9/11 sigadus

Igakordselt mõne lennujaama kontrollpunktist läbides jätab mu süda paar rütmikäiku vahele ning jääb äraootavalt vaikseks. Kas ma kardan et kotist tiritakse välja hävitaja MIG mürske, kilo kokaiini või pornograafil vaadeldavad pildid pisikestest lastest. Miks, ei tea, kuid iga kord metallidetektori häirivat heli enda seljataga kuuldes sureb osa minust.

Jõudmaks Portugali kaunisse sadamalinna Portosse tuli mul teha läbi täpselt neli full cavity läbiotsimist. Näpuga uurkanalites kolama päris ei hakatud, kuid palju puudu ei jäänud. Jälgides järjekordset kolli vaikides minu varbaid ja taldu mudimas hakkas mul neist kahju ning ühtegi kommentaari ma ei lisanud. Isegi siis kui ta mu saapad kolaki masinasse viskas ning mul veel paar tiiru läbi metallimasina lasi astuda.

Frankfurti lennujaamast rebisin ligi kaks islamiusu kurjemast poolest rääkivat raamatut. Esimene räägib traditsioonilise karistusena Pakistanis kambavägistamise läbielanud naisest Mukhtar Mai ja tema memuaarid „Au nimel” (Varraku poolt ka Eesti keeles paar kuud tagasi avaldatud teos. Soovitan soojalt, äärmist ebamugavust tekitav teos). Teine teos oli lihtne islami ajalookäsitlus läbi terroristlike konglomeraatide tegevuse.

Minu intellektuaalne huvi maailma usundite ja poliitilise korra segunemise kohta sai ka minu jurade alustalaks. Kapi suurune aarialane vaatas oma röntgenisilmadega mind mitokondriteni läbi ning otsustas et asi ei ole ikka õige. Miks on noorel, valgel ja tervel mehel kaasas sellise sisuga materjalid. Loomulikult haaras bratwurst lahti ka mu rüperaali, mille taustapildiks ootamatute kokkusattumuste pikas jadas oli loomulikult tuttava kunstniku joonistatud enesetaputerrorist, tänu Ain Kaalepile Eesti keeles põuepommar. Pärast selle visuaali nägemist võtsid asjad kummaliselt kurva pöörde.

Ilma erilise analüüsita olin ma liikunud turisti või ärireisija kategooriast punasesse klastrisse, mis tähendas konkreetseid meetmeid. Mind ei väänatud ega pekstud ega midagi sellist, kuid iga detail minu kotis nokiti seibideni lahti. Iga Tallina kodukorteri võti kontrolliti järgi, raamatute igale lehele visati silm peale, läbi töötati iga ajaleht ning fotoaparaadi avaus, kuni selleni, et vennad Grimmid, kes minuga tegelesid, uurisid teadlikult oma arvutiekraani ning küsisid minu elu/olu/pere/töö/soolise eelistuse jne. kohta igasugu debiilseid küsimusi. Teades, et ainus mida ta oma DELLi nimeliselt ekraanilt nägi oli kas telekava või kuulsaima sakslase HELGA tagasilla otsevaade, hakkas mul lihtsalt kõrini saama.

Ühesõnaga, jutu moraal on see: kui lähete rändama, tööreisile või niisama kaugemasse pealinna külla, vaadake väga, VÄGA konkreetselt üle mis nodi te kaasa veate. Erilise tähelepanuga käige läbi kirjalik materjal ning elimineerige igasugused jäljed usulistele, poliitilistele ja äärmuslikele teemadele. Mein Kapf jätke koju. Teostesari, millega uuritakse Koraani äärmuslikkust, jätke koju. Jätke koju rassistliku sisuga punkmuusika, visake kotist välja kõik South Parkile viitavad materjalid. Loobuge keerulistest tehnilistest vidinatest ning riietuge siiralt tavaliselt.

Viimasel ajal singi lennates olen hakanud tähele panema paranoilist suhtumist iga järjekorras seisja ja vidinasse, mida reisikotis leidub. Kui loeb Koraani järelikult ka terroriseerib. Kuulab punki, kindlasti neonats. Kui ei soovi saada lubrikeeritud kindas näppu anusesse vaadake asjad tõeliselt teraselt üle. Ühendriikide lennule minge lihtsalt sallis ja suspedes. Saate lihtsamalt läbi.

Mõistus ütleb, et te olete idioodid, kuid reaalsus on teine. Alati ei pea olema püksis peituma õppemürsk, põues end peitma mõni tääk või musket. Lihtsatest asjadest võib jäägitult palju jama tulla.

Lennujaamas, kui sallimatuse pühas kraalis tuleb olla aupaklik ning tõeliselt tasane. Kõik asjad tuleb koju jätta mis vähegi küsimusi tekitavad. Aga seda te juba teate.

Niisiis, …

… obrigado, et kuulasite ning järgmised ülesastumised juba uutelt laiuskraadidelt.

Porto

Portugal

07.12.2007