Jälitades Lance

Tõbiseks olemisel on vähemalt kaks head aspekti. Olgugi, et angiiniselt mädane suulagi ning kurk ei lase öösel magada ega mingilgi määral elada, ei ole asi kõik lõplikult hukas. Unustanud üleeelmise öö, kus kella 2 paiku Mumij Trolli kontserdilt saabununa üritasin viinapitsi, pitsi järel enesesse kalates valust võitu saada, olin siiski juba kella 5 paiku taas üleval. Üleni higisena ärkasin täiesti pranoilisest luupainajast et ma lämbun omaenda neelamata tati sisse. Raisk. Panin kaks co-codemoli sisse ning sain tunnipärast oma reisi jätkata.

Igaljuhul. Avastasin et on kaks asja mida saab sita ilmaga viikedil ka higest peast imeliselt teha. Esiteks on käimas maailma kõige igavama spektaakelspordi suurvõistlus ehi Tour de France. Kuid täna 8 sõidupäeva jälgides tekkis miski kummaline hasart ning lõpetasin vaatluse püsti ja röökides, kui kolmene punt pikalt eest sõitnud Vladimir Efimkin kinni said ning ilusti kena spurdiga Luis-Leon Sanchez kõikidele mütsi pähe tõmbas, olles lasknud kõikidel teistel enda eest viimased 10 kilomeetrit tööd teha, kadudes nagu sitt lehma igust esimesena üle joone. Ilus.

Kuid see ei ole põhjus, mis haige ja väeti, poole öö ajal kirjutama ajas. Avastasin oma riiulist kevadel Ühendriikidest, kui mulle õieti meenub siis Al Capone linnast, kaasa toodud raamatute hulgast Martin Dugard'i raamatu "Chasing Lance". Ma mäletan et ostsin teose kuna lisaks vajalikule oli poes pakkumine 5 ühe hinnaga ning ma kookisin "Pöidlaküüdi Reisjuhile" lisaks veel kenade klantskaantega teoseid. Mainitu oli nende hulgas.

Ma olen väga harva üllatunud nii plju kui peldikus asja ajades raamatul kaane lahti lõin. Algul mõtsin et tegemist klassikalise sporditeosega, kus palju numbreid emmotsioonitut sõtkumist ja lolli ila. dugard on aga osavam ja targem kui kestahes spordikirjutaja. Hiljem uurides tuli välja, et Dugard ei olegi just spordiajakirjanik, või kirjanik. Mees on kirjanik, kellel hingel erinevate suurte seikluste, rännakute ja muu lahti kirjutamine. Stanley ja Livingstone Aafrika avastamise on mees kaante vahele surunud. Ja palju muud.

Igaljuhul on raamat hiilgavalt kirjutatud, seikluslik ja pinev. Kirjutatud kui ühe mehe reisikas ja päevik läbi kuu aega kestva ning Napoleonimaale tiiru peale tegeva võistluse. Imeliselt ja lopsakalt, paljude tsitaatidega pikitud teos on lugemisvara ja uue info allikas ka täiesti spordivõõrale inimesele. Ma olen viimasel ajal lugenud palju sportlaste raamatuid (Chuck Liddell, Gari Gasparov jne.) ning need on ikka paduigavad, kui lihtsalt kordamised peale hakkavad. Lancest raamat lendas mul pihust läbi ühe ööga. Eilasega siis. Sain tänaseks etapiks hoopis uue mõtte sisse. Homme istun kindlalt ja vahin ka kalapilguga kuidas mehed vokki sõtkuvad.

Raamatu ilus seisneb ka võimsas toimetajatöös, kes on suutnud panna haakuma Tour'i faktide ja muu materjaalse lahtiseletamise ning Dugardi päeviku laadis ja reisikirjana kirjutatud sõit määda Prantsusmaad, kohtumised jalgrattaspordi staaridega, kirjeldades seespoolset diili jne.

Paar näidet: ma näiteks ei teadnud et Tour teeb paaritutel aastatel tiiru Prantsusmaale ümber päripäeva ja paaris aastatel vastupäeva. Kulisside tagune sahin on selline: nagu me kõik teame siis finišis särkide jagamisel on nende jagajaks ikka ilusad ja kenad modellitibid. Nemad valitakse sinna nii ilu kui kapüksikummi lõtvuse järgi. Pidavat olema nii, et enne lavalauale särki saama minemist tehakse pikast rattasadulast õõndetõmbunud pisikestele rattasõitatele manuaalselt turgutust, kõik selleks et staaarvelopedist ikka poodiumil võimalikult mehine välja näeks :-) Linnalegendid? Kes teab. Mmm ... Kirsipuu :-)