tASKU

Kolasin siis viimaks ka traaralinna uues rõivamajas ning mõtlesin et panen ka mõne idee siin kirja. Paar asja mis ikka jubedad olid kirjeldan ka lahti. Üldiselt on tegemist võimsa lisaga Tartu kaubandusse ning korrashoidu, kadus auk kesklinnas ning Tartu ei ole enam mets (mäletan kuidas keskaajal tegime kirglike kampaaniaid selle vastu et Tartu ei ole mets - Pirogov puudevabaks. Tartu pole mets!). Kuid nalja sai seal palju.

Alustadses sellest ,et parkimismasin ei tunnista pangakaarti ning SEB pank asub bussijaamas ning Hansa automaat Pläskus kuni selleni välja et 500 kroonise raamatutransaktsiooni peale küsis tädi kilekoti eest raha.

Tasku lahenduses on selgelt näha Seli kiimalist kokkuhoiumentaliteeti. Läbimõtlematya on loogika millega hoida inimesed keskuses kinni, pole mugavaid istekohti, ega kodust interjööri. Mulle tulid kohe ette dubai hiiglaslikud marmorit ja klantsi täis keskused, kus oli kõle nagu Quantanamo vanglas. Tasku natukene assisteerib, pole istmeid, pole taimi, puid, mitte midagi.

Samas poodide valikud, kaubamäörgi variatiivsus on imeline. Poode on palju ning minu jaoks igasugune vastupuiklemine lõppes hetkel mil ma nägin Rahva Raamatu poodi (olenemata kahetsusväärsest kilekotiintsidendist), kust ma kohe ka Voldemar Panso Päevaraamatute ning paari muu kena teosega välja kõndisin.

Kino ei lisa väärtust ega ka vähenda. Sisekujunduslikult ma mõtlen, idee mõttes on see väga võimas lahendus, kuna super kino oli taaralinna vaja. Laiekraan ning lõpuks saab ka inimese kombel kinost õlut ja head vimood osta. Igaljuhul kena kohake, omade vigadega, milles parim on läbi spordipoe kulgev entrance Rehepapi söömamajasse. Kilekatel, mida Nike märgi all müüdi õhkasid kapsast ja grillitud kartulast.

Põhimõtteliselt kui mul rohkem aega lähen hängin jälle. Poed ja kaup kui talnas, hinnad tartust. ilus. Jäi simla mitu vidinat ja hilpu mis vaja kappi korraldada. Küljeluust ei hakka rääkima, tõenäoliselt tuleb deponeerida üks päev selleks kelmikaks soppinguks.