Juurop vol.1: Riia-Stockholm-London

Teisipaeva, 27.juuni varahommikul ronisime kell 6:45 Tartu-Riia lassbussi ning ansime kuuma esimese sihtmargi suunas. Riia on kyll 3h soitu, kuid siiski meie reisi esimene sihtmark, mis tahistab seda et jutust on saanud tegelikkus ja me ka tegelikult pakkpakeristidena juuropit kaema soidame.

Riia oli iseenesest viisakas ning yllatas palava ja lambe ilmaga, arvan et kuskil 30 kraadi oli linnavaljakul jalutades kyll kukile sadamas. Naitasime Valjakale Riia Toomkirikut ja Vabaduse platsi koos fallaatilise mutiga postiotsas. Vna jai rahule ning liikusime kiirelt kortsu ALUST lisbistama. Markus Riia kohta: prouad on hirmkenad, kuid yldine suhtumine on kaugel normaalsest. Korsus ootasime umbes 30 mintsa oma olutta, dimmiku kinga parandamiseks pidime appi votma Lati keele, kuna venelane ega inglane ega internatsionaalne margi keel ei suutnud meid sihile viia ning lisaks oli enamuste Latlaste olemise muutnud veelgi ebainteligentsemaks kuumus, mis 6varblise pealinnas valitses, et nendega suhtlema asumisel tuli oma intelligentsus nuppu muhedalt tasemeid allapoole keerata et samale pulgale jouda.

Lennujaama viival bussil tagas yleva meeleolu rinnahoidjaid mittekandev noor stjuardess, kes ilma igasuguse habita meil kolmel peas halbu ja veel halvemaid asju korda saatis. Eniveis, lennujaamas oli liiga palju inimesi nagu ikka ning loomulikult algasid ka esimesed jamad. Minu kiire Ryanairi on-line reserveeringute sooritamine osutus liigandetuks ning ma olin jatnud markimata et kuigi ma ei tule ratta ega surfilauaga on mul kaasas ikkagi 1 kott. Peale pikka kjuuimist saatis kena proua Ryanairi silt rinnas mind minema ja kaskis maksta 7 latti, et kott raudlinnu peale ikkagi mahuks. Kaarti nad ei tunnistanud niet rahavahetus ja muu kama lisaks. Hansaspankase moor oli aeglane nagu Valga-Tallinn ong ning mul hakkas tekkima kahtlus kas yldse lennule jouan.

Lopp hea koik hea, passikontrollist labi votsime kiire lounasoogi, maarides Hanson Martini nimelise haigekassa kaardiga leivale toorjuustu ning libistades juurde 3% kefiiri. Muhedus. Ryanairi 737 oli pisikene nagu ikka ning piloot, kes muidu suutis enamvahem monusa soidu pakkuda parkis lennuki Stockholmi lennujaama lennurajale nagu viskaks tiselt korruselt tooriista kasti vastu maad. Aga adrekas missugune. :-)

Stockholmi Skavska lennujaam oli kena pisikene umbes Traadi elutoa suurune hytt, kus hea olle korvale vaatasime kuidas Brassid Ghanast 3:0 yle kimasid. Lend loomulikult hilines tunni ning lisaaeg sai kiirelt kasutatud unehalbe vaigistamiseks. Stantonisse maandudes ootas meid ees totaalne inimmesi ja koas passikontrollis. Korraga oli sisse lennanud ca' 8 lndu ning koik ootasid nyyd oma korda loustapildi ettekaemiseks.

Saanud katte oma tsumadanid, avastas dimmik et keegi M (mitt meie kaunis vanake) oli tal kotti sedasirabanud et yhe olarihma peaaegu kyljest rabanud. Nu kyljes see hullus pysib, kuid kena valja ei nae. Oige vagabond ei lase sellest ennast ag hairida (hulluks hakkab keerama, et ennast vagabondiks kutsun. Londonis tuli vastu oige elureisija - tyyp haises 2 km ette ja suutis endaga kaasas tarida 3 kotti ja lambavillast yrpi).

See selleks, Stanstedi lennujaam oli meile sellel korrka oomajapakkujaks ning Moonsooni nimeline poelahvakas esimeseks majutajaks. Kreisi teema on lennujaamades magamisega, tohutu palju laibastunud proovireisijaid rabeleb uega ennem esimesi lende voi voimalust liikuda Citysse. Meid peksti esmalt ylesse sobraliku bobby poolt kell 5 ning hiljem uues spotis lasime roomsalt kella 10ni magamist.

Eniveis, Londoni juhtumised uues postituses voimalikult kiiresti.