Juurop vol.1: Riia-Stockholm-London

Teisipaeva, 27.juuni varahommikul ronisime kell 6:45 Tartu-Riia lassbussi ning ansime kuuma esimese sihtmargi suunas. Riia on kyll 3h soitu, kuid siiski meie reisi esimene sihtmark, mis tahistab seda et jutust on saanud tegelikkus ja me ka tegelikult pakkpakeristidena juuropit kaema soidame.

Riia oli iseenesest viisakas ning yllatas palava ja lambe ilmaga, arvan et kuskil 30 kraadi oli linnavaljakul jalutades kyll kukile sadamas. Naitasime Valjakale Riia Toomkirikut ja Vabaduse platsi koos fallaatilise mutiga postiotsas. Vna jai rahule ning liikusime kiirelt kortsu ALUST lisbistama. Markus Riia kohta: prouad on hirmkenad, kuid yldine suhtumine on kaugel normaalsest. Korsus ootasime umbes 30 mintsa oma olutta, dimmiku kinga parandamiseks pidime appi votma Lati keele, kuna venelane ega inglane ega internatsionaalne margi keel ei suutnud meid sihile viia ning lisaks oli enamuste Latlaste olemise muutnud veelgi ebainteligentsemaks kuumus, mis 6varblise pealinnas valitses, et nendega suhtlema asumisel tuli oma intelligentsus nuppu muhedalt tasemeid allapoole keerata et samale pulgale jouda.

Lennujaama viival bussil tagas yleva meeleolu rinnahoidjaid mittekandev noor stjuardess, kes ilma igasuguse habita meil kolmel peas halbu ja veel halvemaid asju korda saatis. Eniveis, lennujaamas oli liiga palju inimesi nagu ikka ning loomulikult algasid ka esimesed jamad. Minu kiire Ryanairi on-line reserveeringute sooritamine osutus liigandetuks ning ma olin jatnud markimata et kuigi ma ei tule ratta ega surfilauaga on mul kaasas ikkagi 1 kott. Peale pikka kjuuimist saatis kena proua Ryanairi silt rinnas mind minema ja kaskis maksta 7 latti, et kott raudlinnu peale ikkagi mahuks. Kaarti nad ei tunnistanud niet rahavahetus ja muu kama lisaks. Hansaspankase moor oli aeglane nagu Valga-Tallinn ong ning mul hakkas tekkima kahtlus kas yldse lennule jouan.

Lopp hea koik hea, passikontrollist labi votsime kiire lounasoogi, maarides Hanson Martini nimelise haigekassa kaardiga leivale toorjuustu ning libistades juurde 3% kefiiri. Muhedus. Ryanairi 737 oli pisikene nagu ikka ning piloot, kes muidu suutis enamvahem monusa soidu pakkuda parkis lennuki Stockholmi lennujaama lennurajale nagu viskaks tiselt korruselt tooriista kasti vastu maad. Aga adrekas missugune. :-)

Stockholmi Skavska lennujaam oli kena pisikene umbes Traadi elutoa suurune hytt, kus hea olle korvale vaatasime kuidas Brassid Ghanast 3:0 yle kimasid. Lend loomulikult hilines tunni ning lisaaeg sai kiirelt kasutatud unehalbe vaigistamiseks. Stantonisse maandudes ootas meid ees totaalne inimmesi ja koas passikontrollis. Korraga oli sisse lennanud ca' 8 lndu ning koik ootasid nyyd oma korda loustapildi ettekaemiseks.

Saanud katte oma tsumadanid, avastas dimmik et keegi M (mitt meie kaunis vanake) oli tal kotti sedasirabanud et yhe olarihma peaaegu kyljest rabanud. Nu kyljes see hullus pysib, kuid kena valja ei nae. Oige vagabond ei lase sellest ennast ag hairida (hulluks hakkab keerama, et ennast vagabondiks kutsun. Londonis tuli vastu oige elureisija - tyyp haises 2 km ette ja suutis endaga kaasas tarida 3 kotti ja lambavillast yrpi).

See selleks, Stanstedi lennujaam oli meile sellel korrka oomajapakkujaks ning Moonsooni nimeline poelahvakas esimeseks majutajaks. Kreisi teema on lennujaamades magamisega, tohutu palju laibastunud proovireisijaid rabeleb uega ennem esimesi lende voi voimalust liikuda Citysse. Meid peksti esmalt ylesse sobraliku bobby poolt kell 5 ning hiljem uues spotis lasime roomsalt kella 10ni magamist.

Eniveis, Londoni juhtumised uues postituses voimalikult kiiresti.

Eel-ette-valmistamine

Homme hommikul kell 6:45 anname Dimmiku ja Valjakaga tuld juuropi kaunimate sihtpunktide poole ning koigil on meeled erksad. No koigil peale dimmiku kes veel kuskil kadunud. Toenaoliselt porode juures ning tuleb tana oosel. Lootis et me saame minna autoga kell 12 kuna tal koik asjad pakkimata ja ostmata, kuid sitt sitale otsa ei saa kuidagi aidata.

Nuh loodame et saab kokku tavaarid, passi taskusse ja viinad kylmast kaasa ning edasi vaatame tema muret juba lontossis.

Lassele niipalju, et kui saan viskan silma ka kogu UK hetkelisele trummi ja passi sceenele. Usun et leian piiti mida tantutada ning MC keda kuulata.

Eniveis, kui koik korda laheb saan teile postitusi juba kodusest londonist saata, kui ei siis ehk hiljem. Kui yldse miskit ei tule, oleme toenaoliselt a) kastis, b) roovitud kenade idaeuroopa piigade poot eluaegseteks hooradeks voi c) lissalt ajataju kaotanud.

In vino veritasm nagu oeldakse ja ma tostan teie koigi auks klaasi.
Naahui ja nyyd tuttu.

Eelarvamusliider: kultiveerin kurjust!

Enne reisi tahtsin veel yhe asja endast valja pritsida. Selleks on segadus. Pekki ma vihkan segadust, olles ise suurim lolluste ja segaduse tekitaja on see suhtelislt kahemotteline minust sellist asja arutleda, kuid no eneseparandus pidi hakkama probleemi tunnistamisest.

Reisieelne hullus ajade soetajmisel, pakkimiselja viimaste piletite voi kindlustuste tegemisel voib insuldini viia. Elukindlustusega sai kergelt hakkama, piletite ostuga riiga oli suurem jama. Seal vaja nimesid ja numbreid ja muud motetut inot mida mul ei olnud ning tagatipuks oli vaid sularaha makse, mis tahendas, et ma kaisin bussipileteid 3 korda ostmas. Muhedik.

Aga ega kunagi ei opi kah et voik alustada planeerimisega veidi varem kui 3 paeva ennem lendu minekut. Oh ei, kus sa sellega!

Aga vereimejad kapitalistid just viimaseminuti selle noorivad. Iga asi on protsendid kalllimad. Lisaks sellele ei lase head hostelit bronnida vahem kui 3 paeva ette ning Inter/Raili piletiga on ka hetkel veel selgusetu. Onne meile kolmele, paneme ikka normaalselt tundmatus kohas peaes vette. Lootus jaab et pohi on sygav, mitte pinnavirvenduse all nii, et sisse lennates paugust molliga mutta ei uurista nii, et vaid kannad veepinnale sandaali hoidma jaavad.

Ja:n Eesti moodi

Et siis aasta selgroog murtud ja Jaan peetud. Ma pean mainima et Jaan oli ameerikamagedena liikuv kakofooniline suurvorm, mis igas seisundis suunurgad mingisele hammastavale emmotsioonile hiivas. Et tegu oli raju pauguga voite kindlad olla mimg igasugune vimm suve viiibimise ees sai nyyd kova larmiga minema pekstud. Nagu vanadel eestlastel ikka kohene Jaan heasti pidada oli, ei tohi sina vana head traditsiooni mitte rikkuda.

Neljap vajusime Peedikate uude Rapina koju sisse ja alustasime otsast meeldiva jutu ja murumangudega pihta. Edasi liikusime joomise ja siis juba filosoofilisemate probleemide manu. Siis oli selge et aeg hiline ja jutt totaalselt lollakas. Kallistused, hambapesu uni ja arkamisel pohmell.

Reedel keeras asi muhedaks kuna argates oli tunda monusat briisi, mis tuletas meelde surfi ning kui arkamisjargne briis sai meeldivalt pyytud ja jahutatud, lendasime surfitavaar katusel Peipsile votma mia votta annab.

Tuuli oli fantast ning gliss tuli ilma pingutamata. Tarvitses vaid taglas tuulega kohakuti saadam kui tagumik vees kiiremaid laineid sai haarama hakata. Laine andis soidule just selle kicki mis heal soidul vaja. Paar korda, sai ka kareda litriga purjesse lennatud, kuid valu kadus kylmas vees ja naeratus seisis veel tunde peale soitu. No Pain yhesonaga.

Sahtlisse annaks aga taadile kes otsustas rannast kuni 100m kogu vees kasvava roostiku mahaloigata ja oodata kuidas see siis vaikselt ja hiilivalt suvega kasvab, no nii 5cm ja siis kuidas pea-laiali-otsas ujujad sinna taie pasaga sisse jooksevad. Monus tunne oli tunda roostikupissi kanda narimas.

Eniveis, enamvahem tund peale alustamist hakkas sadama suurimat rahet mida mina olen nainud ja kui mul oleks olnud naiteks Zigull voi Honda poleks mua autost muffigi jargi jaanud, Volvo aga Rootsi trakatsina vedas labi. Honda pagassis koos hurmava kaunitariga veini libistades ei kottinud see aga mind kuigi palju.

Edasi tuli loke, joogid, kaikavedu naabritega, suuremad tylid ja lahkumine. Inaff seed. Kes oli kohal teab, kes polnud oli rumal et ei tulnud.

Hanson out!

Sahistasin roostikus, oli mida pesta!

Pühapäeval andsime uuesti surfikamaga linnast jeed. Surfama ei saanudki, kuna järved kõik peeglis ja mitte ühtegi lainehaisugi. Nimetasime päeva puhkuseks ja võtsime kiired piffid. Uus Saku D (maakeeli dilaila) on muhe autojuhi õll ning nende karges rüpes asusime siis päikesele ennast andma.

Kuuli keeras suht kiirelt kokku see niisama aelemine, mis kõikide usaldusväärsete uuringuinstituutide hinnangul on kõige väsitavam tegevus maailmas, haarasin fotosilma ja läksin vaatama mis antakse.

Sahistasin roostikus, vaatasin siit, vaatasin sealt ja etskaenalja, sain kaadri rebitud. Nagu elu ise. Roostikus oli aga miski elajas, mis vaikselt hiilides veepinnal lähenes ning pidevat kaaslasi pidusöögile kutsus. Eemal huikas vaal ja puristas läbi udupeene naisvuntsi vett välja. Hetk kulus mõtete seadmiseks ja oma mehelikkuse taastamiseks ja selgitamiseks oma pisikesele minale, et naised on tegelikult toredad. Kesse kurat läheb ujuma, kui ei suuda labadega õiget vertikaal keeret hoida. Tädi keerles vees nagu palk, mullel keegi jookseb.

Pöördudes tagasi olulise juurde ...

... ei ole kindel kas enne jaani enam viitsin ennast kirjutamisega rebestada, kuid peale seda annan teada kuidas Räpina-mässiv ennast meile avas. Niisiis, kärsatage aga šašlikit, jooge õlp ja vein, kütke tants ja küpake lõkesse.

Kultivaator out!

Jalka tuli ja vormi viis!

Mõtlesin et panen esiteks oma kauni lõusta, et ikka meeles õleks milline tont teile siia kurjust kultiveerib. Lugege läbi mis ma kirjutan, siis aga andke ülemusele kuklasse ja tõmmake randa, võtke aidast tsikkel või keerake fotokale objekas otsa ja andke kuuma. Aga see ei ole see millest tahtin sogada. Niisiis,

paar rida ka jalka MMist. Ma olen totaalne futboliit. Olgem ausad. Mängin, vaatan, arutan, naudin. Aga kurilugu juhtus. Jalka MM tuli ja nagu kuri pedofiil süütuse, minult kauatehtud vormi viis. Igaõhtane grill, 6 piffi per õdak aka. 2 piffi mängus ning mõned plommid. Jalgrattaga enam sõita ei jõua ning trepist ülesse lähen hingeldades. Voodis võtab 2 korda keeramist et teise külje peale saaks. Heehehe. Aga žnajež, poohui, Moskvas oli üks kutt kunagi, kes kandis sibulat rinnataskus. Peaasi et endal hea on.

Mõmm Mõmm on aga eriti käredalt käinud. Parim rada sellelt plaadilt oli kndlasti USA vs. Itaalia, kus tõenäoliselt perevihast haaratud rumeenia kohtunik vehkis vaid punast kaarti. muhedik ma ütlen. Õigustatult, kuid siiski väga filigraansete liigutustega jebitud "punased".

Aga jah kui suudaks nüüd selle teise poole kah vastu pidada ilma, et infarkti või rasvtõbega jalad ees lahkuma ei peaks oleks seis neljad-viied.

Aga nats hirmutab see et poolfinaali ja finaali ajal viibin kuskil Ljubljana-Zagreb-Istanbul vahelisel rongil ning võbla ei näegi teemat. See teeks kurvaks ja tõmmaks moti maha. Leiame lahenduse või nagu ei ütle vanasõna - tark hakkab siis tormama ;-)

nägeš!

Surf is UP!

Haudiduudi kallikesed, kurjuse kultivaator taas platsis!

Pole kaua pläranud ja ega tõenäoliselt kaua jälle plära kah. Toimumas on sedavõrd palju, et ei jää aega isegi potil käia. Enamuse õhtuid röövib jalgapallo ja päevad surf kaunitel Eesti meredel ja järvedel.

Ütleme nii et surf on täielikult üleval ning aina süveneb. Surfiliitik ja futboliit ründavad nagu tuberkuloos a-sotsi ning pääsu ei ole.

Mis siis viimasel ajal teoksil on olnud. Nii kirju on see pilt mis silme ette tuleb et jube. Aga sisuliselt on olnud kibekiired ajad. Tööd on rabatud, reise on planeeritud, jooki on pandud, sõpru on segatud. Ühesõnaga on olnud kiire aega. Ja meeleolukas ka uute ideede poolest, mida sügisel rakendama hakata.

Surfihooaja avamisega sai selgeks surfiliitikute elustiili mõnu - päike, prouad, meri ja piff, sinna vahele kiired glissid ja kõrbenud nahk.

Ise juba mõnda hooaega nakatanuna ning mõnuga praktiseerinuna ei saa üle ega ümber kuidas mõnedel surf esmakordselt nagu jalutuskäik pargis külge hakkab. Proua astus lauale, tõmbas korra taglasest ning nagu peenetundelise ja pikaaegse kogemusega tuulenahutaja purjhe õigeks keeras ja vetele kadus. Mis mul muud üle jäi kui pisikene pisar poetada ja teiste andekust kiita. Nii et järgmine nakatanu tuleb üldisesse haiguise leviku periskoopi märkida.

Lippan kohe uut 7.0 ruudust purje ostma ja poomi nillima, et ikka kiiremini kaldast kaldasse saaks ;-)

Nii, et poisid ja türukud, kui ma siia jälle vahel ei kirjuta leiate mind kas rannast või veelt või oma punase kuradiga, lauad katusel tuulesuunal kuuma andmas.

pakaaka!

Metsas, kännu otsas!

Kimasin harkus ringi ja leidsin eriti spuukid kohad, kus mets on täielikus kakofoonias ning täiesti ametlikult jaapani horrorklassika võtepaigaks Eestis. Kuigi oli keskpäev tekitas pilt judinaid. Vokile sai kiirelt uuesti pööre sisse antud.

Peaks minema sinna pilte tegema, modellidega. Panema türukud roosades kummikutes ja baleriini kleitides (või mis selle äärtest koosmeelselt erekteerunud seeliku nimi iganes on)vette ja keset metsa seisma. Saaks päris sürrealistlikke vaateid. Lüüa veel pikad prantsuse siad ka 5 tolliste naeltega puu külge, siis oleks ikka puhta hullus. Assa, katkise käokella peaks kuskilt sebima. ;-)

konnad krooksuvad kah seal. uuuuuuuuuuuuuuu .....