ma olen niikuinii skeptilien kõige selle suhtes. Twitter tundub nagu kõige paugum kogu sellest kambast. Facebook annab vähemalt müügiargumendi või kosilaste leidmise võimaluse oma ideedele. Aga aeg mida seal inimesed veedavad. Paar inimest sinna ainult kirjutavadki. See on siis nüüd see pidevalt online olemine, et iga inimene teab sinust absoluutselt kõike. Kahtlane.
Aga jah, tund läks nii imekiirelt et jube. Ning inimesed istuvad kallis tööajast nendes portaalides. Oma vabnast ajast, sprdi ajast nign sellest ajast mis peaks kuluma reaalsete inimestega suhtlemisele. Kas me kardame ostsest kontakti inimestega, kardame ennast väljendada, ennast avada, ennast lolliks teha jne. Kurb on see maailm millesse me oleme liikumas. Samas aga suhtlevad täna inimesed, kes varem midagi ei teinud. Kust siis jookseb kasu ja kahju piir? Kas on võit selles et palju, palju rohkem inimesi üldse teistega suhtleb, või et enam inimesi kapseldub arvuti taha. Samas on need portaalid siiski poolikuna sümmetrilised suhtlused.
Aga see lalin on ju minu poolt lollakas, sest umbes tunni pärast kaon jälle tunniks kuskile sügavustesse, et saada teada mida teised teevad. Mihkel Raual oli õigus, me oleme sõltuvuses Facebookist, samap lju nagu suitsust või napsust.
Posts
No comments:
Post a Comment