Rootslasest uustulnuk Hanna Sköldi oktoobris esilinastunud film "Värdjad Vanad Inimesed" võtab kokku ühe olulise sotsiaalse stigma - mida teha vanade inimestega, kui neid ühiskonnale enam vaja ei ole, neil puudub soov alluda reeglitele ning muutuvad "värdjateks vanadeks inimesteks".
Hanna Sköldi filmist ilmneb kõige selgemini mismoodi elavad täa vanad inimesed kogu maailmas, ei ole vahet kas minskis, Põlvas, Stockholmis või mõnes värdjas ühendriikide väikeelinnas. Nad elavad üksikus, surmaootavas maailmas, keppides oma lähedaste ajusid ning rikkudes suhteid naabritega. Enamus filmi loogikast on üles ehitatud aga noore, 19 aastase naise nägemusele kogu vananemisest ning penskaritest.
Vahtides seda superteost tuli mulle meelde reede hommikul kella 6 Tartus Ümarlaua Baaris peetud vestlus. Ebakaines olekus maailma kõige haigemasse taksojuhtide kõrtsi jõudnuna leidsin juba eest kohaliku vanapapi, kes pitsis Bocki nahavahele keeras. Uurisin et mis värk on, lõpetad õhtut või alustad päeva.
"Hommik, alles ärkasin," vastas hallipäine toasusse lauajalgade vastu sahistav vanake.
"Lähedalt?" küsisin.
"Üle tee, hea tulla hommikul"
"Päev ongi selline, et tuled hommikul siia?"
"Ärkan, pesen ja tulen siia."
"Ja edasi?"
"Lähen koju ja vaatan telekat"
"ja siis jälle otsast peale?"
"iga hommik?"
"Naine?"
"Surnud"
"Lapsed"
"Tsoonis ja välismaal. Autovaras ja hoor"
"Sõbrad?"
"Surnud"
"Mis edasi?"
"Koju telekat vaatama"
Vanadele ongi elu selline. Vastik olemine on ainus lohutus ja huvitav osa elust, mis enam kuskile ei vii. On aktiivseid eakaid, kuid neid on ehk 3% kogu portsionist. Nii kui üksikuks jäädakse, hakkab elu alla jooksma - kusehais ja vastikused jäävad.
Posts
No comments:
Post a Comment