skip to main |
skip to sidebar
Ökonomist ja geenjus Milton Friedman suri 94 aasta vanusena eelmisel kuul. Milton Friedmani pnust maailma majanduslike toimimiste ja põhjus/tagajärg nähtuste kirjeldajana on hindamatu. Tegemist oli matemaatilise statistikuga, kes leidis selles lahenduse kõigele. Ta seletas lahti täpselt miks toimus Suure Depressiooni nime all kuulsaks saanud USA börsikrahh aastal 1930 ning tema on ka siiani kõige suurem vaba majanduse ja inimese majandusvabaduse pooldaja. Kõigi edu sõltub vabast tegutsemisest, see on tema tees.
Mind pani aga mõtlema Friedmani lause, mille ta ütles oma perekonnatuttavast ameerika majandusteadlase Herbert Steini pojale Benile, kui too tahtis NYCs kihutada Broadway tänavast üle punase tulega. Friedman pidas väikese Beni kinni ja lausus "Milleks riskida oma eluga, selleks et säästa 10 sekundit?"
See lause pani mind mõtlema, kui lugesin ajakirja Time poolt Miltonile pühendatud esseed. Mõtlema pani see mind paljude lihtsate asjade puhul. Näiteks selles et inimeste kiirustamine on otseselt korrellatsioonis nende ebaõnne ja persseminekutega. Ei suvatseta lihtsalt mõelda, viivuks oodata, kuni punasest tulest on saanud roheline ning siis dasi liikuda. Ja uskuge mind ma ei mõtle seda liikluse ja frikin' valgusfoori kontekstis.
Kolasin siin siis indias nagu teate ja vahepeal natukene Eesti uudist sirvides tuli ikka nutt peale kui lollid on enamus inimesed. Lugesin sellest kuidas staartantsuartist Aivar Riisalu riigi number 1 telekanalis ytle musta mehe kohta ruberoid ja ajas muud säärast sousti. Ega ei ole vist raske arvata kas see teema keeratakse totaalselt hulluk kogu riigi banaanimeedias. Loomulikult, kui ma tagasi lendasin olid lehed ikka täis Suurhalli trepil istuvat Riisalut, kes vabandas ette ja taha oma lollakate märkuste pärast. Oli nyyd siis vaja paugutada ja veel teles, saates ja kanalis mida vaatab iga teine eestlane.
Teine näide pisut geopoliitilisem, kuid Iraagi sõja pisniss on ju sama. Demokraatia päästmine! Loomulikult. Husseini maha võtmine! Loomulikult. Nafta? Mitte mingil juhul. Tänaseks on saanud Lähis-Ida kõrbes surma 3000 ameerika sõdurpoissi, kes kunagi enam oma kodumaja trepist ei käi ega naisele kalli tee, hunnik britte, hispaanlasi ja muid rahvuseid samasse auku aetud. Lisaks kaks Eesti poissi ning ligi 200 000 iraaklast. Mõnus. 400 miljardit dollarit on kulunud, Bush on omadega katki nagu litsi huul külmal talvel ning toetusprotsent 30. Madalam selles on olnud vaid üks president ... ja hh üllatust ... see mees polnud mitte keegi muu kui number 41 ehk Georg H.W. Bush, papaa isiklikult (toetus 28% aastal 1991).
MIda tahan öelda: mõtelge inimesed, pidage aru ennem kui teete irratsionaalseid ja endale kahjulikke otsuseid. Alliksaar ütles kenasti, et see mis tuleb tuleb ja see mis peab jääma see jääb. Mina olen õppinud, et oodata tasub. Mitte liiga palju kuid natuke. Ja uskuge ... tasu ei ole pisike :-)
Ok. Aitab halamisest. Ega maailma ma paranda, minu elu on hernes veereb ludinal. Aga Milton, vanapoiss, puhka rahus ja lase siis 70 neitsil ka vahel vaba päeva nautida.
Muhe!
Peale kuute kuud leidsin ka viitsimist ja aega et panna ülesse meie suvise juuropi tripi pildidmaterjal. Sai palju ja vaadake mõnuga, pildid on seda väärt ja jutte lugege varasematest blogidest. Null probleemi.
Pildid Juurop 2006 from MH.
Lõpuks olen siis kenasti, turvaliselt ja ilma ühegi tervise viperuseta kodumaal tagasi. Küll nädalakene varem, kuid siiski täielikus emmotsionaalses ja kogemuslikus orgasmis. India on koht mida kas armastatakse või vihatakse. Mina vihkan Indiat.
Ma austan seda riiki tema ajaloo, kultuuri, kulinaaria ja muu olulise pärast, kuid India ei ole riik minule. Paratamatult taipasin seda peale seda kui 3 nädalat reisitud. Pakkisin asjad, 8 tundi bussis, 50 tundi rongis, 10 tundi Delhi lennujaamas, 8 tundi lendu ja 2 tundi praami ja abusin kenasti Tallinna südames.
India on liiga eklektiline, ropp, sitane ja harukordselt kaootiline. Ma ei suutnud sellest kuidagi üle saada, et inimesed situvad tänavanurkadel, lehmad vohmivad prügi ning mulle üritatakse pidevalt müüa maha elumuutvad tagumikutegu.
Lükkasin ülesse ka kõik pildid ja vidiud mis ma tegin kogu selle hurmava ja huvitava kuid äsitava reisi jooksul - http://hanson.pri.ee/india/
Vidiud panin kah ilusti ülesse - täpselt siia - vaadake rahulikult ja kui pilt virvendab siis uskuge, põhjuseks rong, buss või kiirem kõnnak.
Nautige! Kena aastavahetust ja seda jõulurahu asja kah. Aga eks ma veel kirjutan kah!
Eelviimane postitus Indiast. Kuna kohe hakkan kodumaale saabuma siis viimase lükkan sealt, kuid nüüd veel muljed siitpoolt. Elu on ilus, mõtted ausad ning aateid täis, tänavale ei kuse ja vett joon vaid mullita.
Kopp on aga ees sellest kaunist riigist. Ma olen päri suure kultuuriga, suure traditsioonide, arhidektuurilise konglomeraadi ning religioosse keskuse mainega, kuid ma ei suuda enam kannatada prügist sillerdavate tänavate kakofooniat ja seda kuidas iga suvaline jorss mõtleb et suudab mulle oma vanad allarid või vanaema maha müüa.
Ei sa enam sellega hakkama, väsimus tuksub. Ma kardan et kui keegi hakkab mulle Eestis midagi pakkuma siis käitun nagu siin, keerates selja. Ja kui tuleb mustlane ja tahab mulle armastust ennustada siis annan lihtsalt pasunasse. Karm vastikus.
Aga see selleks. Hetkeks mil seda postitust Delhi linna getokambrist teile saadan olen sõitnud 8 tundi kaunis India bussis ning 50h jutti India Lõunatipust Dhisse. Terve tee jooksul lugesin läbi: Hemingeay - kellel lüüakse hingekella, 7 ajakirja, 6 ajalehte, 3 kokaraamatut, teinud 100 pilti sellest kuidas ma haigutan, mänginud mööda rongi ringi kolades terroristi musi mustavärvi kašmiirist rätik üll, rääkinud iseendaga umbes tunni ning kirjutanud raamatusse roppvärsse, mida siinkohal ei avalikusta. Ahjaa 3 suitsu pommisin kah, jõin 1,5 putlit rummi ning tegin ühe kanjapläru.
Nyyd Delhis ning muremeel hakkab kaduma kuna kohe saan koju. Ostsin just hunniku emalkesele juubelikingiks mõeldud ürte ja teed ning pudeli kohalikku viina, kaks pakki suitsu ja postkaardid ja olen valmis liikuma lennujaama. Esmalt aga kiire ülevaade Delhist.
New Delhi on maailma kõige sudusem linn. Sudu tapab hinge ja silmi nii hullusti et mina kui suitsetaja köhisin sellest jamast juba tund peale saabumist. Lisaks pideva hais, kõikidest roiskunud asjadest rentslis. Kusi ja sitt kah loomulikult. Ime et sellises linnas ei liigu ringi suured kallurautod, kuhu laippu pidevalt sisse visatakse, ime et siin puuduvad rajud epideemiad ja haiguspuhangud, roppus ja mustus ja rotid ja bakterid on selle linna pidevad residendid kuid haigusnähte suuri pole.
Mošees karjub keegi jumalat maa peale, rikšajuht teeb mulloe parima pakkumise, olgugi et ma kuskile sõita ei taha, 19 aastane 50 kilone noormees pakkus mulle oraalseksi ja lubas imeda nii et ma Moskva kesklinna näen. Igav ei hakka. Miski vend leidis et ma olen kõige õigem aitama teda üle pereneedusest, ehk siis ma pidin temaga kätlema ning pilti tegema. Mis mul selle vastu. Pilt tehtud ja vend rõõmus. Pesin käed esimeses seebiga kohas.
Mis seal siis ikka. 7 tundi lennuaega ning tuttav Hyvä Päiva juba mind tervitamas. Püüan nüüd leida teed lennujaama ning mitte kaotada kõike mis minu keha ümber kottides koha on leidnud. Näeme juba jeesti fabariigi kaunil pinnal ja embuses.
Ataatatatatatat. (ehk nagu kohalik ütleb Head aega)
Populaarsemad poistele pandud eesnimed olid oktoobris Nikita, Rasmus, Aleksander, Artjom, Kevin, Martin, Andreas ja Oliver, sagedaminiesinevad tütarlaste nimed olid Carolina, Anastasia, Carola, Kristiina, Laura, Lisete ja Sandra.aaa kus on Anna ja Sass?
Kiri minu arvuti korval, kust seda postitust teile ylesse lykkan. BY ORDER OF POLICE COMISSIONER. :)
Kuhu ma siis eelmisel korral pidama jain. Ahjaa. Kaubandus ja raha. Ega sellega muud ei olegi, kui et kui on oled kunn ja soidad taksos, kui ei ole siis pole sind ka olemas. Koik.Nii lihtne see siin ongi.
Edasi raagin natukene söögist. Kulinaarselt ei ole India sedavõrd huvitav kui näiteks Tai või Hiina, kuid sellel on omad võlud. Võlude all pean silmas peamiselt aga Lõuna-India roogasid ja toidu valmistamise kunsti ja oskust. Esiteks tuleb ära märkida kiire tõsiasi et Põhja-Indias liha ei sööda. Põhjuseks esiteks see et moslem ei söö siga, hindu ei näpi lehma ja kana ei ole just kuigi pandav yldises plaanis. Põhimõtteliselt ei suutnud maleida ühtegi hjaosariike kimasime.
Põhilised söögid on masalad, mis on põhimõtteliselt erinevatest juurviljadest ja kuumasta tumedast kastmest kokku keeratud soga, kuhu lükatakse sisse ka oad ja herned ning kartul. Lisaks palju erinevaid kastmeid ja küpsis. See on põhiline tänavatoit. Samuti kartulist, oast ja muust jamast kokku pandud soga taignas, millel nimeks samosa.
Enamus toidud on õlihunnikus praetud saiad, mille vahel erinevad juurviljad. Samuti on kuulus masala dosa, mis on pannkook, millel vahel samasugune soga, mis igal pool. Oluline vahe on see, et dosaga on kaasas kastmed: küüslaugu maguskaste, mis on super mahe ja sulab suus. Teine kaste on terav ja soe ning samuti haruldaselt maitsev.
Tänavatoitlustus on Indias igal pool väga suurepärane, maitsed ja erinevad valikud, kuid aina paremaks läheb toiduvalik kui liikuda allapoole Inidas ehk siis lõunasse. Lõuna-India kjuziin on hoopis teist masti kui põhjapoolsetes osariikides. Selle toidu mõju on selgelt näha ka inimeste olemuses, nad on suuremad, rullakamad ja rõõmsamad. Mitte rosinakombel krimpsus nagu mujal.
Minu suureks rõõmuks on liha ja eriti kala väga kindlalt lõunapoolse kulinaaria osa. Ja see rõõmustasii minu meeli kui ka ihu. Mõnusad kana masalad, mis kummis mõnusatest ürtidest ning suurepärasest piprast, suus sulavad liha road, kus loom on nii pehmeks hautatud et sulab keelel nagu jäätis. Imeline.
Liaks muidugi kala - barracuda, pomfret, hai, rai jnejne. Kõik erinevates kastmetes, koos riisi, nuudlite või kohaliku kahekihilise saia naaniga. Hai kala mida proovisin paaris erinas kohas just erilist maitseelamust ei tekitanudm kuna maitses nagu sitasti küpsetatud kana, kuid mõte oli ülev. Barracuda aga kardemoni ja chilli kastmes grillituna oli aga oioioi-elamus.
LIsaks unustada kuninkrabisid, hiid ja tiigerkrevette või austreid. Absoluutselt tasemel teeninduse ja kokapoistega tekkisid laudadele sellised road et hoia pead kinni. Mis mind aga totaalselt üllatas oli tõik et suppi hindu ei armasta. Ei ole ühtegi traditsioonilist leent ega suppi, mis üheskirestos või kokaraamatus figureeriks. Hautisi bagu muda, aga suppe netu :-)
Lõppkokkuvõttes võtsin kaalus siiski alla, kuid tagasisõidu 50 tundi rongis kasvatas korraliku sakumuskuli ümber piha niet nüüd on vaja palju trenni ja dieeti et see vürtsine india pekk maha käia :-)
Transport
Liikumine nii suures riigi kui seda on India on alati raskendatud ning aega tuleb varuda viisakalt igaks liikumimseks. Olgu see siis linnas, maal või õhus. Kuna Indias on 1,1 miljardit inimest siis uskuge mind neid inimesi on nii palju et raske on jalagi liikuda. Ma kolasin Delhids ringi ja tunne oli nagu oleks Gulliver lilliputtide maal. Mulle kõik sellid rinnuni ja neid oli seal nii palju igal pool nagu Tartu raekojaplatsis uusaastaööl. Mõtsin et kui ma peaks jooksma hakkama saan koheselt kriminaalkurjategijaks, kuna surman esimese poole sammuga juba 1000 pisikest murjamit. Hull kraam.
Aga tagasi liikumise juurde. India põhiline ja suurim vahend linnade vaheliseks kulgemiseks on rong. Rong on nagu rong ikka, kuid sellega reisimine on kogemus ja elamus kogu eluks, mida iga vähegi uudishiuga rännuhing proovima peaks. Platskaart ja esimene klass on mõnusad ning enamvähem ventileeritud kompkud, kus muidugi 300 inimesest tekkiv soki ja higi hais lõpuks kuuli hakkab kokku väänama aga kiired pitsid viint või rummi ja suht ükskõikseks võtab.
Rong on Indias umbes nagu UKs. Ta jääb pea alati hiljaks, liigub aeglaselt ... aga alti jõuab kohale. Uskuge mind. Ma sõitsin 12 tunnist kuni 50 tunniste otsadeni rongiga möKohale jõudsin alati, kuid hiljem kui plaanis. varuge alati 12h järgmise asjani ning siis olete omadega mäel. Rong jääb alati hiljaks kuskil 2-6h. See on normaalne ja keegi eriti ei köhi.
Rongi rõõm on ka see et vahel on peatustes 30 mintsased peatused, saab šopata ja suitsu teha ja lihtsalt ringutada. Rongis liigub pidevalt ringi hunnik selle kes erinevat söödavat maha parseldab. Enamasti on kraam söödav ja isegi hea. Lisaks kondavad termostega kohvi müüad ning vahel ka pähkli taadid kes sulle India-pähkleid müüvad (seal riigis tuntud ka kui lihtsalt PÄHKLID :-))
Lisaks sõidab Indias ühistranspordi mõistes üsna edukalt ka buss, kuid siin hakkab siis pihta taseme vahede hullus. EL ei laseks isegi kellelgi mõttes selliseid busse hoida, kui Indias ringi kimavad. Reformvoodit meenutav juhiiste tundussellise persehoidjana, mis siinmaal ainult eluaegsetele sarivägistajatele kannialuseks antaks. Jube. Bussidel pole ühtegi aknaklaasi, istmed on puust ning 200 kilomeetrine sõit võtab üldiselt 4-5h aega. Maksab muidugi miski 15 eeku kuid tunned ka kuhu võiks ekstra 20 kronu minna. Bussijuhid on aga hullud, teid pole, kiirused suured, bussid ülekoormatud ning amortisaatoririkkest tingituna vapuvad nii et hambad suust ja munad vahtu.
Kihutasime Kerala mägedes mööda rajumaid S-teid. Vahemärkkus: hindu bussijuhid on maailmas enimnõutud priid bussijuhte. Need sellid oskavad sõita ja kui mõnele neist anda pihku WRC auto siis pandaks koheselt see sari kinni kuina miski vana võidaks pidevalt 6 minutilise edumaaga ning jooks juba rajal kõrval sõpradega õlut samal ajal kui teised veel viimast boksipeatust teevad. Ja ma ei tee nalja. Vanad oskavad. Keralas, kus on mäed, s-kurve täis teed, rajult libe, vihmane, teedel on augud suured kui Kaali kraatrid ja pidevalt tuleb keegi vatu, kihutasin need kutid 100 km tunnis mäest alla n ii et mul nirises säärest midagi pruunpüdelat ollust. Hullud. Mul on nyyd kaks sünnipäeva!
Bussidest eemaldudes, on riigis olemas ka lennuliikulus, mis on aga kallis ja see on sama mis meil siin niet seda ei putu, puudub erilisus. Samas on raju linnades toimuv. Sõidetakse kõigega millel rattad all. Rikšad, kolmerattalised kuudiga tsiklid on põhiline vahend, on ka taksod ja autod ja velo-rikšad. Need on ga aeglased ja mul oli pidevalt tunne et see 40 kilone kutt läheb kohe katki seal rattal ning ma saan süüdistuse lapstööjõu kasutamises. Linnadeso n aga üldse jala liikumine otstarbeksm. Jõuab igale poole kiiremini.
Liiklus on Indias sama hull kui Egiptimaal, Gruusias ja hullemates unenägudes toimuv kokku panna. Täiesti ebareaalne, kuidas keegi surma ei saa seal. Samas kui saab siis paugust 100 matsi korraga. Eelmisel aastal sai Indias liiklusõnnetustes surma 80 000 inimest, see on frikin' 3 pänut :-)
Haigused
India kubised haigustest ning jamadest inimfüsiolooogias. Süüfilis, leepra ja suhkruhaigus on vaid mõned. Kui kuuled kedagi tänavanurgal köhimas siis uskuge mind neil ei ole külmast ilmas kähe kurk või tatine nina. Vanad pauguvad tuberkuloosikepikest oma ihust tänavale. Linnas ringi seigeldes näed selle kes naeratavad sulle otsa ning nende hamad on verised. Kopsuid tulevad suukaudu välja.
Lisaks on meeletult leeprahaigeid, kellel jalad ja käed pole kohakuti ning eriti inimese moodi enam välja ei näe. Veel üks kena haigus mis Indiat ründab on suhkruhaigus. Indias on sama palju suhkruhaigeid kui ülejäänud maailmas kokku. Iga 3 hindu on haige. Suhkruhaige.
Samas suhteliselt mõnus oli vaadata inimesi Goal. Terved, rõõmsad ja ilusad :-) Meie midagi ligi ei korjanud, kuna kasutatud alkoholikogused, vee rõõmud ning muud psühhotroopsed teisendid ei tekitanud isegi võimalust et mõni tont kuskilt kinni saaks haarata. Mul isegi pidas sulgur nagu just poest tulnud singipakk.
Poliitika
Poliitiline seis Indias on keerulisem kui Tootside suhtedraama või see kuidas Kristiina Heidmets missiks sai. Igas osariigis on oma parlament ja kohalikud omavalitsused. Peale selle on veel üldine riiklik juhtimine. On peaminister ja President kellel on uueks ametiajaks valimise eel 85% rahva toetus. Ma olen sellest kõrgemat toetusprotsenti kohanud veel vaid Valgevenes või vanas NSVLis, kus ikka normaalselt 99% toetusest läks vajalikule kandidaadile. Indias on tegemist aga vabade valimistega :-) Raju.
Samas mässumeelseid piirkondi on kah. Nii põhjas kui idaosas. Seal isegi meie seal viibimise ajal paugutati püsse ja killiti mõningaid ebaolulisi kõrvalosatäitjaid. Põhjuse leiab alati. Aga poliitiliselt on dualistliku süsteemiga India suhteliselt killustunud, kuna iga osariik on autonoomne ja isemajandav.
Suhted välisriikidega on keerulised igal pool. Indias on need aga ikka teravad. Üheltpoolt Pakistan, teiselt Hiina ning kolmandalt veel kaunis maailmavõrdsustaja USA. Pakistaninga on sõditud pidevalt. 197o aastate pikem sõda on tänaseks küll enamustel meelst kadunud, kuid mõned pered ootavad siiani oma omakseid Pakistani vangilaagritest tagasi. Tõenäoliselt ka vastupidi. Hiina see vastu on suur küsimärk igal pool. India ja Hiina suhete nurgakiviks loodetakse lükata vastastikune tuumapakt, mis tähendaks piiranguid ning ülevaadet. Sama asja aetakse ak USAga. USA aga ei mõista India majandusvõimu ning peab neid ikkagi perifeerseks matsiühiskonnaks. Olgugi et viimase aasta jooksul on India ostnud ülesse nii ameerika kui ka euroopa ttevõtteid. Ja mitte 100 000 eeku ettevõtteid vaid angu miljardi dollari ettevõtteid. Majandus õitseb ja poliitika annab sellel aina ruumi ja luba.
Uus Ühiskond
Uus Ühiskond on rubriik, kus peaks rääkima sellest kuidas India tegelikult toimib, kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Selleks peaks seal ikka ea paar aastat elama et seda mõista. Samas linnades toimub sama mis igalpool mujal. Globaliseerumine, tehnoloogiline revolutsioon, kommete liberaliseerimine ja ineternetiseerumine.
Igal noorel on iPod ja läppar, uusi kuulsaid muusikud ja filme teatakse peast ning seks ei ole enam tabu nagu enamasti India kohta aatakse. Olgugi et kokkulepitud abielud prevaleerivad ning enamus mehi soovivad et nende abikaasa oleks abielludes süütu, tuleb siiski märkida et enamus mehi on ka enne abielu seksuaalvahekokrdades nii meeste kui ka naistega. Gey on riigi okeika.
Metroseksuaalsus on kah in. Vägagi. Kuni 25 aastastelt noormeestel küsides, mis on neile olulisuse edetabeli 5 esimest asja ehk siis Masslovi püramiidi tipuastmed, saame umbes sellise järjestuse:
1. hea väljanägene
2. ilusad riided
3. raha et väljas käia
4. oma pruut
5. perekond ja kodu
Kinda skeeri minu jaouks. Mumbai, mis on Bollywoodi kodulinnaks, on teistest pisut erinev. Suurima majandus ja finantskeskusena on siia koondunud enamus India rikkusest ning noored ja ka pisut vanemad uus rkkad lammutavad linna nagu ise tahavad. Lugesin just lehest, kuidas noored kihutavadoma luksautodega purjuspeaga nats viltu ja satuvad kõnniteele. Eesti poleks sellest sittagi, keerad aga nats rooli ja kimad edasi. Indias aga tapad tõenäoliselt perekonna jagu seal magavaid inimesi. See on suht igapäevane teem aseal. Raju ah?
Aga noored on enamasti samasugused nagu meil - rõõmsad, lustakad ja sotsialiseeruvad. Neis loodetakse uut Indiat, seda indialast, kes suudab maailmas tõsiselt läbi lüüa. Samas majanduslikust aspektist on India täna ikka sajaa liides sealses piirkonnas, kui jätte Hiina ja tema müstiline edulugu korraks märkimata. Raha poistel on, oskusi on, viitsimist on. Andke minna. Hotmaili looja oli hindu, maailma suurima terasetootja omanik on hindu, kontinendi parim õlu Kingfisher läheb müüki kuna hindu seda ajab. :-)
Religioon
Religioossest plaanist on India sama mitmeksine kui tema inimesed. Põhilised religioonid - ehk hinduism, katoliilus, moslemiusk - katavad enamuse riigist ning uskuge või mitte moselmeid on täna Indias rohkem kui hinduismi pooldajaid. Indias on kokku 160 erinevat usundit, mis selle teeb aga eriti mõnusaks on see et ükski usun ei ole vägivaldne ning usuvaen on täiesti puudulik. Mitte nagu katoliku kiriku järgijad, kes protestatlikuse ja katoliikluse asja selgitavad kuuliga oma venna peas.
Templid ja mošeed palistavad linnu, alatrid on pea iga paarisaja meetri tagant. Inimesed on rahulikud ja pühad lehmad longivad mööda linnu. Palju on pühamehi kes pidevalt midagi kuulutavad, kes üritav oma sisemise jõuga inimesi päästa. Dalai Lamagi resideerub juba ligi 50 aastat India põhjaosas.
Inimesed
Kirjutan siis nyyd natukene rohkem sellest millega siin Indias kokku olen puutunud ja koik kes siia tulevad toenaoliselt kokku puutuvad.
Esiteks pea olma valmis kohutava palavusega mis pidevalt ja igal pool valitseb, paeval ja oosel, vahet pole. Oosel on see isegi karmim kuna ohk ei liigu ja on lihtsalt lambe. Paeval saab paikese syyks asjad ajada.Tegemist on subtroopikaga, kuid niiskus ja kuumus on siiski erinevad sellest mis on meie suved. Yhelt poolt on kergem taluda, kuid pidev vedeliku kaotus ja niisked riided muudavad asjaolud jamaks. Mere aares on lisamonuks meri ja tuul, mis jahutab. Linnades nagu Delhi voi Mumbai, seda luksust eritiei ole (olgugi et Mumbai on sadamalinn) ning pidev leitsaks lausa tapab. Tanavapilt on suhteliselt troostitud. Majad on madalad, korrast ara, prygi vedeleb absoluutselt igal poool, koeri on meeletult ning inimesi on niii kohutavalt palju et hirm on peal. Mina kes ma pole just pisem mees siin ilma, kardan et kui ma suurema sammjuga minema hakkan siis murran neid poolek snagu Suur Toll jyrrarraku joonisfilmis. De;hi on lisaks mustusele, konstantsele kuse haisule ka koige sudusem riik maailmas. Ja seda oli tunda. Isegi minu suitsetaja kops hakas tund peale joudmist streikima ja koha tuli peale. Sudule annab palju lisa ka fakt et koik paeval elutegevusest tekkinud prygi poletatakse :) suured lokked polevad igal pool ning selline suits aidab linna et loika voi noaga. Louna pool on seda vahem ning harva. Ka inimese on lounas suuremad ja kuidagi rohkem rilaksid. Liiklus on sama perses nagu igas lounapoolses riigis. Reegel on see et kui sul on suurem soiduvahed oled kunna ja sealt siis hierarhia vastavalt laheb. Tuled, eriti suunatuled, kasutust ei leia. Signaaliga antakse marku koigest: soovist poorajta, tagurdada,peatuda voi mida iganes muud teha. Samas tanavatel annavad tuld lehmad, kes rahulkult maletsedes oma asju ajavad ning pidevalt liiklust segavad, hobused kaamlid ja koikvoimalikud riksad ehk 3 rattalised kaanega tsiklid mis 30 ruupia eest sind kuhu iganes viib.Klassikaline ostu-myygi suhe algab sellest et sell vaatab otsa ja leiab et sul laheb seda jubedalt vaja mis tal pakkuda ja ta siis moosib sind. Hinnaga lyyakse esiteks kirves, naiteks miski kamiir sallli eest kysis 800, ma ytlesin 50. Vana vaatas jube lollaka naoga otsa ja lausus 700 ja mina jalle et 75 jnejne, kuni lopuks onnelikult 200 ruupia eest salli ligi sain. Kvaliteet ylihea ja sall vaga ilus :) Musil laksid nyyd silmad sarma onjuu... :) Aga koik kaib kaubeldes ja koik on myygiks. Indias on ka jube palju kerjuseid, kes pidevalt sult pappi manguvad ja kuidagi ei lahku sinust ja lopuks lausa selga ronivad. Olen sellega Sarajevos ja seal kandis ringi kolades sellega kokku puutunud, aga siin on kerjust hulk ja nahaalsus julm. Vaga julm. Nad rebivad sul kaest mida iganes ja kihutavad sellega tundmatusse. Ma jain nii oma vee pudelist ilma. Ja lapsed tulevad kambakesi ja roogivad ja sakutavad ja lahti ei lase. Tegelikult on keiss selles et no. pimp votab lapsed enda juurde toole ning kerjatud raha korjab ara. Raju. Kui mainisin et koik on myygiks siis seda ta on. Bhopali linna rongijaamas tuli minu juure yks onnetu mees, kelle jalge vahel sibas kauni naeratusega armas poiss. Vaatasin et onelik isa ja kuulan ara mis mureks. Mure oli konkreetne: ega sa last ei taha osta? Pakin sisse ja kohe annan kaasa? Sae pekki, ma kysisn kohe yle et mida, kas ma kuulsin oieti. Mingit eksitust ei olnud, laps oli myygiks. Kui palju tahtis poisikluti eest ei joudnud kysida, sest ment peksis kuti meie juurest minema. jatkub ...
Ikka Goas. Ei saa siit kuidagi minema, kuid selleks on ka pohjus. Kylm rumm, kuum paike ja superilusad rannad. siit ei taha kuidagi lahkuda. Aga siiski. Vorreldes varasemaga, kui viibisime pohja goas Ashvem Beachi nimelises kohas ja soitsime tsiklitega selle ymbrust (perimeeter nii 30km) labi siis nyyd votsime taksisti, kes pidas meid vene uusrikastest ja uuris pidevalt kuhu me oma eralennuki jatsime, miski 100 km lounasse. Siin on rahulikum, Marksa rahulikum.
Tanavakaubandus on ikka, tsurka myyb ikka oma vana aluspesu ja hiina ketse, rand on puhtam, inimesi vahem, hinnad veel odavamad ja jube monus rahulikkus. Samas on vorreldes eelmise kohaga 3 kraadi palavam. Ei saagi aru kuidas, kuid siin on jube palav, pidevalt.
Paeval, mis algab uymbes kell 8 sest isegi laealune suur tiivik ei suuda ohku jhutada, liigub ohtusse niimoodi: hommikusook ja lebo rannas (pluss 2 kuni 7 ujumiskorda, vastavalt meeleolule), louna ja lebo rannas (7 kohustuslikku korda vees) ning ohtuoode ja linna minek. Linna all pean ma silmas kena kararikast kylatanavat, kus saab osta varsket kookost ja selle sisu rahulikult tanavanurgal luristada voi istuda pubskius ja lasta eestlasete kombel olpi.
Et aga ei tunduks et paevad on tyhjad siis tegelikult ma loen siin palju ja jubedalt kirjutan. Lisaks uurin kohalikelt ja turistidelt miks nad siia tulid. Samuti uurin restode kookidest kuidas miskit asja tehakse, sooke ma motlen ja taheldan tulevaste polevede tarbeks ylesse.
Edasi on plaani veel homme kena soit paadiga ning tsekime delfiine, ning ohtul lendame iskensisse, mis tegelt on vist suvaline korts kus kovem muss ja vahem kohalikke. Aga pikemas plaani soita veel lounasse ja Kerala osariiki vaatama vyrtsi ja tee kasvndusi, magesi ja muud. Siis kaia India lounaninas ja siis tagasi kodu poole. Nii et jargmine kord postitan teile juba kaugemalt kui tana.
Nyd randa loket tegema ja uut rummi libistama. Elu on lill ja veereb nagu hernes.
Goasse joudsime reedel kell 6. Ilus on siin. KOgu louna india on ilusam ja puhtam nagu vist juba mainisin. Inimesed on roomsamad ja ei taha sulle pidevalt posktubakat voi mingit muud sitta maha myya. Rahulikum, ytleme nii.
Goaon 130 km rananriba keset Laana indiat ning on sama rahvastatud nagu eesti. Palmid on rannas mere poole kaldu jood rummi ja kookospahklist iima, sood haikala ja kana Masalat. mis veeltahad. Mangid meres parlipyydjat ja respektid seda sinist palli mis meid kannab.
Eile votsin tsikli, rent 200 ruupiat 1 paev ja kihutasime sellega ringi, miski 100km sain tanaseks kokku ja ma olen nainud ikka lahedadi kohti ja inimesi. Siin on valus hipiparadiis, selliseid loustu liigub ringi, paar kutti on siin ikka juba 30 aastat valget buddhat manginud.
Kolame siin rannast randa, soidame skuutritega ja keegi andis tana peaaegu otsad ku laks vesisuuska soitma, magame pambusest hyttides ja tunneme roomu. Mul on ainult kahju et musi ei saa siin olla ja minuga koos olla. Aga 3 nadalt kohe labi ja siis tulen rummi ja lauluga koju tagasi.
MUSI KOIGILE JA KOHE POSTITAN UUSI KRAAME.
INDIA ...
Niisiis, ega mul muud ylejaakui asuda kirjutama kiiremaid ja olulisimaid meenutusi indiast jam sellest kuidas me Delhis kambla suurusi rotte taga ajasime ja ilusti Goa palmide ja sooja mere juurde joudsime. Vabandan ette kui kirilahebsegaseks. Liiga palju rummi esiteks ja teiseks radzi ei suuda kuidagi viisakat klaviatuuri importida. Igaljuhul, show algab:
Eelmine esmaspaev andsin kell 6 emale musu ja kimasin Tallinna poole, kust kell 11 viid\s propellerlennuk labi tuisu ja tormi mind kaunisse Helsinkisse, kus ilm veel sitem ja tuisust jalad kylmund. 2h ootamist ja juba lendasingi 32 varavasse et istuda kohale 54C Douglas McDoweli nimelises lennukis, mis 6,5 h, 2 korralikku vegeterian sooki ja umbes poolt kasti lapin kuldat hiljem maandus Deldi Intra Gandhi Int. nimelisel lennuvajal.
Esimene emmotsioon. Pask, mitte et halb aga et sitta oilid koik kohad tais, isegi lennujaama tolliputkades vedele vana pampers ja poolikult soodud jogurt. Igal pool sudu, nii et2 tunniga olid kopsud nagu 60 aastat piipukimunud gandhil. Sita ja uriini lehk saadavad igal sekundil .Oo ainukene hea omadus oli see te ei olnud kedagi kes meile midagi maha oleks tahnd parseldada. 50 ruupia eest nospel votsime takso ja andsime linna poole tuld. Motsim et ei hakka votma oomaja ja kihutame edasi Agara nimelise linna pooole, kus asub Taj Mahal. kell 5 seisime siis kotid seljas raudteejaamas ja ootasime rongi. Istuda ega kotte maha panna ei julgenud, mustus. Perroonil magasid kohalikud sellid nagu silgud reas sitaste tekkide all ja rentslis jooksid rotid. muhe.
Rong on nagu india filmis. 1 kupee, 72 kohta 400 inimest :) Pardaks yhesonaga. Saime kuidagi istekohad ja alustasime seiklust. Kell 8 hommikul olime 200km kaugemal Agras vaatasime Taj Mahali ara, soime, pildistasime tanav olevaid ahve ja jotasid. Viskasime sisse esimesed kangemad ja otsisime hotelli. Edasi liikusime kohta nimega Bhopal, mis minu elu koige saikom linn: iga sell myyb sulle midagi ja kui ei myys siis kerjab. Tohutu vaesus on igal pool. Liiklus on totaalses kaoses. Mehed kellega kaisime Gruusias tevad mis tahendab hull liiklus, siin tuleb se lyya kuupi ja nats veel peale. Kreisi. Soidetakse koigega millel rattad - autod, bussid, rattad, mopid, motikad, riksad, tuk-tukid ja kui ma ei eksi ja valesti ei nainud siis miski kutt oli loonud soudepaadile rattad alla ja andis sellega kiirteel kuuma. Siga raju.
MA eriti ei viitsi syveneda selle elu haige ja vaese teema kirjeldamiseks aga odav on siin kyll. 1 jeesti kronu on miski 3,5 ruupiat. Siin vaike nimekiri ja arvutamisylesanne:
- rumm (750ml) 120 ruupat
- takso 100 ruupiat (kuhu iganes)
- oomaja hotellis (kahene tuba) 400 ruupiat
- sook tanaval 3 kuni 30 ruupiat ja restos kuni 300 ruupiat
- haikala lihaportsion (valmis tehtud restos) 250 ruupiat
- oll kiski 50 ruupiat
Kallis ei ole ja miski 10 000 krontsi kuus on siin elu nagu issandajuures paradiisis. Rongidega soitsime siis miski 36h jutti Bhopalist alla Goasse, mis meie esimesesk pidepunktiks moeldud oli. Siin on maastik, inimesed ja elu sada teised. Siin pon PUHAS ja ikka odav, meri ja rand, palju paikest ja ma olen siis 4 paevaga taielikult ara karsanud.
jatkub ...
Haudiduudi musirulid teisl pool seda sinis kera. Ma nyyd siis Indias, Goas ja annan sii kuuma rummile, soojale merele ja muhedale paikesele. Saege pekki kuiodav siin on. um koola mksab 20 raha pubis ja liitrine kohalik putlik 80 ruupiat ehk 25krooni. Tana soinlounaks uhe pisikese haipoisi. onus el siin siis.Homme ligume aga edasi ja siis loodan ka blogi rohekem kirjutada. Tavaa, lippan nyyd kaarte a kirju saatma ja uue udeli rumi jarg. Oodake siis mind ja hoidke lip korgel. Head talve, musi
Märksõnad millega seekordne viikend pihta hakkab on järgmised: Kohtla-Järvelt Narva teel olnud prokuratuuri inimesed kihutasid ennast surnuks, kokku kolm laipa. Edasi: Tallinnas pussitas õde venda, turvamees peksis lasteaia sööklatädile rusikaga turbasse ning narkar sülutas linnaelanike pihta.
Ilus, ilus on see maa mida armastan ja kõik see muu rinnus suuremaks mineva helina huinjaa.
Elu on ikka hulle asju täis. Sae pekki! Helistas mulle sõbrants ja käis välja teema: kirjuta Cosmopolitani aastapäevakõne teemal mida ma sain teada eelmise aasta Cosmost ja nad viskavad mind rahaga surnuks. Noh ma tugev poiss, mõtsi net mis see seal siis valmis pole visata. Ennegi ju tehtud asju millest miitemingisugust aimu ega arusaamu ei ole. Näiteks hommikune ärkamine või autojuhtimine. Igal juhul.
Sain siis kätte aastaköigu kauneid klantsraamatuid ja eilsel kaunil õhtul asusin neid siis sirvima. Panin kaminasse tule, valasin klaasi head shiraz'd ja võtsin kätte esimese kesta. Ja tõenäoliselt läheb see hetk minu mälupiltide top 10sse, nende asjade kõrvale mis kunagi meelest ei lähe: esimene suudlus, lapse sünd, kokatriip või mats näkku. Nüüd on seal reas ka see ahastusest krimpsu tõmbunud nägu mille manasin kui avasin ameerikaliku naisallasurumise õpiku.
Kaane avades immitses nurkadest mingit haisvat vedelikku ning keskmist lehte paotades sain täistabamuse vulkaniseerivalt pasatsunaamilt. Sulasitta hakkas sülle voolama.
Ma siiani ei suuda mõista milline naine suudab viia ennast sellisesse madalseisu et hakata võtma tõsiselt lugusid sellest mida meestele meeldibv teha voodis, kuidas teha omale seeliku alla brasiilia soengut või mitu pappi tuleb kulutada et saadaomale Lindsey Lohani make up look.
Lisaks sellele peatoimetaja Merle Liivak, kindlasti äärmiselt ilus, seksikas ja tore inimene, peaks kiiremaskorras sule katki murdma ning asuma peatoimetamise juurde ning laskma kellelgi teisel juhtkirju voltida.
Ma lugesin 3 raamatut läbi ning nutsin ennast magama. Nii halb on see mis mulle silma hakkas. Hakkasin mõistma olgugi naissugu meestest peenem, korralikum ja väljapeetum, enamasti tagasihoidliku ja nii edasi on mõtted meil kõigil samad. Kui mehed joovad viina ja räägivad uuest veljest oma roostes audile või kui vinge kann oli kodupoe elektroonikaosakonna müüjal siis naised ajavad samasugust kunstküünest, oma kehaga mitte rahul olemimsest ning sarnasest muus sodist. Erandeid on, palju, minu enamus tutvusringkond on erinev. Kui aga vaadata tellijate hulk ning Cosmo tiraaže on mul hirm eesti tuleviku osas.
Ükski naistest kes Cosmot ostavad ei saa täiemõisusliku inimese silti külge panna. Teine mulle äärmiselt kreisi mõte mis prevaleerib selles raamatus on see et naine on see kes ei pea midagi tegema. Mees teeb tööd ja naine istub kodus kasutab teda ära. MIda v****! Veel oli minu täielikuks arusaamatuseks igas ajakirjas lugu sellest kuidas naised ärge valige sitta meest, kellel pole autot raha ja suurt noksi. Mõnus minapilt sünnib.
Nüüd tean miks ühendriigi oma hegemonia Hiinale kaotavad. Hiinas ei ole raha et Cosmot osta. Neil naistel ovaid aega oma meest ja peret armastada. Lihtsamaid lahendusi palun.
minu endine kolleeg Urmas Vaino kirjutas selles kuidas naised tõstavad oma lati jube kõrgele, oodates mingit utoopilist valget rüütlit. Njah, enamus nais tahab kindlust ja ausust, hellust, aga mitte pleikarist ilueedit kes järgmise pringima kanni järgi minema tuhiseb. Ja lisaks, kui minna neljapäeval tallinnas peenematesse kõrtsudesse ringlevad seal naised kes on 30 aastased ja vanemad, üksikud ja hirmkõrge latiga. Oma Cosmo sarnase maailmapildiga ringlema nad ka jäävad
Mis on jutu moraal? Evatütred mõtelge oma peaga rohkem. Mitte ei ole vaja meestel Lollo Ferrari välimusega nukke vaid armastust. Kõik.
Posts
