6,4%

Ootasime seda numbrit juba ammu, nagu laps ootab jõuluvana või puberteetik oma esimest vahekorda. Et kas otsa märjaks saamine on ikka nii vinge ja hea kui räägitakse. Või rahmakas pihku kruttida on hõlpsam ja kodusem.

Nu lõpuks ta siis tuli, vopsas mailipostikasti. Number oli ilus. 6,4%. Uuuuuuu ... peaaegu nagu jumalik aura püsis selle paganliku rehkendustulemi ümber. Sitt hõikas kolleeg. Toimetajad hakkasid püüdlikult naeratades oma palku üle kontrollima. No ikka sitt, kukume ju, eelmise kord oli 7,5 prossa ja aasta esimene kolmkuu mõnuga üle 10 prossa puhast kasvu. Aiaia ... mis nüüd saab. Kukume ju ...

Ma siis mõtsin asja üle järgi, lugesin paar turuülevaadet, paar analüüsi, kiikasin stat.ee lehelt meie inflatsiooni ja jõudsin järeldusele. Ikka veel on meil liiga hästi. Kasv peaks taanduma aastaks vähemalt ELi keskmisele tasemele et me saaksime kiire kasvuga tekkinud õhuvahed millegi püdelamaga täita, et siis saaks seda ballooni edasi puhuda.

6,4% on aga tegelikult veel peaaegu kaks korda ELi keskmisest kiirem majanduskasv. Inflatsioon on meil ligi 8% ning majandusteooria väidab, et majanduse kiire, ehk isegi liigkiire kasv on inflatsiooni suurim akseleraator. Kui tahame saada eurotsooni, on vaja viia inflatsioonimäär alla 3%. Jubedalt majandus kasvatades, samal ajal pidevalt vähenevat eksporti vahtides, jääbki euro meile kättesaamatuks nagu MM tiitel Märtinile. Nii lähedal aga samas kellegi teise karikakapis.