Hurmavalt värskendav oli täna hommikul tööle jalutada. Väljas paistis päike, kerge tuuleiil tõukas märgi ja plägaseid puulehti vasta minu sametisi kommunarikaune, eemal röökis ülekäigurajal ääreppealt rekaalla jäänud aasta 1936 väljalase oma lollust ning kirus viinahinna ja Talleegi kanajama üle. Sama jama, teine päev.
Aga mul kõik rõkkas sees. Hing helises ... sest tunda oli persse kukkumise hõngu. Õhk vibreeris kokku kukkumise eelset helinat ning mina tantsisklesin nagu Ajarändur 1997sse tagasi. Tavapäeva hommikul tunned end ikka enamasti mahi kuse juga, mis algselt küll kontsentreerunult kui hiljem hajaali vasta elektriposti pladiseb.
Täna oli aga imeline hommik, fiiling nagu maasikakreemil, valutu ja viskoosne.
Kuna majandus jaheneb, laenu enam ei anta ning korteriostu plaani võib maha matta, aktsiabörs kukub nagu põiata iluvõimleja tagurpidisaltol ning hirm töökohakaotusest naerab inimestel kuklas isegi sital olles või ülemuse naist väkates.
Põhimõtteliselt on kõik korras. Tsükkel hakkab jõudma oma paratamatu lõpu juurde ning me ei tohiks ennast selelst morjendada lasta. Tegemist on uuestisünniga nagu kosmosest purilennukiga taas maale pääsemine või hommikune kohvi. Enne uut starti peab toimuma finiš kus loetakse kokku eelmise jooksu parimad, kes taas rajale pääsevad ning need kelle teekond selleks korraks trellitatud akna või pudelikorjamisega jätkub.
Mõte sellest et sitavikatid ja soolapuhujad sõelutakse välja ning järgmises jooksus on vaid asjalikud ja tõeliselt tegijad sellid on värskendav. Naahui saab saata kõik ühemajakinnisvaramehed, hingusele saata hunniku mõtetut ajakirjandust, paar lolli poodi sulgevad oma riiuliruumid ning inimesed vaatavad pigem enda sisse kui oma ja oma töö andja tengelpunga.
Igaljuhul ees on huvitav aeg, täis enesetappe, pankrotti ning hulga niati musta masendust. Imeline. Tulemas on Imede Talv. Äkki saan ka miskit erastada veel. Mõne tehase või tšehhi. Nali naljaks. Edu edukatele.
Posts
No comments:
Post a Comment