Korea vol.1: Start!

"Korea Vabariik (eestikeelne mitteametlik nimetus Lõuna-Korea; korea keeles Daehan Min-geuk koreakeelne mitteametlik nimi on Hangeuk) on riik Kaug-Idas, mis hõlmab Korea poolsaare lõunaosa. Geograafilised koordinaadid on 37 kraadi põhjalaiust ja 127 kraadi idapikkust. Maismaapiir (238 km) on Lõuna-Koreal ainult põhjast Põhja-Koreaga, koos millega ta moodustas 1948. aastani ühtse riigi. Kagusse teisele poole Jaapani merd ja Korea väina jääb Jaapan."

Riigi koreakeelne nimi tähendab 'Suur Hani Vabariik' ningRiigi koreakeelne nimi tähendab 'Suur Hani Vabariik' ning selle aluseks on võetud Korea ametlik nimi 1890. aastatest Jaapani okupatsioonini Koreas Daehan Jeguk ('Suur Hani Impeerium'). Lõuna-Koread nimetatakse riigis endas tavaliselt Namhan ('Lõuna-Han') ja Põhja-Koreas Namchosŏn ('Lõuna-Chosŏn' (McCune-Reischaueri transkriptsioon)/ 'Lõuna-Joseon' (Korea uus omaladina)). selle aluseks on võetud Korea ametlik nimi 1890. aastatest Jaapani okupatsioonini Koreas Daehan Jeguk ('Suur Hani Impeerium'). Lõuna-Koread nimetatakse riigis endas tavaliselt Namhan ('Lõuna-Han') ja Põhja-Koreas Namchosŏn ('Lõuna-Chosŏn' (McCune-Reischaueri transkriptsioon)/ 'Lõuna-Joseon' (Korea uus omaladina)).

Pealinn on Seoul, mille kaugus Tallinnast linnulennul on 7129 km. Et vältida praeguse pealinna ülerahvastatust ja majanduse liigset koondumist sinna, rajatakse Lõuna-Chungchoni provintsi keskele Yeongi-Kongju alale uus pealinn. Ehituse alustamist planeeritakse 2007. aastale ja lõpetamist 2030. aastale. Ehitus läheb maksma 45 miljardit USA dollarit. Riigivõimuasutuste üleviimine ei alga enne 2012. aastat. Uude linna viiakse üle valitsusasutused, võib-olla ka parlament ja ülemkohus. Lõuna-Korea riigieelarve suuruseks on 120 miljardit dollarit ning rahaühik on Lõuna-Koreas won (KRW). 1 USA dollar on 1251,09 woni (2002).

Wikipedia.org

* * *

Ega loodus tühja kohta ei salli ning ma mõtlesin et selline koht just täpselt Koreas kuskil paiknema peab. Piletid näppu ning padavai uurima. Istun Helsinkis lennujaamas ning kritseldan ootavaid emmotsioone. Libistan juba 5 Lapin Kultat ning ootan kella viiest Souli. Ega suurt muud riigi kohta ei tea, et sõda ühendriiklastega oli 1953 ning aastast 1942 ei ole Lõuna ja Põhi enam koos ühtne riik. Ahjaa ... Lõuna-Koreasse siiski minek. Kuidas sa prouaga sinna nõukamaale lähed, võtavad veel ilusa naise käest ära ja panevad äket vedama või suhkruvatti kühveldama.

Igaljuhul, hetkel muud kui õlleuima ning läbilõiget hommikusest hulluste tundidest rääkida ei ole. Enamus asju sai kodumaal purki, palju veel mitte. Niet tagasi tulen, seda võin lubada. Sünnipäev vaja pidada juu ning golf mängida veel viimastel oktoobripäevadel.

Oodake siis pilte ja uusi postitusi.

Kaunitar ja Keenjus (Silvia ja Martini kehastuses)

Kiirlaen

Algas uus invasioon. Kui aastakene tagasi tegi hiilgava stardi SMS laenu teema, ning poolaastakest tagasi sendioksionite teema siis viimane suurem invasioon on auto ja muu kraami tagatisel laen. Tood auto, keegi ütleb et hinnaks on 100 000 ja 50 000 eeku on kohe arvel. Kui auto juuatäis peaga segi sõidad oled võlgu ja autost ilma. 5 aastane laen on intressiprotsendiga 360.

Igaljuhul kliente on ja väikesed ettevõttedki võtavad raha et oma äri likviidsemaks muuta ning raha ettevõtesse tuua. Haige. Samal ajal kui vanem Vitsut siin SMS mehi aitab saab uusi lahedaid laene peale haarata.

www.autolaen.ee
www.autokiirlaen.ee
www.autopant.ee
www.ekiirlaen.ee

Hullunud täkud ja ussilaip Karula pargis

c

Viikend Karulas tehtud! Imeline relv nii stressi kui ka igavuse peletamiseks. Kenad maastikud, imeline loodus, kaunid pudulojused ning peale päevast trampimist suna ja õllering. Niisiis:

Antslast paarikümna kilomeetri kaugusel asuvas Karula keskusest panime kotid selga, saapa jalgta ning hakkasime sõtkuma, et näha tarupedajaid, Sibulaküla, Tornimäe vaatetorni, kauneid järvi ning sügavaid metsi. Peni oli kaasas. See lippas esiteks kohe teed ületavaid kitsi jälitama, kuid kui need metsa jõudsid tuli lontides tagasi. Ajas hulluks lehmad ja täkud ning loivas miskil hetkel metsast välja suur madu suus, surnud.

Super lahe koht, oli ka õhtane öömaja, kus 220 kronu eest sai sauna ja puhta lina vahel magada. Imeline. sisuliselt saab igas eesti paigas kolada ringi ilusates kohtades, magada odavalt ning panna kõvasti meetreid teed jalge alt läbi. Soovitan.

Pildikasti vaade siin: Karula matk

Karula Rahvuspark

tASKU

Kolasin siis viimaks ka traaralinna uues rõivamajas ning mõtlesin et panen ka mõne idee siin kirja. Paar asja mis ikka jubedad olid kirjeldan ka lahti. Üldiselt on tegemist võimsa lisaga Tartu kaubandusse ning korrashoidu, kadus auk kesklinnas ning Tartu ei ole enam mets (mäletan kuidas keskaajal tegime kirglike kampaaniaid selle vastu et Tartu ei ole mets - Pirogov puudevabaks. Tartu pole mets!). Kuid nalja sai seal palju.

Alustadses sellest ,et parkimismasin ei tunnista pangakaarti ning SEB pank asub bussijaamas ning Hansa automaat Pläskus kuni selleni välja et 500 kroonise raamatutransaktsiooni peale küsis tädi kilekoti eest raha.

Tasku lahenduses on selgelt näha Seli kiimalist kokkuhoiumentaliteeti. Läbimõtlematya on loogika millega hoida inimesed keskuses kinni, pole mugavaid istekohti, ega kodust interjööri. Mulle tulid kohe ette dubai hiiglaslikud marmorit ja klantsi täis keskused, kus oli kõle nagu Quantanamo vanglas. Tasku natukene assisteerib, pole istmeid, pole taimi, puid, mitte midagi.

Samas poodide valikud, kaubamäörgi variatiivsus on imeline. Poode on palju ning minu jaoks igasugune vastupuiklemine lõppes hetkel mil ma nägin Rahva Raamatu poodi (olenemata kahetsusväärsest kilekotiintsidendist), kust ma kohe ka Voldemar Panso Päevaraamatute ning paari muu kena teosega välja kõndisin.

Kino ei lisa väärtust ega ka vähenda. Sisekujunduslikult ma mõtlen, idee mõttes on see väga võimas lahendus, kuna super kino oli taaralinna vaja. Laiekraan ning lõpuks saab ka inimese kombel kinost õlut ja head vimood osta. Igaljuhul kena kohake, omade vigadega, milles parim on läbi spordipoe kulgev entrance Rehepapi söömamajasse. Kilekatel, mida Nike märgi all müüdi õhkasid kapsast ja grillitud kartulast.

Põhimõtteliselt kui mul rohkem aega lähen hängin jälle. Poed ja kaup kui talnas, hinnad tartust. ilus. Jäi simla mitu vidinat ja hilpu mis vaja kappi korraldada. Küljeluust ei hakka rääkima, tõenäoliselt tuleb deponeerida üks päev selleks kelmikaks soppinguks.

Tahad plaadikeerutajaks?

So You think You can DJ?

Kas sa oled mõelnud plaatide keerutamisele mõnes teises kohas kui oma sõbra kodus?Kas sul on oskusi, et hoida üleval peomeeleolu?Kas sa oled otsinud suurepärast kohta, kus oma oskusi näidata?Kas sa sooviksid mängida Eesti ühes unikaalsemas loungeis?

Kui vastasid nendele küsimustele jaatavalt, siis nüüd on sul võimalus oma unistusi realiseerida. DJ Defkut koostöös Lounge Stereoga otsib erinevateks õhtuteks uusi DJ’sid, kes meie külastajate meeleolu üleval hoiaksid ning tulevikus lavasid vallutaksid.

Niisiis, sa arvad, et oled sobiv kandidaat? Arvad, et sinust võib saada nõutud DJ?Pane ennast meie prooviesinemisele kirja!!

Prooviesinemine leiab aset:-
Kuupäev: 06.10 (esmaspäev) – 09.10 (neljapäev)-
Kellaaeg: 1600 – 2100-
Koht: Lounge Stereo (Harju 6, Tallinn)

Tingimused:-
Sa pead olema vähemalt 18. aastane-
Muusikast huvitatud-
Õpihimuline

Mida me pakume:-
Arenguvõimalusi-
Õppimisvõimalusi-
Võimalust mängida parimas Tallinna klubis – Club Privés-
Erinevaid eeliseid ja privileege

Kui sa oled nõus nende tingimustega ja arvad endiselt, et Sina oled see, keda otsime, siis täida veebis olev ankeet: http://www.stereolounge.ee/soyouthinkyoucandj/ankeet/

DJ Defkut (D.R. Ent)„Esimesed küsimused, mida inimesed DJ’ga rääkides tavaliselt küsivad on: Kuidas sina alustasid ja kust sinu Dj-nimi tuleb. Meil kõigil on erinevad huvitavad lood sellest, kuidas ja kus leidis aset esimene võimalus esineda kuskil mujal kui oma koduseinte vahel. DJ’d alustavad enamjaolt kõik oma kodust ja mingil hetkel jõuavad klubidesse. Nüüd on aeg anda kõigile võimalus näidata, mida nad oskavad. Mina näen seda kui võimalust meile kõigile, kontakteeruda ning tutvuda oma tulevikuga, ning suurendada konkurentsi.On palju lahedaid ning häid DJ’sid ja ma usun, et on aeg näha neid tegutsemas… Ning ainult mitte seda, on veel suur hulk paljulubavaid algajaid, kellele me peaksime võimaluse andma end täiendada ja arendada! See on nüüd teie aeg…!“

Kuno Tehva (Club Privé)„Lounge Stereo koostöös klubiga Privé julgustab kõiki noori ja vanu muusikasõpru ning magamistoa-dj'sid enda oskuseid teistele näitama. Kunagi ei tea kes võiks teha järgmise läbimurde ja soojendada näiteks klubis Privé Dj Sneaki või Harry Choo Choo Romerot… Konkurents on edasiviiv jõud ja meie soov on leida üles andekad inimesed ning anda neile võimalus!“

www.stereo.euwww.clubprive.ee

Liikluse uus vidiu! (parim peale Jaheda D oma aastal 1994)

Hommikul sain teate, et elu läheb sitaks

Ärkasin hommikul jubeda peavaluga. Eilane akvaviit tegi oma järelnoppimist. Hakkasin pükse jalga tõmbama ning lõkkasin varbaga läbi ningisuguse augu ja kärsitasin sääre maani puruks. Dušši all kukkus seeb paha ning seda tõstes lõin kuklaga vastu segistit, hetkeks nägin käsikäes minu poole lippavata Gandhit ja Adolfit. Panin ketsid jalga, kuid üks koduloom oli sellesse oksekingi lisanud. Nagu päkapikk, kuid õelam. Tööle sõites pidas kinni politsei ning oli tige kuna koondati ning nüüd on vaja neil, allesjäänuil kauem ja rohkem töötada. Kontoris oli liftil "päevad" lekkis miskit asja ning jala tuli minna 9. korrusele. Jõudes pärale avastasin et arvuti on alla jäänud. Kontoris kohvi kallimaks läinud, printimine keelustatud ning koosolekuid peetakse pimedas.

Kuulsin et Merrill Lynch ära ostetud ning Leehmani Vennad keerutavad hauas, kuna 158 aastat ajalugu persse kieeratud. Lugesin et Ansip näeb kuidas eestis elu kasvab, statistikaamet vehib aga nina alla - märgilise kasvunumbriga. Oi seda lollust.

Põhimõtteliselt ei ole midagi halvasti, kuid inimestel näod on kurjad, psühhiaatritel on päevad head. Kõik jooksevad ringi nagu nugaq ribides ning loevad viimast raha, olgugi et pank on siiski veel lahti. Sõda pole, kriisi pole, raha on ja elu ilus, kuid inimesel on nägu kuri. Kui nüüd veel külm ja pime talv ka tuleb, siis kahaneb Eesti elanikkond 40%.

Kurb on vaadata inimesi, kes nutavad et ei suuda oma Hummeri liisingut tasuda või hanemaksa asemel peab kukepasteeti sööma, et Armani natu kallis kuid Bossi ei taha kanda. Tuleks kogu rahvas aastaks Indiasse viia elama. Ma usun et uue Paradiisi saaksime meie geograafilisse piirkonda luua.

Asjad mida ma kardan ...

Maailmas on vähe asju mida ma tegelikult kardan. Ei karda Venemaad või et NSVL tagasi tuleks. Ei karda Võsareporterit ega koolitulistamisi, ei karda vallandamist ega pohmelli. Parakui ei ole me keegi hirmupatust puhas.

Ma karda Eesti Valitsust, kelle tegevus meenutab teatrietendust, kus äärmiselt kitsal laval kurdid pimedaid nõeluma õpetavad. Täielik absurd. Kuna kurt ei kuule et pime nutab, kuna torgib pidevalt näppu nign on närvis sest kurt püidevalt röögib et naahui sa sinna näppu torgid omale.

Ma kardan fotografeerida. Ma kardan et kui ma kuskil pidusöögil mõne kaadri võtan, näiteks pildistan sõpru klaase kokku löömas, on kuskil pildi nurgas Imre Sooäär. Pildistad kassi pargis ja kuskile pildinurka on Imre ennastg sisse nifferdanuid. Mehel on miski radar, et igal pool pilti jääda. Ta on nagu sitt kinganurgal, sa kunagi ei tea kuidas see sinna saab, aga alati on junn platsis.

Ma kardan, R-Kioskit, kuna sealt nifferdatakse sulle alati miski laen kaela - piik-piik ja pankrott koidab.

Ma kardan esoteerilisi patju millel vedeledes on tunne nagu keegi imeks sind kuklast maa sisse, äärmiselt moraalilangetav ning demotiveeriv tunne.

Ma kardan oma tsiklit, sest tal ei ole suud peas et öelda "Martin, äkki ei ole 150 kilomeetrit tunnis siin põiktänaval normaalne" või "äkki 20 meetrit nokk püsti sõitmine tegi selgeks et sul on munad arbuusi suurused". Selline värk siis.

Ma kardan, et kui mu lapsed saavad 5 aastaseks hakkan taipama, et nad on kuidagi liiga Henno näoga.

Ma kardan, et nag raiped keelavad lennukites joomise.

Raadiopea

Geniaalne lugu ja vidiu!

Gruusia konflikti tagajärjed

Lillehammeris toimunud Uuriva Ajakirjanduse Foorumil rääkis oma kurva loo ka Gruusia telereporter Tamara Urushadze, keda tabas otse eetsid snaiperi tulistatud viiest kuulist üks kätte. Imeline pääsemine tõesti. Tulistastud ajakirjanik ei ole midagi erilist. Eriliseks teeb naise aga see pühendumus millega ta omal maal toimuvat kajastas. Olgugi et naine sa haavata vaid kätte, lasi ta selle kiirelt siduda ning kajastas kõike otseeetris edasi.

Konverentsil rääksi Tamara, et Gori linna juures juhtunud intsident kinnitas veelkord, et ajakirjanikud ei ole puutumatud. Gori linna pääsemiseks nõudsid aga teed taksitanud vene sõdurid Venemaa Välisministeeriumi kirjalikku luba. Venelaste luba oma riigi pinnal liikumiseks. Samas tuli reporteritega kaasa kohalikku vene sõjaväge juhtiv kindral, kes laenas Tamaralt elefoni et Moskvasse naisele helistada ning anda teada et on elus. Karm värk

Samas tekkis mul sisuline küsimus. Kõik ajakirjanikud kes on oma lugusid tehes istunud kongis, saanud peksa või kuuli/nuga on automaatselt sangarid. Nende töö on olulisem, parem ja raskem. Loogiline et iga valdkond ja klikk vajab iidoleid ja näidiseid. Aga Al-Hajj lendab mööda ilma ning annab kurbi intervjuusid kuidas Quantanamos on ebainimlik, Tamaral on ka kalender täis, ikkagti tulistatud. Naljakas kuida muusikud muutuvad legendideks pärast surma (Gunnar Graps tuleb meelde) ning ajakirjanikud iidoliteks pärast näkkupeksu.

Uuriva Ajakirjanduse Kongress

http://www.gijc2008.no/

Tour de Steroids

Lillehammeris antakse ikka rajult kuuma. Istusin just lõunalauas, lambakarree ja foagraasse segatud kartulite ees kahe Taani raadioajakirjanikuga, kes viimased 13 aastat on uurinud jalgrattamaailmas "süstlapanemist" ehk rämedat dopingute kasutamist. Niels Christian Jung ja Olav Skaaning Andersen (kes muuseas on ise oplnudf kuni aastanid 92 maailma tippjalgrattamaailmas ning ei salanud maha et on ka ise kasutanud EPOt).

Selge on see, et spordialal, kus sportlased istuvad 300 päeva aastas 5-6 tundi sadulas vajavad lisandeid et võita. Pikkade juttude ja sahinate tõestamiseks läksid mehed ristiretkeel 13 aastaks et tõestada räme EPO ja muude vereravimite kasutamine.

Kuidas saada infot ning kuidas tõestada need narkokasutused? Ning kuidas saada kätte arstlikud dokumendid ning arstid rääkima? Väga lihtne, tuleb olla seal kus on sinu allikad. Niisiis ... Mehed käisid kõikidel maailma suurimatel ja väiksematel võistlustel ning regasid ennast samadesse hotellidesse, kus olid ennast elama asetanud ka jalgrattaklubid. Hommikustel aegadel kui velomehed kadusid hotellidest, jättes lahti uksed oma tubadesse lendasid ajakirjanikud peale. Mehed käisid toad üle nagu SCI uurijad, leides kilode veriseid süstlaid, kanüüle, tühje EPO potsikuid ning kõiksugu muud meditsiinitavaari. Olles teinud seda umbes 5 aastat hakati pinnima arste, kes seda tiimidele jagasid.

Lugu lõpetas nende ühe suurima velotaja Michael Rasmusseni karjääri. Oli ka teisi. Järgmine plaan on meestel asuda asju sisulisemalt kontrollima: kust tuleb EPO, kes maksab ning kuidas seda vähendada. Aga pildid sellest kuidas mehed kolavad hotelli kõrval olevates prügikastides, kuna tiimiarstid on enne võistlustele sõitmist kogu kasutatud varustuse sinna visanud. Parim pauk oli see, kui tüübid leidsid ühe suure Itaalia jalgratturi toast süstlaid, sest tavaliselt leidusdi süstlad vaid arstide toast.

Muuseas, küsisin, et kas ka Jaan Kirsipuu oli nii öelda "süsteemi liige". Mees vaatas mulle otsa sellise näoga nagu ma küsiksin et kas neegril on valged hambad ning teates et loomulikult. Vat siis. Lance Armstron istus süstla otsas nagu broiler. See on ikka nii labane, nii lapsik. Valusad narkarid.

Kuus aastat Quantanamos

2001 aasta detsembris arreteeris Pakistani piirivalve Al-Jazeera operaatori Sami Al-Hajji süüdistatuna koostöös Al-Qaida terrorirühmituse ning Tšešteenia separatsistidega. Tema pass konfiskeeriti, mees anti üle Ühendriikide armeele, kes pidas operaatorit ebainimelikes tingimustes 23 päeva, pekstes ja pilastades mees järjepidevalt, keelates palvetamise ning pakkudes söögiks vaid 200 grammi külmutatud herneid päevas.

Silmad suletud ning pea kilekotti tõmmatud, kanti mees lennukisse ning viidi läbi Istanbuli Quantanamo Bay laagrisse Kuubal. Operaator istus ilma teadmata kus ta asub või miks ta kinni on võetud Kuuba vangilaagris 10 kuud enne kui meestele (kambas oli 500 araablast, mõnedel sülelapsed kaasas) teatati, mis on nede asupaik. Peale nelja aastat füüsilist, vaimset ja moraalset piinamist saim Sami esimest korda kokku oma juristidega Amnesty Internationalist ning asjad hakkasid pisut liikuma. Mees peksti regulaarselt, tema jalad ja käed on miitmeid kordi katki löödud, teda on tapetud ja taas elustatud.

Tingimused mis valitsesid Quantanamo Bay "laagris" olid Sami sõnul "ebainimlikust kaugel, tegemist oli põrguga maal" ning pigem oleksin surnud, kuid mõte minu aastasest pojast hoidis mind elus. USA riik püüdis meest enda poole kallutada lubades Samile kodakondsust, kui ta on nõus hakkama nende nuhiks. USA valitsusametniku täpne lause oli, et "kui Osama Bin Laden sulle helistab ja tahab intervjuud teha siis sa annad ka meile teada ja me saame ta arreteerida". Tase. Kus persses on nüüd Henry Kissinger.

Igaljuhul ... USA valitsus pidas teda meheks kes tegi intervjuu Osamaga enne 9/11 katastroofi. Loomulikult ei olnud tegemist õige mehega. Viimased 18 kuud on Sami olnud näljastreigil, mille ajal sõdurid söötsid teda ninna aetud kanüüli kaudu. "Välja võttes tõmbasid nad toru nii tugevasti, et veri voolas ning tuili kaasa tükke ninakoopast. Pärast seda panid nad sama toru järgmisele mehele ninast sisse," rääkis Sami eilaõhtasel kohtumisel ajakirjanikega Lillehammeris Maailma Uuriva Ajakirjanduse Kongressil.

Al-Jazeera uudislõik Sami Al-Hajji vabastamisest:


Sami Al-Hajj räägi tingimustest Quantanamo Bays: