Eila poole öö ajal Taaralinnast Tallinnasse kihutades tabas umbes 87 kilomeetril mind säherdune unemati ätäkk, et nõrgematel meestel oleks Okasroosikese 100 aastane uni garanteeritud olnud. Koju oli aga vaja jõuda ning äsjase uurimuse valguses proovisin järgi tulemused. Nimelt vastab tõele, et kõva, kiire ja vihase muusika kuulamine segab inimest autoroolis, samas aitab see ka üleval püsida. Käre rammimine kõlaritest ja pidev küte ajab adreka ülesse ja gaasijala raskeks. Imeline!
Ja mis küte oli küsite? Leidsin auto plaadikuhja põhjast Padari viimase plaadi, mille esitlusel isegi Kultuurikatlas köidud sai. Toona see mulle miskit erilist tunnet ei jätnud, ega ka plaat. Olen seda kõike juba korduvalt kuulnud. Olgugi et motiiv on plaadil nõrk, on vorm võimas, The Sun oskab keeli ja nahku jämmida sellel plaadil ikka eriti professionaalselt, lisaks on super produtsent kenasti kõik ülenäppinud.
Siiski rokkivad kaks lugu enam kui varem - Jää vait ja plaadi 10 lugu Täna öösel. Eriti viimane lugu möllab täiega. Tahtsin nende kahe loo eest teha kummarduse Tanelile ning tänada minu õnneliku ja turvalise koju saabumise eest. Kui 140 rauas, hambad ristis, silmad teibiga otsaette tõmmatuna Tallinna suunal uhamine sellise nime võiks saada.
Posts
No comments:
Post a Comment