Eesti rahva spordipidu

Vokkisin ka siis 90 kiltsa eilsel Tartu 9. Rattamaratonil. Mõõõõnus, ma ütlen. Ilm oli sillerdavalt päikseline, rada kuiv, inimesi palju ning tervis fiiling vinks-vonks. Käulasime kõik 87 kilumeetrit läbi ning jätkus jõudu veel hiljem saunas paar piiska teravamat teha. Meeleolu väga muhe ja hea.
Pisut ka statistikat: aega võttis sõit 4 tundi ja 55 minutit; kaotasin 5500 kilokalorit; leidsin 1 parema ketsi rajalt ja 287 vähekasutatud joogipudelit; murti vähemalt üks käeluu; vahefinisis sõin 14 hapukurki, 3 soolaga leiba, 1 kukli ja pool banaani ning jõin paar toopi energiajooki; finišis röökisin ühe aeglase sõitja pihta; rajal sain korra müksu ribdesse; nägin 2 mees-naist ja 3 lehma.

Sotsiaaldiversioonina mõnus viis pühapäeva veeta. Ei taha naisega olla, kodus remonti teha või raamatut lugeda, võta vokk ja lenda peale. Päev otsa ja teinekord ka paar päeva hiljem vabandada kõike väsimuse ning haige lihasega. Keegi ei hakka vastu ka kuna oled ikka maratoonar. Nigga pliizz ...

Nüüd vahetan jalaga ratta mootoriga käula vastu ning lasen Sõjakoera valla kodumaa maanteedel ja linnades. Inimesed värisega!

Ilves pretsedendiks

Istudes eile Tartu Volikogus valijameeste valimisel sain aru kus asuvad Eesti riigi ajud ning närvikese. Tartulikus mõnususes räägiti suud puhtaks, anti mõista kes kelle poolt on ning vaikselt üksteisega naljatledes tehti valik. 4:0 reformifraktsioonile ehk siis 4 häält herr Ilvesele ning tundes vähemalt 3 nendest valijameestest võite olla kindlad et seal käsi või pastaka must ei väärata ning estonias saab 23. septembril Ilves need hääled ka kätte.

Kummastav oli aga vaadata kui lapsiklikult käitus Tartus sarnaselt tallinnale keskfraktsiooni rahvaliidu liikmed. Ühelegi reformierakondliku linnavalitsuse plaanile poolt ega ka vastu ei hääletatud. Tunne oli nagu mängiksid lapsed kahes eri liivakastis, ainult et ühes on öösel müranud plejaad palderjanis kasse ning liiv on korralikult "kuldne".

Jälgides sündmuseid ka mujal linnades ja maakondades, hakkab mul tekkima tunne, et olgugi faktist, et ka Rüütlil ei ole hääled ligilähedaseltki koos, mida näitab ka Reiljani ja Savisaare selge ärritusirve igal avalikul pildil, on ka Ilves omadega mädas.

Reiljani 150 inimesele peetud pühapäevagrill näitab et jõud on koondunud. Kõik ei ole veel otsustanud, kuid liiguvad suunal Rahvaliit-Keskerakond. Kahjuks. Tekiba aga situatsioon, kus Ilvesest tehakse presitendi asemel pretsedent. Ilves kutsutakse letti, kui kindel kandidaat, kuid hiljem mängitakse auti lihtsalt kellegi parima lobi pärast.

Ilvesest tehakse näide sellest, et Eestis ei tööta lõunanaabrite juures läbläinud skeem ühendriikide taustaga mees pukki saata. Tähendab see nüüd seda, et keskkomiteeesimese sekretäri idülliline karjäär jätkub või mitte, riik on lõhestunud. Kui riigipead valiks rahvas võidaks Ilves Rüütli eest 65% viimase 34% vastu. Toetus mäekõrgune.

Ilves võidule ning kui keegi teab kedagi kes teab kedagi kes toetab Rüütlit, saatke mail või helistage lausa.

Kustutuskummi, palun!

Eilane tähtpäev ehk 5 aastaku möödumine 9/11 nimelisest terrorirünnakust Suure Venna aka Onu Sämmi pihta. New York leinb ühe käega ning kardab uut tapalainet teisekäeda. Mõlemad käed värisevad ning ei suuda millestki kinni hoida. Kurb sündmus tugevale tuumariigile.

Paraku ei saa ma kuidagi moodi nõustuda selle didaktilise okendusvõistlusega, mis levis minuni läbi CNN ja BBC telekanalite, mis eile kella 15.00 peale ainult NYC ja Al-Qaida tegemis kajastas. Nuteti ja seisti vagusi, loeti hukkunute nimesid ja vägagi võltsi patriotismiga näidat ameeriklaste kurba päeva kui maailma muutusekõvera tippu. No nagu alati. Südame ajab pahaks millise pragmaatilise järjekindlusega kasutatakse propagandamasinat ajuloputusteks.

Ma ei välista et tegemist on muutuste vundamendiga, et sellest katastroofist peale muutus maailma ebaturvalisemaks ning said teada oma vaenlasest. Ma ei välista et see oli rakse löök Ameerikanismile ja unistusele puutumatust rahvast. Ma ei välista omaste valu ning NYC elanike ohutunde lakke lendamist.

Kahjuks ei muuda see mind grammigi pehmemakse ega too pisarat silma. Kahju et selline sündmus on muudetud kõige haigemaks telekomöödiaks. Iga klipp sisaldab pilte plahvatustest, põgenevatest inimstest ning mustal tausta vaatajani liikuvatest tekstides patriootlike loosungitaga, mida loeb peale madalahäälne Hollywoody filmidubleerijate kooli õppejõud. Lapsed karjuvad, kõlab väga kurb viiulikääksutus ing pisarad voolavad. Mhmh ... sõda on hirmus ning surm on kohtuav kuid mille poolest erineb 9/11 ükskõik millisest muust surmast.

Palestiinas lendab iganädlaselt õhku tosinkond süütut, Beslani koolis või Moskva teatris toimunud terroriaktid, hutude-tutside vaheline käsma, mille tagajärjel aeti sadu tuhandeid hutusi kinžallidega lööduna ühishauda. Tokyo gaasirünnakud, Madriid ja London. Miks on need kuidagi erinevad ning miks ei mälestata neid juhtumeid samauguste vilede ja kelladega? Surm on surm ning üks inimelu pole teisest kallim.

Pealegi tuleb lisataustana tõmmata süsteemi ka tõik, et ameerika on oma surmades ise süüdi. Repressioonid ei jää kinagi tasumata, ülestõusu sunnib takka alandus ja survestamine. Hegemoonia peab kandma oma vastutust tugevalt ning mitte lobisema pidevast vabadusest ning vabanemisest. Bushi retoorika on muutnud vabaduse mõiste nii devalveerunuks, et selle saavutamiseks ei hakka keegi relvagi tõstma.

Tõenäoliselt pannakse mind antidemokraatlike mõtete eest kongi, kuid istun rõõmuga, kui pooldan sellist ühepoolset nägemust maailma toimimisest. Bush võik korra hobuselt maha astuda ning tegelikult ka inimeste keskel veeta. Näha et tegelikult on maailmas oline ka muu kui kustumatu vabadus.

Dilbert pani vabaduse toktriini paikka: vabadus on hoolimatus oma töö tulemuslikkusest. Selle doktriini valguses on ameerika juba vaba! Sellepärast palukski tükikese kustutuskummi, et mõni lollus ja laused kustutada ajaloo annaalidest.

The Booby Prize 2006

Eelmise aasta UK Booby Prize vääriliseks hinnati Mc Donaldsi globaalne peldikukett, kui kõige vähemsõbralik koht Inglismaal kus rinnaga toita. Emad valisid McDonalds'i auhinna vääriliseks peale seda kui enamustele imetajatele anti märku tegevus lõpetada või ronida peldikabiini imetabaselt hügieenilisse keskkonda oma võsukest toitma.

Parima rinnatoitmiskeskkonna vääriliseks valiti Rootsi mööblitootja IKEA, mille puhul pandi tähele geniaalselt mugavat kohvikudisaini ja sõbralikkust rinnaga toitvate emade vastu.

Olgem ausad, suhteliselt koomilisena tunneb ennast igaüks kes kuskil restos, bussis või pargis istudes avastab et kõrvalistuv ema on rebinud särgist oma hiiglasliku knockeri ja seda sinu miniatuurile suhu topib. McD on aga vanakooliinimeste hängaut, kellele ei meeldi kui avalikuses suudeldakse, käest kinni hoitakse, mis siis veel emalikust toiduülekandest rääkida.