Eurofiktsioon 2007

Haudiduudi. Hanson kõplab jälle ...

Vaatasin siis eile natukene siin võrguilmas ringi ja leidsin et Eurofiktsioon2007 lood nagu piupesal kõigile kaeda ja kuulata säätud. Viskasin siis kõrva peale ja naaaaaahui ... minu küsimus on aastatega võrreldes sama - kaua võib?
Muutunud on aga mõttekäik - mulle enam ei tee piinlikust kuulata kuidas kristjan Kasearu läbi oma olematu habememetsa mulle räägib kuidas tal viski on laual ja peas miljon mõtet. No v****, teretulemast tegelikku maailma.

Aga samas pean tunnistama, et miskil kohal on ka toimunud muutus, paremuse suunas. Sõnalseletamatult halvad on kõik lood, eriti munnitsipaalpolitsei (loe Hari Krišna) bändi heietus või Soul Militia urbankäsn, kuid biit on ehedam, kvaliteetsem ning on kuulda et tehnikul on näpud teravad. Mudugi Koit Toome on küll üks helilooja, kes endale helihargi aanusse võiks pista sest tõenäosus et seal helisema lööduna kõlab ehe Sebastianbach. Sõnum, et "ma ei tea miks vahel on vaikus hullem kui torm" liigub kuidagi eriliselt madalalaubaliste purksi haukajate mentaliteeti. Koidul pahad ajad jälle? Mis juhtus? Keegi ütles et sa oled gei?

Paraku on mul õigus ja kohus ka kiita, lõpuks. Paljuski, tegelikult enamusena kooliõde Laura poolt muhedaks lauldud Eesti Mozarti lugu Sunflowers on tasemelt ikka seekordne lagi. Eelmise aasta Moonwalk loost ei erine rohkem kui paar tiu-tiu nooti vahelduvad pooltoonis ning sekund kiiremini. Aga hea.

Ja minu suur lemmar Padari Gerli paugutab nurmaalse viisijupi, kaasaketravad bändimehed pole päris ehk pihta saanud, mis pilli keegi mängib, kuid Padar annab tuld. Ma kardan et siin räägib ehk rohkem jäigastunud pisimartin aga ega veretu peaga ei kuule midagi selgelt.

Linda püüab olla Nelly Furtado, iiven 2kiiretstarti laulumeistrid lõiganud sarnased taustad taha. Mul tekib kirkam emmotsioon ukselinki vajutades. Hinge Miilitsad köhisid urbankärnast välja vaid "give it to me, give it to me,give it to me,give it to me,give it to me,give it to me,give it to me,give it to me," ja kogu moos. Brooklynis oleks meestel juba esimesel loosekundil kotidenahk üle pea tõmmatud.

Ineselt ootasin ma palju - pettumus oli suur, esteks kui proua hakkas inglise keeles laulma. Olgugi et vennaraasu arusaam muusikast on minuga resoneeruv, oli seekordne ikka hea loo põrke põrge. Jama, aga järgmine kord ines.

Joont alla tõmmates ei ole aga mitte sittagi muutunud. Eurovisioon on loovuse tapja ning muusikamaitse nülgija. Iga järgnev võistlus on eelmise aasta võitja näoga. Need kuradi lordimordad, kes eelmisel aastal jama koju viisid, olid rajurokiirvhambad. Ja selle aastane võistlus on täis selliseid poolkurje peerrokkareid. Arusaamatu. Tahaks kukkuda ja kõrvad peast kuukuda. ma mõistan miks padaritann saatis sägad persse ega läinud juuropisse sitta laulma.

Öeldakse et surm ja maksud on siin ilmas ainsana raudkindlad. Sitt Eurovisioon suutis selle ütluse pikendada. Lõpp otsus: Laura on siiski parima etteastega tänavusel Eurofiktsioonil. Ilus lugu, kaunis tüdruk ja milline hääl.