas poes käies.

Porto minule olulisim fiitšö lasus aga inimestel ja nende eluviisil. Pisikesed, riiuleid täis seintega, vanamehe nässiga leitveerel kohalikud poed. Mõnusad lokaalid ning mägitänavad, mis keerlesid kui Medusa juuksed. Särasilmil, kolmetreist hambaga vana mersut taksona pidav vanake, katkised tänavad, loogilised linnajooned, odavad hinnad, suhtlus inimeste vahel, Brasiiliapärane samba mõtlemine - manjana ja lebo.

Suvel, kui mitte sellel siis tulevastel, pakin asjad ja armastatud ja kolistan tagasi Portugali! Palju on näha ja palju on rääkida!

Porto kaunil Douro kaldal

9/11 sigadus

Igakordselt mõne lennujaama kontrollpunktist läbides jätab mu süda paar rütmikäiku vahele ning jääb äraootavalt vaikseks. Kas ma kardan et kotist tiritakse välja hävitaja MIG mürske, kilo kokaiini või pornograafil vaadeldavad pildid pisikestest lastest. Miks, ei tea, kuid iga kord metallidetektori häirivat heli enda seljataga kuuldes sureb osa minust.

Jõudmaks Portugali kaunisse sadamalinna Portosse tuli mul teha läbi täpselt neli full cavity läbiotsimist. Näpuga uurkanalites kolama päris ei hakatud, kuid palju puudu ei jäänud. Jälgides järjekordset kolli vaikides minu varbaid ja taldu mudimas hakkas mul neist kahju ning ühtegi kommentaari ma ei lisanud. Isegi siis kui ta mu saapad kolaki masinasse viskas ning mul veel paar tiiru läbi metallimasina lasi astuda.

Frankfurti lennujaamast rebisin ligi kaks islamiusu kurjemast poolest rääkivat raamatut. Esimene räägib traditsioonilise karistusena Pakistanis kambavägistamise läbielanud naisest Mukhtar Mai ja tema memuaarid „Au nimel” (Varraku poolt ka Eesti keeles paar kuud tagasi avaldatud teos. Soovitan soojalt, äärmist ebamugavust tekitav teos). Teine teos oli lihtne islami ajalookäsitlus läbi terroristlike konglomeraatide tegevuse.

Minu intellektuaalne huvi maailma usundite ja poliitilise korra segunemise kohta sai ka minu jurade alustalaks. Kapi suurune aarialane vaatas oma röntgenisilmadega mind mitokondriteni läbi ning otsustas et asi ei ole ikka õige. Miks on noorel, valgel ja tervel mehel kaasas sellise sisuga materjalid. Loomulikult haaras bratwurst lahti ka mu rüperaali, mille taustapildiks ootamatute kokkusattumuste pikas jadas oli loomulikult tuttava kunstniku joonistatud enesetaputerrorist, tänu Ain Kaalepile Eesti keeles põuepommar. Pärast selle visuaali nägemist võtsid asjad kummaliselt kurva pöörde.

Ilma erilise analüüsita olin ma liikunud turisti või ärireisija kategooriast punasesse klastrisse, mis tähendas konkreetseid meetmeid. Mind ei väänatud ega pekstud ega midagi sellist, kuid iga detail minu kotis nokiti seibideni lahti. Iga Tallina kodukorteri võti kontrolliti järgi, raamatute igale lehele visati silm peale, läbi töötati iga ajaleht ning fotoaparaadi avaus, kuni selleni, et vennad Grimmid, kes minuga tegelesid, uurisid teadlikult oma arvutiekraani ning küsisid minu elu/olu/pere/töö/soolise eelistuse jne. kohta igasugu debiilseid küsimusi. Teades, et ainus mida ta oma DELLi nimeliselt ekraanilt nägi oli kas telekava või kuulsaima sakslase HELGA tagasilla otsevaade, hakkas mul lihtsalt kõrini saama.

Ühesõnaga, jutu moraal on see: kui lähete rändama, tööreisile või niisama kaugemasse pealinna külla, vaadake väga, VÄGA konkreetselt üle mis nodi te kaasa veate. Erilise tähelepanuga käige läbi kirjalik materjal ning elimineerige igasugused jäljed usulistele, poliitilistele ja äärmuslikele teemadele. Mein Kapf jätke koju. Teostesari, millega uuritakse Koraani äärmuslikkust, jätke koju. Jätke koju rassistliku sisuga punkmuusika, visake kotist välja kõik South Parkile viitavad materjalid. Loobuge keerulistest tehnilistest vidinatest ning riietuge siiralt tavaliselt.

Viimasel ajal singi lennates olen hakanud tähele panema paranoilist suhtumist iga järjekorras seisja ja vidinasse, mida reisikotis leidub. Kui loeb Koraani järelikult ka terroriseerib. Kuulab punki, kindlasti neonats. Kui ei soovi saada lubrikeeritud kindas näppu anusesse vaadake asjad tõeliselt teraselt üle. Ühendriikide lennule minge lihtsalt sallis ja suspedes. Saate lihtsamalt läbi.

Mõistus ütleb, et te olete idioodid, kuid reaalsus on teine. Alati ei pea olema püksis peituma õppemürsk, põues end peitma mõni tääk või musket. Lihtsatest asjadest võib jäägitult palju jama tulla.

Lennujaamas, kui sallimatuse pühas kraalis tuleb olla aupaklik ning tõeliselt tasane. Kõik asjad tuleb koju jätta mis vähegi küsimusi tekitavad. Aga seda te juba teate.

Niisiis, …

… obrigado, et kuulasite ning järgmised ülesastumised juba uutelt laiuskraadidelt.

Porto

Portugal

07.12.2007

Mehed KÖÖKi!

Kaunitarid ja keenjused!
Võtke põlled varnast ning siirdugem padade manu!

Võtsin siin siis kätte ning andsin sõrme ajakirjakuradile, kes enesele imenud selga tuntud elustiiliajakirja vaieldamatult tuntud kostüümi. Tegemist ajakirjaga KÖÖK. Uurisin maailma, uurisin elu. Kirjutasin. Lõpuks pandi pilt esilehele ning juurde tekst PEATOIMETAJA (tegelt küll Meeste Eri-numbri peatoimetaja Äripäeva ajakirjanik Martin Hanson).

Pmst ... kokakunsti nautivaid ning revolutsioneerivaid mehi on meil virnas, neile aga lugemist pole palju pakkuda. Kui on puudub pauer, sihitult uitatakse rullnoklulse hallil maastikul ning igaühte võetakse ükskõikse idioodi žablooniga.

Tekkis plaan pakkuda miskit muud. Laiapõhjalist. Huvitavat. Intellekti kõditavat. Vahedat ning ilusat. Pead Kertu ja Enega kokku pannes võlusime välja äärmiselt vinge ajakirjanumbri mida võib iisi 40 vabariigi krooni eest poest omale koju kanda ning siis nautida. Muuseas, kui mõne söögi tegemisega, veini mõistmisega või loo ideega hätta jääte, võtke mulle ühendus. Kokk tuleb külla!

Kuna juhtkirjade kirjutamine on üks valus pein, siis ei viitsinud ma seda teha ajakirjas, ega viitsi asja arutada ka siin. Ostke, uurige, lugege.

Esmalt aga lahendage pool pudelit head punast burgunderit, kruttige valmis mõni hea soe salat või elitaarsusele kannale astuv suupiste ning asetage ennast mugavalt kaminatule valgusse istuma. Telefon lülitage välja, et naised segama ei tikuks, sest käes on eneseharimise aeg ning PIIBEL on saabunud. Hiljem võib taas öövirvenduste hammasrataste vahele viskuda ning enesega lasta asju juhtuda.

Hetkel aga las äkilisus jääb õhtu ootele!

www.ajakirikook.ee

Turg avanes!

Eile õhtul kogunes punt rikkaid ja ilusaid et avada staarkokk Imre Kose uus kulinaariakonglomeraat Ülemiste City's. Täpsemalt siis Mercado (aka. turg - hispaania keeles), mis on Eesti suurim resto mahutades miski 500 inimest neljas erinevad kontseptis: korralik saia ja koogi/kohvi koht Boloungerie, minu lemmik Souperie, mis hakkab mõnusat aasia leent koos hea dim sumiga pakkuma. Lisaks Grill Mercado ning Gourme Market.

Kose, kes koos äripartneriga söögikohta 25 miljonit krooni paigutanud, pidas Gourme Marketit kõige vingemaks kogu kontseptis. Ma nõustun 100%liselt. Marketist saab osta värskeid snadwitche, tiramisut ning tervet nimekirja haruldasi patee'si ja hanemaksa siakatet. Lisaks näiteks kogu varustuse sushi valmistamiseks, Vertigo enda brändi teed ning täiesti minule täielikult uudset musta šokolaadi meresoolaga. Mõnus.

Grilli suuremad ja pikemajalised lõunad paralleelsed iseteenindusliku supileeme valikuga kus põhimõtteliselt saad ise oma leeme koostada. Alus on olemas, lisandeid paarkümmend. Sellele visata hulka veel värskest, kohapeal valmistatud taignast küpsetised ning muud polegi tahta.

Kõik materjalid on värsked ning kõik koostised eritoitudes on 100% õiged ehk retsepte ei ole muudetud mugavuse mõttes. LIsaks lubas Kose et hakkab pakkuma rerstorani toidu take-awayd ehk võtad letist hautatud lambaprae ning keedad kodus riisi ja kuumutad paja ja on restorani kvaliteediga õhtusöök normaalse hinnaga olemas.

Väärt koht. Täna jälle.

Ülemiste City Mercado avamine eile detsember kolmandal

Saapakantsi äkilised täkud

Võtsime esindusest prooviks paar Saapakantsi eredamat tähte ning panime Paldiski maanteele väikest tiiru tegema. Kurat need rattad on kiired, ilusad, mugavad ning kurat kui kiired. Tõstsime nokka, kimasime võidu, tegime ka kiiremad ringid Tabasalu ringil.

Ducati väledamad pojad

Tallinna linnaviletsus

- Tere! Kas Tallinna linna avalike suhete osakond?
- Ei see on kantselei.
- Aga kas oleks võimalik Ain Saarnaga vestelda.
- Kes küsib?
- Äripäev.
- Teate meil on selline kord, et kõik küsimused tuleb saata mailiga või jätta kantseleisse?
- Kuidas siis nii? Ajakirjanikega ehk ikka suheldakse otse, telefoni cteel?
- Ei, meil on kord. Saatke mailiga.
- Aga äkki keegi ikka on osakonnas olemas, kes aidata saaks?
- Sealt öeldakse teile sama. Meil käib kõik kirja teel.
- Maili teel liiguvad asjad ju väga aeglaselt. Järsku ikka saate mulle juhi mobiiltelefoni anda?
- Miks te küsite selliseid asju. Meil ei ole voli. (ohkab - toimetus.)
- Selge. Head aega.
- Nägemist.

Vestlus Tallinna Linnavalitsuse kantseleiga. Soov saada ühendust minu, ajakirjanikuga suhtlemise otstarbel loodud üksus. Tööd pakub osakond 20 inimesel ja maksumaksjalt kotitakse aastaeelarvena umbes samas suurusjärgus miljonne välja. Ma aermastan Tallinnat. Edgar, tule mulle külla!

6,4%

Ootasime seda numbrit juba ammu, nagu laps ootab jõuluvana või puberteetik oma esimest vahekorda. Et kas otsa märjaks saamine on ikka nii vinge ja hea kui räägitakse. Või rahmakas pihku kruttida on hõlpsam ja kodusem.

Nu lõpuks ta siis tuli, vopsas mailipostikasti. Number oli ilus. 6,4%. Uuuuuuu ... peaaegu nagu jumalik aura püsis selle paganliku rehkendustulemi ümber. Sitt hõikas kolleeg. Toimetajad hakkasid püüdlikult naeratades oma palku üle kontrollima. No ikka sitt, kukume ju, eelmise kord oli 7,5 prossa ja aasta esimene kolmkuu mõnuga üle 10 prossa puhast kasvu. Aiaia ... mis nüüd saab. Kukume ju ...

Ma siis mõtsin asja üle järgi, lugesin paar turuülevaadet, paar analüüsi, kiikasin stat.ee lehelt meie inflatsiooni ja jõudsin järeldusele. Ikka veel on meil liiga hästi. Kasv peaks taanduma aastaks vähemalt ELi keskmisele tasemele et me saaksime kiire kasvuga tekkinud õhuvahed millegi püdelamaga täita, et siis saaks seda ballooni edasi puhuda.

6,4% on aga tegelikult veel peaaegu kaks korda ELi keskmisest kiirem majanduskasv. Inflatsioon on meil ligi 8% ning majandusteooria väidab, et majanduse kiire, ehk isegi liigkiire kasv on inflatsiooni suurim akseleraator. Kui tahame saada eurotsooni, on vaja viia inflatsioonimäär alla 3%. Jubedalt majandus kasvatades, samal ajal pidevalt vähenevat eksporti vahtides, jääbki euro meile kättesaamatuks nagu MM tiitel Märtinile. Nii lähedal aga samas kellegi teise karikakapis.

Kuhu põgenevad hinged?

Võtsin jalad selga ja kino poole kepsutasin. Maksin rebasepoistele rahanatukse ää ja seadsin oma kauni aanuse 8nda saali ülanurka ootele. Hõbelina teatas, et kanna helkur, teatas et maksa riigimaksu ning siis et türa, vaata jkui palju uusi ja häid filme on tulnud. Too kohe oma raha minu juurde.

Tuled kustusid, viimased reeglipärased kiosse tulijad virvendasid ekraani eest läbi ning ma ei märganudki kelle film oli, aga siis jauras Viire Valdma juba basseiniveerel rasedust maha. Olin õiges kohas. Vaatame filmi "Kuhu põgenevad hinged".

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=2hF9qb_Ieb0

Üle pika aja, tõenäoliselt alates filmist "Need vanad armastuskirjad", on Eesti film jooksev ning voolav, ilma nurkade ning sketšisaateks muutumiseta vaadeldav ühise üksusena. Tähendab see seda, et film ei jää kuskile kinni, näitlejad ega rešissöör ei takerdu triviaalsesse kuntitegemisse, vaid teeb vaadatava ning emmotsionaalse käsitluse ühest nihilistlikust noortepundist.

Loomulikult on tegemist noortefilmiga, keskkooli õpilastele mõeldud normaalse äratundmise või kuulumisfilmiga. Mantra "Kõik tahavad kuhugi kuuluda, kõik tahavad olla armastatud" leiavad Rainer Sarneti filmis mõnusa käsitluse. Filmis on seksi, vägivalda, pettumust, lahkuminekuid ja ahastust, viha ja armastust. Lenn Kuurma veetlev Maya koos oma esoteeriliste vanematega kes värvisöömise vahepeal ravitsejatena ülesastuvad ja tooreid kartuleid söövad on litakas naela pea pihta. Lisaks on Lenna lihtsalt kuradi ilus.

Jaan Ruus kirjutas EEs: "Iga uus eesti film on ikka vaatamist väärt. Seekord on tegemist kahe naisgümnasisti, Anni ja Maya, teineteiseleidmisega psühholoogilise suhtedraama võtmes. Anni peresse on sündimas südamerikkega poolvend. Ja poolvaistuliselt salasoovib Ann, et laps ei jääks elama. Oma soovi täitumiseks otsib ta abi satanistidelt. Hiljem kahetseb ta oma mõtteid. Kuid satanistide hulka kuuluva klassiõe Mayaga seovad teda nüüd lähedased suhted."

Esimene kord kui vanameistriga nõustun. Eesti filmil on alatihti jube higi maik juures, filmikeelest on tunda et kogu meeskond on ennast kusejuhakas pingutades proovinud louua uut ratast. Eesti filmi iseloomustab Mati Undi "Sügisballi" raamatust lõik: "26. juunil põrutas linnalähedasest raudteejaamast välja juhita mootorvedur. Vedurijuht või tema abi olid nimelt vedurist maha hüpanud, kuid ei jõudnud hiljem enam tagasi hüpata. Vedur lõhkus ettevõtte tõkkepuud, Sõitis harujaama, sealt edasi linna viivale peateele, saabuvale reisirongile vastu, kusjuures reisirongi kiiruseks oli 80 kilomeetrit tunnis."

Eesti film on nagu see vedur, režissöör nagu vedurijuhi abi ning reisrong paratamatus. "Kuhu põgenevad hinged?" on aga film mis selle stsenaariumi hävitab. Film on tõesti hea. Ainult korraks tekkis mõte silmad kinni visata. "Georg" suutis seda pea kolmel korral, "Sügisball" kahel korral ning Nügase "Meeletu" ajal toimetasin igavusest hoopis türuku seeliku all. Sedasi.

Minge kinno!

Kahmake langevari ... nüüd kukume!

Hurmavalt värskendav oli täna hommikul tööle jalutada. Väljas paistis päike, kerge tuuleiil tõukas märgi ja plägaseid puulehti vasta minu sametisi kommunarikaune, eemal röökis ülekäigurajal ääreppealt rekaalla jäänud aasta 1936 väljalase oma lollust ning kirus viinahinna ja Talleegi kanajama üle. Sama jama, teine päev.

Aga mul kõik rõkkas sees. Hing helises ... sest tunda oli persse kukkumise hõngu. Õhk vibreeris kokku kukkumise eelset helinat ning mina tantsisklesin nagu Ajarändur 1997sse tagasi. Tavapäeva hommikul tunned end ikka enamasti mahi kuse juga, mis algselt küll kontsentreerunult kui hiljem hajaali vasta elektriposti pladiseb.

Täna oli aga imeline hommik, fiiling nagu maasikakreemil, valutu ja viskoosne.

Kuna majandus jaheneb, laenu enam ei anta ning korteriostu plaani võib maha matta, aktsiabörs kukub nagu põiata iluvõimleja tagurpidisaltol ning hirm töökohakaotusest naerab inimestel kuklas isegi sital olles või ülemuse naist väkates.

Põhimõtteliselt on kõik korras. Tsükkel hakkab jõudma oma paratamatu lõpu juurde ning me ei tohiks ennast selelst morjendada lasta. Tegemist on uuestisünniga nagu kosmosest purilennukiga taas maale pääsemine või hommikune kohvi. Enne uut starti peab toimuma finiš kus loetakse kokku eelmise jooksu parimad, kes taas rajale pääsevad ning need kelle teekond selleks korraks trellitatud akna või pudelikorjamisega jätkub.

Mõte sellest et sitavikatid ja soolapuhujad sõelutakse välja ning järgmises jooksus on vaid asjalikud ja tõeliselt tegijad sellid on värskendav. Naahui saab saata kõik ühemajakinnisvaramehed, hingusele saata hunniku mõtetut ajakirjandust, paar lolli poodi sulgevad oma riiuliruumid ning inimesed vaatavad pigem enda sisse kui oma ja oma töö andja tengelpunga.

Igaljuhul ees on huvitav aeg, täis enesetappe, pankrotti ning hulga niati musta masendust. Imeline. Tulemas on Imede Talv. Äkki saan ka miskit erastada veel. Mõne tehase või tšehhi. Nali naljaks. Edu edukatele.

iihihihihihiihihiiiiiiiiiiii .................

2008 on hea aasta. On Roti aasta!

Hii iis päkk.
Hii iis vaiolent žänn ever.
Hii iis RAMBO.
John Rambo.

No pekki, 80dad oleksid olnud poolikud ilma Rambo sisutu vägivallaga pisikeste Tai ja Birma kilide kallal. No kurat, Steven Seagal on Rambo kõrval nagu pisikene patsidega Kodutütar ning Suur-Arnold homoseksuaalist muusikalilaulja.

Rambo vägivaldne käekiri asjade korda ajamisel ei lähtu mitte versioonist et tapa kui on vaja, vaid häüvita iga hinnaga. No persse, kui säga haubitsaga mehi meetri pealt annihileerib siis no ei ole küll midagi muud vaja juurde lisada.

2008 jaanuar on aeg mil kurjus nutab nurgas ning ebaõiglus palub armu. Armu ei anta. No mercy ...

Radio Philipines

Öeldakse et maailmas on kaks asja millest läbi käies on mees õige mees. Need on vangla ja abielu. Kui aga käid läbi Filipiini vanglast, tuloed välja naise või tantsijana. Hard 'nocked life!

Faktoloogia

Tean et ei üllata originaalsusega ega ka uudsete mõttelenduderga, kuid ma pean ikkagi taaskordama vanu tõdesid ning postitan teile miskit, mille nautimine on mulle kindlasti tagastanud umbes 4 aastat mahajoodud eluaastat. Niisii, pange ennast valmis ning ärge hoolige kui suur osa teist oma püksid/püksikud märgab ning siiralt õlleklaasi taga veedetud aastad tagas ivõidab.

- Jack Bauer facts
- Chuck Norris facts
- Mr.T facts
- Vin Diesel facts

Me paneme ette alustada samasugust mütoloogilist folkloori ka mõne meie kantsi mehe suhtes. Paneme siin välja mõned nimed: Üllar Jörberg, Heimar Lenk ning Villu Parvet (reversed).

Mis maksab inimene?

No mine m**** ... oli minu esimene reaktsioon jälgides taaskordselt üleskerkinud KAPO ja juhtivpoliitikute sõbralikke vestlusringe ühes suhteliselt valgusvaeses Kaarlipuiestee kahekordses majas. Hakkab jälle peale! Hea kogu antud nihilistliku suhuvõtmise juures on tõik et kaitsement ei maga, vaid jebib ilma suurema häälitsuseta rahuklikult oma tööd edasi. Kuid nagu öeldakse nühkimine ise ei ole veel see mille pärast keppima hakatakse. Vaja on ikka pauk lahti saada, mis tähendab, et ainus rwalistlikult rahuldav lõpp sellele epopöale on süüdimõistev otsus ja kellegi halenutt, mille saatel raudväravad Harkus või Tartus nende seljataga kinni rullib.

Tavai, on kuidas on, kuid minu hämming laskub hoopis kõrvalliini problemaatikale. Olgugi et minu doktriinike ei ole lasta ennast ära osta, olen ka mina inimene ning mul on oma hind. Milline see on, on hetkel nii minu kui ka teiste jaoks teadamat. Hind erineb ajamõõtmes ning võib päeviti ja situatsiooniti erineda. Ei saa välistada et õige summa puhul ei ole ka mina enam suuteline seda plöga taluma ning lasen kellelegi sita kaela ja veedan oma muretut elu kuskil Kaimani saatre teetöölise või Tahiti kalurina edasi.

Probleem mis mind aga hämmastas on tõik, et eestlase hind on 1 korter. Ühe kvartiira eest Tallinna, pärnu või paide kesklinnas müüvad poliitilised jõud maha oma tõekspidamised. Jaapani põllumajandusminister haaras kohvri, milles eksperimentaalse põllumajanduse lubamise eest tänutäheks toodud 850 miljonit dollarit, siis seda ma mõistan. Kui AKMi võtta siis nii et suurest rõõmust veri ninast väljas. Nii palju et võiks minna indiasse ja osta seal omale oma mäeahelik ja alustada seal uut buddismi, nii palju et lennata 23 korda kuule ja tagasi. Nii palju et tyra sitapotid on kodus kullast ja hambaorkide otstes 100 karaatised smaragdid.

Aga meie müüme ennast maha 1 korteri eest. Tallinna Kommunaalameti juht Valdmann sai korteri pärnus, Merko sai miljardi eest käivet, Tuiksoo sai korteri Liblikult, liblik vahetas maad ning merko sai Plazasse omale kindla üürilise, kes lolluse kinni maksab. Keskerakonna korteriskeemiga ei ole tarvis isegi mitte hakata paberit määrima.

Kas tõesti on siis korter selline väärtus täna Eestis, mille eest on kõik müüdav. Annus naerab. Ma ka naeraks, kui on olemas nii palju nii lolle inimesei, kes peale selle et kõrgetel kohtadel ennast ära müüvad, satuvad mõjuvõimsate inimeste aheliku otsa ning see lõo lõtvub vaid jalad ees minnes.

Ning ega kogu Eesti eliit on üks kiusupunnide punt, kes nii üksteise kui oma allikate j akinnimakstud joodikute peale kaebamas käivad. Ikka Kaarli puiesteel, ikka pimendatud ruumised, nimetutele kollidele.

Igaljuhl on mul soov, et kõik AKMi mehed saaksid niivõrg kreemitatud, et libisevad oma kõrgetelt kohtadelt ja murravad kaela. Lisaks võiks pinge ja süütunne tuu tinavähilaine ning tabletikuuride rea. Saaks pasahaisust toa puhtaks tuulutada ning läbipaistvama pilguga edasi minna.

Mis seal ikka. AKMi terviseks. Proosit!

Kurat, ma olen kunstnik!

Simmi versioon maarjamaa esimesest superstaarist ja seksmašiinist Georg Otsast üllatas oma mõnkari ilusa visuaalkeelega ning haiglase fuuriana tuntud Asta, kelle osa ka täiesti relatiivsena saab tänapäeva produtseerida. Ja siis Matvere ... ei ole vale kui mammid hõikusid saalis käsiplaksutades, et oioiioi ... marko on ju rohkem Ots, kui Ots ise!

Nali naljaks, kuid filmi pea viimane kaader kus 55 aastane Georg, lahkub Estoniast ning oma suuri nelinurgseid päiksekaid eest võtmata vaatab lakkejoonistatud labidaga Astat, on tõeliselt staarikohane pilt, tõeline staar ning töönarkar.

Samas kui ootate Saaremaa Valssi ja Tallinna lugu, mis tegelikult meil meeles, siis neid peab siiski vanadelt vinülkadelt kuulama. Kuid kurvaks teeb see, et inimesed muutuvad meile olulisteks ning me leiame nende geniaalsust alles peale surma, nagu juhtus rokilegend Gunnar Grapsiga või tulevad nad meile meelde alles peale tugevat sakutust. Selle sakutusega saab Georg hakkama ning mina tõin täna naabrilt Georgi elulooraamatu ning lähen homme kogumikplaati otsima :-)

Kuid nagu ütleb Asta filmis et Georgist tegi Georgi tema ja sõda siis, mina ütlen, et minge kinno!

* * *

Psaikomussi Okinavalt

Polysicsi discograafia algab 1999 aasta märtsis ja on siiani suutnud kulgeda läbi 13 plaadi. See on nii haige eklektiline zaikomuss, et peale tänast päeva nendel küberkatedraali merkantelistlikel servikseintel on mul tunne et kolin Koreasse ja hakkan seal kohalikke ämreid maailma või lähen Poerto Ricosse kalameheks.

Zajepiss. Zajeball.

Marta Eelavamine

Tulen koju, vaatan maja rahvast täis. Kedagi ei tunne. Vaatan lähemalt ... eheee ... omad joped, lammutavad, naeravad. Naaber on närvis. Naaber on ise ka kohal :-)

Marta Eelavamine

Veinijooma Kadriorus

Kes kohal oli see teab. Piip, vein, muhedus ...

Veinijoomine

Pokits eint empti vol. 2

Strateegiline otsus täita taskud 3. Eesti rahaga edukalt täidetud:

Laupäev hipodroomil

Hiiumaal surfihooaega lõpetamas

Vedasin pilku üle oma fotokaamera ja põhjatu rüperaali kõvaketta ning leidsin terve virna igasugu visuaalset materjali. Ega seda vaka alla pole mõtet hoida.

Esimene sissekanne: Hiiumaa/ septembar/ 2007.

McVanilladillafilla ...

Viimase kuu vinkum räpileid. Jaylib.

Marta Kvartiira

Halleluuja ... sägad ja sägatarid!

Vaatasin oma arvutis ringi ja leidsin virna head fotosid. Tegin siis uusimaid plõkse juurde ning panin koos kärama. Niisiis ... Lahe on vaadata, et joodikutest ehitusmehed ei suutnudki kogu asja p**** keerata :-)

Marta Kvartiira

Pildikastist läbi lastud Okeaania

KAUNITARID JA KEENJUSED ... Tõuske püsti, neelatagae ja lööge kulpi ... siit tulevad Okeaaniatuuri pildungid. Härras meel neid vaadates tuleneb mitte kunstilisest kvaliteedist vaid pigem igatsusest paikade järgi, mis mul nähtud ... õel mis!

- Okeaani ja Aasiatuur 2007 (24/06 - 16/08/2007)
- Korallrahul sukeldumas 06-08/07/2007

Haugake kodukootust!

Estlaseeeeeed!

Mõtlesin et ehk saan paar päeva ilma hapet ajamata läbi ning sisekaemuslike probleemidega tegeleada, aga meie kaunis argipäev pritsib igaminutiliselt mulle sitavett kraevahele ning tuleb jälle võtta ader ning kultiveerida pisut seda mõtteleidu ning kurbust, mida on Eesti mehe õuele toonud Kuldse Haamri võistlus Riias.

Kohe nutma ajab, kui kole lugu ...

Hirmus on mõelda kui halvasti meil läks, kohe nii halvasti, et enam teiste poistega mängima ei lähe. Isegi kui palutakse, vot ei pissi et märga liiva saada ...

Riias toimunud Kuldse Haamri reklaami võistlusel said Eesti reklaamihundid 4 kuldhaamrit (eelmisel aastal saime vaid ühe), 5 hõbehaamrit (eelmise aasta 10 vasta) ning vinaalis märgiti äraq meie 8 reklaami (eelmise aasta 17 vastu).

Valus tulemus ju - kui arvestada et Läti, Leedu, Rumeenia ja Tšehhi on mirahvas olnd. Aga ei eeti meest, peale selle et tuntakse kui tantsulõvi, tuntakse nüüd ka kui naine. KOhe on nutt lahti: "oioioi, ikka halvem tulemus kui eelmine aasta", "oioioi, reklaamide tase on meil ikka nõrk", "oioioi, v**** kui valus on vaadata et naaber on parem".

Keegi härra Räim maionib et "olgugi et võitsime 4 KULDA, oli ikkagi tagasiminek, hõbedad jäid saamata". Pistke käsi püksi ja kontrolli kas jääb midagi enam pihku!

Gert Kanterile kingiti talu kui ta MMil kulla heitis, hõbeda peale oleks vana Rolex antud. Eestlane ei ole rahul ei sellega et majanduskasvab, et perekond on terve ning põhi mõtteliselt ei suuda mõista, miks küll on nii et saab iga päev impolrt sinki leivale panna.

Surnult sündinud

Päivää kaunitarid ja keenjused.

Kalkuleerisin siin juba päevi kuidas seda teemat käsitleda ning leidsin lahenduse täiesti lihtsatest vahenditest, ajakirjandusest endast. Nimelt hakkas mulle huvi pakkuma ajakirjanduse võimu küsimus uudiste loomisel, teemade kaitsmisel ning analüüsi tekitamisel.

Neljapäeval Edinbourgis oma lendu oodates sattus mulle pihku ajakiri nimega The Spectator. Sealt sirvisin siis ühe korraliku analüüsi, mis enamvähem sama teemat ka käsitles. Nimelt teema kuidas meedias sündinu ka sama meedia poolt peldikust alla lastakse ning tegelikult eriti taipamata milline on pikemajaline kasum/kahjum.

Kaks konkreetset näidet leidsin minu silmis lahkamisvajadust. Esiteks meil suhteliselt kõrvale jäänud odavlaenupanga Northern Rock keiss UKs, kus totaalses likviidsus kriisis ja langeva aktsiaga panga põhjalaskmist alustas meedia. Teatades et pank on hädas, nurga taga terendamas pankrott, manilpuleeris meedia oma lugejat sedavõrd et 4 tundi peale õhtulehtede ilmumist olid esimeste Londoni pangakontorite uste taga kuni 200 meetrised järjekorrad nagu nõukaajal piima ja värske saia järtsid Muuli poe juures.

Inimesed läksid, kuivatasid oma arved ning ainus mis sellesse panka voolas oli riiklikust sularahakeskusest tünnide viisi paberit, mida asjasse puutuvad tursked neegrid kontorite tagauste kaudu nagu naereid lattu loopisid. Meedia lõi uudise, kinnitades et kohe on lõpp ning ionimesed läksid paanikas konkreeteselt panka laostama. Äärmiselt lühinägelik ning servast kuritegelik, arvestades et kui pank oleks tänu raha eemaldamiele tõesti pankrotti läinud oleks, seisnuks tsirka tallinna suurune linnatäis inimesi kurvalt tänaval kuna kodud on kaunis selge sõnaliselt käest.

Appi tõttas mitte PedeViisik vaid Gordon Brown. Valas riigi pappi pnak ning 2 päeva hiljem tõusis 2 tunniga aktsia 20 prossa ning järtsid olid kadunud nagu mõte Harry Potteri filmist.

Ajakirjandus ei taju ikka üldse oma tegude pikaajalist mõju kasutades sülg-suhu-toob retoorikat, analüüsi pole. Kõik UK ajalehed kirjutasid ramasugust hapet, analüüs puudus, selgitus puudus, rahustavat tonaalsust muidu oleks olnud liigne oodata, kuid vähe pehmemalt oleks võinud asja peegeldada.



Teine kurioosne projekt, mis meedias võtnud tuld on pisikese Medaline "kadumine" Portugali kuurortis selle aasta maikuus. Kurioosseks muudab juhtumi tõik millise järjekindluse, oskuse ning teatraalsusega pisikese Maddie ema meediat enda kasuks tööle suunas. Jätame kõrvale pisikese rooja kaisujänkuga poseerinud vesiste silmadega vanemad CNNis, BBC ja kurat teab veel kus, ema teadis et see on võimalus hädast luua bränd.

Kas oli kogu tsirkuse, mis kätkes meediakära saatel kohtumist paavstiga Vatikanis, kodulehte, kust võimalik lugeda kogu päevikulaadselt kirjapandud üleelamiste rada, osta "Tagastage Madeline!" käevõrusid või teha annetusi, heaks võimaluseks luua bränd ning endale kuulsust tekitada või leidsid vanemad et vaid nii on võimalik oma põnn koduseinte vahele tagasi saada? Raske hinnata.

Eriti selle valguse, et meedial sai kõrini selles, kuidas nendega manipuleeriti ja juhtida püüti ning asus vasturünnakule. Esimene laks tuli sealt et Portugali politsei leidnud uusi asitõendeid mis viitavad et lapse tappis koge mata hoopis ema ning dipõusus hiljem laibast, mis oli joomatuurile suundunud vanemate poolt uinutiga hukatud. karm reaalsus. Meedia ei suuda kannatada seda kuidas temaga käitutakse vastu nagu tema kõikidega käitub.

Igaljuhul, sai sealt jama liikuma ning hakkas tulema järjest teateid kuidas richard Branson enam preili otsinguid ei rahasta, kuidas järjest kaovad toetajad ning McCanne tundvad "usaldusväärsed" inimesed laidsid koha kus sitaga pritsida, nimetades perek McCanne õiglaselt süüpingis olevateks.

Minu süü ei ole hinnata kas isa/ema oma lapsele viimsepävakommi sisse jootsid et ise saaks sõpradega veini minna võtma, ma ei ole ka see kes peaks leidma asitõendid või pisikese Maddie. jälestan aga fakti kuidas süütuse presumptsioon kuulub vaid nende kenade sõnade ja teooriate hulka mida vaid kuskil hämaras klassiruumis juuratudengitele ajukelme vahele sätitakse. Meedia sõidab kõigile täis rauaga ning uskuge kui ajakirjandus on võtnud kellegi vastu negatiivse suuna on see tunne nagi suudleks sõitvat kaubarongi. Litakas on lõplik. Isegi kui pisikene Maddie leitakse ei lõppe spekulatsioon kunagi.

Veel ühe naljaka keisina toon maailma kuulsa tenori Lucciano Pavarotti lahkumise. Taevanikiidetud tenor, tema nimetamine suurimaks ooperilauljaks maailmas, tuntuimaks tenoriks, sai ümber umbes minutiga, kui hakati kirjeldama kuidas Pavarotti oli tegelikult maksupettur (nagu ka näiteks motomees Rossi, kes ei maksa riigimaksu), ülekaaluline hellik (meha kaal oli 2005 aastal 180 kg olnud), nartsissist (mitu naist tal oli? peale ema siis :-)) ja üldse odava kuulsuse tagaajaja (sest oli nii jultunud et laulis koos Spice Girliga, Eros Ramassoti ja kurat teab kellele et Kosovo lastele jalatsite jaoks raha koguda. ütleme nii et kokku kogutud 5 milli taala ei ole just väike raha). Mine võta kinni.

Šallallaa ...

Niisiis, kõik kes mõtlevad et manipuleeriks meediat, otsisks neilt tuntuse kogumiseks toetust, kui sisu puudub või on plaan meediat lollitada, arvestage asjaoluga et projekt on surnult sündinud ning iga hetk peale tuntust tuleb oodata nupuvajutust ja seejärel kestvat tooni ...

Rängidängidäng ...

Okeaania läbi Väljaka pildikarbi!

Vahe selles, et Väljakal oli 150 pilti. Mul on 5500 pilti. Pole veel julgenud neid hakata otsast häkkima. Aga tegelen ja saate muheda ülevaate.

Seniks näksige väljaka fotokeenjust.

Piiss aut!

Pokits eint empti!

Laupäev. 13.23. Tallinn. Hipodroom. Teine jooks.

Peale tormist reedet panime maikad selga, soni pähe ning kõplasime ennast hipodroomile. Tallinna hipodroomile. Olgugi, et tegemist on paigaga pealinnas, maksab eesti kroo nnign suht viisakalt saab eesti keeles hakkama, oli esimene tunne rajale jõudes selline, nagu planeet maa roteeriks mõne miljoni valgusaasta kaugusel.

Unustage ära derbyle omased prouad, 1m raadiusega kübaratega, frakkides mehed ning pokaalis loksuv šampanja. Selle asemele on Asicu dress, kilekott ja soe õlu. Košmaarne realism, mida eriti mujal ei näe. Kopli turul ehk laup varahommikul.

Aga tõesti tõesti ... iga teisip, neljap ja laup jooksevad kaarikud seitse jooksu algusega 13.00. Panused 2 kroonist kuni selleni palju pappi taskus on. Me olime tagasihoidlikud - panustega 2 - 15 kroonini puhastasime võidufondi kokku miski 1000 krooni väärtuses.

Samas kõrvalletis võitis soomlasest joomarluse käes vaevlev jorma 20 kroonise panusega 7 tonni või kohalik kennaadi kes arvas õieti milline on 6 jooksu esikolmik, rabas 2 kroonise panusega 2,5 kilo puhast. Selline paik siis.

Aga täiesti ausalt - parimat meelelahutsut kord kuus välja ei mõtle. Panustad, ronid rajapiirdesse ning röögid kõrvad peast ning võit on magus, isegi väikese panusega. Kino!

Okeaania vol.17: Päkk in pisniss!

Terekest kaunitarid ja keenjused ...

Istusin 20 minutit tagasi oma kalli töölaua taha ning fiilin' mõnusat nukrust. Suvi läbi, töö algab ... suu on naerust kõrvuni. Esteks on super lahe olla tagasi, teiseks on teotahe laes. Nii et kui ma saan kuskilt stardipaugu panen sekundiga stratosfääri. Veri naisss ...

Igaljuhul neljapäeval jeestisse saabudes maandus minu näol idiootlik irve, mis sealt paar paeva eemalduma ei kippunud ning tõsimeelselt palju probleeme tekitas. Raske viikend selja taga on mõnus tööl olla.

Admin infi ... pildid saabuvad veebi lähipäevil (loe. lähi nädalatel) ning siis saab ka näha mis värk on. Lisaks sellele panen ülesse ka puudulikult kirjutatud Austraalia autosõidu blogi. Finito.

Muuseas, alustasin Eesti ellu st. ajakirjandusellu sisenemisega ning haarasin kätte esimese pihutäie lehti. Raisk kui leebe on siinne press, surma keegi ei saa, kedagi ei röövita, pomm ei plahvata ja kellelgi ei lõigata pääd maha. Aga joomase pimeda selli autosõit jõudis probleemivabalt ka land Down Underi meediasse. Kõrvuti Peruu maavärinaga. Puhas PR ...

Niisiis, edasi siis vingumised taas riigi dibiilikutest juhtide, saamatute elanike ning muu jabura üle.

Eelarvamusliider out!

Okeaania vol.16: Malediivid

Waz ap'? Waz appenin'?

Hanson paneb siin vaikselt oma pille kotti, band on vasinud ning pillid puruks. Noodid juba ammu vihast puruks rebitud ning sonad meelest lainud. Aitab. Ehk siis mul viimase reisupeave ohtu, nyyd ees vaid kojusoit labi araabiameelsete ja vahem moslemistlike kantside: Dubai, Istanbuli ja Riia.

Aga see selleks. Hetkel siis kannikas Malediivide yhel pisemal saarel Malel ehk siis pealinnasaarel. Malediividel on kuskil 1200 saart, mis koostavad pikalt pohjalouna suunal India ookeanisse 65 atolli, kus kokku elab miski 270 00 iminest, moni kass, paar koera ning perssetais igasugust muud ujuvat ja roomavat.

Malediivid on kunagi nii portugaallaste, inglaste, araablaste kui ka hindude poolt tallatud saared, kuni miski 30a tagasi motsid kohalikud murjamid et sitta kah paneme lipu masti ja nimetame asja iseseisvaks. Tana on siis asja nimi Malediivide Vabariik, 100% moslem ning alkovaba. Viimane rummipudel voeti lennujaamas kaest.

Kohalik on lobus ja muhe. Ta naeb valja miski hindu, karibisaare kolli, valge ja piluka vhepealset, kuid ilusam ja kenam kui hindumoll. Aga koik on ikka pisikesed nagu pyksinoobid ja voib vabalt tasku pista. Mul siiani yks kotipoues. Peangi talle paar saiakontsu viskama. Mis viga mul siin kontserdil kaia. Hirm on aga et hakkavad mulle selga ronima et paremat paikka saada. See selleks ...

Riik on maaliline, liiv on rannas vakge nagu 3M opaber ning vesi sinine nagu Navitrolla taevas. Paike kuum ning ... njah koik. Kuna aga saari on palju siis on saared pisikesed. Naiteks on lennujaam yhel saarel ja pealinn teisel saarel. Ongi lennujaamasaar ja pelainnasaar. Aarest aareni aint yht asja tais. Ja siis ymber on resortide saared ja kohalike elanike saared. Kaisime yhel sellisel tana. Paras Lasnakas.

Aga laevaliiklus on julge, kohalik pyyab kala ja toob Sri Lankalt ounu ja kartult ja sellist kraami. Toit on odav ja seda saab siin yhe korraga sedavor palju et surnuks saab end vitsutada. Eile sai miski asi tellitud restos. Oli samas hinnas mis mardi praad, kuid lauda tuli 4 kaigulise komplektina. Syya nad armastavad, aga ikka on pisikesed kui ontatrad.

Pohiline kino hakkab aga lennukis. Nimelt. Sukeldumine sugavusse 18 meetrit ja yle, ytleme 30 minutiks nouabseda et vahemalt 12h ei kipu lennukisse. Me panime tana hommikul kohe 33 meetri peale ja 40 minutiks nii et koik kellad ja kompuutrid lolliks laksid ja meid umbes kuuks ajaks lennukisse ei lubanud. Mis juhtub on see et liigne lammastik mis kehasse tekib hakkab kudesid ja asju sooma, voib narvid jalasd nahkat pista ja ma aint kahejalaga jaan :-)

Aga ega me selleparast veel minemata ei jatnud, mina puiklesin hommikul et ei hakka riskima, kuid vaatasin merd ja ohuballooni ja saatsin selle kukele. Veest valja tulemise ja lennu aja vahele jai 13h. Usun et joppab. Aga sukeldumine oli kiva. Lasime mooda suurt Vaadoo nimelist rahu ringi ja vaatasime miskit kentsakat kalakantsi. Lisaks kais kylas paar suurt tuunakala, nii 2m kumbki ning kilpkonapoiss. Mart kolas kuskile koopasse ja nagi seal miskis augus silmi vastu pilgutamas. Mart ikka vaatas, kuni 8jala poiss teda emblema tahtis kukkuda. Lobus mis? Igaljuhul, paev merel on asja vasinuks teinud ning nyd vaja pakkima siirduda ning edasi lennujaama.

Ahjaa, kui keegi siia plaanib tulla tehke hotelli reservatsioonid ara enne kui tulete, sest piirilt ilma yle ei saa ja kohapeal on kallim koik magamisvark. Veel, Malesse ehk pealinna pole motet tulla, kohe resorti ara. Miks? Male on vaike ja koik magud (magu on kohalikus keeles tanav) samasugused, autosid tais ja palavad.

KOhalik raha on Ruffya ning on sama mis kroon aka yke jeuri eest saab 16,6 ruffyat.

* * *

Koik siis ongi.

Seekordne kaugtetsipelli ylekanne hakkab loppema, taname koiki kuulajaid ja kirja saatjaid ning kindlasti votame koikide sooviavaldanutega yhendust ning auhinnad paneme teele. Jargmine ylekanne juba kaunilt lounatanavalt taaralinnast.

Uute kuulmisteni.

Hansalodi
Male
Malediivid
14/08/2007

Okeaania vol.15: Sri Lanka aka. India Pisar

Ceylon vottis meid enese ryppe ilma erilise suurema jamata. Voiks mainida et tema kylalislaks piiril osutus soojemaiks kogu reisi jooksul ning kui ma uurisin et kas mul onvaja viisat vaatas taat mulle korvuni naeratusega otsa, vaatas passi ning vangutas pead. Loi passi viisa 30 paevaks ja saatis meid teele.

Vahemarkus: hindu peanogutus, eitus, jaatus on koik segamini ja yhes samas pealiigutuses. Tegemist on idiootliku pea vasemale/paremale liigutamisega, mis loob inimesest mulje nagu 3 astme dawni syndroomikust. Sai on ahjus sellest juba taiesti kypse, kuid mis teha, keegi ei moista et aitab juba :-)



Yldjuhul on seis selline et reis hakkab otsa saama ning rilist kurbust selest ei ole. Pisavaltpikalt jubakolatud ning monu ja roomuga tulen kodumaale. Kain vee ipsti Malediivide paikse alt labi, vaatan molemi moori yle, viskan merre paar kivining lendan tagasi Dubaisse. Motted on meil juba molemal suht kodumaale orienteeritud ning see on tervislik.

Sri Lankal oleme nyyd vedelenud terve nadala ning ldmulje riigist on super. Puhtam kui india, ilusam kui mud paigad ning rahulikum, kuna siin on taiesti off siiso ning me leme umbes 2 14st valgest inimesest Sri Lanka suurimas kuurortis Negombos.

Sri Lanka, Portugallaste poolt 17 sajandil Ceyloniks ristitud saar india meres on koduks miskile 20 miljonile hindule. Nagu ika suurim piirkonna elatusalikas on turism, tee ja vyrtsi kasvatused. Colombo, Sri pealinn, asub saare idarannikul ning on, nagu valja tuleb, yllatavalt suur keskus.

Me panime lenujaamast kohe padava linnadest eemale kuurorti ning vedelesime paikest ja merd vahtides aar paeva ilma erilise sihita.Negombo letargia soitis katuse muidugi lopuks maha ning vajadus vaheldusele tostis motesse plani teha saarele pisikene tiir peale. Tiiru all pean eelkoige silmas vaikes poikeid sisemaale. Sri Lana pohjaosa on kot kuhu ei ole just ohtlik minna, kuid kohalik Tamili massuline riti heaks seda ei kiida.

Nagu kohalik siin raagib plahvatab pomm igalpool kus nats valget meest koguneb. Eriti julgusav ei ole onu, kuid saarepohjatipp ehk Jaffa piirkond on siani koige kuumem ja iganadalase pyssilaskmise kants, ujal on rahulikum. Valitsus vagede tamili masuliste vaeline kisma on sama lollakas ja ajuvba nagu presitendivalimised Norras, kuid alguse sai see suure toenaosusega sellest et tamilipoisid laenasid valitsuselt muruniitja ja ei tagastanud seda oigeaegselt.

Kuna tuuride eest suure 4WD relvga taheti saada 200 jeuri, saatsimened kollid kuupeale ja rentisime kolmeks paevaks tsikli. Panime kraami peale ning kimasime riiki avastama. Saime viha, pakest sitta ja tahma umbes aasta eest ettekuid vaga boeno mote.

Esiteks kimasime sellisesse kohta nagu Dambulla, mis on oluline kahe asja parast. Primaarelt kuna linna juures asub Sigiriya nimline magitempel ja kui ma ytlen magitempel, ei motle ma mingit Munamae otsa vetud kindlusmyyr vaid 20meetri korguse kivi lahmaka otsa ehitatud linast. Sinna yles saamine kais mooda kitsaid treppe kalju seinal ning eha ee just kerge ja lobus polnud, aga milline vaade ja milline voimas saaavutus. Muuseas, esimene pilt, palja pommiga naistest, on koopamaalingud Sigitiyas.

Tene asi, miks Dambulla on oluline seostub budistliku kopatempliga, kus on hiiglaslik kuldne budda ning terve hunnik pisemaid, sisvaid, magavaid, istuvaid ja tantsiaid peidetud hunnikusse kobastesse. Yhesonaga molemad on kusil korgel maeotsas, kuhu tuleb kompida mooda ebatasaseid treppe ning 40 kraadiseskuumuses on see sportoma ette.

Teisel paeval panime rattale haaled sisse ja kuumasime Kandy nimelisse asundusse. Suhteliselt suur linn, taiesti sisutu kui minult kysida. Sina sai mindud botaanika aia, ninga templi ning miski asja parast eel mis laks meelest ning pole ka eriti oluline narratiivi seisukohalt. Igaljuhul, templisse meid sisse ei lastud, kuna naisepeksja ja lyhikene pyks ei ole passlikkehakate et astuda nii pyhasse kortsi. MIs seal ikka, tahtsime siis yrida moned holstid, et ika asiara naha, kui ilmnes e tainus voimalus on turvamehe emavennatadimehe kaest osta kolst. Tuju jama peale lainud saatsime nad kukele ja laksime hoopis botaanikaaega orhideesid vaatama. lusad.

Ytlme siis nii et kast olut, kovem pidusook ning 12 tundi und hiljem (mitte selles jarjekorras ning koik korraga) oleme taas Negombos ning tel randa. Vaikne pohelliiil puhub peas ning ongi kenijaalne minna anda magama.

Kaamel!

Okeaania vol.14: Malaisia

Malaisia, kui ma voin sedasi valjenduda ja mitte saada koikide moslemite kuldvihma retsipiendiks, on sama huvitav kui vana tellis ning ohkab samasuurt roomu ja mollu nagu Bingo Loto. Kuala Lumpur on suhteliselt suur kuid aariselt organiseeritud linn. See on puhas, kuid sarnaselt lennul KL tutvutud geipoisi lausega, moistsin suhteliselt kiiresti et tegemist on taiest patuselt igava linnaga.

Olgu, Petronas Twin Towerid on voimsad, oosel kiftimad kuio paeval, Walkway on 41 korrusel ja naitab kogu business districti katte. Jaa, ka KL Tower, maailma korgeim telekommi torn, on suur ja kena. Loomulikult on suur Hiinalinn ja palju muid asju. Kuid inimesed on tanaval loodud ainult palvuseks ning koikidel on selline nagu peas naguhommikusest kohvist oleks leidnud poja merisea sitajunne.

Moslemi vark mulle ikka ei istu, nad on liiga rahulikud ja taiesti tujutud. Koik toimis liiga hasti ning kergi ei nautinud seda et nad elavad.

Ainus pluss, mis ma leidsin on ... okeika kaks plussi ... esteks loodus on meeletult kena. Laguunid ja saared ning ookeani surutud palmid on iddyllilised ning vanainimesena on see koht aus.

Teine rajuim asi ja pluss on see et Malaisia on koige, pean silmas us mina oma urrukat naitamas kainud olen, sulaselgemalt odavaim riik. Purksi saab on Ronaldi kaest miski 20 eeguga per menyy ning Skytrain lennujaamast kuhu iganes maksab 3 eeku. Ma oiotsin esimene kord kolme piletiga. Nii odav oli kohe.

Aga kanni panin maha uskumatult kirjus ja paksult rahvast pungil Hiinalinnas. Hotell oli aus, portjee ja pakikandjaga kes nagi valja nagu saga filmist 4 Tuba. Viskasin talle 4 eeku ja see tegi puhtama kniksu kui Kaie Korb. Bankokist alates peksis peas selline pohmell, et ei lasknud esimesel paeval enne kella2 oosel toast valja, kuid siis juba MOslem magas ja Hiinalinnas puhus vaid voidudnud tuul.

Ja jah, Bankokist araminnes laks asi nii hulluks et Mardiga pistsime miskile virnale kohalikult viskile silmadpahe ning kakerdasime Khao Sani tanavatpidi ringi ja yritasime ostetud ritsikaid kudagi alla saada. Ei saanudki. Igaljuhul kell 7 minevat lendu ootasin mina uhiuues Bankoki lennujaamas lasakil, selg vastu konditsioneerisammast peatait valja uinudes. MIski kohalik koristaja tombas lapiga vahepeal jalgevahelt ja yle nao kuid see ei andnud mingit reaktsiooni. Igaljuhul KL ma joudsin ning hea oli et sain.

Pohimotteliselt sain linna paevaga yle vaadatud ning ega seal kauem olnudki passida vaja. Rongi ja putku. Aga yht peab tunnistama, ookeaniaarsed alad on vinkud ja sinna kindlati tagasi kui mone aasta parast plaanis Laose, Kambodza, Myanmarri, Vietnami, Tai ja Malaisia ots. Vut sedasi.

Piis Aut!

Okeaania vol.13: Bankok

Sallallaa ... Hansalodi koplab taas. Seekordselt siis maailma laidiboide, odava seksi ja hullude myydimeeste pealinnast. Loen siin yle 2 nadala uudiseid kodumaalt ning naeran endal selgroogu krampi. MIda perset teil seal kaimas on ... ilge ilkumine ja hala. Isegi Kivirahk oli hakanud, eirates oma tavaparast teravust sogama miskit imelikku vanainimese asja sellest et igalpool on larm ja et tsiklimehed on libahundid. Mis mottes?

Lopuks aga siiski rehabiliteeris eesti ajakirjanduse EPLi lugu sellest, kuidas

Ühes Tallinna kaubanduskeskuses üritas 29-aastane mees varastada üheksa kilo Eesti juustu. T***, elu on ikka seiklus?

Aga igaljuhul, et siis Bankok. Vat see on koige raskem peatykk, mida ma siia kirjutama asun, esiteks kuna mul on Venemaa suurune pohmell (lootus oli et pohmell jai Riiga, kuid raisk leidis siit meid ikka ylesse) kuid peamiselt kuna see on nii kuradi kirju ja vinku linn.

Saabusime siia 5 paeva tagasi, kuid tunne on nagu oleks siin olnud aastaid. Vaga kylalislahke, sobralik ja lihtsalt vaba linn. Ja lisaks on siin OODAV ... uuu. Taskaosoit on 10 eeku ning kortsus saab 100 kronuga ennast lauaalla syya. MInus on kasvama asunud arusaab et Tai saab vahelduseks minu uueks kodumaaks ning kui koik muu deilib on siin alati voimalik leida omale lahe enklaav kus redutada, kirjutada ning lihtsalt sallitallata.

Sallitallamisest kantuna, kohtasime siin soomepoissi nimega Tony, kes on juba viimased 7 aastat salli tallanud. Teeb seda Madriidis ning kui kysisin et mis tood teed, kus opid vaatas mulle lahkelt ja veits idiootlikult otsa ja ytles et ei tee muffigi. Mangin nats muusikat, olen sopradega jne. Peale 7 olut hakkas mulle midagi sogama Valgusest, mille kohal ma taiesti teadmatult heli maha keerasin. Aga muidu taitsa tore jorma.

Nii karmi tallamist ei planeeri, ega suudakski, kuid nats on seda ikka lahe teha. Rahulikult ilma mureta ning monusalt. Okeikar, aga siis paigast nimega Tai. Ja Bankok. Algas koik sellega et kuri piirivalvur meile 4 tundi karvast nappu soolde ajas ning noudis ilget hunnikut paberimajandust pilte ja pileteid. Siin ei ole neile oluline, et sa siia riiki tulid pappi riskama, vaid et kuna sa nahhui tombad. Naljakaim selles suhtes on veel see, et kui sa riiki lendad siis kaod ka riigist lennukiga, ei ole voimalik nagu meil plaanis seda teha rongiga.

Monus viha kerkis kui peale 4 tundi ikka veel tehti nagu nagu me oleksime leeprahaiged ning sooviksime siia tulla porandlae sylitama. Mul oli nii raju kopp ees et hakkasin plaanima et panen lennujaamast otsed Malaisiasse edasi. Nyyd olen rahul, et ikka leidipoid kadoma tulin.

Linnas endas elab miski 6 milku iminest ning 100 000 riksat aka. tuk-tuk. Minul oli vaimusilmas sellest linnast ja rioigist ikka kurjalt sitem ja robustsem ilming, kuid nagu nyydne tegelikkus seda naitab on see linn puhtam ja ilusam kui London, Riia voi Elva. Tohutu 3 korrust Taevarongi kihutab linna Wall Streeti, hoorarajooni ja muu olulise templimajanduse vahet. Inimesed on trendikad ning isegi jalutu kannab Lacosti rohelise joonega valget ketsi oma kondi otsas.

Raha vaartus on muidugi negatiivne koige suhtesm, millega varem arvestanud. Seda siin kulub tuhandetes, aga bahtides, mis on 3x jeestikronust pisem. Et korralikult syya ei ole vaja palju maksta, ega palju liigutada sest kohalikud myyvad igasugustest lafgadest voimatult head soogikraami hinnaga mis ei registreeri millegi realistlikuga. Regulaarne paradiis, mis?

Aga syya siin jagub ning ma ei usu et keegi kunagi kodudes siin miskit vaaritab, mul on tunne et siinsetel kodudel on kaks peldikut aga mitte kooki. Primaarselt lastkse ikka nuudlit ja kala, riisi ja muid juuri. Monus on sellejuures see et koik valmib sinu silme all ning ilma igasuguse saladuseta. Robustne jah, kui Green Curry Chickeni ja Rice with Prown erinevad yksteisest vaid yhe kannutai vee ulatuses, mis toidukordade vahel yle panni lendab. Koik sama kulbi ja harjaga. Ja koik soovad.

Banglumpoo, ehk niioelda odavreisijate meka, on Bankoki koige huvitavam linnajaguy, sest pidu on 24 tundi yleval ning kasutades Tarantino lausungit, et if we don't have it, you don't want it, et 300 meetril tanaval on olemas absoluutselt koik mida eluks kunagi yldse peaks vaja minema ja rohkemgi. Ja lahe on see et minusugused sallitallajad on siin enamuses, monus valgete linnaosa. Lisaks on kortud suured, masaaz karmim, tanav puhtam ja koksid kangemad.

Eile kolasin Hiinalinnas ning paugutasin olut, kui tekkis mote votta yks vesi, kuna olu ots paistmas, laksin siis mehe juurde, kes paistis asjag kursis olema, kellele peaks pappi viskama, et putli eluvett napuvahele saaks. Andisn raha ja votsin putli. Kaimas oli miski karneval ja kuna mehel ei olnud vahetusraha nada, tegi ettepaneku et ma tema sobra juures sama vaaringu eest miskit pyssi laseksin, et kui marki saan saan auhinna. Sitta kah, panin sarve palgele ja kuulisin esimese korraga punasesse sellele lolile margile. Nii, nyyd siis Martin auhinnavoitja. Ikka korrali karnevali vark, kui keskele lased saad kindla kraami, mulle ulatati kuld kala.

Nii ma siis seisin kesed Hiinalinna, noutult keset kisa kara ning join jargmist olut ja pigistasin teises kaes torujaks pressitud kilekotti kus sees hulpis sama noutu naoga kala. Sellele hetkel me palju ei erinenud. Kalale panin nimeks Roger. Roger the Goldfish. Vana tombleb nii hullult ringi et mart, nyyd ju arst ja asjast teadlik, arvas et kutil on langetobi ja teda peaks natukene elektrifitseerima ja sabapidi stepslisse panema. Sadist raisk.

Niisiis, nyyd ei ela me mardiga kahekesi bankoki 100 krontsases hotellitoas vaid meil on ka kala ja segadus. Me oleme regulaarne pedepaar. Njah, ega siin lihtne ei ole.

Ajaa, miskil paeval kaisime Tai poksi vaatamas, verine kraam. Kohale joudes andis miski 12 aastane vana oma eakaaslasele ringis sedasi pasunasse, et UNICEFi lastekaitsjad oleks kohapeal pulbriks ennnast ehmatanud. Aga kutid olid rahul, vanemad kilkasid ja raha vahetas kasi.

Pohiline place-to-be siin on loomulikult Sukumviti nimeline rajoon, kus ooklubi ja titty bar saavad monusa kooslusena eluterveks eluosaks. Leidipoi maksab 750 tund ning see, kui tahad titty baris ise laval tantsida ja paljaks kakkuda, ei maksa midagi. kontrollitud fakt. Ma panin tadidest paremini ja miski koll tahtis mulle tippi pykiahele surada. Naiss. Et kui koik muu persse kukub on mul varuplaan olemas.

Edasi panen mina home hommikul Koala Lumpurisse ja mart tallab siin oma salli edasi. Oli meeldiv ning 100 minult sellele, kes alkoholi nyyd toiduks nimetas.

Olen raakinud.

Okeaania vol.12: Bali

Strangelove, this how ... taruiraraa ... Kuda ripub, sa"gad ja sa"gatarid?

Kell on miljoon, ma rummist sooda ning Mart kuskil Indoneesia teises servas. Esimene kord kui erinevatele teedele siirdusime. Va"ljakas tahtis kuskil metsade keskel miskeid vanade preestripeerude poolt siledaks lihvitud ja taiskritseldatud kivihunnikuid vaadata, mis kunagi templi nime pidid kandma ning minu kyynal erilist sadet selle plaani peale ei loonud. Niisiis saatsin asjak ukele, ostsin piletka ning kimasin Balile. Kui juba Indos olen siis peaks ikka siia ka sisse poikama. Moeldud/tehtud.

Indoneesia nagu juba mainitud kosneb perssetaiest raastest, ega nad vist isegi tapselt tea, 1000000 kanast ning 235 miljonist iminesest. Palju. Yhesonaga, Bali on yks pisemaid, kjuid ilusamad eksemplare ning ei pea keegi kahtlema, kui ma ytlen et tegemist on regulaase frikkin paradiisiga.

Jakartast vottis lend aega 1h ning maksis 400 ning oli tugevalt kahtlase vaartusega lennuki poolt teenindatu, mis aga nagu arusaada siiski siia joudis. Kusjuures mussi mangis stjuardess kasetmagnetoolalt. Krambid lahkusid alles ohtuks.

Bali on sajaga vinge paik igasuhuseks asjaks. Elamiseks, Suvitamiseks. paikeseks. Joomiseks. Sukeldumiseks. Naise votmiseks. Ara kadumiseks. Ning sulaselgeks hedonismiks, mille juurde kuuluivad masaazist ja kuuvalgetest jalutuskaikudest rannal, rajuima peo, hiilgava einelaua ning lobusate inimesteni.

Ytleme nii et Bali ei ole viimasest 2005 aasta pommiplahvatusest veel korralikult taastunud, kuid on sinnapoole teel (Bali pealinna Denpasari lahedal asuv koige kuulsam rand KUTA oli pommiohvriks ka 2002 aastal, mis meie kaasmaalasi onneks kaasa ei viinud). Aga peale koige rannaliku on soon 3000m korge magi, paar vulkaani, hunnik erinevat ohtliku looma ning maagilised seened, mis on illegaalsed, kuid politsei kaest asja uurides surus saga mul katt ja lausus surmtosiselt: "FLY". Aaahahahaha ... rajuim.

Tutvusin rannas peale segaste saksa vanainimeste, kes syydimatult ennast rannas alasti kakkusid ja Jaapani surfimeeste ka Rootsi tyttoga, keda kutsutakse Sara. See raakis et on tallanud juba 8 kuud oma salli ning tuli Balile loppu venitama ja puhkama. Oli lennanud Stockist labi La Pazi Boliivias ja kulutanud sellele vahemaandumistega 36 tundi. See vottis karbi lahti. Meie 18 tundi on sellekorval nagu ninanokkimine, nauditav ja koolitust mittevajav.

Aga inimestega tutvumine on lihtne nagu 1+1. Iga mittekohalik on sallitallaja ning kohe kui see on selgeks saadud on soprus paigas. Monus.

Rentisin saarel tsikli ning tegin natukene tiiru, kuid ega mone paevaga ei saanud suur aru, kuigi pildi sai ette nats kuhu kunagi kodu tuleb rajada. Voi suvemokki.

Rahu valja!

Pest vishies from Indoneesia!

Miskimuu ikka eriti paremini seda paikka ei suuda kujutada:

Wulfmorgentahlerpoisid!

Okeaania vol.11: Indoneesia

Indoneesia paalinn, kus kokku pesitseb 9 milli pooleteisemeetrist asja, puhub jalust monusa puhtuse, segaduse ning kaootilisehinnakultuuriga. Tahendab seda ei ole siin. Koik on myygiks ja koik on kaubeldav. Eile kauplesin kortsus viina hinda 20 minni ja sain mis tahtsin.

Indoneesia pesitseb Kagu-Aaasias kokku 6 saarel (Sumatra, Kalimantan, Java, Sulavesi, Bali ja Papua), mahutab 220 miljonit pilukat ning toibub peale 90 aastate diktaatorite voitluse majanduslangust. Kuigi kohalik imperaator istub juba aastaid kongis on siin ja seal silmata sellist ahastavat pompoossust et jube.

Jakarta keskne vaatamisvaarsus on vabaduse valjak. See on miski 10 hektarine kivisillutisega plats, mille keskel ilustseb 200 meetrine Vabadussammas, ehk nagu me mardiga kiirelt ristisime Vabadus Fallos. Ymber paikneb hunnik arhidektuuriliselt nibinnabin mingit maitset yletav ehitiste pundar, mille syvikutes byroktraatiat rehitsetakse.

Riigi seisukohalt on alati ju hea kui on palju maad ninginimelu ei maksa rohkem kui pudel olut voi kilo mandarini. Siin on need asjad paigas, kioik on myygiks, nagu juba eespool mainisin. Muslem roogib hommikul kell 4 palvusele ja teeb esimese unevaheaja. Kella 6ajal on teine vahefinis.

Kolasime eile mooda vana sadama ala ningkoloniaalmaastiku, kus siiani naha palju seda millega hollandi mehed 200 aastat tagasi hakkama said. Vedelesim (ning lakkusime) Bavaria nimelises kortus mis oli peamine anastaja joomaurgas. Toeline oaas. Oll oli kallis miski 27000 ruupiat, aga mis teha, kui tahad istuda mugavas tugitoolis, plekkkasti asemel ning kylmast, pestud klaasist jaakylma piffi libistada. Lisaks vaatas sind korgusest signeeritud Lehva Lenca oma taielikku aupaistet. Ilus.



Jakartas on eluolu selline nagu igas siinses riigis. Kuigi kohalik meenuytab midagi korealasa, hindu ja uksenupu vahepealset on nad koik jube toredad, sobraliku ja abivalmid. Hammastas esiteks see kui puhas siin on. Slummid loomuliult on sitahaisust jasurmast paksud, kuid yldiselt on ikka korralik liberaalimperialism. Lisaks puuduvad sagad kes sulle pidevalt miskit soga yritavad maha parseldada, 100 ruupia eest teejuhiks olla voi platusid puhastada.

Elamione on hotellis korralikult monus, koik on kaejala juures ningtuba plekib 170 000 ruupiat aka. miski 220 eeku. See siis kahepeale. Villa saab kuksiul 1000 raha eest. Seal on aga hinna sees kja jooma, naised ning hommikune takso suguhaiguste dispanserisse.

Lahe on ka see, et ma hoian hetkel taskus sulana taiesti ametlikul pooleist miljonit raha ning ylban kortsus mitme olle ja sakusmendiga.

Teine huvitav tahelepanek on siin see et kohalik on himasalt uhke oma kultuuri jaelukeskkonna yle. Ei evita euroopat voi arenenumat Aasiat. Tapsemalt ei taheta olla kellegi teiste kui enda sarnaed. See on mulle uus. Meil tahavad koik olla kas Sposaatod voi Heldur Jogiojad ehk siis keskid teised kui nad on. Lahe oli vaadata kuidas tanavapyhkija oma tood tegi. ei mingit sovietliku ylejalalaskmist. Kui puhas siis taielikult.

Hwetkel vedelen miskis naljakas korts/internetikohvikus/autopesulas/spas asutuses ning tomman sigaretti ja joon hohaliku 0,6 suurust Bintangi nimelist kervamarjukest. Elu on rosin. Nagu ikka.

Homme toimetan ennast siselennule ja pokan Balile paikest ja valget naist vaatama. Siselennud on siin odavad ningesimesena Indoneesias saan lennata Airbus 320. Mille kuradiga nad varem ootsusid ei kujut ette kuid Ega ta TU tyypi raudlinnus viledam ei olnd.

Mart saatis koik vittu ja pani hommikul rongiga Jogyokartasse, kus miki oluline tempel vajkab silmamist. Ma ei leidnud erilist lusti mingi kiviklibui vahtimisest javiskan hoopis liivases teist kylge.

Ninii, Terroristid vast viikendil ei toota ningsaabun kenasti ikka lennujaama oma uutele reisidele 31 tagasi.

Folki teile ...

Vittu ... ma emigreerun Norra!

Norra printsess õpetab inimesi inglitega rääkima

Norra printsess Märtha Louise väidab, et tal on selgeltnägemisvõime ja et ta võib õpetada inimesi inglitega rääkima - selle tarvis rajab ta terve alternatiivravi keskuse.


Norra kuningapaari 35-aastane füsioterapeudist tütar andis oma võimetest teada veebilehel, millel ta reklaamib oma uut alternatiivravikeskust Astarte Education, vahendab BBC.
Printsessi sõnul taipas ta juba lapsena, et suudab inimeste tundeid „lugeda”. Inglitele lähedale aitas teda aga suhtlemine hobustega, selgitas Märtha Louise.

Printsess kinnitas, et tema alternatiivravikeskusse tulijad õpivad oma eludes imesid looma ja rakendama oma inglite jõudu. Märtha Louise sõnul on inglid jõud, mis meid ümbritseb ja aitab kõigis eluvaldkondades.

Kolmeaastane programm printsessi keskuses maksab ligi 47 000 Eesti krooni aastas ehk siis kolme aasta peale kokku tuleb inglitega suhtlema õppimise eest maksta 141 000 Eesti krooni.
Norra kuningakoda kinnitas, et neil ei ole printsessi ravikeskuseplaanidega mingit seost. Printsess Märtha Louise on Norra troonipärimisjärgluses neljandal kohal.

***

AAAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA
AHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAH... ebareaalne ...

Norra kuningakojas on rasked ajad, kui kuninganna enneaegselt sogaseks muutub. See on mbes sama nagu ma hakkaks paukuma et ma olen John Lennoni rekarnatsioon, aga kobam, kuna laulda ei oska. See mudugi oleks nagu peer tornaados, sellekorval mis tana Oslos toimub :-)

Tra, elu on ikka seiklus.

Okeaania vol.10: Singapur

Shallallaaa ... moodunbud on kenake nadalajagu paevi ning jeesti meesoknd on joudnud otsapidi Aasia suurinma sadamalinna keedukatlatesse Singapuris. 1819 aastal Briti impeeriumi poolt nii oelda ylevoetud linnakesest on selle pea 200 aastaga saanud maailam suurim sadam ning radiatiivne keskus koigele millel seotud toidu, elektroonika ja shoppinguga.

Aga jatkan koheselt hoopis sellega kus eelmine sissekanne omadega paadis. Niisiis, tollel kauni pyhapaevasel paeval, kui me Wellingtonist oma paljunainud Korillaga minema porutaseime, kondas mottes ainult yks kuratlik mote. BUNJI. Esmalt see plnudki nii hull mottemoll, kuid mida lahemale me kohale joudsime seda kuratlikumaks see tunne kounes.

Kohaks Gravity Cannion ning ainuyksi vaade platvrmilt alla syvikusse, mille pohjas voolas miski neetud veenire tekitas tunde nagu loobuks 12 sormik oma bioloogilisest funktsioonist. Ennast enamvahem kogununa astusime tuppa, ajasime selga rakmed, kuulasime kiire opetuse ning ronisime tuulest raitud sillale. Ytleme nii et kui valjakas alla kargas oli tunne veel monus ja julge. Kui mul endal nagu Pohja-Korea POWil jalad kinni seoti ja suur kumminoor kylge saati oli tunne juba hoopis "imendunum". Kui lahti jagate.

Poms olin ma valmis sellega et ma ennast poolel teel tais kusen ning vaadates syvikus irvitavad marti loin kaega, vaatasin sentimeeter yle ome ketsini all lasuvat 80 meetrist syvikut (muuseas, sellisest korgusest hypates saab iminene miski 4 sekki vabalangemist. nummar, mis?), sosistasin habemesse "no mercy" ning andsin pakkadele valu.
Ma olen igast jaburdusi oma elus kogenud ja labielanud, kuid see oli koige haigem ja lollima kraam mis inimene teha saab. See oeldud ei ole mul plaanis seda enam korrata, kuigi fiiling, mis tekib vabalangemisest, kuni hetkeni, mil a tunned et noor sind, kisub kuni selleni et sa jarjekrdselt taevapoole kaod, on kirjeldamatu. Kukkumine loob koik haalepaelad valla ning gravitatsioon loob vere pah nii julmalt et isegi frau Pamela ei suudaks oma pommi mulle nakku surudes kuunart purjeisse ajada. Yhesonaga, soovitan! Hehehehe ...

Sellega kutsusime asja ohtuks ja laksime hotelli, joime belgia ja aafrika selakotimeetega 2 putlit veini ja keerasime urrud taeva pool. Jargmin paev kolasime Dongoriro rahvuspargi kaikimis radadel, kud kuna ilm oli kylm, oli vihmane ja uulien tegime vaid paaritunnise matka. Aga muhe ikkagi. Kasvoi 4 paevane Dongoriro rossingu yletamin tundub piisav et tagasi minna.

Need olidki hailaidid, mis meremaast veel kirjutamistvaarivad voi siis kirjamusta kannatavad. Ega otaul siis kodus veedeta niet, nalja sai seal palju. Ehk ma kunagi raagin kuidas ma Lwrile lambavilla kaisin pygamas voi miks Valjakas igal lennuotsal oma padja ja teki ara suudab kaotada. Niisiis ...

Singapour.com

Hetkel istun hotellis, muhedas backpackeris, kus tuba masis 13 kohalikku dollarit, mis maarjamaal teeb ca' 100 eeku ning naudin aikest, mis kogu linna laastab. Kurb on olnud ilmaga, kuna pidev vihm ja sobmune taevas ei ole postkaardi pilti suutnud meile linnast pakkuda.

Kui raakida asja tuumast siis mees nimega Raffels, kes oli Briti East Asia Company asjapulk, maandus linnas 1819 ning saatis koik kohalikud kuupeale ning alustas linna yleseitamisega. Tanaseks koosneb linn laiaslaastus business districtist, korghoonete, ringisagiva yuppie'dga ning kareda liiklusega ning rahulik, maaliline ja muuseume ja parke tais koloniaalajastu linnaosaga. Vahele pikitakse veel Chinatown, Little India ning hunnik muid ymbritsevate riikide kloone.

Kuna Indias kaik veel varskelt meeles, vedas mind sinna kaema, mis vark on. Ma ei kujuta ette kuidas suudab hindu iga koha mida ta asustama satub kultiiveerida sarnaseks nagu Delhi alllinna. Kosmaarne laga jalle, no kenam kui paris riigis, kuid korralik meelelu oli jalle sees. Samad lohnad, sama heli ja samad loustad. Monigi koht toi meeldetuletava meenutuse naole.

Igaljuhul, Singapur on piskine koigest 650 ruutkilomeetril asuv linn, kus peaminister saab aastapalgaks 5,5 singapuri toltsi, mis tuleb krontsi saamiseks korrutada 8ga. Riiki on keelatud tuua narimiskummi ning selle konfiskeerimisel puiiril maaratakse sulle 10 000 taala trahvi. Miks on nats sellises staatuses? Sest riigijuhtidel sai korini natsu koristamisest tanavasillutiselt. Riik on natsuvaba.

Edasi, siin pole yhtegi kasiinot, alko elu kallis ning narko suht defka. Kui sind linnas ollega katte saadakse pannakse kinni ja maaratakse trahv. Relva void tuua ylepiiri, kuid relvakujuline shashokalka on juba pahandus.

Enamus elanikke on malaisiast, samuti indoneesiast ja hiinast. Palju on hindusid. Tanavapilt meeenutab kohati Pariisi, laiade pulvarite ja hubaste kohvikutega, milles inimesed kerget einet mone hea raamatuga lahjendavad, kuid paralleelselt on siin korralik hiinalinn, palju inimesi, autoid ja kisa.

Kortsus on siga kallis juua, oll on miski 6-8 taala ja uskuge mind koik on naistemootu putlid. Syya on odav. Head tanaval tehtud rooga saab 2 taalast alates ning kui panna taal juurde hakkab liha ka taldrikule tekkima. 20 taalaga saab sellise sooma et halb hakkab ja seda korralikus restos.

Profylaktika mottes mainin, et kui ma jalle kuskile kirjutamisega toppama jaan, palun alarmeerida eesti riiklike instantse, kuna me siirdume nyyd Indoneesiasse, kus kyll soda pole ga terrorism on kenasti end sisse seadnud. Jakarta peaks olema puhas ning kurat votaks selle riigi alla kuulub ka ju maailma ilusaimaks saareks tunnistatud Bali.


Kolonjaalajastu Singapur, pilt 1830. aastatest.

Pakk in pisniss ... 31. aug. Katri tervitab Singapurist ka koiki.
Seda pidin ka edasi ytlema.

Okeaania vol.9: NZL

Paivaa, kaunitrid ja keenjused, Hansonionu annab jalle vilet.

Esiteks vabandan kohje kui minu diktsioon, mis kirjapildina tana esindatud muutub klaustrofoobseks ning loetamatuks, sonad hakkavad thtedest vesuma voi yldse jutt lopeb siis teadke et se on kylmast, kylmast mis on viinud viimase ajuraku emigreerumiseni soojemasse kohueenepiirkonda. Niisiis, oleme joudnud vulkaaniklisele Uus-Meremaale.

Hetkel veedn kena varajast parastlounat sallitallajalikus NZLi pealinnas Wellingtonis, kus on temperatuuri kuskil 10 kraadi, mollab meeletu tuul ning sajab vihma. Kauguses paistavad lumised maetipud ning meeletult kaunis loodusmaastik.

Peab kohe mainima, et Wellingot on korrralik pensjokate linn. Siin on kyll valitsus ja kena hulk (400 000 kui ma ei eksi) elnikke, maenolvalt yle pealinna kiikav Wellingtoni ylikool ning suhteliselt kena Sadamapiirkond, ei ole siin linnas ikka mingisugust fanki sees. Selleparas me tana ka siit lahkume.

Maandusime Aucklandis ...

... 17.juuli parastlounal ning olime suhteliselt yllatunud, et ilm mis meid selles kummalises linnas esmalt vastu vottiso li soe, paikseline ning monusalt maikuine. Peale monusat peedistamise piiril* ning Control of Epidemia punkris paasesime lopuks linna.

Esimene asi mis kohe silma jai oli suhtumine. Kiivi (nii kutsutakse uusmeremaalast, ehk siis Kiwi tahendab siisn kohalikku ja seda karvast lindu kes muneb samasuure muna kui ta ise) on tunduvalt kylmem, ei naerata nii lihtsalt, ei ole nii seltsiv kui wallaby (nikname for aussies!). See tekitas kohe nii kena kodutunde, monus eestlaslik jahedus ning lollijuuajamise piiratus. Hea.

Niisiis, Auckland on Pohjasaare koige suurem linn ning finantskeskus, majutab see kyla pisut rohkem kui 1,2 milli kiivit ja muud rahvust ning on peamine lennujaam NZLis. Lennujaamad on ka Wellingtonis ja Lounasaarel Cristchurcis, kuid need pisemad.

Auckland koosneb 5 linnas, mis on samasuguses yhenduses kui ytleme Viimsi Tallinnaga. Pealinna keskus asub Auckland Citys ning ylejaanud no. "linnad" on tegelikult Nomme tyypi madalad lamurajoonid. NZLi loodusega me seal kuigi palju kohe kokku ei puutunud, kuna linn on nagu linn ikka ning erilist elamust see sisse ei jatnud.

Siiski kaks asja mis tasub jargi tsekkida. Esimene on linna keskuses asuv SkyTower, mis on 328m korge, ning lounapoolkera koige korgem torn. Vordluseks, Eiffeli torn on ainult 4m madalam. Nii et siis kuradi korge. Inimene paaseb torni 220 m korgusele ning sealt alla vaatamine on omeette tegevus. Me tegime 185m peal asuvas lounges paar olut ning nautisime vaadet. Muuseas, 150 taala eest saab legaalselt tornist ka alla hypata. Selline riik siis.

Teine koht, kuhu tasub minna on Uus-Meremaa muuseum, mis on ymbitsetud kena Botaanika aia ja pargiga. Monuis koht chilliks ja jalutuseks ning kergeks infoseedeks peale muuseumi materjalitulva.

Ajaloost siis sedapalju, et ...

... Uus-Meremaa asub maailma koige vulkaanilisemal platool. Siin lendas pool saart 1996 aastal minema kui 8,2 magnituudine poiss maapouest paikese katte tuli. Igaljuhul oli 90 prossa saarest metsa alla ning suht inimtyhi, kuni ajani umbes 700AD kui Polyneesia saarestikust lendasid oma kajakite ja pambusest kanuudega siia kanti Maori koimud Maui, Paka jne. Sisuliselt Kagu-Aasia paritolu ning keelesugemega hoimud asustasid selle saare ara, nimetasid kodumaaks ning jaid siia passima. Osad nende vennaksed kimasid aga ameerikate poole, joudsidki valja nii Hawaii saartele, kui lounameerika mandrile.

Osad neist votsid nouks keerata aga ots ringi nig tulla samuti sellele kaunile vulkaanimaastikule. Sellest ajast algab meremaa muutumine. Kuna Maorid toid kaasa kumara ehk maguskartuli ja kuri ehk lounameerikas tunud koera Uus-Meremaa originaalia hakkas segunema sisserandajatega.

Igajuhul sebisid maorid siin suhteliselt segamatult ringi, avastasid maad ja teenisid jumalaid, kuni Kuninganna ametlike anastajateni 18 sajandi alguses. Seal peale muutub saare nagu ja ajalugu opeamiselt tanu eurooplaste ehk pakeha'de** mojutuste all.

Ma ei hakka seda ajalugu edasi raakima. Lugege raamatust edasi. Kuid jatkates oma liikumist sellel maal, rentisime mardiga miskilt umbkeelselt hindult jargmise Corolla, seekord 1,3 liitrise totaalse rusuhunniku ning andsime tuld.

Esimene ettejuhtuv koht oli Rotorua nimeline linn, mis on saare koige vulkaanilisem ja termoaktiivsem nurk. Linnas haiseb nagu madamunalaos, kuna vaavlived purskavad igas vabast avausest valja. Istusime seal siis 3 tundi kuumas basseisni, lasime kasti olut ning kuulasime piirkonna ajalugu.

Plaan oli siis jargmisel paeval kihutada edais Taupo jarve juurde, kus saaks ega bungeed, kuid avastasime et esiteks on ilm sitt ning teiseks on hyppekoht liiga madal. Koigest 45m. Pakuti valja et minge pisut eemale ning seal on kanjon, kust saab 88m pealt alla karata. Sinna me nyyd siis minna planeerimegi. Et kui miski 3 paeva jooksul pole uusi postitusi tulnud, heklistage vanematele ja teatage kurvast uudisest :-)

Aga teel Wellingtoni lendasime labi ka termaalpiirkonnast nimega Wai-O-Tapu, kus keisrid, keevad mudabasseinid annvad marku mis tgelt selle plneedi ihus toimumas on. Pildil leiab punaka mangaani ribaga vaavlivee, mid kutsutakse hellitavalt Shampanja Basseiniks. Seda peamiselst oma mulina ning kuju poolest.



Varvide virr-varr, ytleksin mina. Onjuu. Aga kuna siin on talv, ning igalpool on udu, meeletult kylm ning tuul, siis me ei saanud nii selget pilti kogu sellest aedikust kus see termaalpark asub, kui suvisel ajal.

Niisiis, mul on kaed jaatunud, iPod laetud ning astun sooja autosse et minna siis bungetama. Muuseas, kohalik kuli, kellega Rotorua hostelis jointi koos tegin ytles, et kindlasti votaks selle hyppe, kus lopus vette lendad. Ma ytlesin et jube kylm ju on. Saga vaatas mind j ytles rahulikul ilmel: "Don't worry about the cold. Youwill be to worrid about not to shit yourself on the way down to think about the weather!"

Inaff seed.

P.S. Nuvut. Eile oli ka spordis siinsetele kena paev. Rugbis peksti austraaliale tyrukute silt rinnale. Seis 26:12 Uusmeremaale. Peale selle voitis naiste NZL koondis sellises spordis nagu NETBALL ussisid. Sellest soprdist aga hiljem.

------------------------------------------------------
* - Nimelt kysis murelik pilk klaaskastist et oi Eestlsed, kust te kyll Uus-Meremaa kohta kuulsite. Mul vajus karp polvini. Vastasin samasuguse irooniaga, et no teate, inimesed loevad, uurivad kaarte. Kas teie siis ei tee seda? See viis asjavist liiga kaugele ning piiripunktist valjununa ning koik materjalid, pileid ja passid tagasi kotti suranuna astus ligi jargmine kiivi ning lasi kogu protseduuril korduda. Ning kui ma teravalt kysisin et kas ma toesti naen selline morvar voi salakaubavedaja valja, et mind peab 2x kontrollima vottis koll ette ka koik jargmised piiriyletajad :-)

** - Pakeha tahendab maori keeles eurooplast.