Kustutuskummi, palun!

Eilane tähtpäev ehk 5 aastaku möödumine 9/11 nimelisest terrorirünnakust Suure Venna aka Onu Sämmi pihta. New York leinb ühe käega ning kardab uut tapalainet teisekäeda. Mõlemad käed värisevad ning ei suuda millestki kinni hoida. Kurb sündmus tugevale tuumariigile.

Paraku ei saa ma kuidagi moodi nõustuda selle didaktilise okendusvõistlusega, mis levis minuni läbi CNN ja BBC telekanalite, mis eile kella 15.00 peale ainult NYC ja Al-Qaida tegemis kajastas. Nuteti ja seisti vagusi, loeti hukkunute nimesid ja vägagi võltsi patriotismiga näidat ameeriklaste kurba päeva kui maailma muutusekõvera tippu. No nagu alati. Südame ajab pahaks millise pragmaatilise järjekindlusega kasutatakse propagandamasinat ajuloputusteks.

Ma ei välista et tegemist on muutuste vundamendiga, et sellest katastroofist peale muutus maailma ebaturvalisemaks ning said teada oma vaenlasest. Ma ei välista et see oli rakse löök Ameerikanismile ja unistusele puutumatust rahvast. Ma ei välista omaste valu ning NYC elanike ohutunde lakke lendamist.

Kahjuks ei muuda see mind grammigi pehmemakse ega too pisarat silma. Kahju et selline sündmus on muudetud kõige haigemaks telekomöödiaks. Iga klipp sisaldab pilte plahvatustest, põgenevatest inimstest ning mustal tausta vaatajani liikuvatest tekstides patriootlike loosungitaga, mida loeb peale madalahäälne Hollywoody filmidubleerijate kooli õppejõud. Lapsed karjuvad, kõlab väga kurb viiulikääksutus ing pisarad voolavad. Mhmh ... sõda on hirmus ning surm on kohtuav kuid mille poolest erineb 9/11 ükskõik millisest muust surmast.

Palestiinas lendab iganädlaselt õhku tosinkond süütut, Beslani koolis või Moskva teatris toimunud terroriaktid, hutude-tutside vaheline käsma, mille tagajärjel aeti sadu tuhandeid hutusi kinžallidega lööduna ühishauda. Tokyo gaasirünnakud, Madriid ja London. Miks on need kuidagi erinevad ning miks ei mälestata neid juhtumeid samauguste vilede ja kelladega? Surm on surm ning üks inimelu pole teisest kallim.

Pealegi tuleb lisataustana tõmmata süsteemi ka tõik, et ameerika on oma surmades ise süüdi. Repressioonid ei jää kinagi tasumata, ülestõusu sunnib takka alandus ja survestamine. Hegemoonia peab kandma oma vastutust tugevalt ning mitte lobisema pidevast vabadusest ning vabanemisest. Bushi retoorika on muutnud vabaduse mõiste nii devalveerunuks, et selle saavutamiseks ei hakka keegi relvagi tõstma.

Tõenäoliselt pannakse mind antidemokraatlike mõtete eest kongi, kuid istun rõõmuga, kui pooldan sellist ühepoolset nägemust maailma toimimisest. Bush võik korra hobuselt maha astuda ning tegelikult ka inimeste keskel veeta. Näha et tegelikult on maailmas oline ka muu kui kustumatu vabadus.

Dilbert pani vabaduse toktriini paikka: vabadus on hoolimatus oma töö tulemuslikkusest. Selle doktriini valguses on ameerika juba vaba! Sellepärast palukski tükikese kustutuskummi, et mõni lollus ja laused kustutada ajaloo annaalidest.