Okeaania vol.12: Bali

Strangelove, this how ... taruiraraa ... Kuda ripub, sa"gad ja sa"gatarid?

Kell on miljoon, ma rummist sooda ning Mart kuskil Indoneesia teises servas. Esimene kord kui erinevatele teedele siirdusime. Va"ljakas tahtis kuskil metsade keskel miskeid vanade preestripeerude poolt siledaks lihvitud ja taiskritseldatud kivihunnikuid vaadata, mis kunagi templi nime pidid kandma ning minu kyynal erilist sadet selle plaani peale ei loonud. Niisiis saatsin asjak ukele, ostsin piletka ning kimasin Balile. Kui juba Indos olen siis peaks ikka siia ka sisse poikama. Moeldud/tehtud.

Indoneesia nagu juba mainitud kosneb perssetaiest raastest, ega nad vist isegi tapselt tea, 1000000 kanast ning 235 miljonist iminesest. Palju. Yhesonaga, Bali on yks pisemaid, kjuid ilusamad eksemplare ning ei pea keegi kahtlema, kui ma ytlen et tegemist on regulaase frikkin paradiisiga.

Jakartast vottis lend aega 1h ning maksis 400 ning oli tugevalt kahtlase vaartusega lennuki poolt teenindatu, mis aga nagu arusaada siiski siia joudis. Kusjuures mussi mangis stjuardess kasetmagnetoolalt. Krambid lahkusid alles ohtuks.

Bali on sajaga vinge paik igasuhuseks asjaks. Elamiseks, Suvitamiseks. paikeseks. Joomiseks. Sukeldumiseks. Naise votmiseks. Ara kadumiseks. Ning sulaselgeks hedonismiks, mille juurde kuuluivad masaazist ja kuuvalgetest jalutuskaikudest rannal, rajuima peo, hiilgava einelaua ning lobusate inimesteni.

Ytleme nii et Bali ei ole viimasest 2005 aasta pommiplahvatusest veel korralikult taastunud, kuid on sinnapoole teel (Bali pealinna Denpasari lahedal asuv koige kuulsam rand KUTA oli pommiohvriks ka 2002 aastal, mis meie kaasmaalasi onneks kaasa ei viinud). Aga peale koige rannaliku on soon 3000m korge magi, paar vulkaani, hunnik erinevat ohtliku looma ning maagilised seened, mis on illegaalsed, kuid politsei kaest asja uurides surus saga mul katt ja lausus surmtosiselt: "FLY". Aaahahahaha ... rajuim.

Tutvusin rannas peale segaste saksa vanainimeste, kes syydimatult ennast rannas alasti kakkusid ja Jaapani surfimeeste ka Rootsi tyttoga, keda kutsutakse Sara. See raakis et on tallanud juba 8 kuud oma salli ning tuli Balile loppu venitama ja puhkama. Oli lennanud Stockist labi La Pazi Boliivias ja kulutanud sellele vahemaandumistega 36 tundi. See vottis karbi lahti. Meie 18 tundi on sellekorval nagu ninanokkimine, nauditav ja koolitust mittevajav.

Aga inimestega tutvumine on lihtne nagu 1+1. Iga mittekohalik on sallitallaja ning kohe kui see on selgeks saadud on soprus paigas. Monus.

Rentisin saarel tsikli ning tegin natukene tiiru, kuid ega mone paevaga ei saanud suur aru, kuigi pildi sai ette nats kuhu kunagi kodu tuleb rajada. Voi suvemokki.

Rahu valja!