Arvo Pärdi 2002 aasta plaat "Orient Occident" on ilma erilise konkurentsita selle sajandi kõige haigema muusika nimistikku kuuluv helikandja. See ei tähenda halba, üldsegi mitte. See plaat on super hea. See on nii hea et kui "tsee-dee" mängija jõuad kettakeerutamisega lõpuni hakkab kuulaja ümberhindama oma eluideaale.
Mina nutsin pisut, kui plaat lõppes. Mitte kurbusest. Ma ei nutnud ka viimast kulutatud tundi tagasi. Mul oli hirm, et ma olen kuulnud ära parima muusika mis tehtud. Et see on lagi. M aolen aint 24 ja juba lagi.
Hehe, aga kae perra. Pistsin plaadi uuesti masinasse ja tegin 3 õlut. Ja atskoo, jälle uus emmotsioon. Nüüd mõtlesin et kuulan autos kah ja valin emmotsiooni järgi sõidukiiruse. Vaatan mis tunne tuleb.
Nii et kui näete linnas kaootiliselt musta lömmis ninniga bõmmarit kimamamas siis ärge siunake et rullnokk. Hoopis uut intelligentis otsiv tindinikkuja katsetab muusikavariatiivsust. Alati ei ole kõik nii must ja valge.
Posts
No comments:
Post a Comment