USA vol.5: Chicago

Al Capone linn. Tuulte linn. Heal linnal palju nimesid. Tuuline tõesti, külm ka ning vihmane. Aeg, mil viibisime oli vale ning liig kevadine veel. Pidi ikka minema pooest poole peal ostma omale mütsi, mis hiljm oli pas ka tädil kes mult dollarit viinaraha palus. Mis teha. 

Chicago tõeline suurlinn, selline mida võiks arvata ja tahta kohata. Vanakooli metallkontruktsioonide ja puidust platvormidega metsoosüsteem ning jõgi, imelised hooned ja Michigani järv. Chicago. Vaata prem pilte. 

Chicago

USA vol.4: Florida. Miami. South Beach. Lousiana. New Orleans.

Floridas vaid ranna, hotelli, restorani ja kõrtside vahet jooksmise ümber jutustamisel ei oel mingit mõtet. Kes käis see teab, kes mitte siis sellel jäid alles nii ajutrakud kui raha. Kuid siiski uurige järgi mis asub Burbon Street 600 aadressil ning mis on seal pakutav handgranade. 

Igaljuhul pärast Florida kuumust, päikest ja puhkust, panime edasi Louisianasse ja New Orleansi. Minu selle reisi kindlalt kõige oodatumasse ja ka lemmikuimasse linna. Pärast orkaan Katrinat kohutavalt laastatuna peaegu maha jäetud linn on alanud oma taaselustust, kuna pooled lahkunutest on naasnud linna (statistika on selline, et 40 elanikonnast lahkus ja tänaseks on tagasi 20). Kesklinn on korras, French Quarters ilus ja lärmakas nagu ikka, voodoo elab ja inimesed möllavad. Äärelinnad on aga pulstunud ja siiani mahajäetud. Tegemist on ju USA mõrvaplinnaga, kus elaniku kohta tapetakse kõige enam. Seda hirmu oli eeslinna vaadates palju. 

Viimasel õhtul linnas kolades nägin kuidas kõrvaltänavas peksti kahte musta venda, kelle kõrval vedeles hunnik süstlaid ja kotikesi "kamaga". Peksjateks mendid ning asi aus. Hiljem trammiga kodupoole kihutades jäime seisma peaegu et rööbastele kukkunud vanamoori ees, kes oli meie saabumise ajaks juba surnud, kuid inimesed kõndisd suvaliselt mööda, isegi ei vaadanud tema poole. Trammijuht peatus korraks, vaatas et laip ei oleks rajal ning pani edasi. Tavaline värk vist ...

Aga mis on siin ilusad on inimesed ja söök. Oi oi ... inimesed on lahked, kiiksuga ning otsekohesed. Söök aga jumalik. Siin valitseb kaks põhilist suunda - cajuni ja kreooli köök. Cajun on üldiselt siis prantslaste järeltulijad ehk siis prantsuse ja muude siin elanud inimeste segu, toidu poolest on see siis kohalik indiaanlaste, Kariibi mere elanike, Aafrika neegerorjade ning prantslaste söökide segu. Imeline. Parimad asjad on gumbod, jambalayad ning erinevad kreveti ja kana road. Prantslased kes siia sattusid olid siis enamuses kodumaalt minema saadetud vargad, mõrvarid ja vägistajad. Teine kultuur on siis kreooli kultuur. See on hispaanlaste järeltulijate teema. Kreoolid olid kõik hispaanlased kes olid sündinud väljaspool kodumaad ehk siis Lousianas. Voodoo on rohkem cajuni teema, samas kui kreool on tugevam hetkel linnades. Maal on redneckide hulgas vähe, kuid sellevõrra väga tugevalt need kultuurid veel säilinud. Palju kasutatakse maameditsiini, posimist ja vanu kombeid. Mulle see asi kohutavalt meeldib - kogu see stiil, iseloom ning olemus, muusika, nautlus ja egotsentrislik enesearmastus. 

Aga NO on paik kuhu mina teen kunagi omale pesa. Selline koht siis ... Söökide kohta ilmutan kohe varsti lood ka ajakirjanduses ning ütleme nii, et panen paar rida ka siia kirja. Kuigi mul juba kuskile lüümikutevahele kirjutatud oma poole raamatu jagu. Nüansse ja imelisi käitumismaneere toiduvalmistamisel. 

New Orleans

Ameerika läbi kaabli

Head inimesed, tulge meerikasse. Siin on Obama, Ronald McDonald, Oprah ja mees kes müüd oma nahka kolmsada dollarit ruutsentimeeter. Reklaamiks kuid siiski. Tulge tõotatud maale. 

Istun päikesepaistelise Washingtoni kesklinna hotellis, vaatan suurest aknast välja tööle ruttavaid inimesi ja joon viina. Miks küsite. Sest mul on avatud see masin, mis loodi sõjajärgselt inimestele uudiste toimetamiseks kuid mis tänaseks on tõenäoliselt tapnud rohkem inimesi kui ristisõjad, toonud rohkem suhkruhaigust, ihusisest rasvtõbe ning lolle mõtteid kui ükski teine leiutis maailmas. Jah ma räägi telefizioonist. 

Kanalil number 54 minu hotellilameekraanil jookseb telesaade Steve Wilkos. Vau! Ma olen siin varem käinud, ma olen kohanud lolle ja pakse ameeriklasi. (me ju valetasime väljaka, assiku ja jänkuga Mexico Citys miskisele ameeriak moorile, et oleme neli künekoloogi kes tulnud konverentsile. Tüdriuk ei saanud ka siis aru et me sokime,k ui hakkas meilt nõu küsima, mida me ka lahkelt jagasime. Kui kusil keegi kohtab tütarlast, kellel on häbememokad huulepulgaga värvitud siis teadke et see on meie soovitus raviks! sic!)

Aga Wilkose DNA saade laste isade kindlaks tehemisekso nikka elu haige. Nautige: 

Steve Wilkos - DNA doctor

USA vol.3: DC ehk Kirsiõitsefestar

DC oli üks paik seekordsest tuurist, mis mind vägagi üllatas. Linn millest mina eeldasin kliiniliselt puhtaid tänavaid, millel inimesed promeneerivad vaid ülikondades ning kus trotuaaril kolavatel neidistel on seljas kulda ja karda ning inimesed räägivad värsivormis, lõi mind kurja ning nihilistlikult perversse pahupoolega. Kuid eks see ole alati nii, et kui on liiga klantslik väliskest on kapp luukeret täis. Ema ja isa on ilusad ja näevad ideaalsed välja, lapsed on klanitud ja õpivad hästi, siis tõde on seem et poeg on perverdist loomapiinaja, tütar lipakas ning vanemad vihkavad üksteist ning näitavad seda välja igaõhtuste räigete sidumis ja fekaalimängudega, mees petab, naine petab ning tagatipuks on neil keldris kinni Downi sündroomiga lapselaps. 

DC on ilus linn, National Mall, mille veerel kõik suuremad vaatamisväärsused Lincolni istekujust, Smithsoniani muusemuide, Bill Clintoni tribuudi ja Kapitooliumiga, kinnitavad linna suursugusesut. See, et DC metrood on ülistiilsed, ilusad ning miniatuurselt avarad, rongides on maas vaibad ning inimesed on sõbralikud ning meenutavad 50date USSA väikelinnu on vaid üks osa DCst. Selles linnas on ehk Ühendriiklaslikult suureks aetud rahvuse tekkimine, selle säilumine ning kõiksugused inimekonnale ohverdatud elud. Kõik on naggu vilmis, kõik on suurem kui elu. Arlingtoni surnuaed, kus puhkab JFK ja muud kenad mehed/naised, suured bulvarid ning võimsad kirjad. Vahel hakkas see ka südamele, nimelt seda pahaks ajades. II maailmasõja memoriaalil koladesning lugedes kindralite ja presidentide öeldud lauseid hakkas ikka kohati halb, kui suureks saab ennast puhuda. Resumee selles, et ilma nendeta oleks Euroopas siiani keskkaeg ning ei tuntaks kella ega numbreid. 

Kuid muuseumid on šeffid, kevadine Kirsside Õitsemise Festival on oma kiidu ja iluideaali väljendusi igati väärt ning inimesed lahedad. Enam meeldis mulle aga linna  loogilisus ja turvalisus. See on eriti käre teema kuna maailmas ei ole enam rohkem segregeeritud linna kui on Washington District of Columbias. Linnas jookseb joon millest ühel pool on valged ja teisel musstad. Punkt. See, aga selleks, kohalik neeger on aga ka välimuselt, rääkimata sisust, just nüüd pouu otsast alla tulnud ning käima õppinud. Seda oli kurb tajuda nendega vesteldes ning neid endid pealt kuulates.

Linna aga kurjem osa on Adams Morgani ja Dupont Circle ümber jääv segaselt vabameelne pidutsemis rajoon, kus rida vahetav auto rammis minu nina all kahte autot ning kadus, samal ajal kui kõrvalasuva maja uksest sadas välja umbes küme poolpaljast kiimalist, üksteisevastu hõõruvat pedepoissi, samal ajal kui kõrval oksendas keegi vanem härran ning samal ajal kui meie vaatasime ja olime kohalikust arhitektuurist lummatud.  

DC läbi pildikasti!

USA vol.2: NYC

Suurde Õuna jõudmine on minu jaoks alati äärmiselt kodune. Olgugi et vabariigi kogu elanikkond mahuks neli korda Manhattanile ära ei vähenda kodust tunnet, mis mind valitseb, kui ma astun alla kollastest Subway treppidest meetallselt lõhnavasse käikuderägastikku, et maailma kõikide erinevate rahvustega samas kupees üks tiir teha. NYCis oli soe, soojem kui viimasel korral, olgugi, et loogika kohaselt peaks veel palituhõlmad kõvasti kinni suruma leegitses linnas päike ning kerge kevad tuul. Esimese päeva lõpuks olid kõikidel näod rämedalt põlenud ning hing ja pea ideid/emmotsioone/mõtteid täis. 

Olgugi, et ka seekordei saanud ma linnas viibida kava järgi mida eelmisel korral lubasin ehk et vähemalt nädal, oli ka seekordne kolamine veetlev ning imeliselt mitmekesine. Harlem jättis kuumima uue avastuse mulje. Kuna eelmisel korral ka ei jõudnud Apollo teatrisse ning kuulsatele bulevardidele Manhattani põhjaosas, sai seekord viga parandatud. Kultuurid Paabel on selle asja nimi. 

NYC kohta on olnud palju jutustamist, on kirjutanud teised, olen kirjutanud ise. Ma, mitte laiksusest, vaid pigem uue idee puudusest siinkohal jätkaks kujundlikumalt: 

Tšekka kuvaa NYC

p.s. NYCi oravad on rasvased ... raisk, oleks paaril korral tahnd paar tükki kotti ajada :)