Nüüd sõidab mul katus minema. Sisuliselt ja konkreetselt. Vaatasin üle Kevad 2007 valimispropaganda ning joon juba tosinandat gintoonikut pühkides ninatatti pluusivarukasse ja vahel pead raputades. Inimesed on naljakad, nendele demagoogilised paralleel isendid poliitikud, aga surmavalt naljakad. Ma ei taha kasutada ebatsensuurseid väljendeid ega ropendades puusalt lasta, kuid kuradi kentsakalt aetakse neid näppe mulle urruaukku.
Sattusin juhuslikult peale Keskerakonna valimiskampaania avalööki tähistavale telereklaamile. Vaatasin ja ei osanud kohe kuidagi midagi arvata. Peale selle et Savisaarlaste punt külvab oma tagaaeda kokku kõikvõimalikke meediume, et oleks hiljem hea inimestele paska pähe ajada. Sporditäht selleks küll ei kõlba, kuid Eesti venekeelsete ajalehtede koorekihjti kuuluv Vesti Dnjaga saab kaunilt lasnaka pätil pää hulluks ajada. Poliitika ja meedia koos on varjamatult kosjakäigu ettevõtnud vaid ühe konkreetsel eesmärgil - konkreetselt ja selgelt suunata valijate nimevalikut kevadel valimiskasti juurde siirdudes.
Võimu ja meedia koostöö korrelleerimatu demokraatia loomisvajadus loob käsikäes selliste hulludega nagu Savisaar ja Reiljan absoluutselt rajuima situatsiooni mis iseseisvusaja poliitikas olnud on. Kuidas mõjub meedia ja poliitikute kerge minett vaölimisi ei kujuta ette. Eetilisest dilemmast ei ole üldse põhjust rääkida, see ei tõstatu kõrgemale, kui paarile arvamusele lehes. Andrus Saar ütles et see on ebaeetiline, mõned meediateadlased panid ka paar lauset stiilis, et nüüd on siis selge kuidas valitsusi ja parlamenti tehakse. Eestlast eriti ei huvita selline võimumanipulatsioon. Nii kurb kui see ka ei ole. Ma usun et inimesed ei mõista meedia võimu.
Olgu. Täna on meil selge et Savisaarel on hääletoru, paratamatult on eluaeg nii EE, EPL kui ka ÄP ja Postimees olnud kaldus erinevate, küll mitte konkreetsete erakondade, kuid poliitilise nägemuse poole - enamasti liberaalide suunal.
Eriti ajas mul aga harja punaseks Savisaare paksu, kolletava näolapiga sõrmevibutav keha, kes Keski valimiskampaania avalöök kommertsiaalis Reformierakonna poole sülitab ja lubab rikkust riiki kohe. Vau, Savisaar on võlur. Poliitik, ärimees, suli ja võlur. Nagu Härri Potter. Valus on mõelda, milliste vahenditega asutakse seda rikkust siis vaesele pensjonärile, õppivale konservatiivile või liig suure sugutungiga tulettõrjujale tekitama. Jagatakse laiali reservfond, meil seal ju 6 miljardit riigipappi? Lükatakse tanki pensjonifond? Laenatakse? Tõstetakse maksu?
Igaljuhul vastuseisuks reformimeeste lubadusele viia 15 aastaga riik rikkurite punti, lükkab Savisaar tanki kogui riigi tulevase edu. Kuidas saab sellise kurjusega silmis nimetada jätkusuutliku stabiilset kasvu kuritegelikuks ja kohest rikastumist õigeks. Ma ole hedonistlike maailmavaadete kindel järgija ning veendunud et inimestel peab olema eelkõige õnnelik kui rikas elu, samas rikkusest tuleb meie pragmaatiliases maailmas ka õnn. Paratamatult ei taha mina olla see maksumaksja, kes hakkab kaalutlemata kinni plekkima penskarite 5000 eekuseid rahasüste, kui meil tegelikult selleks võimu ei ole või kanda hoolt koolilõpetaja pärast, kes oma ühiskonnateadmistes on nii piiratud, et ei mõista et ainus hõivatud töökohtadega sektor on muidusööjate sektor. Mujal valitseb tööjõupuudus, mine aint ja küsi.
Alati pidanud Savisaart nilbeks ja postmodernistlikuks propagandamasinaks. Ok, tema meetodid vahel ka töötavad, kuid Valgevene stiilis demokraatiadikatuuri meil ikka ei teki, ei lasta. Äärmiselt kahetsusväärne on aga siin tõik, et 29 planeeritavat kohta Keskerakonnale riigikogu ei ole üldse ebareaalne, reklaam või mitte. Inimene on lühinägelik ja nii saamahimuline, et even 500 krooni toob "õiget" valikut valimistel tegema. Kurb.
Posts
No comments:
Post a Comment