Keenia vol.1: Nairobi

Niisiis ... inimkonna häll Keenia. Paratamatu irooniku ja eelarvamusliidrina ootasin korrliku kakorfooniat, laga ja segadust, millesse paska mõõdutundega juurde segatud ning visatud hulk mõnuga, kistarinnalisust, hoolimatust, vereiha ning ükskõiksust. Maailma ühe suurima immuunsusdefitsiidi haiguse levikuga Keenia on aga ilus riik, sõbralike ja naeratavate inimestega, võimsa loodusega. Inimkonna häll.

Jalgadega punase mulla pilvi ülesse trampides mööda Nairobi tänavaid uidates, kliimat nautides ning inimesi vaadates, hakkasin mõtlema väga konkreetsele ebakõlale. Aafrika on imelise looduse, loomade ning maastikuga paik. Imelise kliima, sellet tuleneva looduse, sellest tuleneva inimese ja kultuuriga paik. Miks lubas see, kellel selleks voli antud, jätta nii kauni paiga maailma kõige  vähem koostööaltite, ebatöökamate ja muude paarialiste jurade kätte.

Olgugi, et patrioot ning Eestisse armunud, ei saa ma aru miks andis „see kellel selleks voli“ Aafrika mandrit meile? Skkandinaaavia ei ole eriti hea koht elamiseks, sita ajab keema iga aasta 9 kuud kestev talv, suvi mis saab läbi tänasel päeval juba tunddidega ning vihm, mis sajab kuid kui ulema hakkab. Miks ei jäänud Aafrika meile, meile kes me oleks ehk vähemene suutnud siit elulooma välja pitsitada.

Ärge saage valesti aru. Keenias toimib kõik, kõik tsiviliseeritud maailma hüved ja pahed. Kuid see on kõik kuidagi keskaegne. Inimesed on loiud, riides nagu  vargast naabrid, lohvakalt. Aga tõsiseslt rääkides on siin inimesed imeliselt sõbralikud, kaunid ja head. Nad astuvad sulle igal pool ligi ja hakkavad uurima, selges inglises, äärmiselt soojalt ja abivalmilt. Ei ole näinud ühtegi mitte naeratavat keenialast. Isegi karmiolekuga sõdurid, mehed ja naised, kui neile ilusti naeratada, ilmub tumeda naha alt välja rida lumivalgeid hambaid, mis soojade silmadega sulle vastavad. Imeline.

Sõitsime mööda koolibussist, kust lapsed ennast meile lehvitades nii sügavale välja ajasid, et peaaegu teele oleksid kukknud. Samas on ka erandeid. Meid hakkas Nairobi tänavatel järgi jõlkuma kolm meest, kes pakkusid safarisid, turismiinfi ja kõike muud. Saatsin nad eestlasliku korrektsuse ja konkreetsuse, kuid esteetilisusega võssa. Nemad aga jõlkusid 3 tundi meist 15 meetri kaugusel, ootasid iga poe ukse taga ja iga hotelli ees, kuhu me sisse kargasime. Lauril oli junn jahe, nagu ta hoiljem tunnistas. Mitte väga, kuid oli tundnud kõhedust. Mul poln vahet, värdjad on mind igalpool maailmas sama moodi jälitanud. Ega see kes haugub ei hammusta.

Nairobery

Kuum Keenia palinna nimi, on tõenäoliselt sajaga õige kuna öösel Coldplayd kuulates läbi linna taksoga kihutades ei olnd seal hingelistki, vaid suured sildid – HILTON, SHERATON, IBM, Smile.Your in Kenya! Inimesi aga ei hingelistki. Öösel ei ole ilus sii valgel inimesel linnas kolada. Me saame päeval siin niigi täieliku silmapaaridehunniku osaliseks. Öösel lisanduksid verised suud ja noad neerudes. Ei ole vaja ... neerud on vajalikud.

Kuid siin on ohtlik, kui seda ohtu otsida. Meie elupaiga omanikpiiga sõnas, et „sellel aastale ieole veel ühtegi turisti Nairobis maha löödud, on olnud hea aasta“. Nüüd on siis kaks võimalust: kas on olnud hea aasta kuna ei oel teada saadud, või on viha turistivere järel nii suureks kasvand et kohe kui nägu näitad lüüakse maha. Ei tea. Kuid hetkel istudes meie öömaja, mis on Wildbeest Camp nimeline hotell, kus juures on ka hiiglaslikud safaritelgid, milles me elame ja hetkel kirjutan, ning vaadates vihma, mis peksab aias olevatele akaatisapuu lehtedele mõnusat trummi, ei ole küll aru saada et oleks aafrikas, kõik on valged ja rahulikud. Võibolla annab sellele lisa fakt, et meil on 5 meetrised aiad, mille otsas on klaasikillud, meil on kolm püssiga valvurit ja koerad. Et siis niimoodi.

Kuid röövitakse siin mehiselt, Mina röövisin näiteks suveniiripes, kui kauplesin kogu kauba 50% peale. Röövisime ka söögikohas, kus varastasime nii imelisi maitseid et jube. Samuti loomade juures, kui käisime väikeseid orvusk jäöänud elevante söötmas või kaelkirjakutega suudelmas.

Änimalid

Eilane päev oli sissejuhatus, jalutus, kuulsas kuid meeletult igavas palinnas, hunnik postkaarte, mitu õlut ning palju musti inimesi meie ajalugu uurimas. Saime teada, mis inimesed keenialased on, kuidas nad suhtuvad valgesse. Muuseas, kõik teavad kus eesti on. Põhjas. Skandinaavias. Seda oli lahe kuulda. Vanasti tuli kaardilt näidata ja siis ka ei usutud. Peeti meid petisteks, kuna nii kaugel pole võimalik elada. Aga ...

Täna, oli tihe päev, päike võttis ära minu näo ning käed, kuid sain need aloega määrides tagasi. Panime hommikul tõllaga minema ja lendasime mingisugusesse orvuks jäänud elevantipoegade pika, kus nii lahedaid vendi nagu piltidelt näha toideti, pesti ja näidati. Saab 4000 šillingi eest omale ka ühe neist adopteerida, mis tähendab, et ostad neile aastase söögivaru ja ssaad neid vaatamas käia. Seal sai nalja kui pisikene 5 kuune ninasarviku poiss meid ründama hakkas ja ringi lippas, üli lahe.

Edasi liikudes, leidis Lauri enesele eluarmastuse. Ilus, pikkkade jalgadega,m sihvaka kaelaga ning tonni kaaluva kaelkirjaku kellega rämedalt inimeste nähes tatti kukkus panema. Parafraseerides Vonnegutti, siis „ja nii see läheb ...“ Zoofiilist pedepiss, kuna kaelkirjak oli ka isane. Igaljuhul ei ole kirjakut nii lähedalt varem näinud, ilusad loomad, maijesteetlikud isegi.

Kuid loomadest ei olnud need ainsad, kes meie vaatevälja jäid. Kirjakute juurest tulles sõi teepervel suur metssiga kellegi jäetud McEinet ning baboonid leidsid hingerahu mööduvate autode jälgimisel. Gekkod on siin igal pool ning ainus kes mind ei näri on malaariakärbes, keda on ka näha.

Siiski sai ka kultuuri nauditud ja käidud Karen Blixeni majamuuseumis ning nähtud kuidas oli reaalselt see mida 1985 aasta Oskariga kaunistatud parim film Out Of Africa püüdis näidata. Lahe koht, ajalooline ja vidinaid täis. Ma olen lugenud raamatut ja näinud filmi nign mulle meeldib Kareni jõud ja sitkus, lisaks tarkus jagada tasuta arstiabi oma 700 alluvale ning maksta neile palka.

Põhimõtteliselt on Keenia geniaalne. Lihtne, selge, odav ja paradigma vana. Kui on rahaon elu, kui on elu siis on ilus. Meil on raha ning kaunis olla. Homme kimame kolmepäevasele tiirule Masai Marasse safartile ning siis saate taas lugeda.