Nöörimööda

Ühendriikide ajakirjatoimetaja H.L. Mencken on öelnud et südametunnistus on nagu ämm, kes kunagi ei lahku. Patsifistina, ei meeldi mulle kellelegi liiga teha, kuid tõesõna, vahel tekib tunne et lööks kellelgi luugid kinni.

Peeter Oja eilne kolumn koduvabariigis valitsevast ignorantsusest ja arogantsist pani mõtlema ka situatsioonidele, mis endal läbi elatud.

Esimesena ei tule mitte meelde spermatosoididena kihutavad ja jebivad autojuhid vaid idioodist uudisankrud TV3 ja Kanal 2 eetris. See kuidas need inimesed kultiveerivad ja sisendavad rahvasse tagurlikku viha pole normaalne, eriti kui me tahame rääkida vabast ajakirjandusest. Märt Treieri tegelaskuju oleks nagu mõne taustatoimetaja poolt välja mõeldud kangelane Eesti elu edendamiseks.

Kui südametunnistus on nagu ämm siis Eestis on keegi suutnud ämmale kuuli pähe lasta või edukalt kappi lukustada. Südametunnistus kui selline on paratamatult eemaldunud inimlikest väärtustest, mis peaksid meid siduma mingite arusaamade külge nagu "hoolid teistest, hoolitakse sinust" või "mina muutun, teised teevad järgi".

Ma usun inimese algsesse headusesse, mille suudab käkerdad ühiskondlik kord ja minnalaskmise mentaliteet. Ma usun ka et inimesed tegelikult ei taha olla hoolimatud ja üksi. Paraku on ühiskondlik ebavõrdsus, pidev spermatosoidlik eduideaalide tagaajamine viinud meid seisu, kus me pigem süüvime endasse ning ehitame enda ümber müüri, kui laseme teisi endale ligi.

Me tuleme üksi, me läheme üksi, oluline on see kellega me veedame selle vahepealse aja. See on aga meie endi valik. Nuff' said.