Silk

Kuna rataskeavus lükati Eesti üks vanim ja glamuursem, kuratlikult kallis, debiilselt kallis isegi, Sushi House kinni, on Tallinna suurima käibega joint SILK, kolme restoraniga linnas. Aga ... hinnad on jubedad ning kvaliteet normaalne. Suhtelislelt taktitu lounge imago ei ole sushi kohvik. Paljud inimesed söövad, paljud naudivad, ka mina ... kuid on paremaid.

Narva maantee SILKis on parim kokk niet seal tasub haugata.

www.silk.ee

TOKYO (Tartu)

Tartu ainus sushi joint, mida saab niimoodi kutsuda. Mäletan seda kohta paigana kus sai teha palju muid asju kui süüa head kvaliteetset maailmarooga nautida kerglast muusikat ja lahedat ebatraditisonaalset tänapäeva Jaapanit. Minule oli kummaline süüa hea Californiarulli 4 meetrit paigast kuhu olen kunagi oksendanud. See selleks.

See selleks. Olen sattnud Tokyosse Tartus juba päris mitu korda. Igal korral olen söögist rohkem vaimustuses kui kohast ja see on hea. Süüa meeldib kuid hängima ja jooma ei jää. Teen kiirelt 8 makit ja mõned nigirid. Sake sisse ja jooksuga Zavoodi jookima.

Hea koht, eriti pärast seda kui see kuradi Tasku komplekkino lähedane sushiohvik kinni pandi. Aga tartus tuleb ka tunne head kala riisirulli nautida.

www.tokyosushibaar.ee

UUS: Sushi Cafe

Paar nädalat tagasi lükkas riivi ukselt uus sushi joint, Rävala ja Kivisilla nurgal avatud Sushi Cafe. paik mis näeb välja nagu Liberachi esik kõige jubedamatel eluhetkedel. Aga siin puutubki ajsa iva. Lõunasöögi paik ei pea välja nägema nagu Astoria Palace, kui hinnad on absurdsed. Miso supp on viisakas, kuid erinevalt muudest kaotab su kontolt 20 krooni.

Lisaks sellele et kõrts asub imeliselt Tallinn city's ning saab lubada masendavaid hindu, on teenindus kiire ning sushi tõeliselt hea. Sushi Cafe on ainus koht, kus saab 9 lõhenigirit Koidula ees, värske, külm ning imetabane. Või kus pakutakse 11-16ni päevapakkumisena 8 makirulli. Täna kahetasandilise resto teisel korrusel jalgu kõlgutades ja oma rooga oodates, lõin kokku oma sööma hinnad. Olime kahekesi ja maksime 169 krooni - 8 lõhemakit, 11 lõhenigirit, 2 omletinigirit, 4 lumekrabi uramakit, 2 misot ja mahl. Maru värk mis ...

Mulle meeldib, kui ei pea lõunapausi ajal peenutsema. Astud sisse, tellid, sööd, lahkud. Ei ole liigset möla, liigset seletamist jne. Mulle meeldib poanna selga ülkar ja minna sööma kus kikilipsu puudumine toob kaasa verise suu, kuid vahel on vaja lihtsalt süüa. Ja sushi sobib selleks imeliselt. Kuna head himaalaja sööki saab kiirelt Tallinnas, Hiina ja India toitu samuti, Itaaliat ka, isegi Tai on olemas. Nüüd on ka kaks kohta odava ja lihtsa sushi nautlemiseks.

www.sushicafe.ee

Ettetellimused & Catering | +372 682 57 57 (al. neljap. 07.15.2009) | info@sushicafe.ee | Aadress: Rävala2/Kivisilla8

SAKURA

Sakura tähendab Jaapani keeles kirsiõit, mis sümboliseerib Jaapanit.

Panin ühel vihmasel päeval kiiruga Pirita poole jahtklubisse kohtumisele, kui Narva maanteed pidi sõites lendas minust mööda vana Ami-Ja maja, millel olid peal uued suured tähed SAKURA. Seisin siis mina nägu vastu trammi tagaklaasi ning sõitsin tolle hetke soovidest eemale.

Sushirestoran SAKURA paikneb vanas Jaapani restorani kantsis, uue nime, uue sisu ja kvaliteediga. Siiani on säilinud fakt et Sakuras on linna parima miso. Pealkirja juurde tagasi tulles, tuleb selgituseks öelda nii palju, et sushikööke ja Jaapani restorane saab arvutrada kahe elemendi järgi. Kaks rooga, mis näitavad koha kvaliteeti ning paiga väärtust. Esimene on klassika ning Jaapani elu vääramatu osa miso. Teine aga uninigiri ehk meretähenigiri mekk, värskus ning nauditavus. Eestis ei ole siiani meretähe ehk uninigirit saada olnud võimlaik, niisiis pöördume miso supi manu.

Tallinna selgelt kõige parem miso leiab tee lauda SAKURA restoranis, kus tädid toovad tänaseks mulle alati tühjaks luristatud toobi asemel uue. Neilt pole vaja enam küsidagi.Hea miso näitab kätte koka vilumust ning hoolivust. Miso soojendab keha ning täidab esimese nälja, avab ja puhastab maitsemeeled ning valmistab meid ette sushi elamuseks. Umbes nagu marineeritud ingver või roheline tee.

Sakura kvaliteet on linna vingeim - suur sashimi valik, madala hinnaga makid ja uramakid, Californiarullid ning tekkamakid. Sakura menüü üllatab, tõsiselt. Kui kõik muud, Sushi Cat ja Sushi Cafe pakuvad pigem lihtsat menüüd, kiirelt ja odavalt, saab Sakuras tõeliselt siseneda Jaapani toidukultuuri sügavikesse. Jaapani toitude ilu, värvikirevus ning kaunis serveerimismeetod on pool toidust. Selle maitse ja olemus on teine pool.

Olemas on nii isegrillitavad yakuniku road, lisaks igasuguseid riisisegusid, pajaroogi, tempura roogi. Koreas ja Jaapanis võimsalt mulle hinge surunud Nabe-road, on nüüd siis lõpuks ka meie õuel. Koidula eest saab head nobe-rooga, mis viib keele minema suust. Ehk nagu ütleb üks minu sõber, siis on Sakuras ainus hea sushi linnas, muu on kõik pläga.

LINNA PARIM SUSHI RESTORAN.

www.restoransakura.ee

Sushi Cat

"Parim sushi linnas ..."

Kõlakad linna peal

Tallinnas avas aastapäevad tagasi uksed Sushi Cat nimeline restorang. Ning kogu linn hõikab "juhuuuuuuuuuuuu". Enamus paiku linnas, sushi jointe siis, näevad välja nagu pitsahütid mis rebivad taskust aga 5*-seid hindu. Sushi Cat aga lööb lõbusa, täiesti autentse Jaapani mangakultuuriga ning eelmine neljapäev uksest sisse astudes andsid laudades nigiritele ja makidele valu punt pilusilmi ning ma tuindsin hetkeks, et peale ukse orva astusi läbi ruumiaugu otse Tokyo äärelinna.

Sushi Cat ei püüa olla autentne ja lõbus vaid ta ongi, manga-joonistused seintel, roosa-helesinine tonaalsus ning peaaegu nilbelt ja "seksuaalahistussüüdistuse" laadselt koolivormis ettekandjad. Ning mis peamine sushi on parimaid linnas. Lisaks sellele on hinnad viisakad.

Sushi ei ole glamuuriroog, nagu paljudes kohtades on väljakujunenud. Tegemist on tavalise talupoja söögiga, kes marineeris riisi et sellega tappa roiskuva kala mekki ja lehka. Ega ka sushi tekkimise ajal polnud värske kala väga saadav ning igapäevane. Isegi Jaapanis. Niisiis ... sushi ei tohi maksta palju. Seda Sushi Cat ka tõestab. Lõhenigiri komplekt alla saja krooni, makid ja uramakid suurepärase Koidula hinnaga.

Parim rull mida Kass pakub on Filadelphia uramakid. Mahlased, maitsvad ning imelised. Lõhe nigirid toovad samuti naeratuse näole. Parim osa Sushi Catis einestamise juures on 25 kroonine sake-toop. 12 cl kolmandiku hinnaga. Imeline. Samas ma pole jubedamat miso suppi veel kuskil mekkinud kui Kassis. Ärge pahandage, kuid siinjuures tuleb öelda, et vett oleks vaja juurde supile. Liiga terav on.

Minust sai kindel fanaatik, kuna see on kodust 4 minuti kaugusel, hinnad mõnsad ning paik lahedaim linnas. Isegi läpakaga saab töötada, kui ülipikalt pole vaja.

Hüva lugemist ka French in Estonia blogist.

Sushi Cat kaardil ...

RESTORANIKRIITIKA

Tõmban siinkohal joone vahele ning teen pisut pikemalt restoraniarvustustega algust. Kus olen viimasel ajal käinud, mis on silma jäänud. Kõik kriitika on vähem kui 3 kuud vana. Ehk saaab päris uut infi selle kohta kus täna hää süüa on. Tallinnas. Tartus. Haapsalus. Kõikjal ...

Contador

Homme panevad tänavuse tuuri tarbeks velosipedistid viimast korda kingad jalga ning kimavad Montereaust Pariisi Champs-Elysele. Armstrongi tiimikaaaslane Contador pani tänase võiduga viimasel mäel omale võidu kirja ning vurab Pariisi juba suhteliselt iisi edumaaga pelotoni keskel.

Ütleme nii, et ... siiani olen veendunud et pole igavamat sporti kui jalgratta oma. Pole maailmas teist sporti kus keerad tleeka käima vaid siimaseks 6 kilomeetriks. Nagu läheks teatrisse viimaseks veerandiks, et saada teada kes teenri tappis.

Positiiven on aga see, et kui lõpp on, siis võimsalt. Melest ei lähe viimase hetke sprinteerid, kukkumised ja muud jamad. Huvitav tuur oli. Homme viskab siis silma peale kuidas punt Pariisi sõidab ning ongi moos. Mõtlesin 4 juulil, et oi oi kui pikalt sõidavad. Näed siis ... homme lõpp.

Mõtlen just mida ma head tegin selle aja jooksul. Sitt ilm, sitem ...?

01.07.09

Need, kes vaimust vaesed, pärivad maailma!

Teadmata mõtleja

Lugesin lõpuks ka läbi kõiksugused seadusemuudatused mis juuli esimesel jõustusid, maksud mis juurde tekkisid ning määrused, millega riik jälle oma alamatele ribidesse torgib. Mõni on mõistlik muutus, palju on vajalikku, kuid enamus jääb siiski debiilse ja "midavittusiintoimub" tiitri vahele.

Kõige kummalisem muutus mis mulle silma jäi on Haigekassa tegevuse parandus, mis kinnitab, et haiguslehe korral: "Tööandja maksab hüvitist haigestumise 4.päevast kuni 8.päevani. Haigekassa maksab alates 9.päevast, hüvitise määr 70%". Tähendab see siis seda, et esimesed kolm päeva haiguslehel olemist maksad omast taskust kinni, nähes oma palgalehel miinusmärgiga rida. Sealt edasi hakkab 80% ulatuses sinu haigust kinni plekkima Haigekassa ning teeb seda kuni 182 päeva.

Mida see siis mulle ütleb. Seda, et firmad ja asutused hakkavad täis olema tõbiseid inimesi, kuna keegi ei julge jääda haiguslehele, kuna see tähendab automaatset raahakaotust. Enamus inimesi on meie kliimas mingil põhjusel ikka kaks korda aastas audis. Nüüd kui tavaliselt sai oma läkaköha ja muud eiritsed koduses majapidamises taskusse nuussatud siis nüüd tehakse seda tööl. Arvestame et kui suuremas ettevõttes töötab 250 inimest siis ei ole aasta 365 päeva jooksul hetke, mi keegi EI oleks haige. See tähendab pisikuid, ning levikut, madalat tööviljakust, moraali ning üldise tervisliku seisukorra alanemist.

Riigist saan liigutuse mõttes aru, kõikjalt on vaja õgvendada. Saan aru ka sellest, et varem oli lihtne paar päeva tööluusi korraldada rääkides tuttavale perearstiel et sul vaja haiguslehte. Ise kimasid samal ajal Saaremaale spasse. Või midagi sellist.

Samas tekib ju situatsioon, kus koolnukangestumiseelses seisus inimesed istuvad tööl, kähivad, nuuskavad, eritavad. Ära neid ei saa ajada, kuna keegi ei maksa seda kinni, ise nad ei lähe ära. Mulle hakkab tekkima keskaja tunne, kus haiguste levikule ei saadud piiri, kuna ei osatud inimesi ravida ega karantiine tekitada. Ma olen enamuse oma elu aja lläbi põetud külmetushaigustest saanud kas koolist või töölt. Järves ujudes või talvel suusatades seda haigust ju ei saa.

paneb mõtlema ka teiste muutuste üle. Et kellele need siiski valmistet on?

Silvia kirjutas sellest enne muutusi Äripäevas

Surf oli all!

Viikend Roostal surfilaagris oli tuulevaikne. Ehk nagu kuskil juba üritust Eesti kaunimal rannal resümeerisin - null tuult, Popidiot, Brasiilia kuumad rütmid, 5 liitrit rummi ja kõva kurguvalu.

Pildikastimoodustest seda kõike välja ei loe muidugi.

Geenius reisikirjutusest

"Travel writers are like recovering alcoholics. They only talk about their own trip."
Chuck Thompson

Chuck Thompsoni raamat "Smile when you're lying" ei ole just tavaline reisikirjaandus, pigem on see kõlge seotud kunstmunniga Shakespeare, kes viina sisse küttes poliitilist korrektsust kesktänaval rikub. Võimsalt kirjutatud raamat sellest, mida reklaamirahast, emafirmades ja kurat teab millest sõltuvad reisiajakirjad üle maailma ei ole olnud nõus avalikustama, trükkima, aktsepteerima.

20 aastat reisikirjaniku ametit pidanud alaskalase sulest tulnud kirjutis annab selgelt mõsita mis meest selles tööstuses hirmutab, vihastab ja häirib. Kirju minevikuga mees selgitab miks ei tasu hakata reisikirjandusega jändama inimestel, kes soovivad puhtaid linu igaks ööks või inimestel kelle seedesüsteem vaid väga kindlat sisendit välja kannatab.

Hea on lugeda viimaks ka midagi mis reaalselt tõele vastab. Et kõik maailma rannad ei ole Hirmilusad paradiissavannid, kus killukene taevast sinuni toimetatakse. Et kõik reisid maailmas ei oel ohutud ning lillelised. Hea, väga hea lugemine isegi.

Meest kutsutakse ekstreemturistiks. Minu arust jube lahe sõna. Teine raamat tuleb sellil aasta lõpus, detsembris välja. Preordes on juba sisestatud.

Beautiful Boxer (Tai. 2003)

Kontrollige välja. Üks viimase aja parimad Aasia filem millele me silma peale pannud olen. Ilus ja sürrealistlik elulugu. Peaks olema saadaval meie levis, kindlasti Sõpruse laenutuses. Mul on ka olemas, kui kellelgi huvi.

imdb.com

Jälitades Lance

Tõbiseks olemisel on vähemalt kaks head aspekti. Olgugi, et angiiniselt mädane suulagi ning kurk ei lase öösel magada ega mingilgi määral elada, ei ole asi kõik lõplikult hukas. Unustanud üleeelmise öö, kus kella 2 paiku Mumij Trolli kontserdilt saabununa üritasin viinapitsi, pitsi järel enesesse kalates valust võitu saada, olin siiski juba kella 5 paiku taas üleval. Üleni higisena ärkasin täiesti pranoilisest luupainajast et ma lämbun omaenda neelamata tati sisse. Raisk. Panin kaks co-codemoli sisse ning sain tunnipärast oma reisi jätkata.

Igaljuhul. Avastasin et on kaks asja mida saab sita ilmaga viikedil ka higest peast imeliselt teha. Esiteks on käimas maailma kõige igavama spektaakelspordi suurvõistlus ehi Tour de France. Kuid täna 8 sõidupäeva jälgides tekkis miski kummaline hasart ning lõpetasin vaatluse püsti ja röökides, kui kolmene punt pikalt eest sõitnud Vladimir Efimkin kinni said ning ilusti kena spurdiga Luis-Leon Sanchez kõikidele mütsi pähe tõmbas, olles lasknud kõikidel teistel enda eest viimased 10 kilomeetrit tööd teha, kadudes nagu sitt lehma igust esimesena üle joone. Ilus.

Kuid see ei ole põhjus, mis haige ja väeti, poole öö ajal kirjutama ajas. Avastasin oma riiulist kevadel Ühendriikidest, kui mulle õieti meenub siis Al Capone linnast, kaasa toodud raamatute hulgast Martin Dugard'i raamatu "Chasing Lance". Ma mäletan et ostsin teose kuna lisaks vajalikule oli poes pakkumine 5 ühe hinnaga ning ma kookisin "Pöidlaküüdi Reisjuhile" lisaks veel kenade klantskaantega teoseid. Mainitu oli nende hulgas.

Ma olen väga harva üllatunud nii plju kui peldikus asja ajades raamatul kaane lahti lõin. Algul mõtsin et tegemist klassikalise sporditeosega, kus palju numbreid emmotsioonitut sõtkumist ja lolli ila. dugard on aga osavam ja targem kui kestahes spordikirjutaja. Hiljem uurides tuli välja, et Dugard ei olegi just spordiajakirjanik, või kirjanik. Mees on kirjanik, kellel hingel erinevate suurte seikluste, rännakute ja muu lahti kirjutamine. Stanley ja Livingstone Aafrika avastamise on mees kaante vahele surunud. Ja palju muud.

Igaljuhul on raamat hiilgavalt kirjutatud, seikluslik ja pinev. Kirjutatud kui ühe mehe reisikas ja päevik läbi kuu aega kestva ning Napoleonimaale tiiru peale tegeva võistluse. Imeliselt ja lopsakalt, paljude tsitaatidega pikitud teos on lugemisvara ja uue info allikas ka täiesti spordivõõrale inimesele. Ma olen viimasel ajal lugenud palju sportlaste raamatuid (Chuck Liddell, Gari Gasparov jne.) ning need on ikka paduigavad, kui lihtsalt kordamised peale hakkavad. Lancest raamat lendas mul pihust läbi ühe ööga. Eilasega siis. Sain tänaseks etapiks hoopis uue mõtte sisse. Homme istun kindlalt ja vahin ka kalapilguga kuidas mehed vokki sõtkuvad.

Raamatu ilus seisneb ka võimsas toimetajatöös, kes on suutnud panna haakuma Tour'i faktide ja muu materjaalse lahtiseletamise ning Dugardi päeviku laadis ja reisikirjana kirjutatud sõit määda Prantsusmaad, kohtumised jalgrattaspordi staaridega, kirjeldades seespoolset diili jne.

Paar näidet: ma näiteks ei teadnud et Tour teeb paaritutel aastatel tiiru Prantsusmaale ümber päripäeva ja paaris aastatel vastupäeva. Kulisside tagune sahin on selline: nagu me kõik teame siis finišis särkide jagamisel on nende jagajaks ikka ilusad ja kenad modellitibid. Nemad valitakse sinna nii ilu kui kapüksikummi lõtvuse järgi. Pidavat olema nii, et enne lavalauale särki saama minemist tehakse pikast rattasadulast õõndetõmbunud pisikestele rattasõitatele manuaalselt turgutust, kõik selleks et staaarvelopedist ikka poodiumil võimalikult mehine välja näeks :-) Linnalegendid? Kes teab. Mmm ... Kirsipuu :-)

Le Tour

Le Touri neljanda etapi eel oli juhtimas kogu seda üritust Fabian Cancellara. Vaatasin telfisioonist neid sõite ja olgugi, et mulle velosport istub, ei ole maailmas igavamat sporti. Isegi emotisonaalsedning vahel isegi haigena tunduvad kommentaatori sõnumid ei suutnud luua õhkkonda mida on suvaliselt jalkaväljakuveerel kui mängitakse seda Kunungate Mängu. Aga võimas on see, et maailma parim jalgrattur on taas rivvis. Lance Armstron on hetkel kuskil kaugel kohal, kuid staartis 22 numbri all ja Astana meeskonnas.

Tour de France