Suurde Õuna jõudmine on minu jaoks alati äärmiselt kodune. Olgugi et vabariigi kogu elanikkond mahuks neli korda Manhattanile ära ei vähenda kodust tunnet, mis mind valitseb, kui ma astun alla kollastest Subway treppidest meetallselt lõhnavasse käikuderägastikku, et maailma kõikide erinevate rahvustega samas kupees üks tiir teha. NYCis oli soe, soojem kui viimasel korral, olgugi, et loogika kohaselt peaks veel palituhõlmad kõvasti kinni suruma leegitses linnas päike ning kerge kevad tuul. Esimese päeva lõpuks olid kõikidel näod rämedalt põlenud ning hing ja pea ideid/emmotsioone/mõtteid täis.
Olgugi, et ka seekordei saanud ma linnas viibida kava järgi mida eelmisel korral lubasin ehk et vähemalt nädal, oli ka seekordne kolamine veetlev ning imeliselt mitmekesine. Harlem jättis kuumima uue avastuse mulje. Kuna eelmisel korral ka ei jõudnud Apollo teatrisse ning kuulsatele bulevardidele Manhattani põhjaosas, sai seekord viga parandatud. Kultuurid Paabel on selle asja nimi.
NYC kohta on olnud palju jutustamist, on kirjutanud teised, olen kirjutanud ise. Ma, mitte laiksusest, vaid pigem uue idee puudusest siinkohal jätkaks kujundlikumalt:
Tšekka kuvaa NYC
p.s. NYCi oravad on rasvased ... raisk, oleks paaril korral tahnd paar tükki kotti ajada :)
Posts
No comments:
Post a Comment