Maailmas on vähe asju mida ma tegelikult kardan. Ei karda Venemaad või et NSVL tagasi tuleks. Ei karda Võsareporterit ega koolitulistamisi, ei karda vallandamist ega pohmelli. Parakui ei ole me keegi hirmupatust puhas.
Ma karda Eesti Valitsust, kelle tegevus meenutab teatrietendust, kus äärmiselt kitsal laval kurdid pimedaid nõeluma õpetavad. Täielik absurd. Kuna kurt ei kuule et pime nutab, kuna torgib pidevalt näppu nign on närvis sest kurt püidevalt röögib et naahui sa sinna näppu torgid omale.
Ma kardan fotografeerida. Ma kardan et kui ma kuskil pidusöögil mõne kaadri võtan, näiteks pildistan sõpru klaase kokku löömas, on kuskil pildi nurgas Imre Sooäär. Pildistad kassi pargis ja kuskile pildinurka on Imre ennastg sisse nifferdanuid. Mehel on miski radar, et igal pool pilti jääda. Ta on nagu sitt kinganurgal, sa kunagi ei tea kuidas see sinna saab, aga alati on junn platsis.
Ma kardan, R-Kioskit, kuna sealt nifferdatakse sulle alati miski laen kaela - piik-piik ja pankrott koidab.
Ma kardan esoteerilisi patju millel vedeledes on tunne nagu keegi imeks sind kuklast maa sisse, äärmiselt moraalilangetav ning demotiveeriv tunne.
Ma kardan oma tsiklit, sest tal ei ole suud peas et öelda "Martin, äkki ei ole 150 kilomeetrit tunnis siin põiktänaval normaalne" või "äkki 20 meetrit nokk püsti sõitmine tegi selgeks et sul on munad arbuusi suurused". Selline värk siis.
Ma kardan, et kui mu lapsed saavad 5 aastaseks hakkan taipama, et nad on kuidagi liiga Henno näoga.
Ma kardan, et nag raiped keelavad lennukites joomise.
Posts
No comments:
Post a Comment