Spiraalitades

UK hitimeistrid Keane on tulnud lagedale kolmanda plaadi materjaliga, mis on täiesti terine kui varasemad "ma tahan olla üksi ja unustada" kraamist. Taff elektrosugemega astumine, milles 80 popilikud laulu ja rifikäigud.

KEANE

Gangs

Flippisin miskilpäeval oma kaunist televusserimasinat ning leidsin selat kanali nagu Sky One. Sealt pealt aga tuli saade kus endine EastEndersi seebika staar Ross Kemp kolab mööda maailma ja uurib vägivaldseid tänavakampu. Kaplinn, El Salvador, Afganistaan, Rio, Moekva, Jamaica jne.

Naelutatult vaatasin saate lõpunin ning jätkasin vahtimist läbi YouTube kanali. Mehel on munad rauast ning närvid tinast, et ronida keset käredamaid favelasid Rio De Joneiros ehk Jumalalinnas või clicades San Salvadoris, kus inimelu hind on vähem kui pakk pähkleid.

Meeson kirjutnud ka kaks raamatut - Ross Kemp on Gangs. Super lugemine, informatsiooni teemade kohta mida tavaline rändur kuskil ei näe. Rio on kõigile paradiis, Jamaica Sinimäed pühad paigad, kuid vaid kilomeeter neist eemal tapavad gängid narko ja võimu pärast ligi 4 inimest päevas. Ma räägin päevas. Ostke ja nautige:

Ross Kemp on Gangs

Ross kemp on Gangs II

Wikipedia: Ross Kemp

Russel Brand

Inglise kräkimehest koomik, keda tunneme "Forgetting Shara Marshalli" nimelisest filmist. Vanakesel tuli välja korraga nii DVD miski komöödiasaatega, mis on sitaks kõva ning raamat "My Booky Wook" mille Gatwickist üleeila ülesse korjasin ning 3 tunniga läbisulatasin. Vingelt kirjutatud stoori. Sekssõltlane ja kräkihoor ühes isiksuses meie aja parima koomiku ja vahetu selliga. Soovitan lugeda ja vaadata. Väike maik teile siit.

www.russellbrand.tv

Lennuabi

Peale mõnusaid tunde keerutusi ning mõttelende eksistentsi üle peale Soulis lennukist maha jäämist, hakkasin uurima kuidas asja parandada. Leidsin umbes 10kond firmat kes tegelevadki sellega et aitavad inimesi, kes lennust maha jäänud. Otsivad odavad alternatiivid ning pakuvad abi muulgi alal. Need inimesed leidsin ma muidugi alles peale seda kui olin ise juba ostnud tagasilennupiletid, loomulikult poole kallimalt kui oleksid pakkunud härrased „Lennukilt mahajäämiseabis“. Samas sain ma näha ja katsuda, maitsta ja lõhnata Hong Kongi. Ja Londonit.

Abipakkumises otsitakse sulle parim ja kiireim viis oma sihtpunkti jõudmiseks. Valida saad mille järgi sind aidatakse – aja, hinna või sihtpunkti järgi. Kui hinna järgi siis on täiesti normaalne et lendad Koreast Eestisse läbi Keenia ja Pariisi. Kui aja siis saab ehk ka suht otselennud, kuid lootust siiski palju ei ole. Samas saab ka nii et lased ennast riiga lennutada ja paned sealt bussi või rongiga.
- Times Online

Koreamaa läbi pildikasti

KOREAMAA LÄBI PILDIKASTI
(kõik mõniusad ülesvõtted 35 mm kaameraga)

Hong Kong on a shoestring!

Hong Kong has supported human life since at least the Stone Age. Until the British claimed it, the area was a neglected corner of the Qing dynasty (1644-1911) empire inhabited by farmers, fishermen and pirates. The British took control of Hong Kong in 1841 following the Opium Wars. European trade with China had been taking place since the 16th century, but as European demand for tea and silk grew, the balance of trade became more and more unfavourable to Europeans, who were expected to pay in silver. In 1773, the British unloaded 70,000kg (155,000lb) of Bengal opium, and the Chinese taste for the 'foreign mud' grew exponentially. Alarmed at the drain of silver from the country and the increasing number of addicts, the emperor banned the drug trade.

The Europeans, with the help of corrupt Chinese officials, managed to keep the trade in opium going until 1839 when the emperor again issued orders to stamp it out. British traders were forced to hand over their supplies of raw opium, which was then publicly burned.

The British sent an expeditionary force to China to exact reprisals, secure favourable trade arrangements and obtain use of some islands as a British base. The force blockaded Canton (now called Guangzhou) and a number of other ports, ultimately threatening Beijing. The British pressured the Chinese into ceding Hong Kong Island to them in perpetuity. Both sides ultimately repudiated the agreement, but Commodore Gordon Bremmer led a contingent of naval men ashore on 26 January 1841 and claimed the island for Britain.

A series of conflicts followed, with the British backed by French, Russian and American interests. A combined British and French force invaded China in 1859, forcing the Chinese to agree to the Convention of Peking, which ceded the Kowloon Peninsula and nearby Stonecutters Island to the British. In 1898, the British also gained a 99-year lease on the New Territories, which they felt essential to protect their interests on Hong Kong Island.

Modern History

In the early 20th century Hong Kong began a gradual shift away from trade to manufacturing. This move was hastened by the civil war in China during the 1920s and by the Japanese invasion in the 1930s, when Chinese capitalists fled to the safer confines of the colony. When the US embargo on Chinese goods during the Korean War threatened to strangle the colony, it was forced to increase its manufacturing capacity and develop service industries, such as banking and insurance. Hong Kong's existence was threatened again when the Communists came to power in China in 1949 and during the Cultural Revolution in the 1960s. Although the Chinese could have re-taken Hong Kong with ease, a precarious peace prevailed.

In December 1984, the British agreed to hand over the entire colony when the lease on the New Territories ran out in 1997, rather than hang on to a truncated colony consisting of Kowloon and Hong Kong Island. The agreement theoretically allows Hong Kong to retain its pre-1997 social, economic and legal systems for at least 50 years after 1997. As the handover approached, controversies raged over the building of Hong Kong's expensive new airport and the amount of democracy the Chinese were willing to accept.

Recent History

Hong Kong suffered fallout from Asia's economic crises in the late 90s. In the years since, it has picked up fast and one of the world's great cities is booming once again. China's official policy with regard to Hong Kong is 'one country, two systems', and the common view is that as long as Hong Kong continues to make money (and little noise) its autonomy is assured. But a number of crucial interventions by Chinese authorities in Hong Kong's affairs have made it evident that there is not quite as much autonomy going on as the slogan suggests. Nevertheless, the European Commission has described Hong Kong as one of the freest societies in Asia.

In 2007 Sir Donald Tsang stood again for election as chief executive, and was elected with ease - the first not to stand unopposed. His contestant, prodemocracy activist Alan Leong, came a distant second, but at least there was a vote.

* * *

Koreamaa ootamatused liiluses ning meile käru keeranud Finnair sai karistuse selle näol, et meie nägime maailma natukene rohkem kui nemad oleksid tahtnud lubada. Ühesõnaga kindlustus maksab persse läinud pileti kinni, ning meie saime tagasilennates käia läbi nii Hong Kongist kui ka Londonist. Reisimuljed laienevad. Astusime just maha Hong Kongi kesklinnast lennujaama tulevalt ekspressrongilt ning ootame 13 tunnist lendu tagasi kaunisse Euroopasse.

8 tundi, mille Aasia Pärliks nimetatud linnas veetsime veenis täielikult selles, et tegemist on maailma ühe lahedaima linnaga. Tokyos ei ole käinud, räägivad et see on veel vingem. Singapuris ja Souklis olen räppinyud. Nendest paneb HK ikka täiega üle, mööda, ümber ja eemale. Hong Kong on megacity, mis tundub aga kui troopiline puhkuse linn segatuna megaliitikumidest ostu ja pidukeskustega millesl elab kogu maailma rahvastik. Mulle tuli esimesena HK linnas kolades, silmates meeletult suuri maju, nende vahel looklevaid mitmekihilisi jalgteid ning autovoore, kahekordseid tramme ja busse ning kõiksuguseid metroolisi, güberpungi isa William Gibsoni raamatud "Idoru" ja "All Tommorrows Parties". Nendes raamatutes toimuv tegevus oleks justku nendelt tänavatelt maha kirjutatud, tehnika, elukiirus, värvilisus, multireaalsused ning tõeline inimpaabeli virrvarr.

HK on imeliselt soe ja õdus linn, palju rohelust. Kuna HK koosneb mitmest osas - Hong Kong Islandist, mis nagu nimigi ütleb on saar, New Territory nimelisest paigast, Kowlooni (tähendab Hiina keeles "9 draakonit") nimelisest mandrinukast ja tervest hunnikust saarekestest. HK saare ja mandri vahel lokleb mõnus veeriba, mis on mõlemast poolest täis hiiglaslikke pilvelõhkujaid, muutes selle linna skailainingu maailama kaunimaks. Veeriba on täis pidevalt kuskile poole teel olevaid laevu ning praame, mis inimesi umbes 5 krooni eest 1000 eri suunda viivad. Kasutasime seda võimalust ja nautsime vaadet merelt. Kowloonil on kohe rannas Olümpiatõrviku ja rõngaste koht. Poleks midagi olulist, kui sealt ei hakkaks omamoodi Staaride Avenüü nime kandev promenaad, kus igal hiinasuuremal näitlejal on oma täht jakäejäljed - Chakie Chan, Jet Li, Bruce Lee ja Chun Yun Fat. Uhke värk.

Võtab Starbuckist kiire venti kohvikruusi, ning luristad seda kolades mööda saare poolset promenaadi, kena roheline kant. Linnas on palju parke, templeid ning Soho, Laternarajoon ning sada muud mõnusat olemis kohta. Igal pool maailmas saab odavalt süüa, magada ja keppi. See on sada protsenti kindel. Erand ei ole ka HK. Leidub muidugi sushi või hiinakaid, milles hinnad algavad 1000 kroonist suutäis, kuid mõnusa kõhutäie saab ka 60 krooniga.

HK inimesed on chillid, liiguvad suunitletult kuid mitte hullates, pigem vaikselt. Teevad siin seal juttu kellegagi tänavalt ning naudivad elu. Kui jamaks kisub, taanduvad mõnda tuhandetest poodidest ja boutiqidest või lendavad kõrtsi jooki tegema. UK omanduses olemine on tulnud meeletult kasuks, kuna arhidektuur on linnas kaunis, vana kohtub uuega ning uus futga. HK on ka maailma pikim eskalaator ning kahekohalised trammid.

Mina lähen koju sooduslendu otsima, et tagasi imbuda. Vaikselt kuid kindlalt.

iTelefoni kaaderdamised

&

35 mm ülesvõttemaastikud

Korea vol. 6: DMZ

DMZ tähistab tegelikult Demilitarized Zone. Ehk siis 4 kilomeetri laiust mittemilitariseeritud riba kahe Korea piiril. Ehk siis kuulus riba Kurjuse telje ja Demokraatia vahel. Paik mille tsentrumis asetseb ainukene reaalne kontakt kahe Korea vahel: paljudel piltidel kujutatud sinised majad, mille vahel betoonist piirijoon ning kahel pool üksteist jõllitavat riigisüsteemi oma valvuritega.

Ühesõnaga, ma olen käinud Põhja-Koreas. Seda küll ainult juriidiliselt. Piiri keskele ehitatud sinises kohtingute majas, kus peetakse kõik kahe riigi vahelised läbirääkimised, kui ei ole tegemist väga kõrgete esindajatega – nagu näiteks presidendid. Aknast vaatad siis seda betoonist umbes poolemeetri laiust ja paarikümne sentimeetri kõrgust piirijoonist ning möödud sellest. Oled Põhja-Koreas. Muuseas, naljakas tunne tekkis põhja pool olles. Ei midagi suure joonelist, vaid pisut kõhe.

Põhi ja lõuna jagunesid 1948 aastal. Pisut peale Jaapani ülemvõimu ja II maailmasõja lõppu. Jalta koosolekul jagati sarnaselt Saksamaaga ka Kore, kuna nii USA kui NSVl leidsid et tegemist on strateegiliselt olulise paigaga. Kaks Pentagoni keskastme ametnikku jagasid Korea pooleks mööda 38 paraleeli. Mõlemad pooled kuulutasid ennast iseseisvaks 1948 aasta sügissuvel – Üks Korea Vabariigiks ja teine Korea Rahvavabariigiks. Peale 2 aastat Stalinilt loa nurumist sai tänase Suure Juhi isa Kim Il-Sung loa et lõunat rünnata. No ja edasist kõik teavad – 3 aastat korea sõda, mille tagajärjel sai surma umbes 3 miljonit inimest ning riigipiirid jäid samasse kohta.

Järgnev on siis maailma pikim kommunistlik režiim, pikima valitsusajaga riigijuht ning kõige militariseeritum ja tsenseeritum riik üldse. Kaua see jama veel kestab on teadmata. Aga tõde on see, et just seda piiri kasutasid paljud venelased et läände põgeneda. Viimane defektor pani jugama 1984 aastal ja elab nüüd USAs.

Paik on julk, militaarne ja ohtlik, pilte võib teha, kuid näpuga näidata mitte. Miski naine oli mõni kuu tagasi kuskil teisel tuuril kuuli Põhja-Korea poolt pähe saanud. Teede servades on kanajalgadele tõstetud hiiglaslikud betoonblokid, mis on mineeritud, tee perved on miiniväljad. See ei ole nali, kui eksid oled surnud. See on reaalne sõjapiirkond ning maailma kõige turvatum piir.

Piiritsoonis on ka põhjas asuv Propaganda Küla, kus on 16+ meetrise torni otsas ka Põhja- Korea lipp. Külas keegi ei ela, kuid hiiglaslikest kõlaritest pannakse pidevalt propagandistlike teemasid teele, et muuta lõuna „nägijaks“. Lahe kogemus.

Korea vol. 5: Busan

Korea ei tundu küll olevat kohana, mis lööks esimeste seas pähe kui tekib mõte sõita mõnele kaunile paradiisisaarele puhkust veetma. Alati on esimene mõte et kihutame Kariibidele – Kuuba või Jamaica, pakime asjad ja Vahemerele või Aafrikasse. Lõuna-Korea aga on üllatavalt mitmekesine riik. Põhjapoolt kommunistlik, vähem põhjapoolt mõnusalt kerge kliimaga ning lõunatipust subtroopilise olemusega.

Riigi kõigevingem kuurort on saar nimega Juje-do, mida peetaksegi selle piirkonna parimaks kohaks kus surfata, sukelduda, päevitada ning niisama ringi hulkuda, head soju kokteili libistada ning vaadata kohalike sõstrasilmseid tüdrukuid rannas. Samas Lõuna-Korea alltipus asub Busani nimeline linn on esimene piirilinn subtroopikas. Tõeliselt laheda ranna, imelise promenaadi ning hiiglaslike hotellidega mererand annab silmad ette paljudelegi puhkuseks mõeldud linnadele ja piirkondadele.

Muuseas, meie seal passimise ajal toimus kohalik filmifestival ehk Pusan International Film Festival ehk PIFF (sic!). Rannas toimusid vastuvõtud ja punast vaipa oli rullitud kilomeetrite kaupa. Samas on kõik puhas, võrreldes Mehhikoga sündsam kuid samas ikkagi vabastav. Korraliku hotellitoa rannas saaks 3000 krooniga. Pole paha.

Busan on ka riigi suurim kalasadam ja –turg. Kõik mis vees elab on turul ilusti kätteleitav. Hiidkalmaaridest barracudade ning blowfishist kuni hiid kaheksajalgade ning mõõkvaaladeni, kõik muud karbid ja limuselised, kalad ja mereelukad sinna vahele. Muuseas kõik kalad on enne ostu veel elus, ujuvad oma basseinis. Minu jaoks ootamatu kogemus oli see, kui ostusooritanud mehele pakiti merest püütud krabid saepurusisse. Pidavat uinutama.

Kalaturu tõttu on Busan ka kuulus toore kala söömise pärast. Kalarestod mis pakuvad toorest kala on külluses ning peamiselt süüakse liha sedasi, et kastetakse seesamiõlisse või muudesse kastmetesse ning seejärel suhu. Kõrvale pistetakse kimchit ja salatit. Muuseas blowfishi on ka saada, samuti sellest kalast tehtud suppi. Mäletate seda osa Simpsonites kus Homer oli mures, et ei jää ellu kuna „sõi mürgist blowfishi liha!“

Busanis asub ka Aasia suurim korea sauna tüüpi saun. (Soulis oli küll kohalik Sammolina saun kordades vingem aga see selleks.) Korea saunale pühendan ma terve artikli, sest see kogemus on imeline. Saun tähendab tegelikult spad. See on kuuma- ja külmavee-, muda-, ürdi-, rohu- ja kurat teab veel milliste vannide kooslus, millele lisandunud erinevad saunad ning massaažid, teraapiad, O2 kambrid ning chillimise ja magamise nurgad. Saunad on lahti 24 tundi ning sinna pääseb enamast umbes 100 kroonise piletiga. Kohapeal või peale kõva saunatamist süüa, töötada, treenida, telekat vahtida ning ka magada. Magamisruumid on nii meestele ja naistele. Eraldi ruumid on ka norskajatele.

Põhimõtteliselt tuled peale tööd või pummelungi sauna, kasid ennast, käid saunas ning möllad massaažis ning siis keerad peale kerget sööki magama ja hommikul tegutsed edasi. Imeline mõte. Veebasseinide mõte on selles et pidevalt eritemperatuuridega basseinide vahel liikudes (vahepeal ka külma hüpates) stimuleerime oma närvisüsteemi ja peamiselt vereringet. O2 kambrid ning kõik võimalikud saunad (joodisaun, soolasaun, puusöesaun, külmaruumid, kruusasaun, kollasemuda saun jne.) aga puhastavad ihu ja hinge ning ajavad jingi ja jangi paika. Mõnusaim ajaveede.

Busanis on ka kultuuri ning päris pandav kunstimuuseum, kuid enamasti on koht ikkagi ranna, spa ja kala päralt.

Korea vol.4: Soul

Hiigellinn, mille tuled kunagi ei kustu. Lugesin umbes sarnase slõugani mingi Korea pealinna reklaamtahvlilt. Tegelikkuses vastab see muidugi vaid osaliselt tõele. Korea pealinnas elab miski 10,3 miljonit inimest, kuid aru ei ole sellest saada. Maailma üks parimaid metroosüsteeme saab inimestega imeliselt hakkama, ummikud on vaid lühidalt hommikuse tipptunni ajal ning linnas ei ole nii palju inimesi kui lootnud oleks. Samas linna hiiglaslikud hooned, kaetud hieroglüüfide ning naljakate slõuganitega annavad aimu kui palju inimesi siin linnas paikneb.

Magalarajoonides kolades, kus majadel on numbrid nagu 403 ning korruseid neil umbes 20, kõik ühesuguse ilmega sahtelmajad. Kolades linnaveeres olevatel matkaradadel, kuhu pered lähevad nädalavahetusi veetma saan aru kui hästi on meil sellega et igal pool on mets ja linnaski on hirm et karu sind kätte saab. Ärge saage valesti aru Soul on vägagi roheline linn, mõnusalt mähine ning uhke, kuid seda mõnu nagu aedadega majad või kiirelt kättejõudev maakoha tunne on äärmiselt haruldane.

Ajalooliselt on Soul olnud pealinn suhteliselt vähe. Kuid valiti siiski pealinnaks kogu Koreale, enne 1948 aasta jagunemist. Jaapanlased põletasid linna maatasa, mis tõttu on ainus enamvähem vana ehitis riigis kasutusest maas olev Vana Vaksal. Lisaks siis kõiksugused paleed, mida Soulis on umbes viis erinevat. Lisaks sellele veel hunnik templeid, observatoorium ning kauneid gettosid. Tegelikke gettosid ei ole Soulis, samuti nagu ka kerjuseid on vähe ja litse pole tänaval näha. Nad on kogunenud Punastele Laternatele suurtele akendele ning naljakatesse meesteurgastesse – juuksurid, habemeajamise töökojad, autopesulad jne.

Souli põhiline tõmbenumber on aga saunad ja N’Seoul Tower. Linna keskel mäeotsas asuv torn annab kenakese ülevaate kogu suurlinnas, mõõtmetest ning kõrgus/sügavus tendentsidest. Meie elasime Soulis mõnusalt ilusat elu. Kuna jetlag oli nii võimas meie biovooludele, et me ei sattunud „õigesse“ aega päriselt kuni lõpuni, mis on minu jaoks kummaline, kuna tavaliselt on peale päeva paari ikka asjaga purki saanud, magasime pea igapäev kella 12ni ja kollasime siis varaste hommikutundideni linnas. Ainus varane ärkamine oli kella 7st DMZsse mineku päeval. Või siis tollel hommikul kui lennukist maha jäime J

Peale kena ärkamist kolasime kuskile lahedasse söömapaika hommikueinet võtma, mis oli tavaliselt suur pada bibimbapi, kruus külma õlut ning kõvasti head kimchit. Kuna aga Silvia ei suutnud seda „soga“ nagu ta Korea kjusiini kutsub, süüa siis olime sunnitud sööma kohtades, kus oli ka juuroplikku ampsu. Nii, et croissaint ja õun oli ka mõne hommiku lisandid. Seejärel kolasime paaris mälestises, saunas või tornis, ostsime kokku kirjandust ja suveniiri ning läksime tagasi sööma ja jooma et päev õhtusse saada. Ilus mis …

Aga üllatav on kui palju näeb ja kogeb Soulist kui ka madala tempoga liikuda, liikuda aeglasemalt aga jälgida rohkem, uurida kohalike söögikombeid, träni mida müüakse poes, kombed kuidas mehed on peldikus või naised saunas, kuulata kuidas inimesed räägivad, käituvad, riietuvad, uurida joogivalikuid, ajalehti ning spordirajatisi. See kõik räägib palju rohkem ühe inimkonna kohta kui raamatud.

Souli elanikud on mõnusalt rõõmsad, õnnelikud ja sõbralikud, abivalmid ning lausa lapselikult siirad, palju kordi oli tahtmine neile kuidagi tünga teha. Kui selline tunne tuli, ajasin hotellist kotti mõne pidžaama või restoranist pulgad. Palju kordi aga ajas nende jutt iiveldama, bussis DMZ poole jahus kohalik (seekord küll Jaapani keeles kuid siiski …) terve tee mikrofoni oma loba. Giid alustas kohe kui bussi sai ning lõpetas kui meid bussist välja visati, see oli piinarikas.

Ssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss … kokteiliklaas jäi klaviatuurile. Niisiis … Raamtuid Souli kohta pole mõtet lugeda. Lennake kohale ja lugege linna kui raamatut. 36 aastat Jaapani anastust on jätnud jälje ning ameeriklaste abistamine ning muutumine maailma kõige kiiremini arenevaks linnaks ei lähe mööda kellestki.

Souli keskuseks on Soul Plaza ning selle ümbruse high-end kaubanduskeskused ja hotellid, lisaks pikk iseehitatud veejuga, mis läbi kesklinna suures augus vuliseb ning erivärviliste tuledega atraktsioonideks vormistatakse. Kesklinn on ilus, rahulik ning hubane. Odav ka suhteliselt. Heas restos saab kahekesi tonniga söönuks, kõrtsis on pudel õlmarit 4500 Woni ehk siis kaks nulli vähem Eesti krooniseid. Won on täna umbes 95 korda suurem kui kroon ehk kui miski maksab tuhat woni siis tegelikult on see 9 krooni 50 senti.

Söömine on linnas üldse lihtne. Food court’e on kõikjal ning igaq hinnaga. Saab söönuks 4000 woniga ning ka 40 000 woniga. Kimchi ja lihad, kalad ja kõiksugused juurviljad, koogid ning joogid. Piima mehed ei tarbi eriti, viina ka mitte. Kõige kangem poiss on neil kuulus soju mis on tegelikkuses riisiviin ja 25% alksi. Kutid joovad ka marjaveine ja õlutit.
Soulist saab igale poole kiirete XTM rongidega, mis maksavad palju kuid sõidavad 300 kilomeetri tunnis. Busani saime 2,5 tunniga, vahemaa 550 km. Korea on Soul ja Soul on Korea. Kui oled siin linnas korralikult kolanud võib vabalt öelda et oled Koread näinud. Samas maakohad ning loodu, mäed ja meri on võrratud. Soul of Asia!

Korea vol. 3: Phones for rent

Kaunitarid ja keenjused. Hanson puistab teri ...

Tervitused Koreast. Hetkel viibime kaunis linnas nimega Busan, kus asub riigi suurim kalaturg, hiiglaslik kompleks mida on isegi linna keskel asuvast hiiglaslikust tornist näha. Igal juhul ... mõned sõnad siis riigist. Saabusime peale 9 tunnist lendu varahommikul riiki ning üllatusime meeldivalt. Korea on puhas, korras, arenenud ning selle kõigega suhestatuna ka odav. Hinnad on vaid umbes 10-20% kallimad kui meil.

Olgugi, et 9 tundi lendu on nüristanud meie meeled ning rõõmu ei valmista miski muu kui lootus saada kiirelt kuskil kotile, ei saa Souli lennujaamas juba kuidagi moodi mööda naerusuu moodustamisest. Korealased on pisikesed kui püksinööbid. Mul on pidevalt tunne et olen kõige pikem mees riigis. Pole kuskil probleemi üle inimeste peade näha. Miskil päeval sattusime ootamatult Soul Plazal miskile naljakale välikontserdile. Kena oli seista nagu tuulelipp kõigist kõrgemal ja kogu asja korralikul vaadata.

Igal juhul, korealased on kohutavalt sõbralikud, naeratavad ning armsad pisikesed mustapeased tegelased, kellele meeldib super hästi süüa, karaoket laulda ning siin seal kiire soju ehk kohaliku tulivesi sisse kallata.

Kaks asja mida kohalikud muidugi vihkavad on ameeriklased ja jaapanlased. Jaapanlasi kuna viimased panid koreamaa kodanikud samasse seisu mida NSVL tegi meiega. Surudes Koreale 1910 aastal 36 aasta pikkuse anastusperioodi ning tappes ülikuid ja surudes kogu ühiskonna ja kultuuri täielikku kaosesse.

Ameeriklasi vihatakse kuna need ei aidanud neid 1050-53 aastani toimunud sõjas saada kogu riigi pindala demokraatlikuks. Kuna mind peetakse aktsendi tõttu samuti pidevalt ameeriklasest siis ollakse vaiksed ning altkulmu vaatavad. Ma petsin ära isegi eestlase kes tabas mind raudteejaama ees Lonely Planetit lugemas ning uuris ega mul abi pole vaja. Ütlesin et otsin sauna ning mees hakkas koheselt äärmiselt tuttava aktsendiga seletama kuidas ma oma ihaldatud paiga leian. Kuulates tema inglise keelset juttu hakkas mulle tunduma et kas äkki ei ole tegemist eestlasega. Kuid enne kui jõudsin mehega sellel teemal suhelda, keeras ta mulle juba selja ja kihutas oma teed.

Hiljem samas saunas ootamatult kohtudes küsisin ära, et kust ta pärit on. „From Estonia“ tõi minu poolt kuuldavale kenakese „Vaat kus lops“. Kuulus kirjanik oli õigel rajal kui ütles, et igas maailma sadamas on eestlane. Ernst jõi, panin naisi, poksis ja rääkis tõde.

Korea on kohutavalt lahe riik. Arvestades arenguastet ning suurust, on siin odav, puhas, ilus, klimaatiliselt väga mõnus, looduslikult meile sobiv. Ainus millega tuleb harjuda on toit. Peaasjalikult kuna kõik on kas magus või tšilline. Leib on magus, riis on magus, kartuli krõpsud on magusad. Ning siis tšilline. Tšillipastata müüakse poes 10 kilostes potskudes ning pannakse igale bibimbapile (riisil põhinev söök, mida pakutakse erinevate juurviljaribade, seente ning lihaga. Enamasti on juures ka leem või kimchi), gimbapile (riisipallid liha, juurviljade, seente või kimchiga), supile või muule roale, peamiselt siis pajaroogadele või lihakastmetele.

Korea kulinaaria on äärmiselt laialdase materjalikasutuse ning tehnikaga. Toitumine on siin riigis tervislik ning 100% sotsiaalne tegevus. Süüakse alati mitmekesi, enamasti serveeritakse liha ja leemed eraldi ning sinna juurde riis ja umbes kümme erinevat lisandit, enamasti erinevalt protsessitud või hapendatud juurviljad ehk kimchid, lihalised kraamid, pisikesed kuivatatud kalad või krevetid, salatilehed, hapendatud kaalikad, seesami õli ja pastad. Tellimuse järgselt avastad, et terve laud on kaetud erinevate toidunõudega, millest siis koos kollektiivselt süüakse. Lahe on veel see, et restoranis saab liha ja muud küpsetada ja grillida otse laua keskiel oleval grillil. Liha pistetakse siis seesami õlisse ja suhu. Seened on veel ühed lahedad „loomad“ mida siin tohutult kasutatakse. Võrreldes Koreas toidulauaga on meie on nagu paraolümpial kaotamine, äärmiselt masendav ning lihtne.

Kimchi, millest ka enne juttu oli on kõige lahedam lisand toidule mida ma kuskil söönud olen. Tegemist on käredates mahlades ja pea alati tšillis marineeritud ja hapendatud aedviljad. Kõige kuulsam ja klassikalisem on tšillis ja muus mõnusas marineeritud hiina kapsas. Hapendatakse kahes erinevas kastmes umbes 3 nädalat kokku. Mõnus asi mida riisile ja lihale lisaks süüa. Kimchit pannakse ka suppidesse ning grillitakse koos lihaga.

Onaseep

Riigis on naljakas asjad, kinky’d asjad olemas. Näiteks on Soulis mitu punaste laternate tänavat, sellised nagu Amsterdamis. Lisaks saab praktiliselt iga meeste juuksuri tagaruumis olevatel tüdrukutel peale juukse lõikust lasta endal rahmaka pihku kruvida. Segistid hakkavad vett laskma kui nende tila vajutada alla, mitte ülesse nagu Euroopas. Seep on avalikus peldikus pandud sinal oleva rauajupi külge, kust onamisliigutust tehes saab seepi ning käed puhtaks.

Tehnika on samuti naljakas, iga vidin teeb naljaka muusikalise etteaste nii kinni kui lahti lülitamisel. Telekad, raadiod, mobiilid, külmikud ja konditsioneerid. Inimesed ei kuula metroos sõites enam muusikat vaid vaatavad oma pisikestest antennidega mobiilidest televiisoriprogramme.
Rent a phone: veel üks näide. Meie GSM siin ei tööta, lennujaamas saab 13 krooni päev rentida omale telefoni. Sweet. Raha ning arengu suhe , nagu ka varem rääkisin on siin super. 10,3 miljonit inimest, maailma internetiseeritum riik, samal kõrgusel Eestiga enesetappude osas ning mõnusalt soe ja tšill.

iTelefoni ülesvõtted

Korea vol.2: Surm otseeetris!

South Korean actress Choi Jin-sil found dead

A popular South Korean actress depressed after a divorce and distraught over online rumors was found dead Thursday in an apparent suicide, hours after she sent a text message saying "take care of my children no matter what happens."

Choi Jin-sil, 39, known as the Nation's Actress, is believed to have hanged herself in the bathroom of her Seoul home, said Yang Jae-ho, chief investigator at Seoul's Seocho Police Station.

Choi had been depressed since her 2004 divorce and worried about how to care for her two young children, friends told police. She had been distraught after the suicide of a fellow actor she was rumored to have pressured about a loan, police said.

No suicide note was found. However, Choi sent an assistant two cell phone text messages Wednesday night asking her to "take care of my children no matter what happens" and telling her that "I'm sorry," the chief investigator said.

Choi's mother told police that the actress returned home drunk around midnight Wednesday, crying and denying the recent rumors, before going into the bathroom, Yang said. Her mother woke the next morning to find the bathroom door locked and called for help, Yang said.
"Given the results of an examination showing no trace of physical trauma on her body, we concluded that it was a suicide," Yang told reporters. He said an autopsy and an investigation were under way.

The news shocked her fans and stars and film directors at the Pusan International Film Festival, which opened Thursday in the southern beach town of Busan. A moment of silence was observed in Choi's honor at the opening ceremony.

Choi made her debut in the late 1980s, quickly becoming the nation's sweetheart and earning a reputation as a box-office draw. She also starred in prime-time TV dramas.

The actress was preparing for the second season of a TV drama, "The Last Scandal of My Life," in which she played a woman who finds love with a top actor after a painful divorce.

Choi herself had gone through a difficult divorce. She married baseball star Cho Sung-min in 2000, then a pitcher for the Japanese pro baseball team Yomiuri Giants, but they split in 2002 and divorced two years later.

The deterioration of their relationship became tabloid fodder, culminating in Cho's arrest for attacking her. Their children are in elementary school.

A friend said Choi worried constantly about raising the children and about her future as an actress, and repeatedly expressed her wish to die, Yang said. Her mother told police Choi was depressed after the divorce and had been taking a sedative, Yang said.

Rumors that she had lent money to actor and longtime friend Ahn Jae-hwan, who was found dead in his car in early September, upset the actress, friends and family said.

Choi denied loaning Ahn money and asked police to find out who was circulating the claims that Ahn killed himself after Choi pressured him to repay a large debt.

--------------------------------------------------------

Õnn või õnnetus kuid oleme sattunud totaalselt juhtumise keskele. Vaatame just ilusa reede poolepeale televusserist maailma kõige haigemat otsesaadet, kus nutused inimesed kolavad mööda haiglat ning haiglaesist, pidevalt tuhandete kaamerate, fotomeeste piiramisrõngas looklevad kuyulsused nutavad ning ägisevad.

Koreas on lein, enesetapu läbi on lahkunud kuulus, Rahvanäitlejaks nimetatud, Choi Jin-sil. Mõned aastad tagasi lahutanud näitleja, kahelapse ema, poos ennast peldiukusse. See onj häbiväärne ning kujutlematu jama, kuid see mismoodi tegeleb sellel puhul Korea meedia on hämmastav isegi meile. Choi Jin-sil oli kogu rahvuse poolt tohutult armastatud, suur staar, nagu mei lIlmatüruk Niki, kuid ma ei usu et ilmatürukule riiklike matuseid korraldataks. Põhiline aga on see kuidas siin on segunenud uus meelelahutus ning staaristaatus vanade traditsiooniliste tõekspidamistehga puhtast olemusest. Niikui on miskit valesti tehtus, käsi külge.

Linnas liikudes on inimestel näod paistes ning imelikud, kõigil on lein. Hakkasime siin võrdelma siis meie kultuuriruumi ning siinset, võrdlema kahe riigi inimeste vastupidavust laimule ja süüdistustele. Eestis on kõigil püoohui, äri läheb edasi. Annus on 3 aasta juba kohtuall, miskit pole häda. No paar halli juuksekarva. Reiljan laseb ikka Phaetoniga ringi ning ei nuta eriti. Sild ju jääb tanki. Siin on turg aga teistsugune. Niikui meedia sind milleski süüdistama hakkab, tuleb vastu reageerida. häbitundest tehakse enamasti kohe enesetapp. See näitlejanna tappis ennast 36 tundi peale kulutulena levinud süüditusi liigkasuvõtmises ning illegaalsetes laenudes. Imeline riik.