DC oli üks paik seekordsest tuurist, mis mind vägagi üllatas. Linn millest mina eeldasin kliiniliselt puhtaid tänavaid, millel inimesed promeneerivad vaid ülikondades ning kus trotuaaril kolavatel neidistel on seljas kulda ja karda ning inimesed räägivad värsivormis, lõi mind kurja ning nihilistlikult perversse pahupoolega. Kuid eks see ole alati nii, et kui on liiga klantslik väliskest on kapp luukeret täis. Ema ja isa on ilusad ja näevad ideaalsed välja, lapsed on klanitud ja õpivad hästi, siis tõde on seem et poeg on perverdist loomapiinaja, tütar lipakas ning vanemad vihkavad üksteist ning näitavad seda välja igaõhtuste räigete sidumis ja fekaalimängudega, mees petab, naine petab ning tagatipuks on neil keldris kinni Downi sündroomiga lapselaps.
DC on ilus linn, National Mall, mille veerel kõik suuremad vaatamisväärsused Lincolni istekujust, Smithsoniani muusemuide, Bill Clintoni tribuudi ja Kapitooliumiga, kinnitavad linna suursugusesut. See, et DC metrood on ülistiilsed, ilusad ning miniatuurselt avarad, rongides on maas vaibad ning inimesed on sõbralikud ning meenutavad 50date USSA väikelinnu on vaid üks osa DCst. Selles linnas on ehk Ühendriiklaslikult suureks aetud rahvuse tekkimine, selle säilumine ning kõiksugused inimekonnale ohverdatud elud. Kõik on naggu vilmis, kõik on suurem kui elu. Arlingtoni surnuaed, kus puhkab JFK ja muud kenad mehed/naised, suured bulvarid ning võimsad kirjad. Vahel hakkas see ka südamele, nimelt seda pahaks ajades. II maailmasõja memoriaalil koladesning lugedes kindralite ja presidentide öeldud lauseid hakkas ikka kohati halb, kui suureks saab ennast puhuda. Resumee selles, et ilma nendeta oleks Euroopas siiani keskkaeg ning ei tuntaks kella ega numbreid.
Kuid muuseumid on šeffid, kevadine Kirsside Õitsemise Festival on oma kiidu ja iluideaali väljendusi igati väärt ning inimesed lahedad. Enam meeldis mulle aga linna loogilisus ja turvalisus. See on eriti käre teema kuna maailmas ei ole enam rohkem segregeeritud linna kui on Washington District of Columbias. Linnas jookseb joon millest ühel pool on valged ja teisel musstad. Punkt. See, aga selleks, kohalik neeger on aga ka välimuselt, rääkimata sisust, just nüüd pouu otsast alla tulnud ning käima õppinud. Seda oli kurb tajuda nendega vesteldes ning neid endid pealt kuulates.
Linna aga kurjem osa on Adams Morgani ja Dupont Circle ümber jääv segaselt vabameelne pidutsemis rajoon, kus rida vahetav auto rammis minu nina all kahte autot ning kadus, samal ajal kui kõrvalasuva maja uksest sadas välja umbes küme poolpaljast kiimalist, üksteisevastu hõõruvat pedepoissi, samal ajal kui kõrval oksendas keegi vanem härran ning samal ajal kui meie vaatasime ja olime kohalikust arhitektuurist lummatud.
Posts
No comments:
Post a Comment