Minu kallis kolleeg Anneli Rõigas, keda ma isiklikult ei tunne kuid kes ajakirjanikuna on kõikide ajakirjanike kolleeg maailmas kirjutab väga kurvaja õõvastava loo tema poja surmast, mis juhtus tänu arstide pohhuismile. Minu tutvusringkonda kuulub terve hord arste, tudengeid ning pika kogemusega professoreid meditsiini alla. Usaldan neist igaühte ning usun nende hoolikasse ravieetikasse ning hoolivasse suhtumisse iga elusolendi suhtes, olgu nad misiganes vanusest, surmaeelsest seisundist või päästetavuskategooriast.
Kuid nende endi jutu põhjal tean ka nime järgi arste, kellest hoian eemale kui tulest. Hoolimatuid jobusid, kellele olulisem number kui inimene. Stalinistlik statistikasüsteemi pooldaja. Natukene nagu Tallinna MUNNPOL, mis töötab trahvikvootide alusel. Lugege ja mõelge. See ei ole miski äärmus ega juhuslik juhtum, see on tavaline päev.
Ten lugusid kus peaarst ütleb vähiviimases staadiumis inimesele palatis, et "tavai, tee kiiresti, meil on hommikul voodit vaja ja pabereid vaja palju täita sinu pärast." Karm!
Posts
No comments:
Post a Comment