Pühapäeval andsime uuesti surfikamaga linnast jeed. Surfama ei saanudki, kuna järved kõik peeglis ja mitte ühtegi lainehaisugi. Nimetasime päeva puhkuseks ja võtsime kiired piffid. Uus Saku D (maakeeli dilaila) on muhe autojuhi õll ning nende karges rüpes asusime siis päikesele ennast andma.
Kuuli keeras suht kiirelt kokku see niisama aelemine, mis kõikide usaldusväärsete uuringuinstituutide hinnangul on kõige väsitavam tegevus maailmas, haarasin fotosilma ja läksin vaatama mis antakse.
Sahistasin roostikus, vaatasin siit, vaatasin sealt ja etskaenalja, sain kaadri rebitud. Nagu elu ise. Roostikus oli aga miski elajas, mis vaikselt hiilides veepinnal lähenes ning pidevat kaaslasi pidusöögile kutsus. Eemal huikas vaal ja puristas läbi udupeene naisvuntsi vett välja. Hetk kulus mõtete seadmiseks ja oma mehelikkuse taastamiseks ja selgitamiseks oma pisikesele minale, et naised on tegelikult toredad. Kesse kurat läheb ujuma, kui ei suuda labadega õiget vertikaal keeret hoida. Tädi keerles vees nagu palk, mullel keegi jookseb.
Pöördudes tagasi olulise juurde ...
... ei ole kindel kas enne jaani enam viitsin ennast kirjutamisega rebestada, kuid peale seda annan teada kuidas Räpina-mässiv ennast meile avas. Niisiis, kärsatage aga šašlikit, jooge õlp ja vein, kütke tants ja küpake lõkesse.
Kultivaator out!
Posts
No comments:
Post a Comment