Poliitik, löö esimesena!

Eesti poliitika on nagu öisel maanteel sõitmine. Kaks pimeduses vastastikkus kihutavat sõidukit hoiavad kaugtulesid niikaua peal, kuni nõrgem ja vähema närviga juht alla annab ning tule kustutab. Nõrgem jookseb löntis kõrvadega minema, tugevam peksab rusikatega vastu rindu. Nõdrameelsed on mõlemad sest teatavasti on igal maanteel kaks rida ning sinna mahub sõitma palju inimesi.

Sama kehtib ka poliitilise kiirtee kohta, sinna mahub palju ideid ning need kes suudavad kiiremini ja teistega põrkumata liigelda jõuavad kiiremini sihile. See on teada fakt, et munasarja jõuab kiireim mitte suurim või ülbem spermatosoid, vaid kiireim.

Poliitiline eetika kasutab ligilähedasi võtteid igasuguste sado-masohistlike didaktikatega. Hirmutamine. Lubamine. Laimamine. Selliseid demagoogiaid on palju. Kui Keskerakond tuleb välja lausega, et kui sa hoolid oma isast ja emast, vanaemast ja tädist, siis ainus viis seda näidata on valida Keskerakond. Või Res Publica nimetab oma vastaskandidaate vanuriteks ning tagurlikeks, olles ise rohkemgi sõlmeks muutustenööris. Või Reformierakond, kes kenade reklaamidega selgitab, et kõik teised on jobud, peale meie. Või Isamaaliit, tegeleb demagoogiaga, meie oleme paremad näitab saunaskäiku, siis ausalt öeldes on kõik

On teada, et kui serengetis sattuda silmitsi lõviga on sul kaks võimalust - kas saada söönuks või olla ise sööja. Kui vaadata lõvile silma ning teda röökides ja kätega vehkides rünnata lööb viimane araks ning laseb jalga. Sama loodetakse ka poliitikas. Tugevam jääb ellu taktika aga ei ole siiani eriti hästi toimunud ning üksteisele meeletu hooga kaigaste kodarasse loopimine on niivõrd vananenud, et pole ka ime et mitte kedagi ei huvita, kes järgmisena teatepulga saab, et seda siis sihtotstarbeliselt kasutada.

Peksa mind, ma olen valija

Valijat peetakse nii rumalaks, et nutt tuleb peale. Ei hakka uuesti tooma näiteks kohukesi või rukkililli, kuid jämedus, millega üritatakse tõmmata inimesi haneks on liikunud absurdikategooriast mõne meetri jagu välja. Kirglikud poliitikavaatlejad kutsuvad seda ‚lollipoliitikaks’. Ühesõnaga, riiki veavad ‚lollipoliitikud’.

Või veel näide, Tallinnas palju kirgi kütnud Raekoja platsi tudengimaja temaatika. Palts tegi koostööd tudengitega, organisatsioonidega ning tegi kõik selleks et saaks tudengitele keskuse Tallinna linna. Tallinn on nüüd ka üliõpilaslinn, üliõpilast aga ei ole, õigemini ei näe. Soovist teha tudeng nähtavaks tehti keskerakondlikus mõttelageduses järjekordne valmisaktsioon ning suurte sõnade saatel pani Maria Savisaar sellele teemale veto ning Elmar Sepp irises kaasa et Palts ostab tudengite hääli.

Valima ei minda sest ei viitsita, mitte et oleks liiga raske kirjutada number paberile ja see urni poetada. Valima ei minda just nimelt Maria Savisaare ja Elmar Sepa tüüpi poliitiliste hullude pärast, kes igale võimalikult teemale paneb kaka järele haiseva valmismaitse külge. Jätke palun järele, enne kui poliitika muutu tõesti Naistevahetuse või Baari sarnaseks ajupehmuseks.

Edasi. Keelati ära välireklaam. Tore! Rahvas on rahul ning seadusemuutjad kangelased. Samas kui küsiti inimestelt arvamust keelustamise kohta siis ligi 50% vastas et neil on ükskõik, nagunii jätkub samasugune ‚mullipuhumine’ mis alati.

Poliitikud olid veendunud, et keeluga seoses hakkab sisulisem arutelu väiksemas meediaruumis, mis piiratud nii aja kui ruumiga. Kahjuks on ka poliitik mõtlev ja kujutlusvõimega ning kiirelt liiguti tavakontekstist välja, ainus mis ei muutunud oli tekst ja sisu.

Mul tekitab aga küsimust, miks ei ole sellises mõnusalt lodevat kummi näitavas …, püünele lennanud Strandberg oma Rohelise erakonnaga? Kas ei oleks aeg küps teha veel kord proovi uue poliitika lainega. Olgugi, et ‚uus poliitika’ on saanud näpud sahtlivahele löödu mulje, võtaks praegu Res Publicat tegev Strandberg kindlasti enamuse valijate häältest.

Ei taha valima

Miks ma peaksin minema valima? Miks peaksin tõusma valmispühapäeval oma soojast sängist muuks kui selleks et haarata uus raamat või valada kruus kohvi? Demagoogid ütlevad et kui sa ise ei vali siis sulle valitakse. Mis mulle valitakse, või õigemini kes mulle valitakse?

Mina olen noor, mul on palju tuttavaid poliitikuid, nii vanu kui noori. Mina olen käinud valimas pigem sõpruse kui valiku pärast. Enamus minu sõpru ei taha aga valimistest midagi teada, neid on surmani tüüdanud lubadused, mis sisuliselt on nõrgad, tekstilisel aga luuleliselt vormistatud.

Ma räägin sama mida on paljud juba ennem mind kirja pannud. Lugeja küsib: miks seda siis uuesti ülesse kaevata? Tuuleveskitega võitlemise himust.

Ma usun et kui valimiskünnis jääb alla 30% ning 70% inimestest on pidevalt rahulolematud ning on viidud selleni et on nõus kaigaste ja tõrvikutega tänavale tulema annaks tõuke muutusteks.

Anarhiat peetakse kõige suurema mõjuga riigikorraks. See on seibideni lahti võetud vana kord, millest hakkab tekkima uus maailmavaade ning selgem arusaam, mis on tegelikult oluline. Valmisdemagoogia ei ole oluline, oluline on hea elu ning mõnus, muredeta elu.

Valik tuleb teha, kuid tehke valik millegi sellise üle mis on teile ka kasulik ning säilitab tervist. Valige uus ülikond, valige suurem kodu, valige õigus valikule!