Kann tugev nagu suruõhuhaamer

Retsidivistlik maailm, kus naised ennast piinavad!

Käisin ühel nädalavahetusel eesti südames Paides ning sattusin seal Eesti esivõistlustele fitnessis. Assa kuri. Ma pole vist nii palju trimmis liha ja poolalasti keha veel näind.

Rääkige mis te räägite kuid ilu sellises spordis mina ei leidnud. Venitada enneolematu vihaga päevast päeva saalis rauda, mille eesmärgiks on minna järjest uutele lihalaatadele oma punnis keha näitama, võõbates ennast ennem kakapruuni lögaga kokku et ihu veel rõvedam ja jobisem väljapaistaks. Kahtlane on aga see millise hulgana inimesed ning eriti naised sellest etendusest osa võtavad. Esikoht oli loomulikult vebnelanna, siis tulid aga roburada eeslastest teraspiigad. Rääkisin ühe neiuga juttu, hääl oli täitsa meela tütarlapse oma, kuid ei saanud mina mööda hirmust et türuk on võimeline oma kannikatega mul riista küljest rebima või reitega lihtsalt kahte ossa pigistama.

Robustne on veel see et naistest on selliste 'asjade' puhul küll liig rääkida. Naiselikkuse põhikomponendid nagu rinnad või volüümikas ja kenade 'armusangadega' keha on kadunud nagu tinatuhka. Ma usun et pooled nendest näitsikutest saaks ehk pikaajalise psüho-farmakoloogilise raviga taas normaaletesse piiresse lennutada, kuid enemikud on lihtsalt segased nagu realtiivsusteooria pärsiavaibale.

Igaljuhul oli minujaoks enneolematu kogemusega mis olgam ausad, minus erilist entusiasminende naistega edaspidisi suhteid luua ei tekkinud. Samas andkem tõele au, ühe sellise ihu vastu sügaks ennast mõned tunnid küll. Kindlasti on neil selle kasuse pealispinna all hea süda, kuid keda see huvitab.

Kastreeritud ajakirjutaja

Alguse sissekandena peaks märkima, et ega ei ole enam nii lihtne see blogide ja andmebaaside politsei ja avalikkuse radarist allpool hoidmine. Tänasega muutub tõenäoliselt kogu bloginduse, pildipankade ja muude avalike vabamõtlevate infokanalite olemus ja eksistents.

Nimelt, kirjutas ÄP noorreporter Ralf eelmisel nädalal loo Tallinna taksojuhtidest kes klientidele kõrgemaid hindu jebivad ja täiesti süüdimatult valesti ja aeglaselt sõidavad. Olen ka ise olnud situatsioonis, kus tuleb röökida tagapingilt rooli keeravale tšurkale "talla kurat, mul kiire, ma annan sulle selle viieka rohkem". Igal juhul otsustasime teemat natuke näppida. Panime fotograafi salaja puuladvikusse objektiivi keerama ning läksime ise asja uurima. Mis välja tuli leiad siit: http://www.aripaev.ee/3165/uud_uudidx_316507.html

Mis aga peale loo ilmumist toimuma hakkas on geniaalne. ÄPd süüdistati ebaseaduslikus jälitustegevuses, kirjutati politseisse avaldus ning anti ÄP pressinõukogusse. Pressinõukogu on muiduki kamp joodikuist ajakirjanike, kes vibutavad vaid näppu, kui miski valesti. Mis o naga kogu loo kurioosum? Materjalid, mille peale kaebused on esitatud on ÄP fototoimetaja isiklik blogi ning ÄP fotoarhiiv.

Siin tekib nüüd ohtlik dilemma - üheltpoolt propageeritakse demokraatliku Eesti sõnavabaduskantsina, teisalt hakatakse "lame"-seadusega meie ütlusi ja arvamusi tsenseerima. Halb hakkab aga siis kui oma isiklikke mõtteid sulle vabastatud kanalis vabalt edastada ei saa vaid võid sattuda koheselt seadusesilma vaatevälja.

Ühesõnaga, vaadake ette mida oma päevikutesse kirjutate sest vanem vend surub tugevamalt seda roostes naela teie lauasahtli lukuauku, et see neetud päevik kätte saada ja teisd laimamises süüdlaseks teha.

Ma pole nõus!