Estlaseeeeeed!

Mõtlesin et ehk saan paar päeva ilma hapet ajamata läbi ning sisekaemuslike probleemidega tegeleada, aga meie kaunis argipäev pritsib igaminutiliselt mulle sitavett kraevahele ning tuleb jälle võtta ader ning kultiveerida pisut seda mõtteleidu ning kurbust, mida on Eesti mehe õuele toonud Kuldse Haamri võistlus Riias.

Kohe nutma ajab, kui kole lugu ...

Hirmus on mõelda kui halvasti meil läks, kohe nii halvasti, et enam teiste poistega mängima ei lähe. Isegi kui palutakse, vot ei pissi et märga liiva saada ...

Riias toimunud Kuldse Haamri reklaami võistlusel said Eesti reklaamihundid 4 kuldhaamrit (eelmisel aastal saime vaid ühe), 5 hõbehaamrit (eelmise aasta 10 vasta) ning vinaalis märgiti äraq meie 8 reklaami (eelmise aasta 17 vastu).

Valus tulemus ju - kui arvestada et Läti, Leedu, Rumeenia ja Tšehhi on mirahvas olnd. Aga ei eeti meest, peale selle et tuntakse kui tantsulõvi, tuntakse nüüd ka kui naine. KOhe on nutt lahti: "oioioi, ikka halvem tulemus kui eelmine aasta", "oioioi, reklaamide tase on meil ikka nõrk", "oioioi, v**** kui valus on vaadata et naaber on parem".

Keegi härra Räim maionib et "olgugi et võitsime 4 KULDA, oli ikkagi tagasiminek, hõbedad jäid saamata". Pistke käsi püksi ja kontrolli kas jääb midagi enam pihku!

Gert Kanterile kingiti talu kui ta MMil kulla heitis, hõbeda peale oleks vana Rolex antud. Eestlane ei ole rahul ei sellega et majanduskasvab, et perekond on terve ning põhi mõtteliselt ei suuda mõista, miks küll on nii et saab iga päev impolrt sinki leivale panna.