Riigihange lollustele 2

Paduliberaalina on mul kaunis raske vaadata ja kuulata kuidas enamus erakondi sogavad vett lubades kokku kaunipäraseid diile kuidas riik rikkusele viia ning meile piimajõed ja pudrumäed tänavaid ummistama inimesi lämmatama tuua. Kaunis ehmatav on aga tõdeda, et sisulist poliitilist ega majanduslikku analüüsi enamustele mõteletel pole tehtud ning punase värviga tänavanurkadele kirjutatud lubaduste tegelik mõju on halvav, mitte edasiviiv.

Aitab juba lubadusest jagada laiali riigireserv et pensionär saaks leivale paremat võid, tõsta palku 20 000 kroonini riskides sellega eelarvedefitsiidi, tõõpuuduse tõusus ja maksupettuste kasvuga, aitab lubadustest anda paarsada tuhat krooni õpetajatele orjastades nad kuueks aastaks kindlale ametipostile. Tüdimus lollakatest lubadustest ei võimalda kellelgi enam ühtegi poliitikut tõsiselt võtta. Poliitiku pilt inimestes on pigem nagu hampelmannil, kes jalad krõnksutõmbab kui teda nöörist sikutada või nagu imbetsillil, kes ei mõista hästi, mida endaga peale hakata kui naabripoiss talle õunaga munadesse on visanud. Realistlikus on see mis midagi maksab.

Keskerakonna plaan palkareformiks on ebareaalne ka kõige majandusvõõramale inimesele. Ei suuda ükski inimene teha 4 aastaga seda mis parimate pingutuste juures on saavutatav 15 aastaga. Ssamuti ei saa me jagada laiali riigireservi. Kui aga lendab õhku Narva Elektrijaam ja riigirahakotis puhub vaid tuul, mida pihta hakkame. Paneme naised kodus generaatorit väntama et saaks AKd vaadata? Lühinägelikkus külvab vigu. Ja tänased vead keeravad käru mitte meie lastele, vaid meile endale. 20 aastat vanemale Martinile, Jaanile ja Edgarile.

Igaaastane mitmekümne miljoniline riigihange lollustele (loe. valimised) võiks pigem olla formaalne liigutus selleks, et saaksime nimetada ennast demokraatiaks. Poliitiline reklaam tuleks keelustada. Ainus võimalus on tutvustada oma programmi läbi ajakirjanduse, kus ilmutada vaid must/valgel kribatud lubaduspunktid. Ei ühtegi nime, ega pilti. Ühtegi demagoogilist ninnunännutamist ega võltslubadusi. Vot jagage see 100 miljonit vaestele ja vanuritele, mis trükodade ja reklaamtahvlite omanike eelarvereale kirjutamata jääb.

Mulle valimisteaeg aga meeldib. Tahes tahtmata. Pidevalt on tunne nagu oleks sattunud mõne pooletoobiste klounide tsirkuseetendusele, kus ükski punanina ei suuda välja rehkendada, kumb on õigem kas šonglööörida üks, mitmekesi või üksteise vastu. Pidupäev jääb aga lühikeseks kui 4 aprilli õhtuks on selgunud et samad suunurgast ila eritavad ning üksteist naljaga surmata üritavad tegelased ka tegelikult meie tulevikku suunama hakkavad.

Kurb!