Nagu ma ikka ja jälle kordmast ei unusta, olulisim samm parima õhtusöögi saamiseks on see valmistada südamest ning armastusega. Ärge pange tähele mõõtühikuid ärge pange tähele koguseid, vlige ka pann, mis tile rohkem meeldib, mitte mida on vaja kasutada. Esimese sammuna, ga võta sahtli aukohalt korgitser, suru see sügavale pikliku rieslingi korgist läbi ning kalla omale jahutav klaas head baierlast.
Nii siis, peale esimest klaasi võin kihla vedada, et põhiline millele mõtlete on teha hea söök ja seda maitsvalt ja lõbusalt. Kutuge siis keegi kohe külla, või kööki, kui mõni näljane, kahvel põues pakitsemas, on tee juba sinu tagasihoidliku kotta sattunud. Mõnusat vestlust pidades, saab söök kiiremini valmis ning armastust saab rohkem. Peale selle saavad ka maailma asjad enamuses kõik paika räägitud ning jõutud selgusele, et ei ÜRO ega ka NATOt pole tegelikult vaja ning vabamüürlased valitsevad kõiki raharingkondi.
Avades uut pudelit, kõlab ukse kell ning aroomilevimine läbi hoonet läbiva ühise ventilatsioonisüstemi on kohale toimetanud alumise naabri, kes kahvelit kegel limpsides mokaotsast tereosistades sinust mõõda tuppa trügib. Pole kahju kellelei oma majesteetliku kokakunsti näidata. Kohe, kui vana on juba ees ootavate kiimlejate hulka istet võtnud ning taskupõhjast uue pudeli veini õngitsenud. Vana korkki vinnipuni küljest ära keerates, tbin mina puuks jääslatilehti ning seletan kuttidele, et vja on luua restoran, restoran, kus iga inimene saaks minna ja ise omael toidu valmistada. Do-it-yourself pecktopah[1].
Inimestele meeldib ennast avastada ja teha uusi asju. Ma olen veendunud et minu mõttel on jumet. Naabripoiss nõustub, kuid tema silmad on viledalt kinni maksapajas ning ma kahtlen tema siiruses. Ülejäänud kompanjonid on vahepeal läitnud sigaretid ning vaidlevad kärarikkalt, kas uus Sakala hoone hakkab varjama Estoniat, kui teda vaadata Islandi platsilt. Kurdi väikekodanlased. Ma valmistan siin midagi ajatut ja päevamuutvat, nemad vaidlevad aga sedavõrd trivialsete jamade üle. Keern nendest tuleva volüümi maha ja järkan mandariinide hakkimist.
Telefon heliseb. Musirull helistab, et jääb 20 minutit hiljaks. Pole tema moodi, kuid põhjendus annab vabastuse. Ta tuleb koos koeraga, kes kokkuleppeliselt pidi täna küll ämma juurde jääma, kuid siiski meie voodit anastama saabub. Egas midagi. Hakkan just mainima et tulles pudel kuiva punast kaasa haaraks, kuid mõte jääb kõne katkedes kuskile traatidesse elulõpuni kuuljat otsima.
Selleks ajaks, kui minu meitriteos saab kaaetatud ja lauale tõstetud, katulid kausiga teda saatma asetatud ning ka salatile veel viimane piisk õli kukub, on minu hämmastuseks leidnud tee minu juurde, peale siin juba viibinud kälide, siinkandis viibinud vanemad, õde oma uue kolleegiga ja konstantelt minu jalga lakkuva koeraga musirull, kes siiski pudeli oma lemmik vini kaasa toonud, kuigi mul seda terve kast tema rõõmustamiseks sahvris seisab.
Lauda itudes tunnen ennast kui jumalat, kes kontrollib näljaste sõjaväge. Keegi ei esita küsimusi, kegi ei tüite ega aja jama suust välja. Kõik söövad ja on tunda, kuidas kodu täitub rhulolu ja armastusega. Imeline, kui vähe on vaja inimeste rõõmustamiseks ning perekonna ühendamiseks. Eluline tõde juu, et tee mehe südamesse käib läbi tema kõhu. Tee perekonani käib läbi söömaaegade. Mõlge kasvõi Leonardo Da Vinchi „Viimane söömaaeg”. Perekonna loomine, mitte midagi muud.
Alkohoolikul puudu, lambal üle?
Lisaks, maks on olemuselt magus, mis tähendab et suhkrut ei tohiks kasutada ning soola ja pipraga võiks kah vähe tundelisemalt ringi käia, no mitte nagu kiimaline meremees litsiga vaid kui kammiks oma 100 000 kroonist hiina harjaskoera. Pedantlikult. Esimene ja viiman kord, kui ma seda ütlen.
Mäletan, kuidas me keskooli suvevaheaegadel sõbraga neljapäevahommikustel kinoseanssidel käisime. Jala minnes jäi meile tee peale pood, kus omaniku proua oma käega tehtud maksa müüs. See oli imetabane. Kui enamus noori läksid kinno käes hiiglaslikud purgid limmerit ja kilekott pop-corni, siis meil oli kaasas pudel head pilsneit ja kilo praemaksa. Täiesti irreaalne, aga täiesti mõeldamatu oleks ka selle lisandi puudumine.
Sama kuulad on ju ka vanaemade maksakastmed, mida sai sisse hingatud sellistes kogustes, et 13 eluaastaks olin mutunud Michelinipoisi sarnaseks sumomaadlejaks. Ei kahetse, kohe üldse mitte. Vanemana oli seda pekki küll üsna ebamugav dieetide ja jalustrabavate trennidega maha ajada, kuid igakord, kui tekkis motivatsiooni puudus mõtlsin nendele söömaaegadele kus vanaisa mulle oma noorusajajutte rääkis ning uut portsu mulle ette tõstis.
Parafraseerides kurikuulat liigkasuvõtjat: südamehaigus = uus süda või mõned tableti, 3 kilo ihupekki = 2 nädlat trenni ja dieet, vanaisaga koos veedetud aeg = hindamatu. MasterCard. Heeheheh ...
Hauka saia või sepikut
Serverimine on mulle sama suur nautlustoiming, kui toidu enda valmistamine ja selle hilisem maitmine. Serveerimine annab kolmanda mõõtme toidutegemise aktile. Kui toidu valmistamine ergastab sinu aroomimeli ning ajab kratiivsusotsinguga adrenaliini taevase ja toidu söömine mõjub maitsemeeltele nagu kuum leil saunas, siis serverimine on nagu piltmõistatuse kokupanemine ning meelitab sinust naeratuse, kuna sa pead looma pildilise täiuslikuse. Täismäng kunstihingelisele praktikule.
Sai või sepik on jägmine valik nendes mõnuates valikutes, kuidas oma söömaaega tunduvalt mõnuamask ja mitmkesisemaks muuta. Valik osutus saia kasuks, tõmban sina peale kirme mõnuat taluvõid ja raputan kergelt basiiliut ja soola. Pesto a’la eestlased.
Kuna ootamatute külalistega on juba nii mõnigi vein joodud ei pruugi sellega jätkata, kuni toidul enam maitet ei ole, vaid võtta klaas külma ja praksuvat mineralvett. Sobib geniaalselt. Samas mina kui viimane alkohoolikust kokapoiss sedasi oma mõnu rikkuma ei hakka ning loptan maksa ja kartofani alla hea valge veiniga, mis kenasti mahendab, kuid samas ergastab maitseid. Kummaline tunne. Nagu pidurdaks ja kiirendaks üheaegselt. Kinni hoitud purse! Kummaline, mis võrlused pähe tekivad kui hakata dekadentliku täpsusega sommljeeri mängima. Veinist tean piisavalt, toidust veel rohkem, maitsete selgemaks seletamises olen aga juba liiga purjus. Tunnen, magusat, basiiliku hõrkust, kiivi hpplisust ja mandriniseemnete küüslauguga kokkusulanud mekki.
Tean aga et maksaroog maiteb nagu masseeriks jumalik käsi peaahka ning samalajal loeks ette Bukowski „Naisi”. Pea pes platno lendad kuule ja tagasi ning hommikul on tunne nagu oleksid kellelegi head teinud. Nautige.
Lõpp.
-------------------------------------------------------------------------------
Retsept
Lambamaks kiivi ja mandariniseemnete marinaadis koorese ürdikastmega
Kootisained:
- kiivid
- mandarinid
- rõõskkoor
- piim
- oliiviõli
- valgevein
- sool
- pipar
- küüslauk
- sibul
- ürdid
Lisandiks on ideaalne mõnus keedukartul või penne pasta. Imeline kooslus, kui salatina lisadajaasalati ja mandarini segu oliiviõli ja rosmariiniga.
Kokkupanemine:
Maks nagu te kindlasti juba teate, tuleb eelnevalt paariks tunniks lükata kirkase piima puhastuma, et tuleksid välja kõikvõimalikud jamad ehk kuna lammas eriline joodik ei ole, pole kartta et piim alko käes tükki tõmbaks, kuid võime olla kindlad et lamba toidulaud ei ole 100% kõusher (uuri kuidas on vabarigi keelne ütelus) ning palju mustust sealt ikka välja tuleb.
Igaljuhul 2 tundi peaks olema piisav aeg, kui mks valmis on. Peale seda tuleks maksast lõigata mõnusad viilakas ning panna koos kiivide ja mandariniseemnetega marineeruma. Kiivid lasta odiks ning sma teha seemnetea, lisada ürdid ning pipar. Lsta 30 minutit chillida.
Pann ajada kuumak ning oliiviõlis küüslauk ja sibul (väga peeneks hakituna) kegelt klaasjaks ajada. Seejärel lisada maks koos marinaadiga ning kergelt praaida. Madalal tulel se tähendab. Kui maksal on tekkinud mõnus kirme, lisada piima ja koore egu ning lasta mõnualt podisema. Hiljem lisada veidi kastmepaksendajat ning soola.
Head isu!
[1] Pektopah on venekeeles restoran. Kui lugeda kirillitaid ngu ladina tähti. Nali tuleb sellest et kõikidel nõukaaja rstorani nõudel olid all või küljes suured kirjad PECTOPAH. Loe seda laina tähtdega ja ongi nali. NSVLi nali nagu maisikasvatus põhjamaades või Karuputke söötmine loomadele. Neid on veel, minge küsige vanematelt või tuletage ise meelde.
Posts
No comments:
Post a Comment