Kuhu põgenevad hinged?

Võtsin jalad selga ja kino poole kepsutasin. Maksin rebasepoistele rahanatukse ää ja seadsin oma kauni aanuse 8nda saali ülanurka ootele. Hõbelina teatas, et kanna helkur, teatas et maksa riigimaksu ning siis et türa, vaata jkui palju uusi ja häid filme on tulnud. Too kohe oma raha minu juurde.

Tuled kustusid, viimased reeglipärased kiosse tulijad virvendasid ekraani eest läbi ning ma ei märganudki kelle film oli, aga siis jauras Viire Valdma juba basseiniveerel rasedust maha. Olin õiges kohas. Vaatame filmi "Kuhu põgenevad hinged".

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=2hF9qb_Ieb0

Üle pika aja, tõenäoliselt alates filmist "Need vanad armastuskirjad", on Eesti film jooksev ning voolav, ilma nurkade ning sketšisaateks muutumiseta vaadeldav ühise üksusena. Tähendab see seda, et film ei jää kuskile kinni, näitlejad ega rešissöör ei takerdu triviaalsesse kuntitegemisse, vaid teeb vaadatava ning emmotsionaalse käsitluse ühest nihilistlikust noortepundist.

Loomulikult on tegemist noortefilmiga, keskkooli õpilastele mõeldud normaalse äratundmise või kuulumisfilmiga. Mantra "Kõik tahavad kuhugi kuuluda, kõik tahavad olla armastatud" leiavad Rainer Sarneti filmis mõnusa käsitluse. Filmis on seksi, vägivalda, pettumust, lahkuminekuid ja ahastust, viha ja armastust. Lenn Kuurma veetlev Maya koos oma esoteeriliste vanematega kes värvisöömise vahepeal ravitsejatena ülesastuvad ja tooreid kartuleid söövad on litakas naela pea pihta. Lisaks on Lenna lihtsalt kuradi ilus.

Jaan Ruus kirjutas EEs: "Iga uus eesti film on ikka vaatamist väärt. Seekord on tegemist kahe naisgümnasisti, Anni ja Maya, teineteiseleidmisega psühholoogilise suhtedraama võtmes. Anni peresse on sündimas südamerikkega poolvend. Ja poolvaistuliselt salasoovib Ann, et laps ei jääks elama. Oma soovi täitumiseks otsib ta abi satanistidelt. Hiljem kahetseb ta oma mõtteid. Kuid satanistide hulka kuuluva klassiõe Mayaga seovad teda nüüd lähedased suhted."

Esimene kord kui vanameistriga nõustun. Eesti filmil on alatihti jube higi maik juures, filmikeelest on tunda et kogu meeskond on ennast kusejuhakas pingutades proovinud louua uut ratast. Eesti filmi iseloomustab Mati Undi "Sügisballi" raamatust lõik: "26. juunil põrutas linnalähedasest raudteejaamast välja juhita mootorvedur. Vedurijuht või tema abi olid nimelt vedurist maha hüpanud, kuid ei jõudnud hiljem enam tagasi hüpata. Vedur lõhkus ettevõtte tõkkepuud, Sõitis harujaama, sealt edasi linna viivale peateele, saabuvale reisirongile vastu, kusjuures reisirongi kiiruseks oli 80 kilomeetrit tunnis."

Eesti film on nagu see vedur, režissöör nagu vedurijuhi abi ning reisrong paratamatus. "Kuhu põgenevad hinged?" on aga film mis selle stsenaariumi hävitab. Film on tõesti hea. Ainult korraks tekkis mõte silmad kinni visata. "Georg" suutis seda pea kolmel korral, "Sügisball" kahel korral ning Nügase "Meeletu" ajal toimetasin igavusest hoopis türuku seeliku all. Sedasi.

Minge kinno!