11.30.2007

Tallinna linnaviletsus




- Tere! Kas Tallinna linna avalike suhete osakond?
- Ei see on kantselei.
- Aga kas oleks võimalik Ain Saarnaga vestelda.
- Kes küsib?
- Äripäev.
- Teate meil on selline kord, et kõik küsimused tuleb saata mailiga või jätta kantseleisse?
- Kuidas siis nii? Ajakirjanikega ehk ikka suheldakse otse, telefoni cteel?
- Ei, meil on kord. Saatke mailiga.
- Aga äkki keegi ikka on osakonnas olemas, kes aidata saaks?
- Sealt öeldakse teile sama. Meil käib kõik kirja teel.
- Maili teel liiguvad asjad ju väga aeglaselt. Järsku ikka saate mulle juhi mobiiltelefoni anda?
- Miks te küsite selliseid asju. Meil ei ole voli. (ohkab - toimetus.)
- Selge. Head aega.
- Nägemist.

Vestlus Tallinna Linnavalitsuse kantseleiga. Soov saada ühendust minu, ajakirjanikuga suhtlemise otstarbel loodud üksus. Tööd pakub osakond 20 inimesel ja maksumaksjalt kotitakse aastaeelarvena umbes samas suurusjärgus miljonne välja. Ma aermastan Tallinnat. Edgar, tule mulle külla!

11.13.2007

6,4%















Ootasime seda numbrit juba ammu, nagu laps ootab jõuluvana või puberteetik oma esimest vahekorda. Et kas otsa märjaks saamine on ikka nii vinge ja hea kui räägitakse. Või rahmakas pihku kruttida on hõlpsam ja kodusem.

Nu lõpuks ta siis tuli, vopsas mailipostikasti. Number oli ilus. 6,4%. Uuuuuuu ... peaaegu nagu jumalik aura püsis selle paganliku rehkendustulemi ümber. Sitt hõikas kolleeg. Toimetajad hakkasid püüdlikult naeratades oma palku üle kontrollima. No ikka sitt, kukume ju, eelmise kord oli 7,5 prossa ja aasta esimene kolmkuu mõnuga üle 10 prossa puhast kasvu. Aiaia ... mis nüüd saab. Kukume ju ...

Ma siis mõtsin asja üle järgi, lugesin paar turuülevaadet, paar analüüsi, kiikasin stat.ee lehelt meie inflatsiooni ja jõudsin järeldusele. Ikka veel on meil liiga hästi. Kasv peaks taanduma aastaks vähemalt ELi keskmisele tasemele et me saaksime kiire kasvuga tekkinud õhuvahed millegi püdelamaga täita, et siis saaks seda ballooni edasi puhuda.

6,4% on aga tegelikult veel peaaegu kaks korda ELi keskmisest kiirem majanduskasv. Inflatsioon on meil ligi 8% ning majandusteooria väidab, et majanduse kiire, ehk isegi liigkiire kasv on inflatsiooni suurim akseleraator. Kui tahame saada eurotsooni, on vaja viia inflatsioonimäär alla 3%. Jubedalt majandus kasvatades, samal ajal pidevalt vähenevat eksporti vahtides, jääbki euro meile kättesaamatuks nagu MM tiitel Märtinile. Nii lähedal aga samas kellegi teise karikakapis.



11.12.2007

Kuhu põgenevad hinged?















Võtsin jalad selga ja kino poole kepsutasin. Maksin rebasepoistele rahanatukse ää ja seadsin oma kauni aanuse 8nda saali ülanurka ootele. Hõbelina teatas, et kanna helkur, teatas et maksa riigimaksu ning siis et türa, vaata jkui palju uusi ja häid filme on tulnud. Too kohe oma raha minu juurde.

Tuled kustusid, viimased reeglipärased kiosse tulijad virvendasid ekraani eest läbi ning ma ei märganudki kelle film oli, aga siis jauras Viire Valdma juba basseiniveerel rasedust maha. Olin õiges kohas. Vaatame filmi "Kuhu põgenevad hinged".

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=2hF9qb_Ieb0

Üle pika aja, tõenäoliselt alates filmist "Need vanad armastuskirjad", on Eesti film jooksev ning voolav, ilma nurkade ning sketšisaateks muutumiseta vaadeldav ühise üksusena. Tähendab see seda, et film ei jää kuskile kinni, näitlejad ega rešissöör ei takerdu triviaalsesse kuntitegemisse, vaid teeb vaadatava ning emmotsionaalse käsitluse ühest nihilistlikust noortepundist.

Loomulikult on tegemist noortefilmiga, keskkooli õpilastele mõeldud normaalse äratundmise või kuulumisfilmiga. Mantra "Kõik tahavad kuhugi kuuluda, kõik tahavad olla armastatud" leiavad Rainer Sarneti filmis mõnusa käsitluse. Filmis on seksi, vägivalda, pettumust, lahkuminekuid ja ahastust, viha ja armastust. Lenn Kuurma veetlev Maya koos oma esoteeriliste vanematega kes värvisöömise vahepeal ravitsejatena ülesastuvad ja tooreid kartuleid söövad on litakas naela pea pihta. Lisaks on Lenna lihtsalt kuradi ilus.

Jaan Ruus kirjutas EEs:
"Iga uus eesti film on ikka vaatamist väärt. Seekord on tegemist kahe naisgümnasisti, Anni ja Maya, teineteiseleidmisega psühholoogilise suhtedraama võtmes. Anni peresse on sündimas südamerikkega poolvend. Ja poolvaistuliselt salasoovib Ann, et laps ei jääks elama. Oma soovi täitumiseks otsib ta abi satanistidelt. Hiljem kahetseb ta oma mõtteid. Kuid satanistide hulka kuuluva klassiõe Mayaga seovad teda nüüd lähedased suhted."

Esimene kord kui vanameistriga nõustun. Eesti filmil on alatihti jube higi maik juures, filmikeelest on tunda et kogu meeskond on ennast kusejuhakas pingutades proovinud louua uut ratast. Eesti filmi iseloomustab Mati Undi "Sügisballi" raamatust lõik: "26. juunil põrutas linnalähedasest raudteejaamast välja juhita mootorvedur. Vedurijuht või tema abi olid nimelt vedurist maha hüpanud, kuid ei jõudnud hiljem enam tagasi hüpata. Vedur lõhkus ettevõtte tõkkepuud, Sõitis harujaama, sealt edasi linna viivale peateele, saabuvale reisirongile vastu, kusjuures reisirongi kiiruseks oli 80 kilomeetrit tunnis."

Eesti film on nagu see vedur, režissöör nagu vedurijuhi abi ning reisrong paratamatus. "Kuhu põgenevad hinged?" on aga film mis selle stsenaariumi hävitab. Film on tõesti hea. Ainult korraks tekkis mõte silmad kinni visata. "Georg" suutis seda pea kolmel korral, "Sügisball" kahel korral ning Nügase "Meeletu" ajal toimetasin igavusest hoopis türuku seeliku all. Sedasi.

Minge kinno!


11.05.2007

Kahmake langevari ... nüüd kukume!















Hurmavalt värskendav oli täna hommikul tööle jalutada. Väljas paistis päike, kerge tuuleiil tõukas märgi ja plägaseid puulehti vasta minu sametisi kommunarikaune, eemal röökis ülekäigurajal ääreppealt rekaalla jäänud aasta 1936 väljalase oma lollust ning kirus viinahinna ja Talleegi kanajama üle. Sama jama, teine päev.

Aga mul kõik rõkkas sees. Hing helises ... sest tunda oli persse kukkumise hõngu. Õhk vibreeris kokku kukkumise eelset helinat ning mina tantsisklesin nagu Ajarändur 1997sse tagasi. Tavapäeva hommikul tunned end ikka enamasti mahi kuse juga, mis algselt küll kontsentreerunult kui hiljem hajaali vasta elektriposti pladiseb.

Täna oli aga imeline hommik, fiiling nagu maasikakreemil, valutu ja viskoosne.

Kuna majandus jaheneb, laenu enam ei anta ning korteriostu plaani võib maha matta, aktsiabörs kukub nagu põiata iluvõimleja tagurpidisaltol ning hirm töökohakaotusest naerab inimestel kuklas isegi sital olles või ülemuse naist väkates.

Põhimõtteliselt on kõik korras. Tsükkel hakkab jõudma oma paratamatu lõpu juurde ning me ei tohiks ennast selelst morjendada lasta. Tegemist on uuestisünniga nagu kosmosest purilennukiga taas maale pääsemine või hommikune kohvi. Enne uut starti peab toimuma finiš kus loetakse kokku eelmise jooksu parimad, kes taas rajale pääsevad ning need kelle teekond selleks korraks trellitatud akna või pudelikorjamisega jätkub.

Mõte sellest et sitavikatid ja soolapuhujad sõelutakse välja ning järgmises jooksus on vaid asjalikud ja tõeliselt tegijad sellid on värskendav. Naahui saab saata kõik ühemajakinnisvaramehed, hingusele saata hunniku mõtetut ajakirjandust, paar lolli poodi sulgevad oma riiuliruumid ning inimesed vaatavad pigem enda sisse kui oma ja oma töö andja tengelpunga.

Igaljuhul ees on huvitav aeg, täis enesetappe, pankrotti ning hulga niati musta masendust. Imeline. Tulemas on Imede Talv. Äkki saan ka miskit erastada veel. Mõne tehase või tšehhi. Nali naljaks. Edu edukatele.