5.30.2008

Läbilõige sportlaskarjäärist

5.23.2008

Mehhiko läbi iTelefoni



Teine kaunistavate piltide seeria tuleb kaasaskantava telefoni objektiivi värinast. iTelefon pakub võimalust igast asendist kena kuva võtta. Aga kaua võib andkem tuld:

iTelefoni pildikast

Mehhiko läbi pildikasti vol.1



Kaunitarid ja keenjudsed!

Pildimaterjal on valminud. Liigne agarus on ogarus ning vaikselt tuleb nautida pilti mis tehtud, läbi elada lollusi, ilu ning sõprust. Ei saa nii lihtsalt kuidagi lasta käest neid imelisi imaginaariume, mis paberile säilinud. Nautige siis maastiku kus peal Hansoonoonu juba sammunud on ning kelle õllevarud nüüd sajandi madalaimale vajusid.

Mehhiko pildikast vol 1

5.22.2008

Palun, siin on teie pilet!



Kolasin mööda interneti sügavusi ning otsisin mida kõike head kaunistel ja notistel suveõhtutel head peale on hakata. Leidsin palju põnevat nii siin kui seal pool vabariigi joont. Parim uudis mis minule ennast avas on näiteks see, et jalka EMi poolfinaalidele ja ka finaalile on VEEL pileteid. Väga super. Austria/Šveits on ju ka kõigest 3 lennutunni kaugusel ning null probleemi.

Üks pisikene mure veel siiski koidab. Finaali pilet mksab nimelt kõige sitemas kategoorias 40K eeku, järgmisel platsil ligi 50K ning parimas istepaigas, kohe väljaku veerel, kust kuulda kuidas põlved ja küünarnunkid puru raksuvad, oleva pileti saab lunastada tagasihoidliku 75 00 krooni eest.

Veerand finaal on nibin nagin odavam - vahemikul 13K - 22K. Soodne! Tuleb tõdeda, et kohaleminekul ei ole vist pointi, kuna kõik odavamad piletid on juba välja müüdud ning korraldaja riigid on muus osas sama huvitavad kui klaasis vedelevad vanaema kunsthambad.

Niisiis tuleb leppida purjelaagri, folgi ja iganädalase rannasjoomisega. Elu on nagu elu käib!

5.21.2008

NYC: mastaapne väikelinn



Mida kuradit rääkida maailma kõige olulisemast linnast, maailma olulisimast finantskeskusest (mõnede inimeste arvates) ning linnas millest on tehtud filme, kirjutatud tuhandeid raamatuid ja artikleid. Mitte midagi uut ei olegi kirjutada. Niisiis, jätan selle üldise kolasin läbi Broadway ja 5 avenüü Ajanelikurka ning tegin et OHOOOO ... kui ilus linn. Muidugi on.

Little Italy on olemas ja Chinatown, Soho ja kõik muu mis peab olema ühes korralikus linnas. Aga minule jättis see linna hoopis teise mulje kui filmist või proosast võiks jääda. See on selline pisikene linn, mis on tõmmatud jube, jube suureks. NYC on linn mis kurat killib su kui sa ei ole hoolas. Mõnusa õhustikuga. Eriti ilusa ilmaga.

Ütleme nii et ehetkel on jutt küll Manhatanist, mis olenemata mõnede püüdlustest seda ümber lükata, on täielikult jalgsi läbitav. Olgu, Harlem on natukene liiga suur ja hull, sinna väga sügavale ei läinud. Harlemisse jah jala ei saa. Kuid samuti on päris hullud kohad ka Bronx ja Brooklyn kus muidugi hakkab pihta see osa NYCst mis on ikka totaalne perseauk. Vau. Kohti on ikka ilmas.

Aga mulle see linn istub, elama lähen sinna, aga alles peale Bangkoki :-)

Pildiresümee: NYC

Gey pealinn San Fran



Kõik teavad, et San Francisco on maailma pede ... korrigeerime ... gey pealinn ning et umbes 60% kõikides SFi mentidest on urklid. Faktid mitte fiktsioon. Linna mööda kiirteed sisenedes lehvivad igastmõõtu vikerkaareplagud sadade majade katustel, tornides ning kiirteeäärsetes mastides. Väga kummastav pilt, kui sõita linna kiirteede mitmetasandusliku rägastiku kõige kõrgemal pinnal.

Aga linn ise on magniifico. Mulle tulid vanalinnas ning magalates ringi konnates koheselt meelde krimiserjaali "San Francisco tänavad" kaadrid kus mente kehastanud Karl Malden ja Michael Douglas urkleid ja muid kelme peksid. Täpselt need tänavad mis seal sarjas, mäe veerel, järsud, ohtlikud ja kuradi ilusad.

San Frani kohta on kõik käinud ütelnud et tegemist on ühe piirkonna ilusaim linnaga. Tõsi, mõnus equalibrium valdab kui seal ringi liikuda. Kesklinn on nagu igalpool - tohutu linnavalitsuse hoone, katedraal, kunstimuuseaum, palkju parke ja allmaaraudtee.

Peaperimeetrist väljaspool hakkab aga nalja saama. Urklite keskus Presidios, kust liigub üle lahe ka kurikuulus enesetapjate meka Golden Gate Bridge on muhe ja nii haige koht kui vähegi kellegi haige fantaasia ettekujutada suudab. Pange kokku maailma Sohod, tükk Bangkoki, killukesed Supilinna ning Kalamaja ning värvige see vikerkaarde, pange sisse kilodegaq baare, lounge ja muid paiku kus saab oma igapäevaseid jälke tegusid teha ning me hakkame liginema. Parim on see, et see koht on nii laheda arhitektuuriga, et silmi ei saa lahti.

Hea koht chilimiseks ning ringi hukumiseks. Paar pepupoissi teevad ettepanekuid, teevad ehk õllegi väja ning päev on kenasti alanud. Nagu ma ütlesin et mendid on ka SFis valdavalt peded, siis sain omal nahal teada kui peded. Keerasin oma Mustangiga liiga kiiresti ja liiga valesti miskis kesklinnatänavarägastikus ning sain selga värvimuusika. Peatusin ning lasin alla oma külje akna kui selle ette astus korraliku lihaskoega liigliibuva vormiga ment. Tunndus nagu ta oleks sündinud selles vormims, ime et tema vemba ei olnud välja joonistunud sama hösti kui kogu muu ihuliige. Vau, ja see ment oli gay. liikumised ning jutt. Uuuuh ... aga kuna ma ilus poiss, sain vaid hoiatuse, oraalse siiski.

Marine District on SFi jaliutus ala, päris mõnus kolada ning hiiglaslikke jahte vahtida. See on ka piirkond, kus viib läbi Doyl Drive, mis liigub SFi kuulsaima paiga poole: Golden Gate Bridge'ni. See sild on võimas. Seal ringi liikudes ning uidates sai selgeks selle mastaapsus ning kogu ehitusloogika. Miski James Bond filmiti siin. See kus tirišaabliga silda rammiti ja siis Christopher Walkeni kehastatud pahamees kolki sai. Ilus film.

Pildikastirevüü: San Francisco, CA!

5.20.2008

Ränioru kese San Jose



San Jose väikelinn keset lauskmaad Californias meeletute mägede vahel umbes 7 tunni autosõidu kaugusel LAst ei ole muus osas isegi mõeldav, kuid tegemist on maailma suurima VC ehk investeerimispanganduse keskusega. Väidetavalt liigub siin linnas 1/3 USA ja 1/5 maailma VC rahast. Meeleteud summad.

Kolasin selles Jumalast jäetud linnas päeval kui ka vanake isepuhkust pidas. Pühapäeval on linn jummallastg väljasurnud ning ainus mees kellega mul oli napsu võimalik koos võtta oli kohalik prügi mees Ivan, kes hetkeks pukhusele oli istunud. Ivan oli juba 12 aastat USAs elanud, emakesel venemaal olid asjad ülepea kasvanud. Rohkem ma ei küsinud.

Linn ise on mõtetu pisikene oaasilaadseks plaanitud linn kõrbes, mille tänavad on küll korras kuid igavad ning ainus ilu on kaugel eemal paistvad mäeahelikud. JUst igav mitte inetu on selle linna primaarne iseloomustus. See võik ka nende valikirjaks olla.

Liiga rahulik ja regulaarne, sedasi kirjeldab seda linna rikastepiirkonnas elutsev eestlasest sõber. PIkad kesksed bulvarid, mille keskel mõnusad alleed, peaksid pakkuma rahupõlve kuid seal läbi kriuksuv tramm ning jube autode voog muudavad koha naljakaks, kakofoonseks kui võib.

Aga mis on San Jose tugevus on hirmkõva kulinaariskeene, Kuna kokku on jooksnund kõik maailma suured rahalaevad siis on siin hea ka eriliiki toitlustusega tegeleda. Terved tänavad on täis kas Aasia või Euroopa kööke. Hinnad head, söögid ... mmmmmmmmmmmmm!

Pildikastivaatlus: San Jose,CA!

5.17.2008

Mexico vol.9: Tagasi tegevteenistuses!

Sedasi siis ... ülekanne hakkab taas lõppema. Meeldiv on olnud see aeg Teiega, kallid kuulajad. Mina ja toimetaja Luule Šavornok täname teid ning soovime head paranemist! Sõnada on veel vaid viimased kommerts teadaanded ning kiired tänusõnad.

Põhimõtteliselt võib nimetada ka Mehhiko riigiks kus tore käia aga elama ei lähe raisk raha eestki. ajalugu palju aga see USA mõju ja ketserlikkus ja alandlikus imeb. Lisaks muidugi see kartelli ja narku teema mis igal aastal umbes 1200 inimese elu nõuab.

Aga kelele 11K suurune piletihind palju ei tundu sellel tasub ää käia. Mõnus koht ja odavad hinnad. Kuhu järgmisena seda veel ei tea, kuid kuhugi täiesti hullu kohta kindlasti.

Jääge kuuldele.
Doodles ...

P.S. PILDID TULEVAD KOHE VARSTI!!!

5.16.2008

Mexico vol.8: Kulinaaria



Mehhiko kööki iseloomustades või seda prtreteerides võtab iga sell omale järjekordselt töö mida ta väga ette ei kujuta, umbes nagu roniks tohutu entusiasmiga 8 naisega sängi aga avastades alles pükse lahti nööpides et jagada on vaid korraga ühele. Ütleem nii et naiivne on see kes suudaks kumbatki kergusega sooritada.

Provime siiski. Mehhiko kääök on segu kurat teab mimllest. Loomulikult leidub siit erinevate loodusrahvaste, vanade tsivilisatsioonide nagu maiad, asteegid ja muud mesoameerika hõimud mõjutusi, hispaania konkistadoori sissetoodud kulinaarset kunsti kui ka muude sissekolijate lahendusi toidus.

Põhiliselt lähtub ka Mehhiko toit nagu ikka vaesusest. Teha midagi kuik midagi ei ole. Vabandust ... teha midagi ääretult maitsvat, kui midagi ei ole. Teiseks teha seda nii et kasutada võimalikult palju mehhiko kõige kuulsamat toiduainet - PIPART.

Oooo ... ja seda on neil 100 sorte, alustades habaneerodest kuni lõpetaded jalapenjodega. Neid kuivatatakse, uhymerdatakse, viilutatakse, aetakse pastaks ja keedetakse kastmeks, pistetakse pudelisse ning antakse kompotina. Kõiksuguses võimalikus värvis, vormis, teravuses, hinnaskaalas kui kurat teab milles veel. Turud on kõiksugust pipart täis, silmini. Odavad ja head. Tõin koju neid pool kilo, seda on umbes kartulikotitäis.

Aga see selleks. Läheme konkreetsemaks. Tõsi on see, et ega ma ei saa siiani aru mis vahe tegelikult on tortillal, empanadal, burritol või guesadial. Kõik on enamasti maisitärklisest kokku praetud tortilla lehe vahele väänatud segudest kokku pandud ampsud. Ühed on siis krõbedaks fritüüritud, teised jälle pehmed, kolmandad poolkõvad.

Guesadiad, mid nemad pakkusid ei olnud aga ligigi sellele mida ise teen või mida mehhiklane siin mulle teinud on. Aga tortilla sellest maisisaiast sai mul lõpuks ikka oksendamiseni siiber, ma ei suuda seda vaadata ka enam mitte. Palju süüakse erinevaid lihasid (carnes) põhiliselt odavamat kanaliha (pollo) ning muid koeri ja rotte. Aga liha nad teha oskavad, seda on alati palju ning garneeringud on vinged. Mis aga lihast liha teeb on tõsiasi, et liha hautatakse mole nimelises kastmes. Mole ongi teise petüki sisu:

Mole ehk sisuliselt erinevate piparde ja muu kodumaise mõnus hautis, millesse pannakse ka liha ja sokolaadi ja rosinaid ja mida kõike veel. Kõik me oleme ju kuulnud Cuacamolest ehk siis avokaadol põhinevast külmast nacho dipist. Vut, see on üks pereliige. Molesid on aga ülimalt palju - näiteks vaid Oaxaca osariigis on neid kõige kuulsamaid 7 ning muid paarisaja ringis. Igal pereemal on loomuliult oma ning igal pereisal oma.

Põhimõtteliselt on mole midagi India lemmiku masala sarnast ehk siis segu erinevatest maitseainetest ja muust kraamist, milles siis liha hautatakse ja hiljem kas riisi või tortillaga süüakse (Indias siis naani leivaga). Mole erinevus on see et seal on tegelikult vaid ühte vürtsi ja selleks on pipar. Tavaliselt kasutatakse kuni 5 erinevat pipart.

Ostsin kaasa masala pulbreid, kuid tegelikult küpsetatakse kogu masala osistest kohapeal. Võtab aega mõne tunni kuni viis aga on ka seda väärt. Mõõnusad on need mekid ning teravad elamused. Mole lehekülg!

Lisaks sellele on üks kuratlikult huvitav leid Mehhiko köögis ning tõenäoliselt ameeriklase ettekäändel või pigem ettenäitamisel tekkinud torta. labase suure saiavahele on väänatud tuhandest lihast ning muust juurviljast segu, koos ohtra juustuga. Midagi Türgi kebabi sarnast, kuid hoopis erilisem. Torta Cubana ehk siis Kuuba Leivake osutus ikka totaalseks sensatsiooniks. Sulas suus. Kuidagi aga ei oska seda muu toidu vahele asetada, millele võiks olla ajalugu pikem kui 50 aastat. Sellet ka järeldus ameeriklase sissetoodust.

Agaüldine süsteem on lihtne, palju liha ning ohtralt tortillat, peale igatsorti pipart ning siis suhu. Külm cerveza peale ning järgmine amps. Sai ka hammustatud seda habaneropoissi mis eluisu ära võtab. Võtab tõesti ära. Nagu keegi olesk keelde tulistanud.

Viva la Mexico!

P.S. Mehhiko kulinaaria


5.15.2008

Mexico vol.7: Teel Yucatani

Kaunitarid ja keenjused! Hanson rohib jälle ...

Seekordne otselylitus tuleb avantyyri viimaselt paevalt, Cancuni rajurikastelt tanavatelt, kus rumm voolab ojadena ning naised on alasti. Ning uskuge voi mitte Mehhiko on seff. Palju eestlasi ei ole siin kainud, kuid tosi on see, et Goade ja muude promokohtade korval on siia ka saht kallis tulla. aga koht on iklus. Teed laiad ja sirged ning liikumine kiire.

Tõesti on kummaline et juuropi kodanik siia ikkagi suht harva jouab. Oma tutvusringkonnast tean ma tapselt kahte inimest kes on siia oma kanna sirutanud. Ringi liikudes kostab korva pigem iiveldamaajav mikihiire inglisekeel kui miskit muud. Ma vahel motsin küll et kui veelkord kuskilt sõna "like" kuulen vorbin kellelegi hammastesse.

Sakslane ja rootsi blondiin olid esindatud, kuid muud vana maailma inimest näha ei olnud. Kohalik inimene, tuleb tõele au anda, ei ole just kuigi kena ning ilumeelega rikastatud indiviid. Lõuajoone sarnasus saapatallaga ning mõningane sarnasus teatavate loomsete jäänustega ei anna just suurt mänguruumi ka neid ilusaks juua. Proovis, ei õnnestunud, proovis rohkem ... ei mingit tolku. istud üle laua kohalikust tyrukust, oled joobest pikali vajumas, kuid vastu vaatab ikka see sama asi, enne kui jooma hakkasid.

Kohelik noormees seletas sedasi, et iga ilusam asi mida tanaval ringi liikumas naed on importkaup. Honduurasest, Venetsueelast, hispaaniast jnejne. Kohalikku ei puutuvat keegi muu kui lihttööline ning juutäis turist. Kuidas seda ma välja ei suutnud mõelda.

Üllatab mind aga varaste vähesus ning kerjuste ja sullerite suhteline piiratus. Arusaadav ka ... eks 40 kraadises lauskuumuses on suht raske ka oma jälke ja kõlvatuid tegusid korda saata. Võtab aga järjest nüüd siis. Maad ja aega on palju kulunud:




Palenque

Oaxacast panime omad kotid (igaüks kõik meile jagatud neli) autu pääle ja kimasime ilma erilise vahepalata 700 kilomeetrit eemale kohta nimega Palenque. Paik on kuulus kuna asub a) keset vihmametsa, mis on kombineeritud b) maiade ühe olulisime klassikalise linnaga. Kõik.

Ühesõnaga, keset tohutut ja läbimatut džunglit ning totaal troopikat raiusid valged mehed kohalike jõnglaste abiga maltseetedega välja koige lahedama linna mida ma oma silmaga näinud olen. Keset metsa kerkivad hiiglaslikud püramiidid, akveduktid, hoonetekompleksid. Juurde on vaja veel mõelda vaid värvid (peamiselt punane, oranž ja must) ning hunnik poolalasti maiasid.

Linnast on hetkek umbes 1/5 vihmametsast välja raiutud ning ülejäänu siiani ligipääsetav kas jala või džunglimaasturiga. Parim osa sellest on see, et kuna vihmamets vohab hirmsa hooga siis on iga paari aasta tagant vaja rajad uuest isisse raiuda.

Põhimõtteliselt kuulub see Chiapase osariigi alal paiknev maiade suurlinn maiade klassikalisse perioodi ning oli piirkonna kese ning suurim võim. Suurima valitseja Pakali ajal elas siin umbes 125 000 inimest. Võimsaks sai linn kahle põhilisel tingimusel. esiteks oli linnal ja piirkonnal olemas vihmametsas tõttu pidev veevarustu, mis tolle aja kohta oli kullast kallim varandus. Ning teiseks võimas valitseja, Pakal, kes suutis luua aluse tugevale linnriigile.

Maiad olid rahvas, kes kuulusid erinevate linnriikide võimuvalda. Kunagi ei suudetud neid kõik ühe võimu alla viia, liigsed egod ei lasknud. Aga Palanque on ka näiteks Teotihuacani ja Chitzen Itza kõrval ilma ühegi võrdlusmomendita kõige vingem mesoameerika linn, mis siiani leitud või metsast välja raiutud.

Suurim erinevus varasemate linnadega on see, et pea kõik templid on ehitatud mõne elkuaseme peale sellesk et selles elanud ülikut katta ja tähistada ning saata ta väärikalt teispoolsusesse. Paleed on mitmekorruselised, paljude tubade, hoovide ning vajualustega, mis omavahel eraldati kangaste, uste ja muu kraamiga.

Lisaks oli Palenques oma kanalisatsioon ja veevärk ning üllatus-üllatus vesiklosett, kus kuningrahvas sai kenasti omi asju korraldada. Täiesti kreisi on seda sitamaja, mis ehitati ligi 1,5 tuhat aastat tagasi, täna vaadata. Loomulikult täitsid kuningrahva ja preesterkonna päevi enamasti jutlused esivanematega ja nendelt juhinduste küsimised. Enne seanssi suitsetati ennast roppumoodi segi või söödi kohalikke seeni et vaim peale tuleks ning siis läks lahti. Istuti siis kuskil keldris pimedas ning kuulati esisasid. Seansi lõpuks lõigati ühel ülikul kõriläbi, et siis esivanematele ohver vaevatasuks anda.

Väga ilus ja super koht. Tallinnast vaid 9000 kilomeetri kaugusel.




Chichen Itza

Paratamatult räägin siin kõikidest asjadest täiesti läbisegi ning vales järjekorras. Nende kahe meeletu kivihunnikutelasu vahele jäi veel terve plejaad igasugust huvitavat ning hingematvat. Näiteks kolossalselt suur ning keset inimtühja džunglit vedelev asmeline kosk Aqua Azul. Sinisinine vesi, langemas rohelise looduse ja sinise taev tasutal alla helekollaselt liivakivilt. Kaunis.

Vahele jäi ka terveid kilomeetreid hunnitut teed mägismaastikul, kus iga viiesaja meetritagan tkäis ihust läbi kõhukelme kokkutõmbekramp. Ilus on loodus siin, sujuvalt lagendikust ja lauskmaast mägismaaks üleminevad vormid ning eesliga puid metsast väljavedav indiaanlane vaheldub hummeriga vannabiiga.

See selleks. Mõned burritod, 13 cervezat ning terve hunnik vasak ja parempöördeid hiljem jõudsime Chitcen Itza nime kandvasse püramiidikantsi. Nüüd see kes ei tea mis on Chitchen Itza see pangu kohe arvuti käes ja peksku ennast näkku, sest nii loll on ikka ka loll olla (süüdistage tegelikult nii oma vanemaid kui õpetajaid teie elu rikkumises). Need kes teavad ... jätkake.

Esmapilgul, pigemini sissesõidu tänava esimesel 100 meetril tundus nagu iga teine muistend Mehhikos, pisut mahajäetud ja vähese rahvaga aga korrashoitud. Päralejõudes tekkis tunne nagu oleks Eurodisniländi sisse sadanud. Sõna "like" lendas nagu haubitsast ja AK-16 lastuna. Ühesõnaga, kuna pyramiid asub Cancunist vaid mmm ... 160 kilomeetri kaugusel siis on loomulik et iga viimane kui n***turist ennast päevase kultuuriprogrammiga rehabiliteerida üritab. Lisaks kui valesti käisid avalikus kohas riides McTagumikuga ühendriikide piigad, kelle ihuvorme katsid vaid ebadiskreetsed peened lindikesed. Mõnes paigas neid ka näha enam polnud, kunapekimerelained olid nad uputanud. Vale. Hetk mil üks selline minu ees sissepääsuks olnud "vurri" kinni jäi ning blokeeris kogu ühesuunalise liikluse, loobusin üritusest ning tõmbasin kõrtsi ja tegin 3 grande cervezat. Ce la vie!

Meeleparandus läbitud sooritasin siiski sisenemise maailma ühte kuulsaimasse muistendikodusse. Kui ma ülikooli esimsel kursusle Lõuna-Ameerika vanu usundeid tudeerisin nägin palju pilte Chichen Itza võimsast valgustemplist ning mõtlesin et kunagi näen seda päriselt ka. Ja pettuma ei pidanud. Vägev tunne on seista selle tohutu püramiidi jalamil ning jälgida kui kaunilt ja korrapäraselt see säilunud on.

Selged vormid ning diagonaalsed jooned, muudavad kogu ehitise majesteetlikuks. P.S. pildilt tundub see kuradi krempel palju väiksem. Uskuge mind!

Teine äärmiselt oluline ning samuti ülikoolis tudeeritud osis linnast oli pallimänguplats. Tähendab see suurt müüridega ääristatud ala, mille mõlemas otsas on kuningatele tribüünid ning keskseinte keskel, umbes 4 meetri kõrhusel vertikaalsed suured rõngad, tervikläbimõõduga nii 2 meetrit, auguläbimõõduga keskel umbes 30 sentimeetrit. Mänguesemeks oli pisikene kautsukist pall, mida oli vaja kasutades vaid õlgu, põlvi ja küünarnukke läbi rõnga ajada. Meeskond kes kaotas löödi maha, meeskond kes võitis ... ohverdati kui hea enne Jumalatele. Keda oli palju. oioioio kui palju.

Kogu linn on suursugune, akveduktid, mercadod, kuningliku õukonna hooned, jalutusalad jnejne. Tekib paratamatult tunne kuidas inimene toona elas. Olgugi et ka siis oli siin 40 kraadi kuuma ja niiskem kui kuradi süljes.




Cancun

Nuvut ... ja olemegi lõpuks siis kohal. Cancun. Ehk nagu KOhalik kirjutab Can Cun. Miks ei tea. Polegi vaja teada. Nii lihtsalt on. Aga elu on nagu elu käib ning inimene kes kirjutas ja ütles et ära mine Cancuni, Cancun on "auk", ei valetanud. Cancuni ilus osa on Zona Hoteleria, mis on kõige kallimate hotellide ala, kuhu viib vaid paks rtahakott või ostetav v***. Kumbagi ei ole ning seetõttu jäigi võimalus vaid pealt kaeda.

Seis on selline, et kuigi kohalik omavalitsus ei lase rannariba hotellidel erastada või kinni ehitada, puudub Mehhikos selline asi nagu rannaala, mis meil on 100m. See tähendab et Cancunis peksab Kariibi meri praktiliselt pikki hotellide vundamente, kuna hotellid on ehitatud nii lähedale veele. Tulemus on aga saavutatud, kohalikku siin praktiliselt ei ole. Vaid suure tissiga usa naised ning liigpalju treeningutel osalenud mehekesed.

Aga siis Cancun ... no ütleme nii, et kui liikuda selles nii öelda Cancuni all linnas mis on põhiliselt kolm tänavat - Tulum, Uxmal ja Chitchen Itza, siis siin ei ile mitte midagi teha. Kui liikuda hotellide juurde siis on seal juba teha. Ostad rannas omale 90 raha eest tooli, jood 100 raha eeest liitrist Miami Vice'i (segad kokku valge rummi, maasikasiirupi, törtsu maasikakompotti ning kookospiima. Valad kogu jama suurde pokaali hunnikule jääle ning naudud) ning vaatad kuidas üks pikajuukseline teisega vees maadleb. Elu on lill!

Lonely Planeti järgi ei ole Cancun ka enam eriti kuum - täna on nii öelda "õitsel" sellised kohad nagu Playa del Carmen, mis on paar tundi sõitu Cancunist lõunasse või siis kuulus Cabo. Cancun pole isegi kuigi hea koht sukeldumiseks. Olgugi et piirkond on suurepärane ei ole see siiski kuigi hea. Maldiivide või Tai või Suure Vallrahu mõõtu ikka ei küüni.

Riif on jube madal, maks 16 meetrit, ning väheasustatud. Mida on palju on loiult ringi jebivaid või magavaid kilpkonni, keda siis vahitud saigi. Keegi oli näinud ka mingit haikala jne. Kuid üldiselt suht suvaline rääbis tegi seal. Mis oli aga lahe olid riifi kujud ning käigud ja kaared, mille alt läbi ujuda saab, see on kift. Lisaks ei maksa sukeldumine midagi. Koos kõikide kuludega on kahe sukelungi pakett umbes 800 eeku.

Cancuni ja kogu mehhiko iseäraks on ikkagi see tohutu seebiserjaali mentaliteet. Kõik ongi nii. Vaene on paduvaene ja rikas on padurikas. Kui oled valge oled kõikidest üle, oled veel ka rikas, ei pea ise isegi sitale minema, keegi käöib sinu eest. Supermarketitesse ei lasta sisse seljakoti ega muude tsumadanidega. Need vaja jätta pakihoidu 25 peesso eest. Pole Paha!

Igaljuhul teeme siin igal õhtul vaikselt 10-12 õlut ning kui jooma kukub siis võtab paar 100% agaave sõpra appi. Saab kohe kergem. Õhtul, mitte hommikul. Põhimõttekliselt on nüüd siis aeg rannatamiseks. Kimatud nii auto kui lennukiga küllalt. Koju lennuni on 2 päeva ning tõmbame ihu UV-haigeks.

Ta-taaa ...



5.09.2008

Mexico vol.6: Oaxaca ...



Olgugi et maailma rikkaim telekommunikatsiooni arimees, ehk siis maailam rikkaim mees on parit Mehhikot on siin auke kus 24h lihtsalt jarjest liikudes mobiil ei levi. Sedasi seiklesime me Acapulcost esdi idasse ja siis pohja linna Oaxaca juurde. Totaalne magismaa. 150 kilomeetrisest koige hullemast K" makketousust suutsime umbes 100 ara kytta, kui rohme keerata ei suutnud, otseses mottes rooli keerata.

Aga mis seal ikka pikalt raakida on. Acapulco oost sai voetud viimane, loobitud oma asjad autosse, makstud hotelli arve ning liigutud kiirel kaigul Yucatani poole. Loodus laheb korbeks. Kes on kolanud Californias, eriti San Diego ja LA kandis tunneb kohe ara millega tegemist.

Monualt hiiglaslikud maeahelikud millel looklevad teed, mida pidid kiirus ei toudse yle 40km yhelgi selle teederagastiku osal. Kuid nagu ytlesin siis kimasime poolteist paeva mooda mkagesid et jouda tana lounaks Oaxaca linna, linna mis on konkreetselt kogu oma ulatuses 2 korruseline vaga kift koloniaalarhitektuur.

Linn on oma 4 korda maavarinates totaalselt havinenud, ning see tottu on linn, kui kaarti voetud nagu joonlauaga tommatud, yhtegi kurviga tanavat ei ole. Sirgele on paralleelne sirge nii kaugele kui naha jne. Aga linn on ilus, kaunis koloniaal on sailunud linna sydames, katedraali ja seda ymbritseva umbes 10 majadebloki naol.

Kyllaltki syndmuste vaene paev. Peab ytlema. Tutvusime kohaliku suurima antiik linnaga, kolasime selle keskmes ning nautisime taas kultuuri. Oaxacas kontrollisime kohaliku mole ja muu kulinaaria paremust ning tegime Cohiba sigarite saatel selgeks umbes kastile ollele et see on vaga pahasti kaitunud.

Seniks ...
Head ood!

5.07.2008

Mexico vol. 5: Acapulco



Mehhiko lounapoolseim pidupealinn Acapulco imeb vilinal. Oosel peale 8 tunnist autosoitu mooda Louna Mehhiko kaanulisimagiteid joudsime linna mille vaartus turismi kuurortina on sama suur kui Narval tervisekeskusena. Ytleme nii et paik on kena, kui liikuda mooda Acapulco lahe ranna alasid, kus paljad (ja 13 IQga) ameerika neiud palli taovad voi kohalik kali sulle pyksikummikylge keeratuna suurest pakist kannabist ja kokat myyb.

Tee siia olimuidugi kummlisem kuikunagi ealse. 100 kilomeetrit kaheralisteraldatud kiirteedsoitsin ihuyksi. KEset teedkiirusega 150 ning kordagi jalga pedaalidele panemata. No hyva, korraks puutusin pedaali, kui autos viibijate narv kusepeatus parast lake tousis.

Konkreetne koopia- voi kloonlinn. ui keegi on kainud Egiptimaa suurtes kuurrtidessiis siin on sama seis. Starbuksile jargneb MC Donald, millele jargneb ZARA, millele jargneb KFC, millele jargneb Best Western, millele jargneb Starbucks ja millele jargneb ...

Samas on Acapulcos nii lambe, palavjaniiske, et pidevalt on tune kui keegi marja keelega mooda su selga tiriks. Oosel kell 2 naitaskraaiklaasi 29 kraadi. Linnas pesitseb kuskil miljoninimest, mis igal USA koolivaheajal mitme kordistub. Ja see neetud vaheaeg on just nyyd. Ameeriklane on ikka koige lollima, sellest mitte teadlikum inimene maakeral. Naera puruks.

Aga see selleks. Linn asub tohutu suure laguuni aare, mille umbermoot on miski sada kilomeetrit. Tanav keerutab taiskuuna ymber vee ning taidetud igatmasti ehitiste,hotellide ja kurat teab millega. Pojiline on see, et Acapulco linna nagu ka mujal on vaeste ja rikaste pool. Kui mujal on selleks kiiluks miski motteline joon voi jogi siis siin on selleks maelahmakas. Lin kuleb vaibana ylemae, kuid jooneks on just magi. Et paaseda labi tunneli mae teisele poole sellesse toelisesse paradiisilinna tuleb kaia valja hea summa maksu.

Peale selleet internet on siin aeglasem kui Oll vs. Kasparov malelahing ning autosid on liiga palju ning soiavad mooda yhte suurt magistrali,leiab siin tegevust kyll. Tropicana ja Cubana on kohalikudsuuremadooklubid. Taiega nagu "Scarface" filmis valja kukunud urkad, kumminoorjala kyljeson voimalik igat moodi siin mapoole karata. Juua ja muidugi syya.

Mehhiko kulinaariale pyendan ma kohe varsti terve peatyki, kuid hetkel vaja oelda vaid nii palju, et oivalist mereanni paellat, labakae suuruste hiidkrevettide ning imelise barracuda lihaa, loojuva paikesealguses randa uhuvasinise laine taustal autida on idagi erilist. Parem kui lihtsalt riisi syya, sitem kui seks,kuid siiski.

Igaljuhul, vedelenud 3h rannas, poletades ara kogu oma maagiliselt valge ihu, lahen nyyd kiiremaid margaritasid segama. Tekiila vaja kusiltsebida. Viva la Mexico!

5.06.2008

Mexico vol. 4: Koikmis hiilgab ... on hobe!



Ola senjoor i senjoriitas!

Sedapuhku siis tuyleb kritseldada pisut siiani meie reisi linnaarhitektuuri parlist numero UNO. Sellesks on pisikene Kesk-Mehhiko koloniaallinn Taxco, mille toeline vaartus oli see, et tegemist oli suurima hobedakaevandusega. Isegi kesklinna katedraali ehitas yks joukas hobedakuapmees, kes tahtis sotsiaalkultuurilises plaanis anda linnale tagasi selle kylalislahkuse eest.

Linn on taiest haigalen, umbes Viljandi tyypi magimaadtikule kokku surutud tohutu linn, milles istub koos kuskil Tartu suurune inimhulk. Tanavad kitsad, tais ehtsat koloniaalarhitektuuri. Monusaim silmamanna. Tegelikkus on see, et kui linn ka tana laieneb siis siia ei saa ehitada suuri maju, toostust ega muud mitte vastavad arhitektuuri. Ja kulda akrda, enamasti hobedat on siin koasti. Pohiline on see, et hobeda kaevandus on juba sajandeid siin linna ymbruses tyhjad kuid tegemist on suurima ja tsentraalseima hangelduskohaga.

Linnas myydav hobe on koik ehete ja noude kujul, myydakse seda aga kilo hinnaga. Igakljuhul oli siibn myydaval maailma koledaim hobekauss, hind kilodega moootes umbes 20 000 eeku. Jaledamia kujuga lauahobe, mis tuleks poletada, mitte kellelegi lauale kinkida. Ainus koht kuhu seda ette kujutan on mikis venku astelpajusid hidmas, noijatudes eebenist 12 inimese soomalaua najale, tema peale paistmas Svarovsky kristallist lyhtrid.

Monusaim on kogu selle tripi juures see kui kiirelt kaivad Mehhikos asja kui sul on raha. Autorent vottis merile peale lennujaama joudmist aega umbes 2 ja pool minutit. Raha naitad ja euroopast oled ja valge. Null probleemi. 30 minutit hiljem oli meil kena yhendriikide tyypi maastus aanuste all ning alustasime tood.

Kuid sama naitab ka fakt, et kui oled gringo siis maksad iga vea eest. Panime tanaval olli, oigemini mina panin. Ment pidas kinni, tombas mu korvale ning hakkas jahuma. Puhtas inglises, et see mida ma teen on Mehhiko seaduste jame rikkumine ning see lahem mulle maksma umbes 2000 dollarit voi ... 72h kartsas. Keegi ei taha olla kartsas aga MITTE KEEGI ei taha olla mehhikos kartsas. Seal on hetkega kellegi purrito sinu dingaholes.

Niisiis kiirem kokkulepetesolmimine viis asja selleniet 200 peesso peal leppiseme kokku minu vabaduse hinna ning makse tegin altkae kohaliku leheputka taga. Kysisn peale maksmist et kas see on tavaline et ment nii moodi pappi kaib kyimes. Mees vaatas mulle kelmikalt otsa ja vastas, et "Si, oga gringo maksab!"

Imeline. Mingis osas ikka peab kinni et 100 miljoonit latiinot kandev riik on ikka auk. Aga linnapildid on kenad ning varskendavad. Mitte ilma kuid perspektiivi suhtes, kus kunagi elada ei tahaks.


Mexico vol.3: Pyramiidimekad



Sedasi siis. Audioguide kiirelt entusiastlike seletuste saatel asusime teele mesoameerika suurima kysimargi ehk Mexico City korval asuva 2000 aasta vanuse linna Teotihuakani varemetele. Kysimark on linn pohjusel et siiani ei olek eegi suutnud ara toestada, kes selle linna rajas. Oleegid olid selleks liiga vahearenenud, maiad polnud esiteks veel tsivilisatsioonina valja arenenud ning teiseks asusid niikuinii Yukatanil ja tanasel Belise, Hondurase ja Goatemala aladel. Asteegid olid veelgi kaugemas tuelvikus.

Igaljuhul, peale monusat votmist eelmisel ohtul koos kurat teab kui mitme eri rahvusega meie hotelli katusel ning monusat 8 tunnist und panime jalad saapasse ning votsmie kohaliku hiilguse WV pornika ligi ning soitsime busiitermineali. Sealt 31 peesso eest soitsime "luksuskaarikul" tunnijagu linnast pohjasuunal, kuni peeti kaarik kinni ning vaideti et tavaiak nyyd kaduge muistendeid kontrollima. Kuulsin Audioguide poolt kerget kiljummist tulemas ning panime suht kiirel sammul Surnute Avenyy poole leekima.

Yhesonaga Teotiuhuakana on linn, mille loikab keskelt pooleks Surnute Avenyy nimeline pulevard, mis loppeb yhest otsast Kuutempiga ning mille teist otsa ei ole tanaseni suudetud kindlaks teha. Pulvari keskel asub ka ylal pildil nahtav Paikesetempel.

Legend raagib, et kui inimogverduste ajala loikas preester selle hiiglalsliku ligi 200 umbes poolemeetrise astmega templi jalamil ohverdatul sydame seest, pidi tema abi sellega sedasi templi katusel asuvate ylempreestrite juurde joudma et syda veel loob. Mine vota kinni.

Kui asteegid umbes 100 aastat enne spanjardi vallutajate saabumist ehk siis umbes 16 sajandil linna kohale joudsid, kukkus vendadel otsese mottes karp lahti kuna midagi nii voimeast ei olnud nende silm varem veel nainud. Tosiasi on aga see, et linnas oli naiteks Viikingite Keskus ehk nende jumalate templid ning asupaigad.

Mooda Surnute Avenyyd kondides on tunda misgit kummalist aukartust sest see mille keskel paiknen on midagi voimsat. Olgugi et kogu linna arhitekt oli "latlane" kuna igas tohutus hoones on kasutatavat pinda umbes 1% vaartuses on linnamaastikult kogu kokkuklopsitud asula voimas. Votab hetkeks higistamagi.

Kogu paik on tais, nagu ka arvata oli muhedalt kartvase sormega myygimeest, kes yllatavalt moistliku hinnaga igasugust sodi maha yritab parseldada. Maskidest ja kujudest alustades ning siia yldse mittesobiva asteekide kalendermyndini valja. Aga yllatav on meeste viisakus ... kui ytled ei, mehed taanduvad. Oluline komponemnt latiino ja kohaliku indiaanlase olemuses, hindu vana urkel ei lase sust myydihetkel ka siis lahti kui sa teda jalaga peksad. TEan seda isiklikult, kontrollitud akt!

48 peesone sissepaasumaks on selle koha mottes umbes 10x liiga madal, lisaks iidammustel aegadel maiadest ja olmeekidest loetud raamatute reaalsuseks saamisele on linnas mingi kummaline aura. Sama tunnet tundisin Itaalias Vesuuvi jalamil Pompeis kolaedes. Hirmutav aukartus, ja seda meeste ees kes kolasid siin 2000 aasta eest.

Fuk internet, fak Priused, fak sotsialdemokraatlikud yhiskonnafilosoofiad ja kogu see huinjaa ... need olid mehed kellest tuleb kirjutada raamatuid ja anda auhindu. Kahjuks oli nende lopp sama verine kui Pronksiool nintg ringivaritsevad hoimud killisid kogu kuni arvatasasti 150 000 inimesega linna lopuni ja armetult maha.

Kusjuures, just siin tekkis mul hetkeks mote, et kogu meie tsivilisatsiooni sotsiaaaldemokraati, rahvavoim ning sona meisterdamine valimistel on vagivaldne, ykski varasem yhiskond tuhandete aastate jooksule ei ole seda harrastanud. Alati ... alati teeb otsuse eliit, kes vabal ajala ajab nakku parimat toidupala ning peab tohutuid orgiaid.

Motteaineks teile ...

Mexico vol.2: Lucha Libre



Yleeilsel kaunilt mahedalyhapaeva ohtul siirdusime kaema Mehhoko koige, ei vabandust, maailma koige lahedamat sporti ehk
Lucha Libre nimelist maadlust. Kes on nainud Jack Blaci suurteost "Nacho Libre" see teab kes on luchador ja mida see maadlus endast kujutab.

Labi areeni korval asuva kirikuhoovi konnates oli kuskuilt ahmaselt kuulda inimeste rookimist, trampimist ning moirgeid. Kirikuhoovis katega palli piki sienu peksvad kohalikud kulid vaatasid meile otsa ja laususid lihtsalt "aaa ... luchadores".

Keerates tanavale millel areen asub loi esiteks rusikana nakku voimas valisoomamajade pahnutt ning inimesi paistis olevat tanaval kahes kihis. Luchadorid on liibuvates riietes musklis maadlejad, kelle suurim vara on tema mask. Mask on ees ka kui luchador moodal ina jalutab, luchador ei naita kunagi oma nagu. Kui maadluse ajal kakutakse kellelgi mask ara siis on maadlus kohe labi.

Kondides mooda rapast tanavat inimsummast labi, mis gringot nahes monuslt kahte lehte vajus, joudsime omale muretseda 100 peesosed VIP piletid, lasta ennast pisut kohalikult kylamehel kaperdada ning siseneda tohutusse, umbes 4 ringroduga saali, mille keskel tavalie poksiring.

Kohanaitaja juhatas meid meie nimelistele puupinkidele ning sveitser keeras meile 20 raha eest nagu pudelist paptopsi jakylmad Coronad. Ja siis se algas ...

Algas muusik, valguse mang, tossas ning eemal asuvast koridorist valgusid saali 8 mailma koige kaunimat naist. Tosi, tulebmainida, et need naised olid pool paljad ning meie juba ligi 4 paeva reisil, kuid ilusad nad olid. Selge on aga see, et kogu materjal oli ikagi importkaup. Venetsueelast voi kuskilt. Kohalike naisi vaadates tekib silme ette kohe mookade paraad.

Ja siis ... aite vahel kahhaid ilmuma maadlead. Varvilistes hilpudes ning maskistatud. Ja show on selline et on head ja siis pahad. Molemaid on 3 meest. Hyppavad ringi ning hakkavad andma., Olgu, tegemist ei ole K2 kaklusklubiga, kus reaalselt koik votted lubatud. Kuid nalja saab siin nii et tolmab.

Peale 7 olut oli aks nii sees et ma rooksiinja vehkisin katega, teinekord toolil pysti seistes. Moll oli nii hull, et mingil hetkel roogiti tagapingist "GRINGO, SIT DOWN!". Mehed loovad labakaega vastu rindu, tirivad yhstist katest jne. kuid kui asi laheb kypetele ning erinevatele trikkidele siis meid siin jatkub. Vanad ronivad reaalselt ylesse piirete viimastele paeltele ja sukelduvad sealt rahvasekke pogenenud vastasele selga.

Viimases maadluses olid osalised MARCo, kes oli seolgelt ameeriklane, IVAN, kelle valgel uikaril oli ees punataht ja kannil Vene Foderatsiooni kotkas. Ise puhas latiino. Parast rookisime talle jargi
sukanaja urod. Ei midagi. Oleks olnud venelane, oleks meid ara tapnud.

Aga tosiselt, midagi nii naljakast ei ole mina oma elu jooksul veel nainud, kui taismehed iidvana kylakultuurimaja saali meenutavas paigas yksteisele liibuvates roivastes labakaega vastu rindu peksavad. Parim 100 peessot mida raisata.



5.04.2008

Mexico vol.1: GEP iz Mexico



Teretulemast kuulama jargmist saadet sarjast NALJANE PLANEET. GEP alias Garjatse Estonki Parni eesotsas siinkirjutaja, Asseri, Ilvese ning Audioguide Valjakaga on maandunud maailma suurima linna harukordsesse puçvariragastikku Mexico Citys.

Mote, peale slaavibyrokraatia surmavat hoopi meie eelmisele reisiplaanile Kesk-Aasiasse, liikuda hoopis vastassuunal tekkis kaaskodanike peas puhtast revolutsioonist ning soovist leida see oige tekiila, too agavi tekiila. Ja lisaks lubas Ilves meid tema puhkuse persse keeramise eet ara myrgitda ning Audioguide oleks Lonely OPlanetitega surnuks loopinud nagu eesli kypsete viinamarjadega.

Igaljuhul ... back to piisniss. Tombasime tunked selga reedesel kenal parastlounal ning volbripohmellist paranenuna (kes oli, kes mitte) et liikuda labi naabre vabariigi pealinna Helsinki Iberia nimelise spanjardite lennukompaniiga Madriidi kaugu maailma suurimasse linna, Mehhiko platool asetseva Mexico Citysse.

Madriidis tegime kiire tiiru linas, vaatasime kuidas herr kuningas ohtust soi, suure taisliikmelise kontsert orkestri poognavenbistuste saatel. Votsime kiired olled, tegime virna pilte ning panime metroorongiga kiiremas korras lenujaamapoole leekima. Madriid ka olemas. Muuseas, Madriidi linnafiiling, olgugi et vaid 4 tunni pikune, on jarjekordne uus maitse ja fiiling. Kui NYC tundub pisikese linnana mis on meeletusse laiusesse ja korgusesse venitatud, siis MAdriid on kuidagi Viljandi. HEas mottes. Suurem aga sama rahulik, roheline ning minatuurne. Nagu oisikene kyla Austras. Mitte Josefi kyla.

Aga tagai lennujaama juurde. Euroopa on yldjuhul normaalsete lahenduste ning kiire korraldusega. Madriidi lennujaam aga tootab ikka hoopis suuremamahulise jaburdueg kui Kaazani rongijaam.

Kell 1.00 oosel puudus igasugune liiklus lennujaamas. Tohututesse mastaapidesse ehitatud terimnalides puhus vaid tuul ning vaid yhes infopunktis jagas ylbesonalisi juhiseid liigapaljudeleiluloikustele oma palga kulutanud ning veel oma viimasest botoxisystist toibuv emane. Igaljuhul ei ole Madriidi lennujaam ja sealsed varavad numerdatud vaid tahistatud. Meie pidime leidma liikumissuuna SRU varavatesse. Sinna saamiseks oli vaja liikuda eskalaatoritega 4 korrys alla, teha paoore vasakule ning seejarel tramm ja siis 4 korrust eskalaatorit pystloodis. Vaikene katsumine piirikontrollis ning edasi lennukile. Avanti!

Lend, 10 tundi ja 30 minutit laks nagu unenagu. Sook, uni, sook, maandumine. Ja varahommikune Mexico City. Toeline monu. Tapselt miu tyypi linn. Rikkus, vaesus, getto ja alllinn. Korralikult melanhoolne, samas muretu, samas jalle traagiline ning ylbe. Minu tyypi lin.

Yllatas puhtus ning varahomikune sebimine kui kahe peesso eest lunastatud metroopilet meid kahe ymberistumisega Catedral y Sagario Metropolitano juurde toi. Hurmavalt muhe ilm. Larfid on aga muidugi klassikaline maia, iga mooduv vend tundub taskuvaras ning mees kes voib su ara roovida.

Keerasime metroopeatusest kolm korda vasakule ning lykkasime oma aanused ja padaarakid maha yleilmse noortehorsteli marki kandva magalamaja neljakohalises toas. Linna syda varieerub umbes 200 meetrise vahega nagu kollane-must varvipalett, totaalsest gettost viisakalt puhaste pulvariteni. Kuid sarnasus varakevadise Moskvaga on ilmne. Tanaval myyb kohalik ika Armani prilli nominaalhinnaga 50 peessot (p.s. peesso onj sama mis eek. pisut norgem ehk), keegi roogib ajalehemyygist, teised ondavad aga oma Maseratide poole ning soovad SushiRolli nimelises kortsis varsket kala.

Oll on odav - umbes 7 eeku pudel poes ning 25 kortsis. Seegi hea. Tekiila on ka soodne. Pudel head agave poissi maksab 100 kohalikku tugrikut. Tana paneme siis Arheoloogia museosse ja loomaaeda ning ohtul on Lucha libre ehk kohalik wrestling. Luchadoridest tutvuge labi fimikunstiklassika Nacho Libre.

Kui vahepeal ei juhtu kirjutama siis yle homme on esimese kivihunnku paev ehk laheme kaema Maiade suurvormi Teotihuacanis. Tempel.

Seniks ... tekiiiila!