Pornograaf Parvet

Parvet aka. E-Mail on mees nagu orkester, kuldsete käte ning suure ampluaaga, mees kellel igav ei hakka. Eesti tuntud ärimees nagu Kärmas teda nimetas raiub skandaalimärke oma jalutuskeppi nagu Jaan Kross oma mälestusi, palju ja üks käredam kui teine.

Kuid siiski pani mind mõtlema eilne Pealtnägija asjakohasuse teemadel. Pornograafia ei ole eestis keelatud, ei selle vahtimine ega tootmine. Kui tahad olla pornograaf ning pornograafilisipilte toota pole see kuidagi lubamatu. Ebamoraalne, kui vaadata kiriku või eetika seisukohalt, kuid maailmas ei ole ühtegi isast, kes mõne kummirindse ämeerika porristtari tegevusepeale oma arvuti ees mõnda rahmakat pihku pole kruvinud.

See selleks. Eilne saada pani mehe situatsiooni nagu oleks tegeletud illegaalsuste tippudega, petetud raha ning inimesi. Kärmas teatas isegi et amoraalne on kasutada ära nõrgemaid ja rumalamaid. Kuidas saab valesti mõista küsimust:"Eee ... kas sa oleksid nõus, eee ... kaamera eest meestega seksima, eee ... raha eest?" Ja vastus on "jaha olen nõus!" Lepingutele kirjutati alla jne.

Parvet on muidugi mees, kelle lojaalsus jaguneb vaid iseenda ja oma Baieriraua vehele, kes ei asuta ega hooli kellesti. Kuid siinkohal oli lugu kuidagi punnitatud ning mõne endise või praeguse äripartneri sitakeeramine. Seda oli tunda igast loominutist.

Kaks positiivset asja ka - esiteks, Kärmase ja Pealtnägija lugu oli hoogne ning on kätte õpitud sitast saia tegemise retsept. Imeline kaamera, loojutustamise ja näitamise oskus. Selle kohalt aplodeerin. Ajakirjanikuna näen selle teemas lugu nagu iga teine meie elukutse esindaja. Kuid küsimus kas Elu24 või New York Times. Selles on asi. Meie tuntud ärimehe teod porrimaailmas ei ole kuidagi uudis mida lugeda valge ajakirjanduse pärusmaaks, eriti kui tegu on Parveti suguse inimesega, keda palju enam niikuinii tõsisemalt kui suvalist klouni tsirkuses, ei võeta.

Aga ... Parveti kaitseks. Mees kes umbes 5 aastat tagasi hakkas oma isa tagant virutatud vana Chevy bussi kuudis filmima hääletajaid keppimas suvaliste võllidega, ostis eelmisel aastal omale Kariibidel saare, saar, millel saab tunnise sõiduga külastada Johnny Deppi saart. Ma kuidagi ei mõista hukka Parveti soovi omale Vormsi osta. Raha on raha. Kui ei meeldi selle saamisviis, keerake selg, kuid ei tasu halvustada tegijaid.

Samas lubada ja siis raha võlgu jääda on labane. Nii, et kahetine arusaam sellest loost mul.